kolmapäev, aprill 20, 2016

Pullerits: Kui palju maksis Moabi seiklus tegelikult?

«Kas selles kastis on jalgratas?» küsis aasialanna välimusega kergelt üle 30-aastane naine. Ta kandis American Airlinesi vormiriietust. (Jutuks olev jalgratas fotol paremal Dome Plateau raja algul ja all vasakul White Knuckle Hilli all.)

«Jah, on küll. Kuidas te ära arvasite?» püüdsin vestlust ülal hoida, ja sõbralikuna. Sest lõppeks olenes AA-töötajast edasiste minutite jooksul väga, väga palju.

Ta ainult naeratas. Jättes mulle aimata, et ju ta teadis seda kogemusest.

«Teate, mõned on arvanud, et selles kastis on surfilaud, ja üks noormees pakkus koguni, et lameekraaniga televiisor,» hoidsin vestlust üleval. Tagamõte oli püüda check-ini aasialannat mõjutada, et ta minuga liiga karmilt ei käituks.

Minutit kaks askeldas ta mu dokumentidega. Siis pööras tähelepanu taas rattakastile. «Kas see on teie ainus äraantav pagas?» küsis ta.

«Jah,» vastasin lühidalt, ja osutasin oma mustale spordikotile, mille tõstsin kahe näpuga mängeldes üles, et rõhutada, kui kerge see on – seega käsipagas. Et mul oli ka must üleõlakott, kuhu olin toppinud arvuti ja GoPro kaamera ja nende tarvikud ning hulga raamatuid, nii et seda andis õlale vinnata, ja et oli ka kott koos Olympuse peegelkaameraga – selle jätsin targu mainimata.

«See teeb siis 150 dollarit,» teatas AA-töötaja.

Seda ma kartsin. Ometi püüdsin teda mõtlema panna, kas sellise summa kasseerimine rattakasti eest on ikka õige. Peamise argumendina kasutasin seda, et Göteborgist American Airlinesi ja British Airwaysiga – samad kompaniid, kellega pidin lendama tagasi – Londoni ja Los Angelese kaudu Las Vegasesse sõites ei võetud mul rattakasti eest pennigi, sest see oli mul ainus äraantav pagas. Kuid see argument ei andnud tulemust. AA-töötaja nentis, et kuna tegemist on spordivahendiga, tuleb selle transpordi eest lisaks maksta. «There’s no way around it,» teatas ta asja resümeerides. (Fotol ülal paremal White Rim Drive Greeni ehk Rohelise jõe ääres.)

Eks ma siis maksingi, mis mul üle jäi. Kuigi kristalselt aus olles tuleb tunnistada, et pidasin võiduks pigem seda, et Euroopa-Ameerika suunal maksmisest pääsesin. Ka mu paljureisinud vend, kes on lennukompaniidega vilunud asjaajaja, tõdes hiljem, et ega temagi oleks maksmisest pääsenud, sest American Airlinesi reeglites on tõepoolest kirjas, et spordivarustuse pagas ei lähe lisamaksustamisele siis, kui see kaalub alla 50 naela (mu rattakast kaalus 49,5 naela) ja – just: ja! – selle mõõtmed jäävad alla 62 tolli. Ma küll ei mõõtnud, aga arvan, et ainuüksi mu kasti pikkus oli ligi 62 tolli. (Fotol ülal vasakul Priit Pullerits Jeepi firma teenindusmeestega Determination Towersite all.)

Tegelikult olin ratta transportimise pealt niigi kokku hoidnud. Kuna sõit Eestist Ameerikasse käis viie lennukiga (Tartu-Helsingi-Göteborg-London-Los Angeles-Las Vegas), oli pappkast rattaga teekonnal üksjagu kannatada saanud: selles olid pikad rebendid, nurgad olid puruks. Seetõttu mõtlesin, et hangin Moabis tagasilennuks uue kasti. Kuid Chile Pepperi rattapoes tühja kasti ei vedelenud ning Poison Spideri rattapoes küsiti tühja kasti eest 20 dollarit. Kui oleks lasknud neil ratta kasti pakkida, oleks nii kasti kui teenuse saanud 60 dollari eest. Mis tundus arutult palju.

Kuid ettenägelikult olin valmistunud selleks, et ise hakkama saada. Olin Tartu A&T Spordi kaupluses vaadanud kõrvalt, kuidas Jaano Verbu mu ratta osadeks võttis ning kasti paigutas (käiguvahetaja tõmmata võimalikult raami ligi, leistangi lahti keerates keerata mõlemat kruvi vaheldumisi, muidu võib ära murduda, rehvidest õhku vähemaks lasta jne). Ja kui Moabis ratta kastist välja võtsin, tegin sellest pildi (fotol ülal paremal), et oleks spikker, kui pean ratta uuesti kastikõlbulikuks sättima. Sain enda arvates hakkama. Ostsin Moabi City Marketist veel ligi 50-meetrise teibi, et kannatanud kast tugevasti kinni tõmmata.

