Ma ei oska ega suuda oda visata – mu isiklik rekord kunagisest ajakirjanike kümnevõistluse ajast on 21 meetrit –, aga sellegipoolest ei suhtu Eesti nimekaim odavisketreener Toomas Merila minusse kui alaväärsesse. Täiesti vastupidi. Nägin teda juhuslikult selle nädala algul Tallinnas Audentese hallis. Ta mäletas mind väga hästi, kuigi viimati suhtlesime 13 aastat tagasi. Ta astus rõõmsalt ja imestunult ligi ning küsis, mida suvisel ajal hallis teen. Üks kõva mees, lühikesed heledad põlvpüksid jalas ja triibuline särk seljas, juuksed heledat karva nagu mulgi, seisis mu kõrval.
«Rääkisime juttu,» vastas too mu eest.
«Väga õige mehega rääkisid,» kiitis Merila vastanut. Ja rääkis siis talle, kuidas ma olin teinud omal ajal Andrus Värnikust põhjaliku ja asjatundliku loo, teemasse süüvinud ning asjad endale üksipulgi selgeks teinud. Merila mäletas isegi, et olin tolle odaviskeloo eest võitnud auhinna. Jah, nii see oli – kui õigesti mäletan, sain spordiajakirjanduse konkursil kirjutisega
«Ässad ähvardasid rikkuda Värniku viskevormi» esikoha. (Mis siis, et ma olen odaviskes täiesti saamatu. 1980. aastate teisel poolel vaatas kord
Raul Kalvi, kellega teenisime 1984. aasta suvel-sügisel Peipsi järve taga Luuga õppeväeoses, staadionil mu õlaliigese painduvust ning nentis, et odaviskes pole mul tõesti midagi peale hakata.)
Trikk on selles, et sa ei pruugi ise olla mingil alal tegija, aga kui sinus on tahtmist ja püüdmist asjast aru saada, seda mõista, siis just niimoodi, põhjaliku reporteritööga, suudadki süüvida ja kirjutada korraliku loo isegi siis, kui ise oled antud vallas täiesti lootusetu.
Seda põhjalikkust tunnustas ka Merila. «Enamik ajakirjanikke on pealiskaudsed,» lausus ta.
Ma ei mäleta, kes seal seda lisas, kuid õhust käisid läbi koguni sõnad, et «pealiskaudsemast pealiskaudsemad».
Too, kellega olin just pikalt vestelnud, oli kaks nädalat tagasi Amsterdamis EM-võistlustel odaviskes neljanda koha saanud Risto Mätas. Külitasime kõrgushüppemattidel, mina küsisin, tema vastas. Kokku poolteist tundi. Ja ma ütlen otse ja selgelt: nii huvitavat ja sisukat ja õpetlikku sporditeemalist vestlust ma ei mäletagi. Mätas on supermees: seletab asju arusaadavalt, on meeldiv ja otsekohene, ei tiku miskit ilustama, räägib ausalt.
Näiteks, kas te teadsite, et odavise ei olegi tegelikult vise? See on vaid üks asi, mille ta lahti seletas. Aga ta rääkis põhjalikult ka sellest, kui tähtis on spordis vaimne pool, kui oluline on treeningute analüüs, kuidas vigastustest pole pääsu ning need on sinu alatised saatjad, kuidas sport mõjutab suhteid naistega, millised kentsakad tegurid võivad mõjutada sooritust tippvõistlustel. Kui keegi sensatsiooni otsib, siis rääkis ta sedagi, mida ootamatut juhtus temaga Austraalias, kui ta oli vahepeal odaviset juba lõpetamas – sest oli teinud kolm küünarnuki operatsiooni ja olukord näis lootusetu. Ja supersensatsioon on see, mis seob Mätast ühe Keenia jooksjaga, kelle nimel on tänaseni ühe jooksuala maailmarekord. Kas teate, kellest jutt?
