reede, juuni 30, 2017

Pullerits: Kuidas ma maailma ratturite mekas maja soetasin?

Seda täpsust annab juba üle lüüa! Kolm päeva koos põnevate vahepaladega, et sõita Jeep Cherokeega LAst Moabi, ja jõuda Moabi minutilise täpsusega, täpselt kell 16.00 kohaliku aja järgi, täpselt ajal, mil sain oma valdustesse Moabis peremehena sisse astuda – ei minutitki varem ega minutitki rohkem. Milline ideaalne ajastus! Tase, kas pole?

Aga enne seda oli ka üks kontrollaeg. Kontrollajaks oli määratud viis minutit. Ja seda mõõdeti... liivakellaga. Ja seda kõike tehti maksad-180-dollarit-öö-eest-või-kobid-lahtise-taeva-alla Yavapai Lodge’is Suure kanjoni ääres (fotol ülal vasakul ja paremal), kus toas ei ole isegi wifit! Vähe et isiklikuks suhtluseks wifit pole, nad piiravad ka sinu isiklikku hügieeni. Kiri vannitoas teatab: «Keskmine ameeriklane veedab duši all kaheksa minutit. Vaata, kas sina suudad sellest kiiremini!» Selleks oligi duši kõrval viie-minuti-liivekell, ja kiri lisas, et kui selle ajaga hakkama saad, kasutad vaid 60 protsenti vett sellest, mis keskmine ameeriklane.

Keskmisele ameeriklasele ei ole küll probleemi ära teha. Loomulikult ei lähe spordimehel viitki minutit.

Aga muidu näikse, et infrastruktuuri on siinmail panustatud ehk nagu president Donald Trump lubas: Make America Great Again. Ja seda Ameerika juba on. Suure kanjoni äärde on aastatetaguse ajaga võrreldes rajatud uusi suuri parkimisplatse, et saada lahti tee veerde parkijatest. Olen kuulnud lugusid, et varem oldi suviti parkimiskoha eest võideldes isegi rusikatega lööma mindud.

Nüüd, kui hommikul kella kaheksa paiku teele asusin, et sõita Grand Canyon Village’ist mööda kanjoni lõunaserva ida poole, oli rahvast veel vähe liikvel. Erinevalt eelmisest päevast, kui kõik suured parklad olid masinaid paksult täis. Suure kanjoni juurest võtsin suuna kirdesse, Arizona ja Utah’ piiril laiuvasse Monument Valley’sse (fotol ülal vasakul).

Monument Valley on puhas Ameerika klassika. Seal on vändatud kümneid vesterne ja isegi paljud kaadrid kuulsast «Tagasi tulevikku» triloogiast. Monument Valley taustal, maanteel nr 163 (fotol paremal), lõpetas Forrest Gump oma pika jooksu mööda Ameerikat, sest tundis, et on väsinud ja tahab koju.

Monument Valley asub navaho indiaanlaste maal ning nemadki on panustanud taristu arendamisse. Uued suured asfalteeritud parklad, uus hotell vaatega orule – muljetavaldav. Aga seda seni, kuni sa ei suundu oma autoga ise Monument Valleysse. Seal on asjad ainult hullemaks muutunud.

Tee, mis laskub parklast siksakitades orgu, pole eales olnud nii kehvas seisus nagu nüüd. Vähemalt mina nii hulle olusid küll ei mäleta. Pidin Jeep Cherokeest (fotol vasakul) kahel korral isegi välja tulema, et uurida, millist trajektoori pidi mäest alla sõita, et mitte sattuda põhjatutesse liivaaukudesse ega lõhkuda astangute servade või turritavate kividega auto stangesid või põhja. Mitmes paigas ka edaspidi oli tee nii hulluks sõidetud, et liikuda sai vaevalt jalakäija kiirusega. Mõtlesin, miks see nii on, eriti arvestades, kuidas muu taristu on kõvasti kaasajastatud, ning arvan, et jõudsin loogilise lahenduseni.

Nimelt pole indiaanlastele, kes parki oma maal haldavad (fotol vasakul) – sissepääs sõiduautole maksab 20 dollarit –, kasulik, kui inimesed oma autoga seal ringi sõidavad. Neile on kasulikum, kui turistid saab panna oma vanade veokite kasti ning neid lisatasu eest ise ringi sõidutada. Ja parim moodus inimesi oma veokite kasti saada on mõistagi see, kui lasta tee, mis viib läbi Monument Valley, nii käest ära, kui vähegi saab. Mida nad, oletan, ongi teinud. Sest nende kõrgetele veokitele pole ka kõige kohutavamas seisukorras tee mingi probleem.

