kolmapäev, märts 30, 2016

Pullerits: Kas kõik, mis algab halvasti, peab samamoodi ka lõppema?

Sajab, kurat.

Algul, juba alates esmaspäevast, puhus tugev tuul. See oli nii vali, et keerutas liivatolmu üles ja lõgistas ööl vastu teisipäeva isegi katuse kallal. Siis, vastu hommikupoolset ööd, ühtäkki vaibus. Vähemalt hääle järgi otsustades. Et asenduda veelgi hullemaga: kerge vihmasajuga.

Kui mõni võtab siin nüüd kopsud õhku täis ja hakkab laulma kulunud lugulaulu, et pole halba ilma, on vaid halb riietus, siis sellega demonstreerib ta ainult oma asjatundmatust. Asi pole siinkandis riietuses. Asi on selles, mida vihm siinkandis teeb.

Ma ei hakka rääkima kurikuulsatest flash floodidest ehk äkküleujutustest, mis viivad endaga kaasa autosid ja tapavad inimesi. Nii hull see sadu siin pole. Kaugel sellest. Halvaks teeb asja hoopis see, et Moabi ümbruses valitseb rattateedel kahte sorti pinnas: esiteks slickrock ehk hallikas-puanane kõva liivakivi, mis, kui on kuiv, haarab rattarehvi kõvasti ja kindlalt kinni, aga kui märjaks saab, siis muutub salakavalalt libedaks; ja teiseks saviga segatud liivane pinnas, mis, kui niiskust saab, muutub niivõrd hästi kleepuvaks plögaks, et ei ole ainult libe, vaid on pärast ratta küljes kinni nagu selle peale valatud betoon.

Vihmaga ei lähe Moabis isegi normaalsed hullud sõitma. Olgu neil ilma tarvis kui sobilik riietus tahes.

Nii ei jäägi muud üle kui oodata, et halvad ilmad mööda läheks. Lootust olevat.

See ei tähenda, et ettevalmistused tegutsemiseks võiks unustada. Sõitsin autoga linna. Esimene peatus: Moab Information Center. Seal on suur valik topograafilisi materjale. Avastasin, et välja on antud Moabi rattaradade üksikasjaline kaart, väidetavalt rebenemiskindel ning peab vastu ka vihmas. 11 dollarit ja 99 senti, käibemaks ka otsa, ning ligi 13 dollari eest on nüüd parim äraeksimisvastane abivahend olemas.

Järgmine peatus: raamatukauplus Back of Beyond (fotol ülal paremal), mis on ilmselt põhjalikem Colorado platoo teemalise kirjanduse varamu maailmas. See on ikka uskumatu, kui palju siinse kandiga haakuvat kirjandust välja on antud! Tõenäoliselt võiks riiulite vahel veeta nädala (fotol all vasakul) ning ikka ei jõuaks kõigisse raamatuisse pilkugi heita. Aga ameeriklased on abivalmid.

Püüdsin müüjale seletada, mis mind huvitab ning mida seni olen lugenud. Ta peilis kiiresti välja, mis võiks mind paeluda, ning viis ühe riiuli juurest teise juurde, osutas seal kohe paarile raamatule, andis nende lühikese kirjelduse, aga kui siis lisasin veel mõne nüansi, mis võiks tähtis olla, viis ta järgmise riiuli juurde ja pakkus käigult sealt paari teost. Tõeliselt professionaalne ja asjatundlik teenindus! Lõpuks leidsin raamatu, mis võiks mu maitse ja huvidega sobida: W. L. Rusho «The Mystery of Everett Ruess». Ruess oli kõigest 17, kui saatis 1930. aastate hakul kogu tsiviliseeritud maailma kus see ja teine ning läks ihuüksinda Edela-Ameerika kõrbepiirkonda seiklema. Seal ta ka oma otsa leidis, aga kus ja kuidas, see on omaette küsimus. Nagu raamatu pealkirigi ütleb: saladus.

Kolmas peatus: Tom Tilli galerii (fotol paremal). Tom Till on Edela-Ameerika imelise looduse pildistamisele pühendunud fotograaf, selles vallas maailma üks paremaid, kui mitte lausa parim. Mul on kodus samuti üks tema fotoalbum, «Utah, The Light Fantastic». Tema suurte kirgaste värvidega piltide hinnad küünivad galeriis üle tuhande dollari. Nii mitugi 600-800-dollarilist pilti olid müüdud – seda kinnitasid sildid nende kõrval.