Seda kõike saate lugeda laupäevasest Postimehe Arterist, kus ilmub minu pikk, 26 000-tähemärgiline intervjuu Mätasega. Ütlen julgelt, et see on üks sisukamaid sporditeemalisi intervjuusid, mis Eesti ajakirjanduses viimastel aastatel ilmunud. Ja seda tänu vastajale, Risto Mätasele.
Selliste vestluste nimel tasub olla ajakirjanik.
Aga odavise on siinsele lugejaskonnale ilmselt sama võõras ja kauge ala nagu mullegi. Seetõttu ei ole ma unustanud vastupidavusalade huvilisi. Teie puhul lähtun sellest, et mõned kaadrid on küllap kõnekamad kui paar tuhat tähemärki. Sattusin nimelt Soola vadi singlile ega osanud arvata, kui raske ja keeruline see on.
Sellest annavad aimu juba filmi esimesed sekundid.
Ennast kritiseerides pean aga märkima, et polnud stsenaristi ja operaatorina kõige nutikam. Kahjuks valisin pärast esimest järsku laskumist jäädvustamiseks lõike, mis annavad Soola vadi singlist vale ettekujutuse. Tegelikult on tegemist äärmiselt vaevalise, kohati isegi ohtliku rajaga. Just neid oleks pidanud jäädvustama. Kuid stsenaristina tahtsin koha peal olles edasi anda pigem imelist ümbrust, mis tingiski, et andsin endale operaatorina tööd siis, kui liikumiskiirus oli ebatüüpiliselt suur ehk rada väga lihtne. (Lisaks lasin filmi toimetada, st konarlikust rajast tingitud hüplikkuse ära siluda, mistõttu, nagu märkate, on pilt kohati lainetav.)
Veel üks asi, mis seal, Moabi kandis, on eeskuju vääriv, on see, et maastikurajal sõitmiseks ei ole vaja, erinevalt Eestist, autoga kuskile kaugele riigi teise otsa sõita.
Siin on film ühest rajast, mis kulgeb otse Moabi linnakese, maailma maastikuratturite pealinna külje all, järsu kõrgendiku allserval. Mõnus! Tuled näiteks õhtul töölt koju ja vaatad, et aega vähe, aga tahaks looduses huvitavat sõitu teha. Eestis peaaegu võimatu, aga Moabis, näete, lähete linna äärde – ja annate minna. (Lasin ka selle filmi hüplikkust vaatajate mugavuse huvides tasandada.)
Hämmastav on see, et kui vaatad YouTube'is teiste meeste videosid, siis seal tundub enamik maastikusõiduradu väga lihtsad. Aga kurioosne on see, et kui ise sõitma hakkad, siis avastad, et pagana raske ja keeruline. See on vist sellest, et a) enamik filmijaid ongi osavad sõitjad ja b) video petab: tõusud on lamedad ja laskumised vaat et olematud ning rada näib sile nagu maantee. Seetõttu, kui saate, minge pigem ja proovige ise järele, kuidas on tegelikult. Usun, et te ei kahetse.
Foto 1: Risto Mätas rõõmustab - olümpianorm 83.00 on üheksa sentimeetriga täidetud. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix
Foto 2: Andrus Värnik oma parematel päevadel suvel 2003. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Risto Mätas leivatööl. Foto autor: Juss Saska, Postimees/Scanpix
Foto 4: Risto Mätas oma töövahendiga. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Fotod 5-7: Salt Wash Singletrack. Fotode autor: Priit Pullerits
54 Kommentaarid:
Vaatasin neid karjääri videosid ja mõtlesin, et need seal ootavad ikka palju arendustegevust. Meil näiteks on sarnased rajad Kroodil, sealt kohe kiviviske kaugusel asuvad suletud paekarjäärid. Samalaadne koht avatakse pärast karjääri täielikku sulgemist Veneküla paeaugus. Rääkimata Rummu ja Vasalemma karjääridest. Lisaks veel ohtrad Peeter Esimese Merekindluse kaevikute liinid. Isiklik eelistus on just viimasel, kuigi ega see raputamine paekiviklibul just mingi mõnus asi ei ole. Kroodi rajad on ikka tõeline peavalu maastikuratturile. Eriti kui seal kanjonites asuvatesse kõrvalrajakestele põikad. Tundub siiski, et Priit sai oma karjääri rügamise isu Moabis täis. Muidu oleks ta juba ammu, Eesti analoogseid paiku avastanud ja maailmale tutvustanud. Võib-olla on siin jälle see raha teema. EAS pole sellist tööd lihtsalt Priidult tellinud. Kindlasti oleks see Eesti mainele tõhusam tellimustöö kui rahapesu järjekordse WELCOME2EST projektiga.
