esmaspäev, september 21, 2015

Pullerits: Kuidas tegin elu sõidu ja rivaalidel elu morniks muutsin?

Napilt kaks päeva enne Tartu rattamaratoni sain ootamatu e-kirja. Need sisaldasid heasoovija nõuandeid, mida tasub pühapäeval silmas pidada. Trükkisin need paberile ning otsustasin veel stardipäeva hommikul, kui sõitsime väikebussiga Otepääle, hoolega läbi lugeda ja pähe õppida, samal kui kaaslased püüdsid üksteist poliitiliselt täiesti ebakorrektsete naljadega üle trumbata, kõik naerust kõverad, ja mu tähelepanu hajutada. «Kas nii te keskendutegi võistluseks või?» küsisin neilt.

«Stardin tavaliselt äärtest,» kirjutas nõuandja, keda Lõuna-Eesti mehed tunnevad Barutona – ta kaalub üle saja kilo – ja kes eelmisel aastal saavutas Tartu rattarallil koha kolmandas sajas. «Lihtsam võimalikest kukkumistest mööda saada. Ning kui jalga on, siis saab ka suurest pundist jõudsalt kohta parandada.»

Seadsin ratta stardikoridori vasakusse poolde. Olin aegsasti arvestanud, et seal, kõrgemal nõlval, tekib vaba ruumi ning pinnas on küllap tugevam kui allnõlval, paremal küljel. Ja ma ei eksinud. Kui stardikoridori piiretest mööda sain, tõmbasin kohe vasakule heina peale ning vajutasin tempo halastamatult põhja. Silmanurgast kiigates oletasin, et sain vähemalt sajast konkurendist mööda. Vaat, mida tähendab tark, läbimõeldud tegutsemine, oma raja otsimine, mitte massiga kaasa kulgemine!

«Oma positsiooni peale peab olema jõudnud enne Väikese Munamäe alla jõudmist,» kirjutas Baruto. «Seal algab kruusatee ja ettepoole liikumine on märksa jõudu raiskavam. Peale seda asfaldilõikudel saab oma possa peal juba kellegi tuules puhata.»

Jälle hea nõuanne. Nii talitasingi, ehkki parandasin aegamööda positsiooni ka asfaldil, eriti tõusudel. Läksin kerge «rauaga», et jalgu laktaati täis ei tõmbaks, ja üleval püüdsin kiirendada. Poslovitsa laskumisel nägin, et mõned mehed olid tee ääres hunnikus.

Baruto: «Sihva kandis ca 9 km peal, kui algab heinamaa singeltrack, tuleb sõita rajal, hoida jõudu. Ära lase positsiooni käest, proovi pigem leida hallipäisemaid, kelle tuules sõita, noored kutid ei sõida ühtlase tempoga.»

Just nii – sai tehtud! Ei hakanud tõmblema. Võidad kaks kohta, kaotad oluliselt jõudu. Enne 10 km järsku tõusu tuli üks sõitja kõrvale ning palus, et vaataksin, kas tal on nägu väga verine. Väga ei olnud, aga üksjagu küll. «Loputa Matu punktis veega puhtaks!» andis keegi talle käigult nõu.

Matu TP-le läheneval raputaval heinamaalõigul võtsin pikast sõitjate rivist paremale ning kuna rada laskus, panin kiirust juurde. Möödusin jälle rohkem kui kümnest mehest. Keegi maanteelt hõikas: «Vaata, kuidas Pullerits paneb!»

Jah, olin otsustanud, et seekord ei hakka Tartu rattamaratonil tagasi hoidma, vaid panen täiega. Juhindudes enda loosungist «Panna on vaja!».

«Vähemalt Matu TP-s peab sõitma soovitud lõppkoha peal,» kirjutas Baruto.