Kast jõudis Tartusse päevase hilinemisega, sest tagasiteel jäi Stockholmis Göteborgist tulnud lennukilt Tallinna väljuvale lennukile ümberistumiseks aega ainult 40 minutit. Aga jõudis Tartusse igati ühes tükis.

Nüüd küsivad kõik kannatamatult, kui palju kolmenädalane (õigemini koos lennureisidega 23-päevane) Moabi seiklus maksma läks, sest keda siis ei huvitaks raha. (Fotol vasakul rattatee Moabist kirdes Colorado jõe kanjonis.)

Võtame võrdlevaks baashinnaks 2490 eurot, mida küsib reisifirma &Moments sügisese 9-päevase Moabi-käigu eest (varase tellija hind 2090 eurot) ning mis ei sisalda lennupileteid, kindlustust, ratta transporti või laenutust.

Jätan järgnevast kulutuste ülevaatest välja mitteobligatoorsed kulud, nagu reisiks GoPro Hero+ kaamera (169 eurot) ja arvutile välise kõvaketta (62 eurot) ostmine, samuti muud isiklikud kulud (raamatud, suveniirid, esmatarbekaubad [päikesekreem jms], auto pesu), sest need on väga individuaalsed ega kuulu samuti &Momentsi reisihinna sisse.

Niisiis, alustame.

Lennupiletid: null eurot. Nagu olen öelnud, ei ostnud ma lennukipileteid ise ega oma raha eest, kuid Äripäeva uuriv toimetus ei ole suutnud või õigemini ei ole julgenud vaatamata minu korduvatele meeldetuletustele teema kallale asudagi. Nõrk.

Toit: 256 eurot (282 dollarit) ehk keskmine kulu 19 päeva jooksul (23 päevast neli kulus lennukiga reisimisele) 13,5 eurot (14,85 dollarit) päevas. Olgu lisatud, ei ma teinud kordagi ise süüa.

Ööbimine: 613 eurot (674 dollarit). Ööbisin 17 ööd kämpingumajakeses (ülemisel vasakpoolsel pildil ja parempoolsel pildil paremal), kus oli kaks pehmet voodit linade, tekkide ja patjadega (kui selles ööbinuks kaks inimest, olnuks hind sama), külmik, mikrolaineahi, radiaator, konditsioneer ja tasuta internet. Kemps ja duširuum ning pesumasinad asusid 25 meetrit eemal administratsiooni majas (pildil paremal keskel). Kaks ööd veetsin Las Vegases El Cortezi hotellis (kokku 71 dollarit ehk 65 eurot), kõigest ühe kvartali kaugusel kuulsast Fremont Streetist. See teeb Ameerikas veedetud ühe öö keskmiseks hinnaks 32 eurot (35 ja pool dollarit).

Auto rent (maastur GMC Terrain [pildil vasakul ja samuti ülemisel vasakpoolsel pildil], ratas mahtus selle pakiruumi ilma, et oleks pidanud seda lahti monteerima) koos täiskindlustusega 19 päevaks 585,4 eurot, mis teeb ühe rendipäeva hinnaks 30,8 eurot.

Rendiauto kütusekulu 144 eurot (158,5 dollarit). Sõitsin autoga 3007 km ehk keskmiselt 158 km päevas. (Vahemaa Las Vegasest Moabi on 748 km (465 miili).) 3007 km läbimiseks kulutas auto kütust 282,5 liitrit, mis teeb keskmiseks kütusekuluks 9,4 liitrit 100 km kohta. Ja ärge nüüd pikali kukkuge: ühe bensiiniliitri keskmine hind Ameerikas oli 51 eurosenti (keskmine tarbitud galloni hind 2,12 dollarit). Kui arvestada ainult sõite Moabis radade algusse ja tagasi linna, siis läbisin sealkandis kokku 1443 km (897 miili), mis teeb 16 päevaga ühe päeva keskmiseks läbisõiduks 90,2 km.

Ohtliku spordiala harrastamist hõlmav kindlustus maksis 87,65 eurot.

Eestis ratta ülesputitamine (varurehvid, pump jne) ning pakkimine maksis 70 eurot.

Lööme nüüd kulud kokku ja saame 1756 eurot.

Et vahe &Momentsi hinnaga ei olegi nii suur? Aga mõelge: kui see hind jagada ainuüksi kahe inimese peale (ööbimine, auto rent, kütusekulu kokku 1342 eurot), langeb summa 671 euro võrra ehk kõigest 1085ni ühe inimese kohta – sisaldades seejuures kõikehõlmavat reisikindlustust, mida &Momentsi hinnakiri ei sisalda, ja ööbimisi kõva nelja seina vahel ja katuse all (uhh, küll oli seal ühel ööl tugev torm, mis isegi maja pisut väristas!) pehmes voodis, mida &Momentsi hinnakiri samuti ei sisalda, pakkudes enamikul öödel ööbimist telklaagris. Ja ühtlasi ärge unustage, et &Momentsi reis kestab koha peal ainult üheksa päeva, aga minu reis kestis rohkem kui kaks korda kauem, 19 päeva Ameerikas. (Fotol ülal vasakul Priit Pullerits Sand Flats Roadi rohkem kui 20 km pika ja kurnava tõusu lõpus Lower Porcupine Singletracki rattaraja alguse kõrval.)