Kuhu vise jäi?
Üks video, et mehed päris norgu ei jääks: Giro BICI DA CORSA a Passo Rolle: discesa da Passo Rolle fino a Siror
Hr Pullerits,
kas Rattaliidu tegelane Karlson, Eesti dopinguvastase võitluse juht Kristjan Port ja As Eesti Gaas juhatuse liige Raul Kotov on Teie meelest vähetähtsad isikud?
Daniel Komen oli vist see mees!
Palus vennal naelikud Austraaliasse saata
Ent saatus viis Mätase kokku treener Rodney Laingiga, kelle sõber on 3000 m jooksu maailmarekordi omanik ja 1997. aastal 5000 m jooksus maailmameistriks kroonitud keenialane Daniel Komen.
"Tema saatiski raha, mille eest võisin Austraalias elada ja treenida," ütleb Mätas, tänunoot hääles. "Ta pidigi olema inimene, kes aitab hädasse sattunud sportlasi. Lahe, et selliseid mehi leidub."
Sama soojalt räägib Mätas ka Laingist. "Ta seletas väga täpselt, miks me üht või teist asja teeme," ütleb 27aastane kergejõustiklane. "Parandasin tehnikat nii, et ei tee enam küünarnukile liiga."
Kuu aega pärast Austraaliasse jõudmist palus Mätas vennal odanaelikud järele saata. Kolme kuuga pani ta aluse uueks tõusuks ning eelmisel suvel maitses töö esimesi vilju, visates Eesti hooaja tippmargi ja isikliku rekordi 81.56.
Veel jõulisema läbimurde loodab Mätas teha tänavu. Ta on varasemast tunduvalt rohkem vaeva näinud oma nõrkustega ehk eelkõige jalgadega.
"Ettevalmistus on läinud hästi. Juba esimene võistlus näitas, et midagi head on tulemas," arutleb Mätas, kes sai Euroopa talvistel karikavõistlustel 78.74ga kolmanda koha. "Olümpia A-norm (82.00) võiks igal võistlusel mu eesmärk olla."
Nii palju siis sensatsioonilisest Postimehe Arterist, kus ilmub pikk, 26 000-tähemärgiline Õhtulehe refereerimine läbi odaviskaja sõnade.
Kellele Arter on suunatud? Luureteenistused on need, kes valdavad ja oskavad hinnata informatsiooni. Kui suur osa nendest 26 000 tähemärkidest on selline, mis pole üldiselt teada ja millel on ka mingi mõõdetav väärtus? Et Mätas tunneb kedagi Laingi, kes omakorda tunneb Daniel Komeni? Mida me selle teabega peale hakkama? Mitte essugi pole selle infoga ette võtta.
see Andrus Värniku herakleslik foto ärgitab küsima, mis on saanud Pavel Loskutovist. Pašha või kuidas teda kutsuti, jooksis 2001-2009 stabiilselt 2:10, 2:09, kord ka 2:08 sisse. Otsige Loskutov välja, las esineb avaldusega, kus Venemaa pätiriigi olümpialt kõrvalejäämise hukka mõistab ;)
Siis kui blogi lõpetab, siis Pullerits teatab, et oli sama värk nagu selle Nissaniga, et oli manipulatsioon. Ja kõik on aus, olete ausalt ära andnud oma tähelepanu sellele kondisele mehele.