Sellega ma ei nõustunud. Panin muudkui juurde. Motivatsioon oli laes, psühholoogiliselt olin võitluseks valmis. Olin valmis, et näidata koht kätte kümnetele, küllap sadadele, kes on arvanud, et kuna ma pole maastikuvõistlustel sõitnud, siis ma maastikul sõita ei oska ega suuda. Olin otsustanud, et lasen vaimu vabaks, ja panen. Häälestus oli selline, et rünnata tuleb, rünnata tuleb; ei mingit allaandmist ega tagasihoidmist.

Harimäe tõusu viimasel lõigul, kui enamik liivas-kruusas takerdus ja kangestus, otsisin vaba trajektoori ning möödusin taas rohkem kui kümnest. Keegi hüüdis umbes nii: «Tuleb hoida Pulleritsu taha, ta paneb täna kõvasti!»

Harimäelt laskudes ei sõidetud sugugi agressiivselt, pigem lasti tirri. Kui tuli laugem lõik, kihutasin tagant ette, et tõmmata kaaslaste kiirust üles. Sain väikse vahe sisse ja viipasin neile korduvalt käega, et tulge nüüd. Ma ei olnud valmis selleks, et hakatakse hinge tõmbama. Hoog oli üleval ja hoogu tuli hoida.

«Üritan toituda ja juua siis, kui on hea enesetunne,» kirjutas Baruot. «Sest kui seda ei tee, siis kohe-kohe on see hea tunne möödas ja tagantjärele on seda uuesti raske tagasi saada.»

Jälle kasulik nõuanne. Enamasti olin lähtunud põhimõttest, et ohter joomine on nõrkadele, ent seekord alustasin varakult nii organismi veetamist kui geelide manustamist. Samas tuli olla ettevaatlik, kui nägin eespool kedagi sama tegemas. Kruusasel ja auklikul teel, kui kiirus suur, võib ratta kergelt alt ära visata. Alati, kui nägin, et keegi tõstis käe leistangilt taskusse või suu juurde, hoidsin temast võimalikult eemale.

«Säästan jõudu,» jätkas Baruto. «Vähegi kui võimalik, siis sõidan kellegi tuules, ka siis, kui enesetunne on super. Pole mõtet sangarit mängida, kui kedagi püüda pole.»

Sedasama tuletas mulle pärast Harimäe laskumist meelde ka Postimehe vormis Joel Zirel. Enesetunne ja minek olid nii head, et need sundisid teisi õrritama ja neile võimu näitama. Aga pärast Zireli suulist meeldetuletust võtsin vaiksemalt. Tõesti, oluline on targalt sõita, jõuvarusid mitte pillata. Mis siis, et teisi vedurina kasutades tundub sõit mõnikord nagu matk.

Pärast Puka TP-d, kui grupis tempo langes, sest enamik jäi end käigult jootma-söötma, pigistasin ka ühe geeli jupikaupa suhu, ent kuna tempo püsis ikkagi madal, tõmbasin taas kõige ette. Ei, mul ei olnud kavatsust vedama hakata, vaid soovisin mehi uuesti tööle utsitada. See ka õnnestus: vedasin sadakond meetrit, siis tõmbasin kõrvale ning nägin, kuidas tagant tuldi juba mehisema kiirusega. «Vaatasin, et kõik on magama jäänud või,» ütlesin vedamisjärje ülevõtnule.

«Maastikul proovin mitte vaadata enda ette, vaid pigem kaugemale,» kirjeldas Baruto. «Siis ei vahi iga kivikest ja loigukest. Saad pingevabamalt sõita.»

See vist päriselt ei õnnestunud. Metsa vahel tuli libedatest lohkudest ikka mööda laveerida. Kuid ega ma pidureid suurt tunnistanud. Ja see, muide, maksis ka kätte. Kahes kurvis metsa sees sõitsin rajalt välja, nii et pidin peaaegu seisma jääma. Ühes kohas tekkis koguni ohtlik vahegi, kuid suutsin selle kinni tõmmata. Kõige heidutavam hetk tekkis aga 7-8 km enne lõppu, kui Aarne Tiidu (nr 251) tuules sõites ja ühest laiast lombist mööda põigeldes oleksin peaaegu vastu puud kihutanud. Viimasel hetkel suutsin leistangi nii palju vasakule käänata, et sain napilt mööda.