Liiati tundub mulle, et nad ise naudivad turistide loksutamist. Nad vajutasid gaasi ikka mõnuga ja lasid laia naeru, kui turistid lahtises veokis kõvadel istmetel hüplesid, rätikud suu ja nina ette seotud, et tolmu mitte sisse hingata. Sest kui veokite tolmust jääb väheks, tekitavad seda juurde Monument Valley võimsad tuuleiilid, mis piiravad nähtavuse kohati vaevalt paari meetrini.

Sõitsin kuulsa John Ford Pointini (fotol paremal) ja seejärel keerasin otsa ringi, tagasi. Teeolud olid lihtsalt sedavõrd masendavad, et polnud mõtet rohkem autole vatti anda ja seda trööbata. Tagasitee võttis niigi ligi pool tundi, sest ühes kohas oli tõus sedavõrd järsk ja liivane, et jäin kinni. Eks olin ise ka veidi «süüdi», et gaasi vajutamisega tagasihoidlik olin, aga kui näed tees haigutavaid suuri valusate rantidega auke, ei taha ju liiga suure jõuga kihutades arutuid riske võtta.

Edasi soovisin kogeda midagi rahulikumat, ent sain taas üllatuse osaliseks. Sõitsin Goosenecksi ehk Hanekaelte loodusparki, kus San Juani jõgi (fotol vasakul) teeb 300 meetri sügavuses kanjonis kuue miili kestel mitu rohkem kui 180-kraadist käänakut, liikudes joonlauaga mõõtes edasi vaid poolteist miili. Haruldane vaatepilt, mida varasemalt olin saanud nautida tasuta, sest Goosenecksi park asub asustatud kohtadest üksjagu eemal ning seetõttu polnud sinna ilmselt majanduslikult mõttekas park rangerit saata. Kuid nüüd oli ranger krapsti olemas ning kasseeris silmagi pilgutamata viis dollarit. Jääb vaid loota, et see kulub heaks otstarbeks ehk kauni looduse säilitamiseks.

Õhtuks jõudsin Blandingusse, kust jääb Moabi veidi üle saja kilomeetri. Suure kanjoni ääres ööbisin küll mõrvarliku hinnaga lodge’is, sest seal pole muud valida, kuid muidu olen toetanud väikesi motelle à la Alfred Hitchcocki Bates Motel, kus on säilinud Metsiku lääne atmosfääri ning mis ei kuulu mingitesse suurtesse korporatiivkettidesse. Cliff Palace Motel (fotol vasakul) on just selline. Omanik võttis ise lahkelt vastu, viskas nalja, tuli ja tegi toa ukse lahti, näitas, kus on mis, ja ütles, et võin hommikul magada nii kaua, kui tahan. Korporatiivmotellides oleks antud uksekaart ja heal juhul näidatud kätte suund, kust kandist tuba otsida. Parem aitan väikesi ettevõtjaid elus hoida – ja see pole odav lõbu, sest toa eest maksin ligi 82 dollarit –, liiati hea on teada, et ei panustanud suurfirmade kukru täitmiseks.

Aga olnuks ju mage uue päeva hommikul joonelt Moabi sõita. Maailma rattaspordisõprade kõige ägedamale linnale lähenemine tuleb muuta ikka sündmuseks ning seda kulminatsiooni aegamööda korralikult ette valmistada. Sõitnud läbi Monticello linnast, keerasin justkui keset mittemidagit vasakule kitsale asfaltteele, ja peagi sellelt omakorda kõvakattega saviteele, ning tollelt omakorda liivasele kitsale rajale, mis kallutas autot kohati ärevaks tegevalt vasakule küljele. Kuid leidsin Jail House Rocki ehk Vangimaja kalju (fotol ülal paremal) punaste kõrgete liivakivikaljude taustal lõpuks, pärast väikest valearvestust ja paarimiilist möödasõitu, viimaks üles.

Jutud räägivad, et Metsiku lääne ajastul oli kohalik rantšopidaja, kui kodunt ära läks, naise sinna kinni pannud, et too sigadusi ega lollusi teeks. Kui see jutt on tõsi, siis oleks tahtnud näha, kuidas ta naise sealt pärast kätte sai. Sest kui ronisin mööda järsku nõlva üles (fotol vasakul), nägin seal keset kaljut suurt, 6-7 meetri sügavust püstiste seintega auku. Oleks ma sinna sisse kukkunud, poleks sealt mingil juhul oma jõuga ega võimetega välja pääsenud – kui muidugi üldse luud oleks terveks jäänud.

