neljapäev, juuni 29, 2017

Pullerits: Kuidas ma avastasin ameeriklaste spiooni?

Kõndisin pahaaimamatult ja rahulikult mööda Hollywoodi bulvarit (fotol paremal), kui tagant tulid paar inimest hirmsa röökimise ja kisaga. Esimese hooga mõtlesin, et äkki hakkas mõni Superman või Spiderman neid taga ajama ja see, nagu siin öeldakse, on part of the show. Need igasugused filmi- ja muid tegelasi kehastavad kostümeeritud tüübid on sel kuulsal tänaval tavalised – sealhulgas Michael Jackson (ausõna, oma silmaga nägin) –, ja nende mõte on selles, et teed nendega koos pilti ja... siis maksad mõne dollari selle mõttetuse eest ka. Turistid on äraütlemata lollid ja järelemõtlemata emotsionaalsed. Igatahes arvasin, et äkki oli mõni ostnud mõne dollari eest ka võimaluse, et Spiderman teda mööda Walk of Fame’i taga ajab.

Siis nägin, et kaks või kolm jooksvat ja karjuvat, mu kiire otsuse järgi pooleldi arust ära kutti peatusid mu kõrval, lisaks üks tüdruk ka, ja hüppasid just kui üksteisele selga. Aga keda näha polnud, oli Superman või Spiderman või kes iganes kostümeeritud tegelane. Edasi ei saanud aru, kas nad hakkasid üksteist taguma või klohmima. Arvasin, et äkki läksid tüdruku pärast kaklema. Siis tuli mõte, et kes teab, äkki on kuskil mingi pomm. Igatahes hakkas inimesi nende ümber rohkelt kokku jooksma, nii et lõpuks olid nad rahvamassi piiramisrõngas. Järelikult pomm ikka ei ole, sai järeldada. Kuid röökimine ja vehklev karglemine muudkui jätkusid. What the fuck is going on?

Küsisin siis ühelt piiramisrõnga välisservas seisvalt noormehelt, kes näis asja jagavat, mis toimub. Ta seletas midagi, millest oli suures kisas raske aru saada, aga nii palju püüdsin ta jutust kinni (edasine on vaba tõlgendus öeldust), et karjuv noormees oli saanud kuhugi mingi kuulsa tegelasega koos väikse osa vms.

Aga selle pärast nii arust ära minna ja amokki joosta?! Mõned lähevad siin Hollywoodist ikka päris lolliks...

Neid, kellest paremini aru saada, kohtasin mägises Griffithi pargis. Sinna andis ikka tõusta, tee oli käänuline ja peaaegu ainsagi puhkepausita. An uphill battle. Tuulde polnud kellelegi haakida. Ilm oli ka palav, selgelt üle 30 kraadi. Kui viimaks üles jõudnud – ja mis ma näen! Sinises-kollases vormis Saxo Tinkoffi sõitja (fotol vasakul) on samuti kohal! Ja enne mind?! Ja nägi veel nii värske näoga välja, nagu poleks õieti vaevagi näinud. «Nice uniform!» ütlesin talle tervituseks. Tema tumeda naha peal nägi see eredases päiksepaistes eriti kirev ja kirgas välja.

Griffithi observatooriumi juurest (fotol paremal) kiiret allasõitu pidurdas paraku park ranger oma suure valge džiibiga.

LA ei ole tegelikult üldse rattasõidusõbralik. Ütleks, et see koht on rattameeste surm. Siin pole suurt kusagil sõita, igal pool teed, teed ja teed ning kiirteed ja kiirteed. Päris ausalt öeldes pole LA isegi mitte inimsõbralik linn. Ei saa aru, miks peaks inimesed tahtma siin üldse elada.

Kujutage ette nende elu LAs (fotol vasakul): ärkavad hommikul, et istuda autoga tööle sõites ummikus; siis otsivad parkimiskohta ja maksavad selle eest mitte vähe; õhtupoolikul sõidavad koju ja istuvad taas ummikus; üldse, kui kusagile liikuda tahavad, peavad arvestama, et satuvad varem või hiljem ummikusse; lisaks pööraselt suured vahemaad, viletsad ja räpased tänavad, teatud rajoonides ka ohtlikult suur kuritegevus; ja kui koju jõuavad – kui nad üldse suudavad siinseid roppe hindu arvestades normaalse kodu muretseda –, siis näiteks Venice’is, kus maad uurisin-kuulasin, on metsikud parkimisprobleemid, elamised (oleks justkui maja, aga ega sisuliselt suurt ikka ole) on väikesed ja kitsad, nii et õieti aedagi pole, naaber vaatab sulle aknast sisse, ja tagatipuks maksad selle kõige eest kõvasti makse. Raske on leida Eestiga võrreldes märkimisväärseid plusse, kui üldse.