Kui Nissan oli pettemanööver, siis mida peteti?
Lõpuks ometi midagi milles ma Priidust parem olen.
Mind korjas kergejõustiku treener umbes 8. klassis niruna ülesse ja küsis et poiss mis ala teha tahaksid , kõike vaid selleks et mind füüsiliselt teistele järele aidata..vastasin odavise. Naerma ta selle ei hakanud. Ja talviseks sistreeninguteks oli minu nimeline perfokaart laual, mis nägi ette hulga harjutusi, et vaid oda paremini lendaks.
keskkooli lõpuks viskasin 50m täis.
nagu klassikud ütlesid oma ülikooli aegse jooksutulemuste kohta:
Viska ennem 50m oda täis kui kögisema tuled.
Lp 23:21, Mätas ju ütles, et odavise pole vise. Kas teie tõesti viskasite? Lugege homme, kuidas tuleb oda tegelikult teele saata. Äkki jäid te võimed realiseerimata?
Keda need odaviske tehnilised terminid või nipid peale Magnus Kirti, Tanel Laanemäe ja Risto Mätase enda võiksid huvitada? Kas selliseid tarkusi poleks sobivam publitseerida mõnes erialases kergejõustiku või odaviskajate väljaandes?
Mätase intervjuust tuleb välja ja seda ta ka möönab, et telekommentaatorid ei jaga tuhkagi, mis võistluse ajal toimub.
Valter Heuer kirjeldab raamatus "Paul Keres", kuidas Eesti võistkond 1939. a laevaga Buenos Airese maleolümpiale reisis. Olümpia ajal läks aga Euroopas sõda lahti. Polnudki kuhugi tagasi tulla.
Jah, Prantsuse luurejuht hoiatas, et riik on kodusõja äärel.
Priit, selliseid remarke, nagu Mätas olevat öelnud, et "telekommentaatorid ei jaga tuhkagi", üks mõistlik inimene ei ütle. Nii nagu mõistlik inimene ei ütle ka seda, et see odaviskaja ei jaga ajakirjandusest tuhkagi. Telekommentaator ei ole iga 100 ala, mida ta kommenteerima satub, spetsialist. Ta teab, kuidas punkte loetakse, teab reegleid, ala ajalugu ja sisu aga eeldada, et kommentaator teab tõmbefaasi peeneid finesse, on ju jabur. Sa saad sellest ju aru. Ja odaviske jaoks pakun välja uue termini: odateelesaatmine. Või odaloop(imine). Või odapurse. Peaasi, et ühe odaviskaja peenfilosoofilised arutlused seda ala ikka veel sügavamast aspektist mõttespordina näitaks. Oli see Värnik, mis ta oli, aga ta oli lihtne mees. Viskas ja ei arutlenud muud, kui et "jalga ei saanud täna vastu". Oda teelesaatmise süva-akadeemilised ja füsionoomised arutelud jätavad mulle veidi kohtlase mulje. Tee sporti ja viska. Uus ja peenem nime ei muuda midagi.
Mätas rääkis mulle, mis peen mäng areenil toimub, kui küsisin, et ega teleri ees istuja või isegi telekommentaator sellest vist aru ei saa midagi, naeris ta selle peale ja nõustus, elt loomulikult ei saa.
Aga odaviset ei saa teha niisama, et lihtsalt viska, nagu soovitate. Lugege täna Mätase intervjuud, saate spordist rohkem aru. Pealiskaudsust on niigi palju - lugege veel kord tüviteksti!