Veel ligi 30 km sõitu ja jõudsin tee lõpp-punkti, Needles Overlookini (fotol paremal). Sealt avaneb kolme ilmakaarde üüratu vaade Utah’ kanjonimaale, täpsemini Canyonlandsi rahvuspargi ühele osale. Seal, justkui maailma lõpus, valitseb nii suur vaikus ja üksindus – ma ei liialda, ausõna! –, et kuuled, kuidas veri kõrvus kohiseb ja lööb. Seal näed, kui suur ja võimas on tegelikult Utah, milliseid lõputuid võimalusi pakub see igaühele, kes tahab rattaga enda või džiibiga oma tehnika suutlikkust proovile panna. Ainult et ettevaatlik peab olema: sugugi mitte kõikjal ei ole kaljunukil piirded ees ning kui peaksid korrakski kividel vääratama, oled vääramatult surmalaps. Ja ei maksa arvata, et keegi su jäänuseid niipea leiaks.

Tagasiteel keerasin Eight-Mile Rocki juures – selliseid maamärke peab hoolega jälgima, et tähistamata pisiteede rägastikus mitte ära eksida – maasturiteele, mis viib läbi mitme laia washi ehk vadi Hatch Rockini (fotol vasakul). Iseenesest ei peaks see panema kellegi kõrvu kikitama, aga kui lisada, et Hatch Rocki sisse on uuristatud ja ehitatud mitmed majad, hakkab asi juba huvitavamaks minema, eks ole? Toda asustust nimetatakse Rockland Ranchiks. Ja kui siia omakorda lisada, et Rockland Ranch on mitmenaisepidajate privaatne kommuun, läheb lugu eriti põnevaks, kas pole?

Kuid ei tasu arvata, et nad elavad seal primitiivselt. Näiteks on elamiste ees suured päikesepaneelid (fotol paremal). Kaljusse rajatud majad on kõik ilusa fassaadiga. Olen kuulnud, et üks sealsetest naistest pidi töötama stjuardessina, mis on muidugi paras kangelastegu arvestades, et tee, mis viib teda Ranchist suurele asfaltteele, on küll lai, aga trepis ja tolmune ja raputav, mida mööda pole tööle ega töölt koju sõit küll mingi lõbu.

Paar miili hiljem jõudsin džiibiteel järjekordse suur kaljuni, mille otsas haigutas suur Looking Glass Arch (fotol vasakul). Ja nii nagu inimestel on kombeks ronida mäe otsa, kui nad mäge näevad, on neil kombeks ronida ka archi alla, kui nad looduslikku avaust näevad. See viimane, mis seal salata, kehtib ka minu kohta, kuigi tean, et üles ronida on kergem, kui alla laskuda.

Kuid ega sa üles ronides ju väga laskumisele mõtle. Eriti, kui avaus tuleb iga sammuga järjest lähemale. Ikka ju tahaks näha, kuhu sealt vaade ulatub. Igatahes jõudsin viimaks nii kõrgele, et alla vaadates pidin tõdema: kui nüüd peaksin libisema, siis ellu vaevalt enam jääks.

Keskendusin. Laskusin. Ei libisenud. Jäin ellu.

Kümmekond miili enne Moabi peatusin suure punase kalju ees, mille otsas nägin klassikalist lahtist Wrangleri džiipi (fotol paremal). Ime, et see sealt alla ei sadanud. Kalju enda peale oli kirjutatud suurte tähtedega Hole N’’ The Rock. See on järjekordne Utah punasesse liivakivikaljusse rajatud elamine, mis nüüd on pesueht kitšibisnis. Sinna on kokku kogutud igasugu vanavara eklektikat ja kummalisi asju, nii et kõik see kokku moodustab totaalselt sürrealistliku vaatepildi.

Hole N’’ The Rock (fotol vasakul) on midagi rubriigist Only in America, ja kes võtab seda tõsise näoga, arvates, et see on kõik ameeriklaste maitsetuse manifestatsioon ja demonstratsioon, siis see on küll ilma igasuguse huumorimeeleta. Ehk lihtsalt rumal. Jah, see kõik on kokku ääretult totter – aga asja võlu just tolles totruses seisnebki.