Lühidalt: sõitsin suhteliselt halastamatult, kartmatult, ükskõik kui kõvasti ratas mind raputas (vasak ranne oli, nagu ikka, tugevasti teibitud), ei kavatsenud end põrmugi tagasi hoida. Tulemus oli seetõttu see, et sain korduvalt eessõitjatelt väikeste kividega näkku, vastu jalgu, samuti kodaraisse.

«Vaatan, mis toimub ees,» kirjutas Baruto. «Kui näen, et on tekkinud ummik, siis ei ole vaja silmad punnis sinna ummikuni raiuda ja siis seistes hingeldada.»

Teadsin varasematest sõitudest, kus on rajal minu nõrgad ja kriitilised lõigud ning olin seal eriti valvas, mobiliseerimisvalmis. Tulemus: senised rasked kohad möödusid üllatavalt kergelt, sageli lausa nii, et tundsin end teistest paremini – vähemalt liikusin kiiremini. Avastasin, et mu trumbiks on tõusud, kus liikusin alati ettepoole ning võrreldes kõrvalsõitjatega, kes ähkisid, olin sama hästi vait kui sukk. Kasutasin hästi kerget ülekannet ja võtsin kõik rasked tõusud sadulas istudes.

Kuna püsisin kenasti konkurentide tempos, siis püsis ka enesekindlus. Jälgisin, mida teised teevad, ning püüdsin sättida end grupis ikka esimesse poolde. Samas, nagu mind oli hoiatatud, hoidusin igasugustest jõudemonstratsioonidest. Sest viimasel 6-7 metsavahelisel kilomeetril, kui rajale jääb ka mitu tõusu, võis oodata, et grupp käristatakse ribadeks.

Nii juhtuski. Ma ei saanud isegi aru, kus grupp tükkideks tõmmati, igatahes enne pikka laskumist, mille järel suundub rada kruusakarjääri äärde, avastasin end grupi tagaotsast. Järskudel tõusunukkidel sain paarist mehest mööda, aga karjäärijärgsel laskumisel pidurdasin liiga palju – avatud raja sõidul olin näinud, et seal on palju veevoolude tekitatud vagusid ja lahtise pinnasega kohti – ning kõige eesmised grupikaaslased pääsesid eest. Pikal paremkurviga tõusul nihkusin küll aegamisi ettepoole, aga nägin, et eespool koosneb kett paarimehelistest üksikutest lülidest. Nüüd oli selge, et igaüks peab võitlema iseenda eest.

Moodustasin enne Elva jõe ületamist paarisrakendi Mait Milleriga (nr 525) ja püüdsime hoida, kord üks, siis teine ees, kiirust ülal. Pärast Elva jõe tõusu, kui keerasime metsavahelisele sirgele, ütlesin talle, et peame tegema koostööd, kui ei taha, et tagant mõni grupp meid kinni püüaks. Seda tegimegi. Ligi sada meetrit eespool sõitsid paarisrakendina Tiit ja venelane Juri Kiselev. Püüdsin neile lähemale saada, kuid see läks väga vaevaliselt.

Kilomeeter enne lõppu, enne silla ületamist, teatas Miller, et saame aja alla kolme tunni. Mul polnud mingisugustest numbritest aimugi. Olin jätnud maha käekella, sest avatud raja sõidul oli see põrutuste tõttu rappudes randmele valu tekitanud, samuti puudus Barutolt saadud jäiga esikahvliga S-Worksi rattal kompuuter.