Ometi trügivad inimesed elama LAsse, mitte Eestisse. Ja mis nad seal saavad?! Ühe maanteesilla all nägin mõlemal pool sõiduteed rippuvate tekkide ja katetega eraldatud «elamisi». Kuulsal Venice Beachil (fotol paremal), sealsamas, kus ühel poole promenaadi asuvad poed ja kohvikud, oli teisel pool mitmeid oma maise sodiga koha sisse võtnud tegelasi, sh naisi.

Mõnel on siiski läinud paremini. Söömas käies olen vaadanud neid inimesi, kes köögis toimetavad. Veedavad terve päeva kuumas ja niiseks liha praadides ja panne küürides, välimuse järgi kõik mehhiklased või muud sisserännanud ja sisserännanute pojad. Ja nii kuust kuusse, aastast aastasse. Ja kõik selle nimel, et elada LAs?! Tundub küll, et selle üksluise ja lootusetu eluga võrreldes oleks neil kodumaal palju parem olnud, kui Ameerikas hingitsedes elu sees hoida. See, olgu rõhutatud, kehtib suure tõenäosusega paljude kohta, kes viimasel ajal ka Eestisse on tulnud – ja siit õnneks kiiremas korras lahkunud; vähemalt niigi palju mõistust noil peas.

Tavaline ameeriklane (rõhutan: tavaline) elab lihapraadijatest ja potiküürijatest hoopis teistsuguses maailmas. Asusin LAst (fotol paremal) teele kirdesse Suure kanjoni poole. Selleks, et suurest LAst välja pääseda, läks aega poolteist tundi, sest alatasa jooksis liiklus laial, neljarealisel kiirteel umbe. Viimaks, kui sain hakata Jeep Cherokeel gaasi vajutama, sõitsin läbi selliste linnade nagu Hesperia ja Victorville. Never heard of them? Mina ka mitte. Kaardil on need märgitud imetillukeste, mitte midagi lubavate punktidega. Ja siis see algas: kilomeetrite pikkuses ärisid, kaubanduskeskusi, supermarketeid, autokauplusi, söögikohti jne – ja see kõik asub sisuliselt in ther middle of nowhere. Ja seda kõike oli kordades rohkem kui Tartus ja Tallinnas, ja need kõik nägid välja kordades ilusamad ja hooldatumad kui Tartus ja Tallinnas.

Aga kas mäletate, mida Donald Trump lubas? Make America Great Again! Ja näete: mees pidas sõna. America Is Great Again, nagu nägin Hesperiast ja Victorville’ist läbi sõites.

Barstow's, kus laadisin IHOPis sisse portsu pannkooke, mis maksid veidi üle kümne dollari, muutus olukord aga kurjakuulutavaks. Õhutemperatuur oli võrreldes LAga pööraselt kerkinud. Arusaadav: olin ju jõudnud Mojave kõrbesse. Aga ikkagi oli ligikaudu 100 kraadi Fahrenheiti järgi harjumatu. Mustanahaliselt, kes parajasti vetsu koristas, aga väga sõbralikult ja viisakalt suhtles, küsisin, kas siin ongi suvel nii palav. Ta vastas, et see pole veel midagi – neil oli Barstow’s eelmisel nädalal olnud kuuma ligi 125 kraadi! Inimestele oli antud korraldus kodus püsida ja rohkelt vett juua.