Mäletate, ma ju küsisin, kes tahab tulla Moabi, hind 999 eurot? See oli üleplatsihind. Kõik pidasid seda liiga kalliks. Siinkohal siis kinnitus, et see oli superhind. Sellist pakkumist enam ei tule.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.

47 Kommentaarid:

At 11:54, Anonymous Anonüümne said...

Kas lendude eest tasusid siis mitte Finnairi promolendude punktid (mida nagu kuulsime, ei jagatagi), vaid varasemate ostude eest välja teenitud punktid?

 
At 12:10, Anonymous Anonüümne said...

613+65/19 ei ole kuidagi 32€. Isegi mitte siis kui 25 meetrit eemal asuv dušš ja kemps hinnast maha lahutada.
Terv.Tom

 
At 12:12, Anonymous Anonüümne said...

Ma pakun et lennupiletid käristas välja kas seesama siinviidatud reisibüroo või mõni teine konkurent kes sinnakanti turiste saadab, et Priit meil siin oma jutukeste ja piltidega suud vesistama ajaks ja neile kliente juurde tooks.
Kui lennupiletid juurde arvestada, siis ei olegi enam odav reis.
Aga ratta tassimine läks siis maksma 150$ + siinne ettevalmistus 70€ ja minnes pääses 150-st lisakulust väga napilt. Kohapealne rent olnuks ~600$ aga oleks saanud nautida high end fullsusserit. Kolmas variant oleks osta kohapealt midagi ja enne äralendu kasvõi sinnasamasse rattapoodi maha müüa

 
At 12:23, Blogger Priit Pullerits said...

Tom, 65 eurot sisaldub viidatud 613 euro sees, mitte ei ole sellele lisaks. Nii et keskmine ikka 32.

11:54, promolendude eest punkte ei saa, ja ma ei ole suutnud ühegi lennufirmaga nii palju lennata, raha eest, et teenida üle ookeani lennuks vajalikke punkte, eriti arvestades, et varasemad punktid kustuvad ju aja möödudes pidevalt eest ära.

12:12, korraliku FSi rent maksnuks ligi 60 dollarit päev (ärge unustage veebis nähtavaile hindadele lisamast makse, mida letihinnas Ameerikas ei näidata, lisaks ratta kindlustust, mis on mõistlik lisaks osta). Korrutame selle 16 rattasõidupäevaga ja saame 960 dollarit, mitte 600. Aga arvestades, et Moabi rattapoodides müüakse korralikke FSe, mille hinnad algavad ligi 3000 dollarist (vt nt Chile Pepperi pood), siis kes see Eestis ikka ostaks nii kallist FSi, eriti kasutatut - kui, siis ehk 50-protsendilise hinnaalandusega, mis tähendanuks mulle igal juhul suurt rahalist kaotust (ligi 1500 dollarit + transpordikulu).

 
At 13:17, Anonymous Martin said...

Hr Pullerits,
see kõik on väga huvitav. Kuid ciclismo harrastajad küsivad eelmise postituse kommentaarides, millisele MTB sarjale end kirja panna. Nad tahavad vist Teiega võistelda või otsustada Teie kui suure kogemusega autoriteetse rattaharrastaja nõuande järgi. Kas võiksite neile mingit indikatsiooni välja pakkuda?

 
At 13:33, Blogger Priit Pullerits said...

Tartu rattamaraton. Ei muud. MTB-sõit on kauni looduse nautimiseks, mitte kihutamiseks. Kihutamiseks on maantee.

 
At 13:48, Anonymous Margus, 38, Tallinn said...

Selge. Suur aitäh!
Mina mõtlesin nendest sarjadest, aga nüüd jääb raha rahakotti ja bensukulu väiksemaks. Tartu rattamaratonile panen end kirja.
Kihutamiseks aga kas pole ka Aerobike Filter karikasari?

 
At 16:02, Anonymous Anonüümne said...

Teie pagas oleks pidanud siis ju lisatasust pääsema, kui oli napilt alamõõduline.

 
At 17:02, Blogger Priit Pullerits said...

...vist ei kirjutanud tõesti piisavalt selgelt, et lisaks kaalule olid olulised mõõdud ning nood 62 tolli tähistavad, kuigi see reeglites nii ei ole sõna-sõnalt kirjas, pagasi laiuse-pikkuse-kõrguse summat. Mul oli ainuüksi pikkus ühtekokku lubatud 62 tolli kanti.

 
At 19:21, Anonymous Anonüümne said...

Nii on küll, tihtipeale ka Omniva pakendid ületavad neid kolme mõõdu piire, kui tahad suuremat mööblit tellida vm. Siis ikka kulleriteenus.

 
At 20:54, Anonymous Anonüümne said...

Kahe mtb sarja vahel valijatel mitte unustada kolmandat.
Kas CA tahab need kõik võita?