Tom Till oli ise ka parajasti kohal, roheline nokatsmüts peas. Aga kuulsin ja nägin kõrvalt, et temaga rääkisid inimesed, kes olid ise siinses metsikus looduses just seiklemas käinud ja pilte teinud, mistõttu ei hakanud pildistamisprofaanina kuulsale piltnikule ligi astuma. Nii palju täheldasin, et tegemist on suhtluses üksjagu tagasihoidliku inimesega, kes väga suuri sõnu ei tee. Ega ta peagi tegema – tema eest räägivad tema pildid. Kui Tilli vestluskaaslased pärisid ühe paiga kohta tema fotol, et kus see asub, andis ta vaid kehakeelega, sõnatult neile vastuse, et ta ei hakka kõigi imeliste kohtade asupaika reetma, ärgu nad lootkugi.

Kui linnast tagasi sõitsin – OK RV campground asub Moabi lõunaservas –, märkasin, et piki linnakese lääneserva kulgev Moab Rim ehk Moabi punane pikk kaljuserv on ülalt kergelt valge (kirjutise kõige esimesel pildil). Niisiis oli vihm veidi kõrgemal koguni õrnalt lumena maha tulnud. Ja kui pöörasin pilgu kagusse, nägin, et sealgi olid kõrgendikud saanud heledaks (fotol vasakul). Ning kui veel kaugemal paljastusid paksude pilvede alt La Sali mäed, imestasin, et need olid muutunud lausa valgeks.

Äkki oleks pidanud maastikuratta asemel ikkagi suusad kaasa võtma?

Tuleb oodata.
*
Ootamine tasub ühtäkki ära. Järsku lööb Moab Rimi kohal taevas klaariks (fotol paremal). Kuigi tuul tõuseb jälle marutavaks, tuleb päike välja. Kas tõesti saab rajale?

Vahetan riided, kinnitan kiivri külge GoPro kaamera, topin seljakotti varurehvi ja kaitsva kile, istun autosse, kus ratas juba eile õhtupoolikust saadik ootas, ning sõidan läbi Moabi, linnast umbes 10 km põhja poole, kus on radade süsteem nimega Brand Trails. Need on üldiselt Moabi ühed lihtsamad rajad, just parajad, et siinsete oludega sina peale saada.

Parklas seisab juba vähemalt pool tosinat autot, kõik ratturite omad. Teistele, näiteks matkajaile, pole siia eriti asja. Ilm on siiski jahe, vaevalt kümme kraadi, aga kui juurde lisada vali tuul, siis see tähendab, et tuleb korralikult riidesse panna. Pikkade dresside peale ajan isegi paksu pusa. Seejärel on minek.

Kõigepealt Maverick ja siis North 40 (fotol paremal) – siin on igal rajal oma nimi. Kindlasti on neil nimedel ka mingi tähendus, vähemalt nime panijate meeltes, aga sinna see sageli jääbki.

Emotsioonid on muidugi laes. Kui oled hommikul päeva sama hästi kui maha kandnud, aga lõpuks ikkagi sõitma saad, siis keevad tunded üle. Kuid tuleb säilitada kaine mõistus, sest esiteks on rajad mulle täiesti tundmatud, mistõttu pole aimugi, mis ootab ühe või teise käänaku taga või laskumise põhjas, teiseks on rajal hommikuse vihma tõttu üksjagu lompe ja kergelt mudaseid kohti, mis tähendab, et targem on karta kui kahetseda.

Olin valmis, et Maverick ja North 40 (fotol vasakul) on algajate rajad – eks nad kohalike ässade nägemuses ongi –, ent sellegipoolest on need põnevad singlid, kulgedes suurte kivide vahel väikestest mäekühmudest üles ja alla. Laskumised ei ole ohtlikud ning tõusud ei võta hingetuks. Ehkki, mis seal salata, nii mitmeski kohas tuleb jalg maha panna, sest näiteks eesootav astang on liiga järsk ja kõrge või on kitsas laskumine ohtlikult kividega palistatud. Aga eks ajapikku jõua kõigega harjuda ja küllap ka oma kogemustest õppida.