Mööda 40. maanteed Barstow’st Arizonasse Kingmani poole teekonda jätkates – vahemaa, mis on võrdne Tallinna-Tartu edasi-tagasi sõiduga – nägin oma silmaga, et 100 kraadi polnud tegelikult midagi. Temperatuur alles hakkas vastu õhtut tõusma. 106 kraadi. 108 kraadi! 110 kraadi!! 111 kraadi!!! See teeb Celsiuse järgi 44 kraadi! Pistsin käe autoakna vahelt välja – tuul kuumutas seda nagu saunalaval. Ei tea, mis põhjusel, aga igatahes nägin vastassuunavööndis kahes kohas suuri veokeid kraavis. Kes teab, kas oli kuumus suurel kiirusel nonde rehvid lõhkunud või olid juhid pikal palaval teekonnal uimaseks jäänud. Mul võttis 550 kilomeetri pikkune sõit LAst Kingmani koos ummikute ning toidu- ja tankimispeatusega ligi kuus tundi. Pärast olid põlvekõõlusad kanged ja valusad – ilmselt ummikutes pidevast piduri- ja gaasipedaalidga mängimisest.

Hommikul keerasin kiirteelt kõrvale ja jätkasin teekonda ajaloolisel Route 66-l, Mother Roadil. Selle ääres asub mitmeid peaaegu mahajäetud asulaid. Ühes neist, Hackberrys, oli plaan kinni pidada. Peaaegu oleksin mööda kihutanud, sest Hackberry (fotol vasakul) koosneb vaid ühest vanast pood-bensukast ja selle kõrval kahest väheste elumärkidega hurtsikust. Eelmine kord, poolteist kümnendit tagasi Hackberrys käies oli lihtne seda märgata – bensuka ees seisis uhke punane kabriolett. Nüüd oli see aga läinud. Nagu hiljem selgus, oli bensuka eelmine omanik selle oma pojale andnud ning poeg oli selle minema viinud.

Ootasin veidi (fotol paremal), kuni leti taha saabus umbes 75-aastane minupikkune mees (fotol all vasakul). Mul oli temaga asja, üks tehing õiendada. Ta küsis üle, kust tulen. Teatasin, et Eestist. Tema küsis, kas ma sel juhul vene keelt räägin. Vastasin vene keeles, et muidugi räägin. Aga ta ei olnud venelane, ta oli läbi ja lõhki ameeriklane. Kuid ta oskas vene keelt, sest Ameerika luurajana oli ta omal ajal luuranud venelaste järele.

Küsisin, mida põrgut teeb ta nüüd sellises hüljatud kohas nagu Hackberry. Ja ta rääkis, et kui oli aasta 1969, oli ta sõitnud siitkaudu koos sõpradega mööda Route 66-t Kingmani, võtnud siit bensiini, ja kaks kümnendit hiljem, kui üks sõber oli asunud elama Hackberrysse, oli talle külla sõitnud ning otsustanud samuti siia jääda. Kui uurisin, kas tal sellises üksildases kohas igav pole, seletas ta, et on pärit ju New Yorgist ja tal on inimestest ja kärast küllalt, ning et siin on hea ja vaikne – päevas pidi külastajate arv kõikuma kolmest viiesajani, lausus ta –, ta läheb magama õhtul kell kaheksa ja tõuseb hommikul kell neli. Polnud kahtlust, et vana luuraja oli oma eluga nüüd rahul.

Hea on sõita omas rütmis ja ajada oma asja. Seligmanis, mis on kõige kitšilikum vana asula Route 66-l, nägin keele järgi otsustades tšehhide tuuribussi seltskonda. Istusid inimesed vana poe ees, kus tegutses Angel Delgadillo, viimane habemeajaja Route 66-l (fotol vasakul), ning kuulasid tuimade ja tülpinud nägudega giidi juttu. Et sõita edasi ja kuulata järgmises kohas järgmist juttu. Miks, põrgu päralt, raiskavad inimesed oma raskelt teenitud raha sellistele tobedatele organiseeritud reisidele? Miks üldse käivad inimesed nii pikkadel reisidel karjana? Ja veel koos võhivõõrastega?! Miks nad end karistavad ja piinavad? Ei mingit vabadust, isiklikku otsustamist, ei mingit seiklust...

Grand Canyoni ääres olin juba talvel reserveerinud toa Yavapai Lodge’is (fotol paremal), ühe öö hind paar senti alla 180 dollari. Selleks, et üldse kanjoni äärde pääseda, ostsin rahvusparkide aastapääsme, et ei peaks iga pargi ees iga kord taas rahakotti avama. Aastapääse maksab ainult 80 dollarit. (Võrdluseks: nädalane pääse Suure kanjoni rahvusparki maksab 30 dollarit.) Ja siis keskmäestikku vastupidavust arendama.