 
At 23:53, Anonymous Henri said...

Sõitsite päevas 200 km autoga. Ratas autos igal hommikul järjekordsele punakaljule. Nii 23 päeva järjest. Tüütuks ei läinud? Inimesed tahavad rattareisil ikka rattaga sõita.
Teiseks, kuna te piletite eest ise ei maksnud, siis muutub rahaarvutus üsna mõttetuks.
Kolmandaks, reisiseltskond. Mingid jeebi hooldusmehed, teel kinnipeetud Ameerika riigi teenistuses olev mees (politsenik, vanglatöötaja?) ja rattapoe mehaanik Gary. Ongi kõik.
Neljandaks, giidi ja korraldaja tööd puhkusel teha ei tahaks.

 
At 00:08, Anonymous Anonüümne said...

Hr Pullerits, kas teil oleks aega vastata paarile küsimusele:
1. Kas Moabi "seiklus" oli teil Postimehes vormistatud tööreisina?
2. Mida te siis õieti tegite - käisite puhkamas või tööd tegemas? Kui puhkamas, siis kas peate õigeks, et meediaväljaanne maksab kinni töötaja puhkusereisi?
3. Kas tööandja on erisoodustusmaksu ikka tasunud?
4. Miks üritate puhkusereisi (&Moments) ja tööreisi (teie reis) meeleheitlikult võrrelda?
5. Kas ajakirjanikueetika hulka ei peaks käima kohustus reportaaž, uudis vms avaldada rahastaja selgesõnalise äranäitamisega?

 
At 09:23, Blogger Priit Pullerits said...

Lahke inimesena vastan lugejate küsimusile, ükskõik kui rumalad ja kiuslikud ja pahatahtlikud need ka ei ole.

Henrile.
1. Ärge liialdage. Sõitsin päevas keskmiselt 158 km, aga see suur keskmine tulenes vaid kahest päevast, mil sõitsin LVst Moabi ja tagasi (kumbki ots ca 750 km). Moabis sõitsin keskmiselt vaid 90 km päevas, mis, arvestades Ameerika suurust, on tühine. Pool tundi rajale - paras aeg keskendumiseks - ja pool tundi tagasi - paras aeg to cool down. Ja mitte 23 päeva järjest, vaid Moabis 16. Ei, ei läinud tüütuks, enamgi oleks tahtnud olla. Ja rattaga sõitsin päevas 5-9 tundi, sellekohase statistika võin hiljem avaldada, kui olen kokku löönud.
2. Ei muutu mõttetuks. &Moments ka ei pane piletihinda oma reisi maksumuse hinna sisse.
3. Ma ei vaja seltskonda. Mul on endaga väga huvitav. (Sest mul on väga rikas sisemine elu, ma ei vaja väliseid stimulante.) Minu seltskond oli sealne ümbrus, loodus, sellest täiesti piisas, ja mu enda emotsioonid. Tahtsingi, et ei oleks ümber kedagi, vaid et saaks omaette olla. See oli üks selle seiklusreisi olulisi komponente. Siin Eestis on nagunii kogu aeg inimesed ümber ja "seljas", hea on sellest kõigest puhata.
4. Otse vastupidi: kõik see, mis kaasneb reisi planeerimisega ja korraldamisega, on osa reisist, ja väga oluline osa. Seda tehes algab reis juba mitu kuud varem. Vastasel korral saabud lihtsalt sihtkohta, ei jaga tegelikult ööd ega mütsi ning suur hulk aega läheb raisku, et lihtsalt sisse elada. Aga mul oli kõik juba vaimusilmas ette teada, ootus oli suur ja põnev, võta ja vii vaid kõik ellu - seda tegingi. Ja liiati, kas te pole tundnud, kui hea on olla 100 % iseenda peremees, ise kõike otsustada, mitte teistest sõltuda?

00:08.
1. Ei. See oli puhkus ja selle korraldasin puhkusepäevade arvelt.
2. Puhkamas. Ja mida ma sellele lisaks teen, on minu asi, mitte üldsegi teie asi. Et ma sellest kirjutasin, seda selleks, et õhtul veel kord kõike läbi elada ja läbielatut kinnistada, mitte selleks, et kedagi teist lõbustada. Aga kuna ma nagunii kõik kirja panin, siis oli vaid paar näpuliigutust vaja, et seda ka teistega jagada - miks mitte?
Ja ma ju ütlesin, kurat, et meediaväljaanne ei maksnud kinni sentigi! Isegi GoPro kaamera, millega videosid tegin ja mille ka Postimees üles pani, ostsin oma raha eest, nii et need videod kuuluvad mulle, mitte Postimehele - Postimehele andsin ainult nende ühekordse avaldamise võimaluse.
3. Minge põrgu! Ma ju ütlesin, ja seda ka juba varem - lugege, kurat! -, et tööandja ei maksnud sentigi. Mis erisoodustusmaksust te sonite?! Ja mis see kõik teie asi on, olete mingi maksuametnik või? Kui olete, siis minge ja võtke Postimees liistule. Jõudu teile!
4. Selleks, et näidata, et &Moments koorib oma reisil osalejailt kaks, kui mitte kolm nahka. &Momentsi pakutavast reisist palju mugavama ja sisukama saab teha 2-3 korda väiksema raha eest, olenevalt seltskonna suurusest. Nelja peale tuleks sellise reisi hind ühe isiku kohta juba väga odav.
5. Mis, kas ma pean teie arust iga loo lõppu lisama, et maksin ise või? Lolliks olete läinud.