Sõitsin lõpuni agressiivselt. Finišisirgel spurtisin mööda Kiselevist, kaaslane Miller jäi nelja sekundi kaugusele. Vaatasin lõpetamise eel üles tabloole – tõepoolest, kell näitas, et kolm tunnini jääb pool minutit.

Mõni minut pärast finišeerimist tuli mobiilile sõnum: aeg 2:59.31, koht 301. «Kurat!» oli esimene reaktsioon. Mitte et mul olnuks mingi eesmärk. Ei, ühtegi sellist polnud. Tahtsin vaid sõita, nagu öeldakse, täie pasaga, et siis näha, mis tulemus tuleb. Võib-olla, aga ainult võib-olla, mõlkus kuskil mõtteis, et äkki õnnestub rünnata kolm tunni piiri. Aga see polnud eesmärk, mida ma teadlikult püüdma läinuks. Kuradi-sõna põhjustas see, et on ju üksjagu vahet, kas lõpukoht algab 2-ga või 3-ga.

Pärast kohendati koht 300ndaks. Omas, M50 vanuseklassis sain 9. koha. Eelmise aasta aega (3:11.03) parandasin 11 ja pool minutit, kohta peaaegu kaks korda – mullu olin 571. Tänavu saanuks selle ajaga 593. koha.

Kas koha ja aja suur parandus tuli peamiselt tänu kergemale rattale? Või tänu Baruto nõuannetele? Või tänu psühholoogilisele motiveeritusele ja võitlusvalmidusele, mida süstisid nii Baruto ratas kui Baruto nõuanded?

Igatahes on mul nüüd kohustus kutsuda Barutot edaspidi lugupidavalt Masteriks.
***
Aga sellest, kuidas mängiti välja Tartu rattamaratoni esikoht ning kuidas eestlased kavaldasid lätlased lõpus üle, saate lugeda minu tänasest kirjutisest Postimehes.
******
Horseshoe Canyon area, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tartu rattamaratoni esimene laskumine. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tüdrukud elavad Tartu rattamaratonil meestele kaasa. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Kruusaralli. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Söögiaeg! Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 6: Joogiaeg! Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix 
Fotod 7 ja 8: Tartu rattamaratoni lõpuni jääb umbes 25 km. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix 
Foto 9: Ohh, õnnis finiš! Tundmatu osaleja Tartu rattamaratonil. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

79 Kommentaarid:

At 12:56, Anonymous Anonüümne said...

Kuidas 5kg kergem ratas tundus?

 
At 13:09, Anonymous Anonüümne said...

Ja kahvel - amort vs mitte?

 
At 13:21, Blogger Priit Pullerits said...

Tundus 5 kilo kergem. Ma olen alati öelnud, et mu enda 15-kilone ratas on nagu traktor, kuigi olen saanud sõidetud ka sellega, nt 3:11 mullu pole ju väga vilets aeg. Aga kõige olulisem oli ilmselt psychological boost, millest ka oma reportaažis kirjutasin. Tunne oli selline, et andke vaid mehi ette, ma pistan nad kõik kotti. Panin algul halastamatult ja julmalt, et eks siis näis, mis tuleb - aga teadsin ju tänu Baruto nõuannetele, kuidas toimida, et jaks ei kustuks. Ja jäik kahvel oli sama, nagu minu traktori amort - ei mingit vahet tundnud. Proovisõidul neljapäeval Tartus tundsin, et Baruto jäiga kahvliga ratas oleks nagu koguni pehmem kui minu amordiga ratas. Ja see ei olnud ainult tunne, sest sõit näitas, et randmed pidasid ilusasti vastu, ei läinud hullemaks, ehkki vasak on juba tükk aega kergelt valulik teatud asendis.

 
At 13:32, Anonymous Anonüümne said...

Üks tuntud rattavanasõna ütleb, et sõidab mees mitte ratas,
aga tundub, et seda peaks siiski teatud reservatsioonidega võtma...