Suure kanjoni lõunaserv (fotol vasakul) asub rohkem kui 2100 meetri kõrgusel ja see andis hetkega tunda. Tõusudel võttis isegi keskmine tempo kohe kõvasti hingeldama. Ka pulsi lõi üles. Kulus tükk aega, et taastuda. Ja et siis taas normaalses rütmis jätkata. Niisiis – võtsin rahulikult. Sõitsin lääne poole Pima Pointini, kuigi algne plaan oli jõuda Hermits Restini, aga tegin teed valides ühe valearvestuse ning kuna õhtupimedus hakkas peale suruma – päike loojus siin juba kell 19.49 –, keerasin otsa ringi ja läksin oma kallisse elamisse tagasi.

Niigi olid viimased päevad kujunenud autosõidu tõttu pikaks ja väsitavaks. Ei saa ju kohe algusega end tühjaks tõmmata. Parim osa ootab alles ees, aga sinna on veel paar päeva teed.

Kõikide fotode kõik õigused kuuluvad Priit Pulleritsule.

21 Kommentaarid:

At 08:05, Anonymous Anonüümne said...

Repliik konkureerivast nädalalehest "Tsiviliseeritud inimene ei tohiks ennast avalikus kohas kunagi nii vabalt tunda, et paljastab alajäsemed, olgu ilm kui kuum tahes. Lühikesed püksid on sobilik rõiva­ese lastele, kelle puberteet ei ole veel alanud."

 
At 09:29, Anonymous Anonüümne said...

Kesse nädalalehe juttu tõena võtab on kadunud inimene. Maestro see eest on meie jaoks füüsiliselt kadunud, kuid vaimsel tasemel täiesti tipus. Peab tunnistama, et seekord jutt oli isegi naudingut tekitav ajaviide.Well done!

 
At 10:39, Anonymous Anonüümne said...

Kas Sinust tugevama sportlase ja ajaloolase ja hinnatud blogikommentaatori hr. P-ga ka treffad ikka sealkandis nüüd?

- Pankur

 
At 10:52, Anonymous Anonüümne said...

Just, maestro Pullerits, the King of Livonia, the Shark of Tartu möllab ameerikas ja see on suurepärane.

 
At 13:11, Anonymous Anonüümne said...

Ma söön oma lõuna nüüd ära, aga see kes habemeajaja juures pilti tegi oli naine. Kelle juurde siis koer hoiule anti, kui tegemist on oma naisega?

 
At 13:22, Anonymous Anonüümne said...

Härra Pullerits on vaieldamatu kunn. Eriti hea on see kanjoni serval istumise pilt. Palju jõudu edaspidiseks!

 
At 14:16, Anonymous Anonüümne said...

Väike pettumus et minu iidol härra Pyllerits Tinkoffi vormis kekutab. Ameerika gringod oleks tulnud paika panna lihtsa sinimustvalge vormiga mille kõhu peal 5 tähte - E E S T I ja reie peal - the land of beatiful people, the home of Georg Ots and Paul Keres

 
At 15:39, Anonymous Anonüümne said...

Kilvamehed, kas Teil suvepuhkus?

Anonüümne ütles ...
Suveöö kilba.
Kellega koos lendas Pullerits Utahi?
a. Sandoriga
b. oma koeraga
c. sõbraga, kellelt ostis ratta
d. oma abikaasaga
f. Kubega

01:32

 
At 16:04, Anonymous Anonüümne said...

Oi põrgu, nüüd läks väga viltu! Vaatasin moblas päikese käes väikest pilti ja pidasin toda jalgratturit hr. Pulleritsuks. Vabandan väga härra Pulleritsu ees ja olen valmis kandma ükskõik millist karistust oma eksimuse heastamiseks.

 
At 16:30, Anonymous Anonüümne said...

Mõni loomaaktivist võiks kirjutada koerte kannatusest kui peremees kauaks ja kaugele tast eemaldub. Kui suur on koera ootusvalu, kas koerte hotellis olemine on koerale hullem kui koju koerahoidja palkamine? Kas poleks õiglane, kui koera üksi koju jätja teeks annetuse koerte rehabilitatsiooni MTÜ-le, mille eest teavitatakse koeraomanikke nende sõprade probleemidest kui peremees on kaugel ja kaua.