On veel küsimusi?

 
At 13:14, Anonymous Anonüümne said...

Selge. Öelnud siis kohe. Kolumbia meestele oleks pidanud ka ütlema, et puhkusel ajakirjanik.

 
At 13:39, Anonymous Martin, tudeng, Noored rahvusglobalistid said...

Me ei taha venelast! Me ei taha juuti!
Eestlast tahame - kes valitseks kui Putin!

 
At 14:38, Anonymous Anonüümne said...

Loomulikult on see ainult Priidu asi, mida ta meile räägib või ei. Kui juba rahaasjadest juttu tuli, siis on ju ka loogilne, et rahval sellised küsimused tekkisid. Kõik ju teavad, et tegid Postimehes reisiblogi. Selge on see, et enamus rahvast ei usu seda, et sa tegid seda täiesti vabast tahtest. Said sa siis rahalist kasu või muud kasu, seda me ei tea. Võib-olla tõesti tegid seda suuremeelsusest. Võib-olla sa selle eest otsest palka ei saanudki, aga äkki on aasta lõpus selle eest mingit preemiat loota - mida iganes. Kõik me ju teame, et tasuta lõunaid pole olemas. Jaa, ma tean, et see blogi on ju ka tasuta lugemiseks. Kui sa teed seda blogi ja Postimehe reisiblogi ja veel teisi asju kõike niisama eest, siis tõesti - eriti suuremeelne mees. Kuna enamus meist pole sellised, siis seepärast meil sellised küsimused olidki. Meie sugustele meestele tundub natuke loogikavaba, et sa lähed oma isikliku kaameraga, isikliku kõvakettaga, isikliku läpakaga ja teed seal Postimehele niisama eest asju, lihtsalt heast tahtest. Kui lugejate jaoks tunduvad mingisugused asjad ebaloogilised, siis tekivadki küsimused. Mis siin imestada.

 
At 14:54, Blogger Priit Pullerits said...

...arusaadav. Kinnitan, et tegin Postimehele reisiblogi vabast tahtest, sellest eest ei soovinud ega saanud ma mingit hüve mitte mingil kujul ja vaevalt saan selle eest ka preemiat, sest ega sellised asjad preemiat teeni - see polnud ju mingi uuriv lugu. Sain lihtsalt jagada oma emotsioone ja kogemusi teistega, see oligi kõik (kuigi vastu sain, vähemalt siin blogis, peamiselt vaid sõimu ja näägutamist ja hukkamõistu). Aga äkki hakkab mõni teine ka mõistma, et maailmas on palju ägedamaid rattakohti kui igakevadine Girona või Põhja-Itaalia. Kuigi ega tegelikult vaja ole, et suured massid Moabi kohale läheks - las too kant jääda ikka veidi isikupärasemate ja riski- ja seiklusaltimate inimeste päralt. Anonüümset keskpärasust ja konformismi ei ole vaja tõesti sinnakanti laiama ega laiutama. Nii et unustage Moab ära, pidage Utah't edasi halvustavalt mormoonide osariigiks (nii levinud suhtumine) ja Ameerikat nõmedaks mikihiiremaaks. Laske aga oma Hispaania ja Itaalia asfaldil rõõmuga edasi.

 
At 15:17, Anonymous Anonüümne said...

Kust Priit sai lennupiletid?
Elementaarne, mina, Priidu abikaasa ostsin, sai teise mõneks ajaks jalust ära, enamus aega on rattaga maantee peal ja kui ongi kodus, siis diivanil selili ja loeb raamatuid, mis kasu sul sellisest on. Ja kogu elamine on üliõpilaste kontrolltöid täis, puudutada neid ei tohi, tal olevat mingi süsteem- paremad köögi pool ja viletsamad akna all- süsteem või asi, tuba kah korralikult koristada ei saa. Tuligi siis närvide puhkamiseks selline väljaminek teha.

 
At 15:29, Blogger Priit Pullerits said...

Keegi tundmatu siin trügib mulle abikaasaks... Aga vale vastus põhiküsimusele.

 
At 15:30, Anonymous Staažikas lugeja Võhmastest said...

Mis neile naistele sisse on läinud?
Eile kirjutas lehes Raini ema Rainist nii südantlõhestava loo ja täna kirjutab Priidu abikaasa...
Muidugi, kui ta ikka on see, kellena end esitleb, sest stammkunded kindlasti on märganud, et siin käib vahel sõna võtmas ka härrasid/prouasid, kes mitte ei esine oma nime all.