Ühe aastaga parandas 50-aastane mees enda tulemust 300 kohta...?
Huvitav kui palju selline arenguhüpe tavakodanikule maksma läheks?

Ma kujutan ette, et selle S-Worksi hinnalipikule on kirjutatud vähemalt 5000...?

 
At 13:48, Anonymous Anonüümne said...

Kui 4 sõnaga öelda, siis:
suurepärane ettevalmistus ja sooritus!

 
At 13:53, Anonymous Anonüümne said...

Küsimus on sõidumõnus, tavakodanikule läheb see ratas sama palju maksma kui igale teisele, vaja on lihtsalt 4k välja käia.
Tahad nõks kehvemat käid 2,5k välja saad ka väga hea tippratta (mingi teise brändi tippratta)
Käid 1,5k välja saad ka sõidetava ratta, kuid jälle nõks kehvema jne jne. Igaühe enda valik, mis rattaga sõidab.
Kui tahad niisama rahulikult sõita, siis ega suurt vahet pole mis rattaga tiksud.

 
At 13:59, Anonymous Anonüümne said...

Millegipärast ei usu, et ajakirjanikuhärra selle 4k välja käis.
Nii et me peame siiski eristama kahte kategooriat:

tavakodanikud vs

need kes asju tasuta saavad

 
At 14:11, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh, 13:48! Loodan, et teised, kes loevad, näevad ka, et tulemuse parandus tuleb hea ja põhjaliku ettevalmistuse ja psühholoogilise valmisoleku pinnalt - esimest korda ei olnud TRM mulle tüütu, vaid pakkus lõbu, mõnu ja nauditavat pinget -, mitte ei keskendu ratta kallal kiibitsemisele. Siin võib mõnele mehele anda ka 6000-eurose ratta istumise alla, aga ikka ei sõida. Miks? Just seletasin.

13:53 - mu Trek, mille ostsin Salt Lake Citys, maksis 662 dollarit. Ei tea, kui palju esimese 600 sees nii odava rattaga sõitjaid oli?

13:59 - Baruto pakkus mulle ise oma ratast, ilmselt pakkus talle huvi näha, kui kaugele ma sellega jõuan (möödusin temast juba Matu punktis), ma ei käinud kelleltki midagi lunimas. Nagu venelased võiks öelda: parem olgu sõbra sõbrad, mitte 5000 eurot. (Baruto kuulub Soonetsiga koos Haanja rattaklubisse.) Või: minu sõbra sõbrad on ka minu sõbrad.

 
At 14:25, Anonymous Joel said...

Priidu kommentaar ratta kohta sõidu ajal...see "püss" sõidab ise! Nagu reportaažis kirjutad, et tundsin üllatavat jõudu ja minekut tõusudel, vastus ongi selles kerges "püssis"! Parem jäik kahvel kui kehv amort. Priit sõitsid hästi ja kuulasid nõuandeid, alati jääb küsimus...aga kui...2 või 3 algav lõpukoht!
Väga hea enestunne oli endalgi, kui peale Puka TP purunes kett. Jalutasin TP tagasi, tehnilineabi arvas, et sellega ei ole enam midagi teha. Võtsin ketivõtme ja pusisin ise vana tiftiga uuesti kokku...35min oli läinud, kui rajale tagasi sain. Samal ajal, kui parandasin ketti tuli üks murdunud sadulaga hädaline ja talle pakkus tehnilineabi asendusratast. Siit küsimus, miks mulle seda ei pakutud? Et säilitada järgmisel aastal hea stradikoht, keerasin enne lõppu maha.

 
At 14:32, Anonymous Anonüümne said...

Priit, sinuga muidu nõus, ainult nii palju täpsustan, et "suurepärase ettevalmistuse" all pidasin silmas nii põhjalikku ettevalmistust kui psühholoogilist valmisolekut, aga ka õige varustusega (ratta sebimist) rajale minemist.
Ilma viimaseta oleksid saanud hindeks: "hea ettevalmistus." :)

Sest tehnikaspordis pole tulemust ilma asjakohase tehnikata.
13:48

 
At 14:43, Anonymous Anonüümne said...

Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

 
At 15:37, Anonymous Anonüümne said...

Miks ratas nii must on?

 
At 16:51, Blogger Priit Pullerits said...

14.43 - enne, kui kellegi kohta sõna võtate, tehke ikka kindlaks, et räägite sellest inimesest, keda silmas peate. Teie viite puhul on tegemist mulle ratta laenanu nimekaimuga.

 
At 18:41, Anonymous Anonüümne said...

Sama hästi kui amort võivad mitte kõige nõudlikumal rajal töötada ka õige rõhu ja piimaga korralikud rehvid

 
At 18:54, Anonymous Anonüümne said...

Ma parandasin lühikesel sõidul umbes ~1300 kohta. Startisin 1500+ ja lõpetasin esimese 300 sees. Esimese 7-8 km parandasin ~ 1000 kohta. Jalgratas oli 340 eurine, sõitsin tossudega. Ei kurda selle üle, et nii tagant pidin startima, põnev kogemus oli. Aga järgmine aasta enam nii ei taha :) Minu stardigrupist lõpetas minust eespool natuke üle 20 ratturi, enamus neist sõitsid rattakingadega ja ilmselt oli ka parem ratas. Paljud minust mööda ei sõitnud, seepärast oskasin endast möödujaid jälgida. Järgmine aasta kirjutan hr Kelgule, et olen piisavalt kõva mees ja kui uue ratta ka saan, kas siis paneb mind pikal esimesse stardigruppi. :))


Tom

 
At 19:14, Anonymous Anonüümne said...

Mismoodi kuubiku arvestuses neid punkte jagatakse? Nii pika kui lühikese distantsi mehed läbisid distantsi sama keskmise kiirusega. Ilmselgelt on pikal distantsil sama keskmist palju raskem hoida. Ometi sai lühikese distantsi mees rohkem punkte (u. 40), kui pika distantsi sõitja. Kus on loogika ???

 
At 22:23, Anonymous Anonüümne said...

Rattasõidu kahjustav mõju seksuaalfunktsioonile on leidnud kinnitust:
"Dr. Breyer’s interest in cycling accidents was stimulated in part by the large number of genital and urinary tract injuries he has treated among cyclists, often sustained from landing on handlebars or the crossbar in a fall. Indeed, in another report earlier this year, he and some colleagues found that bicycles were involved in about one-third of genitourinary injuries in children and adults, far more than in any other sport."
http://well.blogs.nytimes.com/2015/09/21/cycling-101-neednt-be-collision-course/?_r=0

 
At 22:30, Anonymous Mati said...

Kas psühholoogiline ettevalmistus tähendab stardieelset rahulikku und? Hää uni muidugi eeldab kah üht koma teist. Kas kõrgem padi? Madalam säng?

Kui mitte arvestada noid välismaiseid - Leedu ja Läti - pool- ja pärisproffe, siis kas ehk selles sarjas (suusk,maantee) aegade parim tulemus?

 
At 23:07, Anonymous Anonüümne said...

Postimehes möllab tuulispask või tornaado?
Igal juhul kõik märgid näitavad, et hakkab kõvasti nalja saama.
Seadkem end mugavamalt istuma, spektaakel alles hakkab etenduma.
Kes ei tabanud esimese hooga, millest märgid räägivad, siis tasub ära kuulata alltoodud saade - Olukorrast riigis.
Seda on paljudes kohtades muidugi piinlik kuulata, kuid kes selle tunde endas maha suruda suudavad, need saavad naerda ikka kõhud kõveraks. Sest sellist segase peksmist ei kuule mõtlevale inimesele mõeldud saadetes just tihti.
Et siis riigist selliste "teadmistega" mees juhib nüüd riigi suurimat lehte!
Noo... jääme huviga ootele, et mida kõike sealt siis veel tulema hakkab. :)

Kuna aeg on juba hiline ja saade pikk, siis võib piirduda esmalt ka lõiguga 22:30 ja 35:30 vahel. Aga hardcore huumorisõpradel soovitaks muidugi kuulata tervet saadet.
Olukorrast riigis

 
At 08:34, Anonymous Anonüümne said...