Priit ei ole jälle aru saanud. 11.07 räägib, et odaviskaja (asjatundja)peab viskama, mitte sügavat mõttemeest etendama. Priit seevastu tõlgendab loetut grammatiliselt (pealiskaudselt), et odavise on keeruline ja seda ei saa niisama visata. Kaks eri kategooriat: esimene räägib, et tippsportlane, kes tehnikat tunneb, peab viskama, mitte filosofeerima. Priit räägib eeldusel, et viskaja on algaja ja talle peab tehnikat alles selgitama, õpetama. 800 meetriga on sama lugu. Kui kinnisilmi ja mõtlikul, fredjüssilikul kombel ariutleda, et jooks ei olegi jooks, sest igal ajahetkel jooksja ju seisab ("lendava noole" apooria), siis sellest tulemus ei parane. Joosta on vaja ehk treenida, muidu ei tule midagi. Jutustamine on rohkem muinasjutuvestjate pärusmaa.
Tehnikat võid ju tunda, aga Mätas seletab, kui raske on seda ellu viia. Samuti rääkis ta mulle sellest, kuidas keha tuleb juppideks lahti võtta ja iga juppi analüüsida ja vastavalt arendada. Ei ole nii, et lihtsalt viskad. Mätase intervjuust lugege ka seda, miks tehnika ära laguneb, isegi Kanteril. See on primitiivne, et mine ja vaid viska. Mätas rääkis sedagi, et odavise on äärmiselt psühholoogiline ja vaimne ala, toores tegutsemine ei anna seal midagi. Miks - ka seda seletas Mätas. Lühidalt, lugege enne tüvitekst läbi, siis oleme samal leheküljel, muidu rapsite mööda, sest ei tea enamikku asju, kuna pole lihtsalt tüvitekstiga tuttav.
Väga hästi öeldud, 13:16. Lisada võib veel seda, et kes Risto Mätast ja Magnus Kirti tegelikus elus, sportlase tööd tegemas näinud, teavad, et tegu ongi vähe rääkivata meestega. Kes viskavad, mitte "ei mölise", kui tuntud ütlust parafraseerida. Peenfilosoofiline "vaht" on puhtalt ajakirjaniku tekitatud. Seda võib ju ka omamoodi "ajakirjanduslikuks" saavutuseks lugeda - odaviskajalt välja kiskuda, et tegelikult ta ei viskagi oda. Columbia kool. Või siiski, pigem Marju Lauristini kool. Sest sellist ajakirjandust, nagu Priit Pullerits viljeleb, on meil palju.
13:36, Mätas ei saanud seda rääkida (et odavise on äärmiselt psühholoogiline ja vaimne ala). Mätas-mees ei ole mõni fredjüssi, kes Mätast teavad, tunnevad.
Jaah, väärt intervjuu! Ei tule kohe sarnast spordimeest ettegi, kes medalistest ilmajäämist nõnda ladusalt rahasse (ja varasse) ümber rehkendab. Nagu Pulleritsu reportaaž endise EOK juhi lukshotellist.
Huvitav, kui Iraani vasaraheitjate normipüüdmine Valgevenes on kahtlane (raskesti kontrollitav), siis meie odameestele spetsiaalselt korraldatud võsavõistlused on OK?
Teated Moskvast: WADA süüdistustel puuduvat igasugune faktiline tõendusmaterjal. Peale Läände ärahüpanud RUSADA pettusega vahelejäänud ülejooksiku. Vene propaganda? Meie ajakirjandus kahjuks serveerib uudiseid väga valikuliselt ja ka siis tugevas "kastmes". Objektiivse pildi saamine on nõnda tavainimesel võimatu. Kõnekas on see, et vaikib "tõe märter" Kristjan Port. Postimees aga teeb mammutintervjuusid odaviskaja Mättaga. Loetakse viskenurki ja sente.