Kiirust võtab kõvasti alla asjaolu, et iga sajakonna meetri järel tekib vastupandamatu tahtmine seisatada ja ümbrust vaadata. Eesmärk ei ole siin trenni teha, kilometraaži koguda ega üleüldse kuidagi spordiga seotud. Eesmärk on nautida ratta seljas Moabi võrratut loodust ning saada selle keskel liikumisest elamus. Banaalne, aga nii see on.

Pärast kahe esimese raja läbimist siirdun mööda Bar M Loopi maasturirada Circle O rajale (fotol paremal), mis ulatub Archesi ehk looduslike kaarte rahvuspargi külje alla. See osutub tõeliseks superelamuseks. Mulle sõidab vastu eemalt näha selline mees, nagu neid kohtab Eesti rattavõistlustel tõsiste alfaisaste seas kümnete, kui mitte sadade kaupa, ja hüüab, peatumata: «It’s beautiful!!! It’s awesome!!!»

«Absolutely!!» hüüan talle järele.

Circle O on üle nelja kilomeetri puhast rõõmu kergelt lainetaval slickrockil. Kõvale liivakivile on veetud punakaspruun pidev joon ning sinu ülesanne on seda pidi sõita. Tark tegu, sest muidu eksiksid Circle O-l kahtlemata ära. Sõidu teevad aga veelgi maalilisemaks sajad, küllap tuhanded väiksed veesilmad, mis on vihmaga tekkinud ning milles nüüd peegeldub eresinine taevas, ning pidevalt taamal kõrguvad lumest valged La Sali mäed.

Saan rajal kokku Coloradost Boulderist pärit 50-60-aastaste abielupaariga (fotol vasakul). Nemadki ei varja oma vaimustust. Kuid et Moabi rajad on ikkagi salakavalad ning nõuavad ettevaatust, kinnitab tõsiasi, et minu pilgu all suudavad nad vähem kui kahe kilomeetri jooksul kahe peale kolm korda külili lennata. Eks süüdi ole ka see, et neil olid jalad pedaalide külge kinnitatud. Mina sõidan tavaliste Salomoni tossudega ning nendega pole eales muret, et jala ootamatus olukorras pedaali küljest lahti saaks.

Kaks ja pool tundi lähevad nagu lennates. Tahaks veel teisigi Brand Trailsi radasid sõita, aga pimedus hakkab võimust võtma (fotol all paremal). Keeran veel Lazy-nimelisele 1,5 miili pikkusele singlile, millel oli mõnus kurvides keerutada – nagu nimigi ütleb, on rada laiskadele – ning sõidan seda pidi tagasi parklasse.

Kokku veetsin rattaga väljas kolm tundi, millest puhast sõiduaega kogunes 1:51. Selle ajaga läbisin ligi 20 km, mis kinnitab, et tempo tegemine pole sedapuhku oluline. Selleks on teised sõidud ja üritused.

Isegi ei uskunud, et päevast, mis algas nii lootusetuna, lõpuks siiski asja sai. Näis, mida toob homme.

Foto 1: Moabi peatänav, kollase maasturi taga raamatukauplus Back of Beyond. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Priit Pulleritsu rendiauto GMC Terrain lumiste servadega Moab Rimi taustal. Foto Priit Pullerits
Foto 3: Raamatukauplus Back of Beyond Moabi peatänaval. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Raamatukauplus Back of Beyond. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Tom Tilli fotogalerii Moabi peatänaval. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Lumised kõrgendikud Moabi kaguservas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Moabi OK RV campgroundi administratsioonihoone. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Priit Pullerits Mavericki ja North 40 raja alguses. Foto omanik: Priit Pullerits
Foto 9: North 40 rada kulgeb enamjaolt suurte kivide vahel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 10: Circle O rada üle liivakivi lompide vahel, keskel on näha rada tähistavat pruuni joont. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 11: Coloradost Boulderist pärit abielupaar Circle O rajal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 12: Õhtused pilved Brand Trailsi radade süsteemi kohal. Foto autor: Priit Pullerits

23 Kommentaarid:

At 09:51, Anonymous Anonüümne said...

Noh, näete nüüd, kuidas esisaja sisse tulek suusatamises üldmotivatsioonile mõjub! Tehke järgi! Tunnistan, ise ma poleks Moabisse kohale jõudnud, oleksin lennujaamades ära eksinud.