 
At 15:34, Anonymous Doktor Vatson said...

Aga kas lend Moabi võis olla hoopis juubelikingitus sõpradelt, mis nüüd realiseerimist leidis?

 
At 15:47, Anonymous Anonüümne said...

Mina, Priit Pullerits, kinnitan, et ei saaanud AS Postimees Grupp raha Moabi reisiks.
...
Priit, kas peate blogi lugejaid lollideks?
Kes siis teile Tallinn-Helsinki-Las Vegas-Helsinki-Tallinn lennupiletite jaoks raha andis. Panama offshore firma? Margus Linnamägi sutskas rulli taskusse? Pahv laenas?

 
At 16:08, Anonymous Anonüümne said...

Tiidrek Nurme: kõige halvemaski unenäos poleks oodanud, et jooksen viie kuuga kolm maratoni http://sport.delfi.ee/news/kergejoustik/eesti/tiidrek-nurme-koige-halvemaski-unenaos-poleks-oodanud-et-jooksen-viie-kuuga-kolm-maratoni?id=74300129

Nurmel on veel palju õppida. Eestis on mehi-naisi, kes jooksevad 10, 20 või isegi rohkem maratoni aastas, 2 või isegi 3 päeval järjest maratoni, 2, 3 või isegi 4 maratoni ühtejutti.

 
At 16:26, Anonymous Anonüümne said...

Nurmel ei ole midagi vaja õppida. Ta jooksis, aga teised, n.-ö. rohkem maratone jooksvad, läbivad neid.

Rein Valdmaa

 
At 16:40, Anonymous Peep said...

Sa tead reisikorraldaja kulusid, et oskad hinnata, mitu nahka kooritakse? Mitu nahka võib muidu?

 
At 16:53, Anonymous Anonüümne said...

Jah, õige. Nurme oskab küll maratoni joosta, aga ta ei oska veel maratoni läbida.

 
At 17:08, Anonymous Anonüümne said...

"&Moments koorib oma reisil osalejailt kaks, kui mitte kolm nahka. &Momentsi pakutavast reisist palju mugavama ja sisukama saab teha 2-3 korda väiksema raha eest, olenevalt seltskonna suurusest. Nelja peale tuleks sellise reisi hind ühe isiku kohta juba väga odav."

Pullerits, kirjutasite, et tegite pool aastat eeltööd. Teile oli see fun, aga kui võtame, et seda tööd teeb professionaalne reisikorraldaja palga eest. Maksud juurde. Kontorikulud, firma üldkulud. Jah, tuleks odavamalt, kui tööd tehtaks tasuta, lennupiletid oleksid tasuta nagu kommunismis. Teie võib-olla olete juba kommunismis. Enamus veel ei ole.

 
At 17:24, Anonymous Martin, spordiimagoloog said...

Tiidrek Nurme võiks välja kuulutada, et tema suur eesmärk on läbida Rio de Janeiros
maraton.
Sest maratoni läbimine on iga jooksja suurimaks eesmärgiks.
Meedia - miks mitte "Postimees", hr Pullerits - võiks Nurme ettevalmistusi kajastada.
Jooksuharjutused, ÜKE, fatlekk.. Kord nädalas pikk jooks. Algul 15 km, iga nädal rohkem.
Muidugi ka õige toitumine. Ja hüdreerimine.
Nurme oleks ka unikaalsest positsioonis - vaevalt, et Rios saab olema palju jooksjaid, kelle eesmärk on maraton läbida.

 
At 17:34, Blogger Priit Pullerits said...

Lp 17:08, mitte ükski Eesti reisikorraldaja, mitte ükski, ei suuda viia end sellisele tasemele, et ta suudaks minuga konkureerida Moabi ja selle ümbruse tundmises, olgu need rajad, olud, teed, kohad, ajalugu vms. Kui ma olen milleski Eestis suveräänselt, konkurentsitult esimene, siis Moabi piirkonna spetsialistina. See on fakt. Nii et mis reisikorraldajate professionaalsusest te siin räägite, kui nad jäävad alla minusugusele asjaarmastajale?...

Ja loomulikult kinnitan, et ei saaanud AS Postimees Grupp raha Moabi reisiks.

 
At 18:41, Anonymous Anonüümne said...

Aa samunegiet... Praegu on sõelale jäänud juubelikingitus.
Kas peremees lükkab ka selle ümber või seda pole siiski võimalik ümber lükata?

 
At 18:50, Anonymous Anonüümne said...

Mis on näiva suuremeelsuse taga tegelikult? Kes lahendab nood võõra rahaga edvistamise müsteeriumid?

Loodetavasti Äripäeva ajakirjanikud leiavad Panama paprates tuhnimise kõrval mahti ka väikeste kärbestega tegeleda.

 
At 20:18, Anonymous Anonüümne said...