Selleks ajaks olin näinud lühikese ajaga nii palju erilist ja kummalist, et aeg oli suunduda sihtpunkti. Moabi. Ja et Moab on maailma ägedaim linn neile, kes naudivad ja hindavad ja armastavad looduses adrenaliiniküllast sportimist, selles pole kahtlust. Sest pole neid, kes oleks seda tõsiseltvõetavalt kahtluse alla seadnud.

Olen Moabis juba nii palju läinud, et aeg oli midagi senisest paremat soetada. Alustasin poolteist kümnendit tagasi telkimisega. Siis, järgmisel korral, elasin primitiivses kämpingumajas. Seejärel hosteli tüüpi kohas lihtsas majakeses. Viimati juba väikeste mugavustega tillukeses puhkemajas. Kõik need olid omal ajal toredad ajutised lahendused.

Sedapuhku otsustasin, et aitab küll – soetan maja (fotol ülal paremal). Talvel tegelesin kinnisvaraotsinguga, leidsin mitmeid variante, kuid ükski ei tundunud õige. Küllap ka seepärast, et vaatasin liiga palju hinda, ja kui vaatad hinda, siis saadki ainult seda, mida hind võimaldab.

Viis aastat tagasi sõitsin Moabis ühel pärastlõunal üle Mill Creeki Steelbenderi raja algusse linna lääneserval. Seal, punaste kõrgete kaljude taustal jäid pika tõusu lõpus silma uued Southwesti stiilis majad, ümbruskond ilusasti kujundatud. Too paistis Moabi kõige nooblim naabruskond. Ega ma linnas tollele oletusele vastuväiteid leidnud. Seda oletust rõhutas ka tõsiasi, et Moabi golfrada asub otse nonde majade taga (fotol ülal vasakul). Golfiradasid aga suvalisse kohta ei rajata.

Ja ühel talvepäeval veel eelmise aasta lõpus leidsingi pasliku pakkumise. Kirjutasin, sain positiivse vastuse, ja sõlmisin lepingu. Asi käis paari päevaga.

Neid ridu siin kirjutan esimese korruse elutoas (fotol vasakul), siinsamas kõrval on avatud köök, praegu surisevad nii nõudepesumasin kui pesumasin, selja taga on terrass, kust avaneb tõepoolest vaade golfirajale ja siinkandis haruldasele rohelusele, teisel korrusel on kaks suuremat ja üks väiksem tuba, poolesaja meetri kaugusel on välibassein, kuhu pääseb võtmega – see on vaid naabruskonna elanikele. Naabreid pole veel tundma õppinud, sest niipea kui asjad sisse olin tõstnud, otsustasin, et teen ühe õhtuse seikluse. Kuid too ähvardas minna liiga riskantseks ning tulin enne pimedat koju tagasi.

Moabis on mõnus, mis muud.

Kõigi fotode kõik õigused kuuluvad Priit Pulleritsule.

39 Kommentaarid:

At 10:21, Anonymous Anonüümne said...

Kas peremehel on Kube ikka kaasas?

 
At 10:38, Anonymous Anonüümne said...

Väga kõva lugu. Suurepärane.

 
At 10:39, Anonymous Anonüümne said...

Gooseneck'i park polnud varem ka tasuta, seal tuli ju aususe peale raha ümbrikusse panna ja postkasti toppida... Ohjah.

 
At 10:55, Anonymous Anonüümne said...

Loodame siis et Tartu Hai ja Eesti tsiklistide Isa ses punases majas hästi puhkab ja leiab aega veel mõne vapustava sissekande jaoks.

 
At 11:56, Anonymous Anonüümne said...

10:21 tuleb aeg tattnokk kui vastutad oma sõnade eest

 
At 12:39, Anonymous MargusM said...

soetamine tähendab vist siiski üürimist mitte ostmist?
igastahes uhke condo, eeldame et õnnestus talvel diil teha ~100$/päev, pole paha.
https://www.homeaway.com/vacation-rental/p3674444

 
At 12:54, Anonymous Anonüümne said...

Jah tore. Mina aga ootan senjöör Pulleritsu koju. Hea turvaline tunne kui Padre kodusest Tartust lugusid kirjutab. See ikka oma.

 
At 13:12, Anonymous Anonüümne said...

Padre Pullerits ajab ameerikas eesti asja. Ta petab oma Massachusetsi hääldusega rednekid ära kuid mõne sõna ehk ikka Eestist räägib?