 
At 11:13, Anonymous Anonüümne said...

oo- Priit sai lõpuks selle reisi töölähetusena Postimehele maha müüa. Kiidame heaks.


Blogi: Priit Pullerits rattaga Ameerikas - Reisikirjad - Reis
reis.postimees.ee

Priit Pullerits reisib praegu rattaga Ameerika Ühendriikides ning teeb sealt Postimehe lugejatele iga päev oma kogemustest väikese ülevaate.

 
At 11:28, Anonymous Anonüümne said...

Suusahooaeg endiselt jätkub, aga ootan puhtalt rattahuvist tehniliste sektorite kirjeldusi ja lahendusi - näiteks pilt 9: parempöördega tõus kivi- ja liivaklibust platoole, vajalik eelnevalt kergem käik sisse panna ja kahe käega kõvasti lenks fikseerida, alghoog peab olema mõistlik, esimese osa tõusust võtame lenksult keharaskust eemaldades, aga lõpuosa peab läbima keharaskust võrdselt jaotades ja jalgadega väga kõva väändemomenti rakendades, oluline on sealjuures säilitada tasakaal, et kurvi trajektoori hoida, samal ajal pilk juba järnevale sektorile suunatud oleks ja üllatused välistatud oleks, läbisin esimese korraga, tahan reisi jooksul veelkord läbida.

 
At 11:57, Anonymous Anonüümne said...

Ratast ei saa keha tasakaalu suhtes väga ette viia, kuna MTB sadul kipub jääma perse piirkonda ette, keha ei saa alla tuua. Siis oleks parem läbida tõus BMX rattaga.

 
At 12:30, Anonymous Anonüümne said...

https://youtu.be/iRvu05AFaAg

 
At 12:43, Anonymous Anonüümne said...

Prrit ja varurehv? Mis ajast need kaks kokku kuuluvad?

 
At 16:37, Blogger Priit Pullerits said...

Olgu siin kohe selgelt öeldud, et see reis ei toimu Postimehe lähetusena. See on mul täiesti enda organiseeritud puhkusereis, lihtsalt soostusin vastutuleku korras muljeid ka Postimehele edastama. Sinna saadan ka videolõike, fototoimetuse mehed panevad need üles, nii et live'i lõigukesi näeb seal. Aga häda on selles, et siin kõrbes on wifi nii aeglane, et wetranferisse laeb kaheminutilist lõiku üles pool ööpäeva. Näis, kas ühendus paraneb ja töötab end sisse ajapikku...

Aga Äripäeva toimetajatele ja eriti Piret Reiljanile annan siit salamisi hittvihje: ei, selle reisi lennupiletite eest ei maksnud mina, minu taskust ei läinud selleks sentigi, ja ei maksnud ka Postimees. Saatke see vihje Äripäevale ja Reiljanile edasi, kui nad ise ei taipa siit teemasid noolimas (et mitte öelda, nillimas) käia, näis, kas tituleeritud uurivajakirjanikul jätkub südikust ja tarmukust, et asjasse valgust tuua ja asjaoludele küüned taha saada või ootab ta ainult, et teemad kuskilt sülle topitakse, ni et endal ei jää muud üle kui meili teel kommentaare küsida.

 
At 17:38, Blogger Priit Pullerits said...

Tere hommikust! Ilmaprognoos lubab, et tuleb 13 kraadi ainult, aga vähemasti ei luba sadu, tuul on nõrk ning praegu, hommikul, on taevas ilus sinine, päike paistab otse Moab Rimile ja värvib selle punaseks, linnud õues siristava, nii et tuleb minna, mis siin pikalt seletada!

 
At 18:17, Anonymous Anonüümne said...

Kas masu on jõudnud Filter ja Estonian Cup sarja?

http://sport.err.ee/v/jalgrattasport/c6922571-5482-42c4-a7cd-80e11ab2703a/urmas-karlson-uritame-korraldajatega-igal-juhul-kompromissini-jouda


Pullerits neis ei osale ja reportaazid (Estoloppet+Kelgu rattasõidud) jäävad tulemata.

 
At 18:22, Anonymous Anonüümne said...