Kui Nurme suudab maratonis saada aja alla 2.20-ne ,siis on see hea tulemus.Pole tähtis ,palju musta mandri mehi on temast see aasta kiiremad olnud.Enamus neist olümpiale ei sõida ja pole ka kindel ,kui dopinguvabalt nende tulemused on tulnud.Mis ajaga tema kallal õiendajad ise selle maaga hakkama saavad? Meil on jah tekkinud mingi seltskond ,kes kogub aastas üle 10-ne maratoni.Sellest saab aru ,kui vanemad inimesed neist läbivad distantsi ajaga üle nelja tunni.Aga mida see noorem rahvas (alla 55 näituseks) seal teeb? Jooksmine see ju küll ei ole-lihtsalt lõbusad matkasellid?

 
At 00:23, Anonymous Anonüümne said...

Ühesõnaga kallis lõbu, olenemata raha päritolust. Sama raha eest saab vägeva Kariibi mere kruiisi. Loomulikult on kõik valikute ja eelistuste küsimus. Hispaanias saab koos reisikuludega sama pika treeninglaagri teha poole Priidu deklareeritud raha eest. Ise ei naudi ei kruiisi ega kolkas vokiga kolistamist. Lõppude lõpuks on puhkuseaeg piiratud ressurss, mida tasub nautida nii, et pärast rahul oled. Loodetavasti Priit on, sest sai ju ära panna ja ülla-ülla vabatahtlikult altruistlikult reklaamida ärimehi kes teevad sama asja teistele funni pakkudes. Viimasest ma ei saa loogiliselt võttes aru, et miks peab ilma tulu saamata teisi oma blogis reklaamima? On see miski masohismi erivorm?

Vanasti oli rattamatkamine väga moes. Olen vaadanud nt Ivar Vilde matkaülevaateid. Loomulikult pole seal sellist jutuvada nagu siin blogis, kuid piltidega oli terve teekond kenasti kaetud ja vaatamisväärsused ka kenasti kaadrisse pandud. Samas selline rännuviis on praktiliselt unustusehõlma vajunud, sest omal ajal polnud ju mõtet väga tormata kuna piirid olid ees ja nii veedeti mõnusalt koos vändates aega ja nauditi 1/6 maailma rohelist loodust. Keegi ei läinud matkama selleks, et võistlusteks ennast vormi ajada. Need ikka nigu erinevad asjad - treeningkilomeetrite kogumine ja kohaliku looduse nautimine. Tänapäeval saab ju transpordivahenditega hõlpsasti igale poole ligi ja kui soov natuke ka liigutada, siis saab ka seda teha. Sellest lähtudes tundub Priidu üleskutse - veeta 3 nädalat liivakivide vahel, ülepingutatud karjena. Tehniliselt pole ju vahet, kas oled betooni või liivakivi järsakute vahel. Üks kivi kõik. Võid ju olla küllastunud asustatud punktidest, kuid isiklikult mulle jätab see mulje ületöötanud inimesest, kes peab üksinduses patareisid laadima. Tõsi, arstid soovitavad sellist (kallist) moodust mitmesuguste ülepingutusest tingitud hädade raviks. Seega tore, et Priit võttis vaevaks ja ühe nö liivasanatooriumi kirjelduse siia blogisse kirja pani. Eks edasise valiku teeb juba igaüks ise.

 
At 00:45, Anonymous Anonüümne said...

http://hawaii.ee/camp/pildid/
http://hawaii.ee/camp/tegijad/
http://hawaii.ee/camp/kava/
http://hawaii.ee/camp/tutvustus/
Jätab väga professionaalse mulje. Aga eks igaüks ise teab, nagu 00:23 ilusti ütleb.

Muide, kas kuulsite, et Tiidrek Nurme jookseb maratoni? Nurme harjutab juba viis kuud ja kavatseb läbida Rios augustis täispika maratoni.

 
At 00:48, Anonymous Anonüümne said...

Vilde, Ivar, (1. VI 1936 Tallinn - 2013), matkasportlane ja sporditegelane. Lõpetas 1954 Tallinna 22. kk-i ja 1960 metallide lõiketöötlemise erialal Tallinna Polütehnikumi. Harrastanud a-st 1950 matkamist ja a-st 1952 purjetamist. Tulnud 1975, 1977 ja 1980 jalgrattamatkamises Eesti meistriks. I järgu jahiroolimees (1956). Tegelnud võistlus- ja kaugpurjetamisega. Sooritanud 1952–2007 98 eri raskuskategooria matka. II kat kohtunik purjetamises (1952–61) ja matkamises (1987–99). Olnud 1980–90 Tallinna Matkaklubi aseesimees ning a-st 1989 tegev Matkaliidus, 1996–2005 liidu nõunik. Matkaliit valis ta 20. sajandi Eesti 100 silmapaistvaima matkaja ja matkategelase hulka. Aasta matkategelane 2005, I liigi Põhjatähe matkateenetemärk (2001). A-st 1952 tegutsenud fotograafina. Avaldanud ajakirjanduses artikleid ja fotosid.

 
At 10:44, Blogger Priit Pullerits said...