Nagu Raimund Penu vaim hõljuks Eesti spordiajakirjanduse kohal. http://entsyklopeedia.ee/artikkel/penu_raimund Tundub, et Pullerits peab väga hoolikalt valima, millest kirjutada. Teiseks tundub, et Pulleritsul on üldse raskusi intervjueeritavate leidmisega. Ei tea, miks teda jutule ei taheta võtta. Käiku läks vana tutvus Mätasega. Edetabelijuht on aga hoopis Magnus Kirt.
"Tallinnas Audentese staadionil toimunud heitjate seeriavõistlusel säras Rio olümpiaks valmistuv Magnus Kirt, kelle odakaar kandus 84 meetri taha." - Delfi
Ega ma ka ei annaks Priidule intekat. Lugu ei annaks ja uudist ei annaks ja viidata ka ei lubaks. Nagu elu on näidanud, sellest tuleb ainult pahandust. Ja mulle lihtsalt ei meeldi liiga suure ülikonnaga mehed. Ja inteka ajal lakkamatu noogutamine ei meeldi mulle sootuks. A no pole hullu, ega Priit ei taha kah mult intekat võtta.
No jälle tuleb tühjalahmijatega siin maid jagada, aga miskit pole parata. Selline on saatus...
1. Mäletan viimastst aastatest vaid üht sportlast, kes intervjuust keeldunud. Laskesuusataja Ermits. Ajastus ei sobinud talle. (Aga anonüümikud teavad kindlasti tõelist põhjust minust paremini.)
2. Mätasega kohtusin esimest korda elus. Ei ole ta mu vana tuttav.
3. Miks intervjuu oli Mätasega, oli loo algul selgelt seletatud. Nii palju võiks ikka tüviteksti enne lugeda, kui suu paksult täis võtta.
4. Siin võtavad Mätase kohta sõna need, kes teda ikka üldse ei tunne. Või räägivad kelleski teisest?? Mätas oli ülihea rääkija, väga selge ja sisuka jutuga, ei tulnud talt midagi tangidega suust välja kiskuda. Ma tõesti ei tea, miks ta kõigi teiega nii kidakeelne on olnud, nagu kirjeldate. Ju siis pole põhjust teid usaldada. Mille üle ka ei imesta, arvestades, mis jama te siin tema kohta kokku olete ajanud ja keeranud. Et häbi teil ka pole...
Priit, millest selline igareedene Arteri promomine? "Nii huvitavat ja sisukat ja õpetlikku sporditeemalist vestlust ma ei mäletagi". Aga olete ju kirjutanud lausa premeeritud loo Joel Lindperest -see juba ununenud? Või intervjuu kauni Ukraina iluvõimelja Anna Rizatdinovaga ka juba ununenud?
Kas on tegemist tööandja poolse käsuga reklaamida kirjutisi nii mõjusate sõnadega?
Ning mis veel on silma hakanud - mis põhjustel te viimasel ajal oma ajakirjanikuametit kiidate?
Mida üllatavat ja uskumatut rääkis kiire käega spordimees? - Selliste vestluste nimel tasub olla ajakirjanik.
Kuidas hoiduda jalgpallilainele libastumast? (Mehisuse test) - See, mis seal salata, teebki mu töö ajakirjanikuna huvitavaks. Kas teie töö on sama huvitav ja pakub teile samuti sageli häid üllatusi?
Kas on kerge eneseotsingute (enese valitud ametis kahtlemine) aeg, et blogis endale (ja lugejatele) oma ajakirjanikuameti "võlu" kinnitate? Või Tartu ülikooli kõrgemad otsustajad andnud soovituse ajakirjaniku ametit propageerida, et meelitada noori ajakirjaniku eriala valima?
Aga muidu marudalt paned, edu rattavõistlustel !
Soovitan ka Priidul tulla üle anonüümsete ridadesse ja hüljata Pulleritsu nimi. Sest mida sa presenteerid, ennast või midagi sisulist?
"Mätas on ülihea rääkija".
Kellega võrreldes ta on?