Priit, mis asja sa eile õhtuse tipptunni ajal liikluses korraldasid? Sõita ühe jalgrattaga mööda sõiduteed ning teist samal ajal kõrval lükata - no vabandan, aga lolluse tipp. Lisaks veel see, et Kaubamaja/Turuhoone ristmiku ületasid tuimalt punase tulega. Kuidas kommenteerid?

Heiki

 
At 09:34, Anonymous Anonüümne said...

to 22.23 -
teie kommentaar on eksirtav. Kogu viidatud artikkel/lugu on suunatud ohutule liiklemisele ja selline väljarebitud lõik ei näita "mõju seksuaalfunktsioonile".

Isegi sama lõik iseenesest viitab traumale õnnetuse korral, mitte pikemaajalisele mõjule. Mitu korda aastas te maandute genitaalidega lenksule (...sustained from landing on handlebars or the crossbar in a fall...)?

 
At 10:38, Blogger Priit Pullerits said...

Tagastasin eile Barutole ehk Masterile tema S-Worksi ratta. Küsisin ka, mis on ratta hind (mitte, et ma ära osta tahaks). Sel rattal on pikk, eri komponentidest koosnev ajalugu. Master ütles, et kui ta praegu seda müüa tahaks, oleks tegu, et kaks tuhat eurot kätte saada. Aga kui osta samasugust ratast uuest peast, maksaks see tõenäoliselt vähemalt viis tuhat eurot, pakkus ta. Kaalusin A&T Spordi kaupluse hoolderuumis ka tema ratta ära - üheksa ja pool kilo.

 
At 11:43, Anonymous Anonüümne said...

Ootame siis selgitusi.

 
At 11:44, Anonymous Anonüümne said...

Tundub, et Baruto ratas juba mõned aastad vana - mul uus alla 2K-euro korraliku esiamordiga ratas ka 10,2 kg.

 
At 11:59, Anonymous Anonüümne said...

Keegi võiks teha uurimistöö, mul pole õrnaaimugi kuidas seda teha võiks. Aga väga huvitav oleks teada palju maksavad osalejate rattad. 100 esimese koha saanute keskmine hind, 101-200 koha saanute ratta hind jne jne. Millise koha sai parim tossumees? Kes sai parima koha, kel oli alla 1000 euro ratas? Kes sai parima koha, kel oli alla 500 eurone ratas ja sõitis tossuga.

 
At 12:17, Anonymous Vaatleja said...

Ega siin oskagi muud öelda, kui et tähelepanuväärne.
Intervjuu
Ning peame ikka heast huumorist lugu. :)

 
At 12:36, Blogger Priit Pullerits said...

11:59 - paar aastat tagasi kogusid stardiväravate tüdrukud andmeid, mis rattaga keegi sõitma tuli. Ei tea, mis neist sai, ja mis nii üldistest andmetest üldse järeldada. Aga see oleks tõesti huvitav, kui võistlejate varustuse kohta saaks rohkem infi, see annaks paljudele analüüsimaterjali: ratta kaal, raami materjal, jooksude spetsiifika, amordid, klipp-pedaalid. Jah, seda on korraldajail raske koguda, kuid usun, et paljudel osalejatel poleks midagi selle vastu, kui registreerides saaks kirja panna oma käega registreerimislehele, millise varustusega sõitma tullakse. Jah, alati jääb võimalus, et keegi esiotsa mees kirjutab, et tuli 250-eurose naistekaga, aga küll rajal leidub neid, kes tema valeandmete esitamise hiljem paljastavad ja siis on häbi ots missugune. Pealegi, mis sellise bluffimise ja valetamise mõte oleks?