Pullerits skoorib täiega.

http://reis.postimees.ee/3635351/priit-pulleritsu-reisiblogi-video-circle-o-rattarajalt

Karvajalad käivad Lõuna-Euroopa rattalaagrites, Pullerits aga põrutab üle lombi, tehke järgi.

 
At 19:05, Anonymous Anonüümne said...

Priit võta järgmine kord soft tail. Circle O peal oleksid 10 korda rohkem nautinud võrreldes praeguse nokkimisega

 
At 20:01, Anonymous Anonüümne said...

2 korda äriklassis pikal maal reisides peaks teenima nii palju punkte küll, et tasuta saaks ühe soodusreisi turistiklassis teha.

 
At 20:24, Anonymous Anonüümne said...

Ei maksa Äripäeva ajakirjanike küsimuste peale ärrituda, vaid praeguses olukorras lihtsalt ja selgelt vastata. Pange ennast ka küsitleja rolli, kui õnnestuks lektor-vanemtoimetaja korduv ebaeetiline korporatiivkingituste ja muu meelehea vastuvõtmine paljastada, oleks Bonnieri preemia taskus.

 
At 20:56, Anonymous Anonüümne said...

Need fototoimetuse näod oleks võinud ju vähemalt stabilisaatoriga selle pildi üle lasta. Heli oleks ka võinud juurde keerata. Vaikses toas saab ilma abivahenditeta kuulata ja Priidu puhkimise järgi järeldada, et järgmine päev on tal jalad haiged kuid õnneks polnud selles tekstis ka midagi mida kuulata tasuks.

12:30 viidatud link oli ikka tõeline meistriteos võrreldes Priidu katsetusega. Ilmselt pole Priidul video kvaliteet üldse tähtis.

 
At 21:17, Anonymous Anonüümne said...

Piisab vaid prillide ärakaotamisest (MTB sõidul) ning sa ei näe enam koju tulla. Alati 2 paari prille kaasa! Kuigi jah, Francis Chichester käis ühe paari prillidega tervelt ümber maakera nonstop reisil, purjekaga siis - sama ohtlik ja kõikuv pinnas. Tähendab, et selle mehe puhul võimatu pisiasi, ei olnud öeldud, et oleks rohkem paare kaasas olnud.

 
At 21:18, Anonymous Martin-Charlie said...

Halb ilm on sobiv tubasteks tegevusteks. Hr Pullerits, te võtsite 2-se toa?
Kuidas edeneb seitsme Miller High Life tarbimine?

 
At 00:21, Anonymous Anonüümne said...

Pildi nr 2 põhjal võib järeldada, et kaasreisijal on Pulleritsust lühemad jalad.

 
At 00:49, Anonymous Martin said...

Lühemat kasvu, kõva õllejooja (7 Milleri High Life-i), seotud Hawaii Expressiga.
See on see, mida praegu teame. Ja seda polegi nii vähe.

 
At 00:51, Anonymous Anonüümne said...

Kuhu Pullerits läheb?

https://www.youtube.com/watch?v=L1lXZ8bpcWk

 
At 00:55, Anonymous Anonüümne said...

Kas selle reisu korraldajad palkasid Pulleritsu eelluuret tegema?

http://www.andmoments.com/est/randama/rattamatk/jalgrattareis-moabis/peamine-36

 
At 17:09, Blogger xjd7410@gmail.com said...

20161118 junda
michael kors canada
louis vuitton sunglasses
louis vuitton outlet
hollister canada
canada goose outlet
swarovski uk
ghd hair straighteners
cheap jordans
polo ralph lauren
uggs on sale

 
At 10:54, Blogger chenlina said...

tory burch outlet
moncler
timberland boots
louboutin
ugg boots
michael kors outlet
michael kors taschen
coach
christian louboutin
moncler jacken
chenlina20180113

 
At 10:25, Blogger miki said...

0815jejeCela signifie Air Jordan Femme que vous avez pris la décision que vous avez besoin d'une nouvelle Nike Air Max 2018 soldes paire de baskets pour le basketball. Une orthèse air jordan 5 captain america plantaire moyenne ou une aide à l'arche est généralement asics gel kayano evo blanche un produit fantastique qui devrait également permettre. La air jordan future low noir rouge semelle très nette a créé une meilleure traction, ce air jordan qui est essentiel pour tous ceux qui jouent dans le basket.

 

Postita kommentaar

<< Esileht