Eks hea ajakirjanik peab kõiki oma intervjueeritavaid taevani kiitma. Huvitav amet selline. Üldiselt Türi suurushullustuses moosekant sai asjale 100% pihta. Blogi veereb allamäge. On ainult üks küsimus. Kui pikk on langus ja ega kiirus langemisel hulluks ei lähe ning teelt võssa ei kisu.
Pulleritsu "ärimudel" on 1990-datest. Staarintervjueerija intervjueerib staare (kes kohati vähem staarimad kui staarajakirjanik). Sellise asja sotsiaalne tellimus kehtis siis, kui telekas ei olnud kanalit kuhugi keerata. See aeg sai otsa juba Urmas Otiga. Internetis kehtivad teised mängureeglid. Odameestel pole aeg oma veebisaitigi.
Ja kindlasti ei tehta "raskrutkat" paywalli taha intevjuusid andes. Risto Mätasena oleks küsinud "Mis ma sest saan?" Ja kui selgus, et ei saa midagi, siis poleks intervjuud andma hakanud.
Krt, Mätas oli siiani vägagi sümpaatne sportlane. Ja nüüd sihuke libastumine. Küllap mees ei teinud eeltööd, kuhu sisse ta astub ja mis lõhn külge jääb. Toomas Merila käitumine ei üllata, too mees ongi selline libe.
Rio kvalifaas hoian nüüd pöialt Kirdile ja Laanmäele.
Noo, 00:28, pöialt hoiame ikka kõigile meie Riosse sõitvatele odameestele. Kuigi jah, objektiivselt võttes, jättes Pulleritsu isiku täiesti kõrvale, kui Risto Mätas plussid-miinused kokku arvutab, mida ta sellest intervjuust võitis-kaotas? Oleks pidanud 50 eurot intervjuu eest küsima, sulas kätte, enne intervjuud ei anna!
"Nägin teda juhuslikult selle nädala algul Tallinnas Audentese hallis. [..] Ta [Merila] astus rõõmsalt ja imestunult ligi ning küsis, mida suvisel ajal hallis teen."
NB! Kivisildnik loputab Õhtulehes puhkavat Kivirähka:
http://www.ohtuleht.ee/749586/-kivisildnik-neitsikesi-ohverdav-preester-ehk-vabariigi-president
intervjuu pöhisisu oli ikka hala raha pärast, see tuli iga natukese aja tagant jutuks. Ja hoolimata autori siinsest infost, et oda ei visata, kasutatakse enamasti just seda väljendit ja ka sisu.Ei saa autoriga nöustuda-Teil on paremaid intervjuusid!
kah Priit
...Ei, nii ikka ei olnud, et peamine oli raha. Aga fakt on ka see, et kui teile makstaks samuti 430 eurot kuus ja selle eest nõuaks ajakirjandus, et miks sa ei küündinud maailmas esikaheksa hulka, siis peaksite ka seda ju ülekohtuseks. Tegelikult peaks aru nõudma hoopis spordijuhtidelt, kelle palk on alati sõltumata tulemusest garanteeritud ja kelle ülesanne on tegelikult ju raha sportlaste heaks hankida. Ja kui Mätas on viimasel viiel võistlusel kuuest pääsenud põhivõistlusele, oma taset piisavalt tõestanud, aga ikka ei ole sellest küllalt ja ikka veeretad sandikopikaid, siis imestan üldse, miks tema ja keegi teine veel tippsporti edasi teeb. Seda teemat oskas Risto Mätas väga lihtsalt ja selgelt ja veenvalt seletada, ses suhtes on see intervjuu vägagi mõtlemapanev - kui üldse tahate kaasa mõelda.
Nii et ka teie jäite uskuma, et 400 euro eest kuus tehakse tippsporti?! Kaua ja kaugele mees selle hämaga mõtleb purjetada?