Mnjaa, karjainstinkt on paljudel suur. Mul mitte. Inimene ei tohi end karja sisse ära kaotada, seepärast ta loomast erinebki. Karjas ei saa kuulata oma sisemist häält. Üksinda endaga olles saad.
Rääkida liivakivist kui mõttetusest saab rääkida ainult see, kes ei tunne geoloogiat ega ole näinud kõiki liivakive virme ja imesid, nagu näen Moabis. Kayenta sandstone.Entrada sandstone. Coconino sandstone. Navajo sandstone. Wingate sandstone. Neil kõigil on oma omadused ja eripära ning sel oma korda oma tagajärjed.

 
At 10:49, Anonymous Anonüümne said...

Pullerits ju just loomainstinkti kultiveerib, et toimuks pidev panemine, et kaotataks ennast ära teiste sekka võistlustel ja treeningul. Miks te aina ässitate eneseteadlikku spordimeest kulgema looma kombel?

 
At 11:36, Blogger Priit Pullerits said...

Selleks, et oma individuaalsust maksma panna, tuleb teistele ära panna. Elu on konkurents.

 
At 13:26, Anonymous Anonüümne said...

Aga kui Peetrus lõpuks teatab, et elu ei ole konkurents, mis siis saab?

 
At 13:26, Anonymous Anonüümne said...

Esiteks unustab Priit ära sellised tema poolt nimetatutest 2 korda vanemad Varangu lademe, Pärnu lademe, Burtnieki lademe, Gauja lademe, Aruküla lademe, Dominopoli ladestu Lükati ja Tiskre kihistute liivakivide ulatuslikud paljandid siin Eestis. Need paljandid toovad esile hernesliivakivi, sünklinaalid, kiirjad tekstuurid, pangased, lainevirede migratsioonist tingitud kihilisused, oreliviled, murrutuskulpad ja –sambad.

Teiseks unustab Priit ära kõpitsetud savist, savitellistest, betoonist, paekivist, dolomiidist, liivakivist, terasstruktuurist, klaasist ja paljudest teistest kiiskavatest-lummavatest ehitusmaterjalidest inimkätega loodud keskkondade maagilisuse ja ilu, mida võib edukalt nautida puhkepäeva varahommikuti kui need kohad on kõrbe sarnaselt välja surnud ja annavad siis pikalt silmad ette Moabi liivakivi ladestutele.

 
At 13:42, Blogger Priit Pullerits said...

...ja annavad siis pikalt silmad ette Moabi liivakivi ladestutele.

Oh, man, you haven't seen anything...

 
At 13:54, Anonymous Anonüümne said...

Vihastasid :D

 
At 13:59, Anonymous Loodussõprade klubi said...

13:26-s on südikust ja teataval määral ka teadmistepagasit, tubli! :)
Aga lisaks Lükati ja Tiskre paljandite andunud jõllitamisele, võiks siiski käia ära ka Moabis, siis on nagu rohkem seda teadmist kui võrdlemiseks läheb.

NB! See tähendab, kindlasti on teie toodud nimekiri tähelepanu väärt - oleme klubiga isegi ju pikalt jõllitamas käinud -, selles mõttes palun meist mitte valesti aru saada, me ei tee neid kuidagi maha.

 
At 16:12, Anonymous Anonüümne said...

Loodussõber oleks saanud aru, et tegelikult oli nimekirjas nimetatud ka Taevaskoda, Härma müüre Piusal, Hinni kanjoni Rõuges, Kallastet, Rannamõisa, Tammet Võrtsjärve ääres, Suurupit, Jägala jõe terassi ja Kalmistu paljandit Emajõe vasakul veerul Tartus. Enne kui lähed Moabi paljandeid jõllitama - vaata ikka need kodumaised kah peale Lükati ja Tiskre üle. Pärast vähemalt tuled tagasi ja oskad võrrelda, et mis seal siis teisiti oli ja kus on tegelikult ilusam. Loomulikult kui oled geoloog, siis pead tõesti silmaringi avardama ja kõik kivid ikka oma käega ära katsuma. Paljud meist aga sellest huvituvad? Ega need paljandidki ei huvita ju rohkem kui vorm ja muster mis on igas kohas eriline. Kas aga nii eriline, et neid nui neljaks peab kaema minema rattatreeningute käigus? Pole nagu kohanud selliseid inimesi seni veel.

 
At 23:10, Anonymous Anonüümne said...

Postimees on liiga kallis ajaleht, koorib inimestelt seitse nahka. Ma näiteks teen oma ajalehte. Ise kirjutan artiklid, teen pildid ja kirjutan kommentaare. Kokkuvõttes saan ajalehe ise endale osta umbes kolm korda odavamalt kui Postimehe. Ja kvaliteet on kõvasti parem, ma ikka kirjutan käsitsi, ilusa käekirjaga ja hästi hea ja kalli paberi peale. Roosilõhnaline noh:) Ja artiklid on mul ka paremad ja pildid ilusamad.
Vot nii!

 
At 22:41, Anonymous Anonüümne said...

Päris lolliks läinud siin kommentaariumis kõik!

 

Postita kommentaar

<< Esileht