 
At 13:47, Anonymous Anonüümne said...

Ei jõua ära oodata millal Pullerits jalgratta pilte postitama hakkab.

 
At 13:50, Anonymous Anonüümne said...

Ma olin ka üllatunud, et Ameerikas kohtab XXI sajandil ikka veel majutusasutusi, kus telekaks on vana aus kineskoop TV. Igasugune isu kadus TV vahtimiseks ära.

 
At 13:51, Anonymous Mati said...

Terane tähelepanek, 13:12.
Miks mitte ei võiks nii olla.
Usume, et mister Blog Owner teele sattuvad katsumused vastu peab ja kõik bags of shit sirgeselgselt paika paneb!

 
At 13:59, Anonymous Anonüümne said...

Kilba.
Numbrimäng.

Pulleritsu reisiseltskonna liikmete arv?
a. 2
b. 4
c. 3

Lisaküsimus.
Kas PP on oma jalgratas kaasas?
a. jah
b. ei

 
At 14:20, Anonymous Anonüümne said...

Ootame härra Pulleritsu koju tagasi. Meil siin kõik kärssab. Vaja oleks meest kes otsustab mitte ei mune.

 
At 14:28, Anonymous Anonüümne said...

Ma arvan, et me näeme kindlasti ka fotot PP-ga ratta seljas. Mine tea, äkki on ratas isegi suur ja puust ja sõitmise asemel pooleldi kõnnib, kõik on võimalik.

 
At 17:15, Anonymous Anonüümne said...

suurima ja ainus Trumpi toetaja ei jäta mainimata kui vägevaks Trump Ameerika poole aastaga juba teinud on.
Poole aastaga Priidu ei juhtu ka Eestis mitte midagi rääkimata Ameerikast.

 
At 17:18, Blogger Priit Pullerits said...

LP MargusM, maja hind ei olene, millal selle soetad, talv siin soodustust ei too. Suvised hinnad on alati suvised, vt te pandud link.

Võib-olla oli nii, 10:39, aga ranger stationit küll ei olnud. Raha olen alati ausalt pannud, selles ärge kahelge.

 
At 22:22, Anonymous Anonüümne said...

10:39, uuesti.

Saa neist ajakirjanikest aru siis... "Haruldane vaatepilt, mida varasemalt olin saanud nautida tasuta..."

 
At 22:56, Anonymous Anonüümne said...

Eks mälu jupsib. Kõvakettal kirjutatakse faktid soovunelmatega üle. Vaatasin ka oma ajaloolist nimekaartide kollektsiooni seoses igivana prilliretsepti otsinguga. Kus seda ikka hoida kui VIP-de visitkadega. Suuremal osal ei suutnud nime pildiga kokku panna. Paljudel juhtudel ei tundnud isegi nimesid. Väga mõnus. Ei koorma oma mälu. Aga silmaarsti juures kohtusin ühte nimekaardi loovutajat kellega viimane kord 20 aastat tagasi kohtudes sai nägemist soovitud. Veider. Igaksjuhuks ei hakanud talle tervist seekord soovima. Muidu oleks järgmine kohtumine tasulises ravikliinikus. Ärimehed otsivad juba poliitikutest sõltumatut haigekassa juhti. Eks uus juht paneb omaosaluse taksid selgemalt paika riigi süsteemis ja siis ei pea ehk enam riigiarsti enam erakliinikutes külastama.

 
At 23:25, Blogger Priit Pullerits said...

10.39 ja 22.22, viimati käisin seal Goosenecksis 2008, see on ikka jupp aega tagasi. Mäletan, et rangeri putkat polnud, aga kui palju oli taks, selle saan oma arvepidamisest järele vaadata, kui sellele taas ligi pääsen, et te süda oleks rahul.
Viis eurot on tühine summa võrreldes sellega, mis siin maja eest tuleb maksta. Äkki tõmbate selles teemas ka sae käima, et kes maksab ja mis vastu saadakse ja kas ikka makstakse jne jne. Muud huvi polegi või? Nii primitiivsed oletegi?

 
At 23:47, Anonymous Anonüümne said...

Kui suur on ajavahe blogi peremehe ja lugejate vahel?

 
At 00:29, Blogger Priit Pullerits said...

Kui teil 00:28, siis mul eelmisel päeval 15:28. Nii et Eesti on üheksa tundi ees.