 
At 16:56, Anonymous Anonüümne said...

Kuule 13:11, neid, kes säärastest kohtades klõpsu teevad, on lademeis. Palu juhumöödujalt, et tehku pilt ja saabki tehtud. Ära üle mõtle.

 
At 17:50, Blogger Priit Pullerits said...

Grand Canyoni ääres oli täitsa mõistlik temperatuur, 30 kraadi ringis. Kui 40 ligi hakkab siin minema ja tuult pole, on ikka päris lämmatav. Seni on tuult olnud, ja kõvasti. Rattureil siini igatahes kerge ei ole, arvestades ka kõrgusi - keskmäestiku annab välja küll.

 
At 18:44, Anonymous Anonüümne said...

Blogikunnile teadmiseks, või noh, seda teab hr. Pullerits isegi väga hästi, et mehhiklasi(kes koosnevad indiaallastest ja mestiitsidest) on California alale rohkem õigust võrreldes kahvanäost ameeriklasele. Kusagil hiljustistes kommentaarides küsis keegi kelleltki tõestust Pulleritsu rassismi kohta. Näete, siin see on. Läbi lillede seletatakse, kuidas valge inimene on rikas ja mehhiklane rügab köögis tööd teha ning kuidas neeger peldikut küürib. Siia lisaks on ka veel pehmendav lause välja toodud, et neeger oli isegi lahke. Vot kus loos, ei teadnudki, et neeger lahke saab olla...
Andres

 
At 18:50, Anonymous MargusM said...

Suht kindel et Priit selles kuulsas kohas habet küll ei riskinud lasta ajada.
Eau de cologne asemel saaks lõuale värskendust rohelise Ajaxiga? : )
Pilt papist habemeajaga ja edasi Kanjooni poole kus ootamas 180$ tuba ..ega me pole vaesed!! (vs. Cube 950eur, üle selle on röövimine)

Kas bensuka ees seisnud punane kabriolett oli 50-ndate Chevrolet Corvette? Ei mingit faktitäpsust!!

 
At 18:52, Anonymous Anonüümne said...

Andres te olete ikka lammas küll. Kas hr Pullerits peab valetama hakkama? Olles mitu korda usa läänes käinud tean rääkida et kõik on nii nagu hr.Pullerits kirjeldab.

 
At 18:59, Anonymous MargusM said...

tänases Postimehes päris huvitav artikkel Anti Saarepuuga kuhu lisatud ka vaidlusalune leping. Huvitav lugemine : )

 
At 20:02, Anonymous Anonüümne said...

Need siseruumides tehtud fotod on küll meeliülendavad.Tunduks nagu aeg seisab seal ja oled sattund mõnda ameerika vesterni.Habeme ajaja saab ka 10 punkti oma laia naeratuse eest-ehtne kõrilõkaja.

 
At 21:02, Anonymous Anonüümne said...

Peeglist vaadates teeb ju pilti PP naise koopia. Ma ei teadnudki, et see nii levinud väljalase on ja neid seal lademetes liigub. Samas mine tea.

 
At 23:33, Anonymous Anonüümne said...

To 18:52. Ei tahagi väita, et blogikunn valetaks. Kindlasti kõik, mida ta on kirjeldanud on olnud õige, selles ma ei kahtlegi. Pole küll ise USAs käinud, kuid eks erinevatest allikatest on mingisugune ettekujutus sealsest elust olemas. Minu "probleem" blogikunniga on selles, kuidas seda asja ette kantakse. Olles lugenud ka härra varasemaid postitusi, siis on küll tekkinud mulje väiksest valge naha üleolekust tumedamast nahast. Loodan, et ma eksin. Ühte asja tahaks aga Tartu hai käest küsida, kas need ilusad marketid on kõik viimase poole aasta jooksul tekkinud, et saab väita, et Trump makes America great again?
Andres

 
At 09:19, Anonymous Anonüümne said...

21:02, otsite infot peeglist? Mitme pildi peal on peremehe reisikaaslased näha. Küsimus on kas Kube kaasa võeti-mahtus?

 
At 16:42, Blogger شركة تنظيف said...

شركة مكافحة حشرات بالدمام
شركة عزل اسطح بالقطيف

 

Postita kommentaar

<< Esileht