Kui siin Kivisildniku viitamiseks läks, siis one of my absolute favorites on see:
http://www.ohtuleht.ee/724422/-kivisildnik-aitab-ehk-juba-multikultuuri-morvadest
11:38, ärge ajage jama. Loos on kirjas, et sai ka 12 000 eurot aastas laagriteks raha, mille eest aga pidi viima tšekke. See, et Mätas on viimased kaks aastat Swiss Propertys täiskohaga tööl käinud, ei ole normaalne - ükski maailma tippodaviskaja ei käi tööl, isegi kaks ta Eesti konkurenti mitte. Ja too palgatööga teenitud raha ei puutu absoluutselt tippsporti ega ole spordi tegemisega kuidagi seotud.
Tead Priit, mina lihtsalt ei usu, et Mätasele põhitööga sissetuleku kindlustav firma seda ainult hea töö eest teeb. Eks ikka mingi oluline annus on seal ka ettevõtlikku edevust, et näete millised tipud meil palgal on.
...Võite ju nii mõelda, aga mina jälle seda ei usu. Sest eks küsige, kui paljud teavad, kus Mätas töötab; kui paljud teavad üldse seda firmat, on sellest kuulnud? Ja Mätas rääkis ka seda, kuidas tal on tulnud tippvõistluste ajalgi tööd teha! - see on tüvitekstis ilusti kirjas.
Hr Pullerits, kas hr Risto Mätas on rahvuslikult mõtlev mees?
Vaatame edasi - spordiinventar, varustus, transport, staadionid, spordihallid, -klubid, meditsiin (sh 3 oppi) jne., kes seda rahastab? Kas teeme liitmistehte või räägime julmalt-julmalt edasi ikkagi 400 eurost?
See, et vanuse poolest tippsporti lõpetama hakkav mees teeb tööd on mõistlik ja kasulik. Hea eeskuju teistele. Et seda aga mingi määratu eneseohverdusena serveerida, on selge manipulatsioon.
küsimus: mis spordialal esindab Eesti riiki Ashwath Venkatasubramanian?
kah Priit
Selge see, et Paeda või Savisaare tüüpi juhtimisstiil, millele E. Teigamägi paistab sarnanevat kiire viskeliigutusega, aga vähese jutuga odameestele ei istu. Eriti kui veel toetusrahad paindlikemale, osavamatele Baltadele jt kergemini kipuvad suunduma.
Kas see on jalgrattavõostlus, mis praegu Tour de France'il käib, või mingi vanameestw või TriSmile'i ühistrenn??!
Hetkel käib rattaspektaakli viimane vaatus - andunud publikumi austusavaldus gladiaatoritele.
Aga ei tea, kas korralik ilutulestik, et mitte öelda paugu- ja tulevärk, ka täna Pariisis ikka tulemas on?
Arvestades moodsa aja trende, siis korraldajatest kindlasti praegu Suurte Revolutsioonide maal puudust pole, mitte sinnapoolegi.
Iseasi muidugi, kas järgmiseks teedrajavaks suursündmuseks õnnestub linnavalitsuselt ja sandarmitelt kõikidele vajalikele lubadele õigeks ajaks kooskõlastused saada...
Aga jälgime otsepilti.
Nagu hetk tagasi nägime, siis hävitajad on juba linna kohale tiirutama saadetud.
Aga jälgime etendust edasi.
Ohh, ei ole ROKil mune, ei ole... haledad vanamehed, ei mingit selgroogu.
Kristjan Port avastas, et sport on poliitika!
Ai kui valus oli vaadata, kuidas täna naised enne meeste sõitu Pariisis mitmeid valusaid maokaid panid.
Mis kanalilt te üldse TdF-i vaatate?
Eurosport
Eurosport HD
Kas Tartus süüakse kebabi?
Kas nad onjuba Eestimaalgi?
Toomelt lehvib šaurma hurma.
Meenutab.. jah, võigast surma!
Postita kommentaar
<< Esileht