 
At 01:06, Anonymous Anonüümne said...

10:39, vol 3.
Minu süda on rahul Teie tegemistele vaatamata. Lihtsalt, vahel on häbi mujal olles, kohates seda eestlaste kitsikust. Aga kes teab, 2008 oligi äkki kõik veel roosa ja roosiline ja tasuta.
Ja majutuse teema jätab paraku küll külmaks, eriti veel selle hind. Sealkandis olles olin Teie eelmiste reiside tasemel, st telk või väike putka, rohkema järele pole vajadust tundnud.
Eks vaatan parem kvaliteetsemat fotomaterjali R66 kohta siis edasi:
http://edasi.org/11309/foto-motherroad-route-66-malestused/

 
At 10:00, Anonymous Anonüümne said...

Kas Pullerits ostis Moabi maja?

 
At 10:35, Anonymous Anonüümne said...

Pullerits on kunn ja kui vaja ostab ta endale mõisa. Sitakotid jäävad määgima.

 
At 11:09, Anonymous Anonüümne said...

10:35 õige jutt sul.

 
At 12:15, Anonymous Anonüümne said...

Lakkuge vähem.

 
At 12:58, Anonymous Anonüümne said...

Valitsus tõstis tänasest õlle hinda. Vahva sõdur ...
PP, kui palju Moabis võhmameeste karastusjook maksab?

 
At 14:27, Anonymous Anonüümne said...

PP: Raha olen alati ausalt pannud, selles ärge kahelge.

On alanud uus ajastu - edapidi võib PP juttu uskuda. Vassimisi ja luiskamisi enam ei tule.

 
At 21:54, Anonymous Anonüümne said...

Naiss. Kirjutasin eile õhtul valusa kommentaari selle kohta, et kedagi ei koti, kas selle maja "soetamise" maksis kinni mõni lennufirma või vend. Ilma jälgedeta kustutatud. Väga kena.

Muidugi mainisin ka, et ega nendel USA-juttudel sisu lugeda ei viitsigi. Ehk oli see see valus osa, miks kustutati.

 
At 00:27, Anonymous Anonüümne said...

Kui sul nii suur valu on, et teine mees saab ja sina ei saa, siis mina seda valu siin sinu asemel küll ei demonstreeriks. Mine ja kügele oma kükametsas edasi.

 
At 01:29, Anonymous Anonüümne said...

Vabandust, 00:27, keda te PP reisiseltskonnast meheks nimetate?

 
At 07:43, Anonymous Anonüümne said...

Ooo, no küll sa oled vaimukas...

 
At 03:56, Blogger raybanoutlet001 said...

mont blanc outlet
fitflops sale
nike shoes
polo ralph lauren
ralph lauren outlet
ralph lauren outlet
ugg boots
moncler jackets
polo ralph lauren
ugg boots

 
At 05:31, Blogger 郑佳颖 said...

jordan shoes
yeezy boost 350 v2
adidas ultra boost 3.0
fitflops sale clearance
adidas outlet online
lebron 13
nike air max95
kobe bryant shoes
tom ford sunglasses
lacoste polo

 
At 06:12, Blogger raybanoutlet001 said...

true religion outlet
ugg boots
coach outlet
nike factory outlet
polo ralph lauren
armani exchange
coach outlet store online
ugg boots
christian louboutin shoes
ugg boots
2017.8.26

 
At 11:09, Blogger raybanoutlet001 said...

air jordan
kate spade outlet
nike air jordan
ralph lauren polo
coach factory outlet
dallas cowboys jerseys
cheap jordan shoes
polo outlet
cheap ray ban sunglasses
kansas city chiefs jerseys

 
At 04:32, Blogger 吥離吥棄 said...

curry 3
adidas yeezy
air jordan
nike air force 1
adidas outlet
lebron 13 low
nike air max
cheap jordans
longchamp bags

 
At 10:08, Blogger raybanoutlet001 said...

jordan shoes
chicago bulls
san francisco 49ers jerseys
replica watches
cheap ray bans
hugo boss sale
birkenstock sandals
new york knicks
cheap oakley sunglasses
coach outlet

 
At 04:10, Blogger adidas nmd said...

oakley sunglasses
boston celtics
coach outlet store online
louboutin shoes
los angeles lakers
new england patriots jerseys
pandora jewelry
ray ban sunglasses outlet
cheap ray ban sunglasses
longchamp outlet

 

Postita kommentaar

<< Esileht