 
At 13:12, Anonymous Anonüümne said...

Mida selline statistika peaks siis andma? Sedasorti andmete pealt ei saa teha mitte mingeid järeldusi. Ainus, kus seda võiks kasutada on suunatud reklaam varustussportlastele, et vaata: esisaja mehed sõidavad kõik alla 10 kilo kaaluvate ratastega, kui tahad ka esisaja konkurentsis olla osta meie uus ja imekerge ratas.

PS. Järgnev on abiks kõigile statistika usku inimestele, kes tahavad ka saada head tulemust. Tegin tänavusel TRM elu parima sõidu. Enne sõitu sõin hommikul putru, jogurtit ja banaani, kõrvale jõin piima. Kui tahad ka järgmine aasta teha oma elu parimat sõitu, siis nüüd tead mida pead hommikul sööma. #absurd

 
At 14:20, Anonymous H ja K said...

Ja ei ühtegi selgitust liiklushuligaanlsue kohta, millele Heiki viitas (08.34)?

Samas kui inimene soovib end ära tappa, oleks patt teda takistada. Paraku seab selle liikluses katsetamine ka teised ohtu.

 
At 14:43, Blogger Priit Pullerits said...

Kommentaarium kinnitab mu võitluskaaslase ütlemist pärast Tartu rattamaratonil saavutatud elu parimat tulemust: "Nina maaskäijaid mehi on vist täna hulgim."

Neid, kel asjast rääkida, peaaegu polegi. Nende varasem bravuur ja ninatarkus ja kõiketeadlikkus on asendunud madalam-kui-muru-hoiakuga. Kõigil on suu vett ja silmad häbi täis. Selle asemel püütakse tühja-tähjaga tähelepanu mujale juhtida. Asjatu vaev. See ei vii teid edasi. Parem vaadake peeglisse ja küsige endalt, mida olete kogu aeg teinud valesti, et mehelt, kes pidi nii paganama valesti treenima ja kes ei pidavat maastikusõidus millegagi hakkama saama ja kes pidavat lisaks liiga vana olema, enamikus (nagu teine semu ütles) lutti saite. Muu on tühipaljas õhuvõngutamine, mis teid mitte üks kübe ei aita.

 
At 15:30, Anonymous Anonüümne said...

Mind küll huvitab, millise rattaga keegi sõidab. Tahan omale eesmärke seada. Raha eriti palju ei ole, aga tahtmist on. Tahangi teada, kas 700 eurise rattaga on võimalik esimese 100 sisse sõita. Ilmselgelt sõltub kõik siiski mehest. Aga 10 minutit võib ju küll hea rattaga kiiremini sõita ja see võib olla juba mitusada kohta. Iga investeeritud 500 eurine võrdub 2 minutit ? :) ??? Et siis 500 eurise rattaga sõidad 20 minutit aeglasemalt, kui 5000 eurisega. Tglt oleks väga lihtne teada saada, palju rattast sõltub. Anname Caspar Austale ja veel 3-4 mehele 500 eurise ratta, topime nad viimasesse stardigruppi, las sõidavad tossudega ja siis saamegi teada. Kui palju siiski ratas annab effekti. Priit, vaheta Caspar Austaga rattad ära ja ongi eksperiment teoks saanud ;)

 
At 15:35, Blogger Priit Pullerits said...

...idee on ju hea, aga isegi Master Baruto põlgas minu 15-kilose Treki ära ja leidis endale mulle antud S-Worksi asemele Võrust parema ratta. Nii et arvata võib, et Caspar Austal kaoks rattasõidu isu üldse ära, kui peaks mu Trekiga 89 km maadlema.

 
At 15:49, Anonymous Anonüümne said...

Priit, maailm ei tunne sinu valu. Nagu ka sinu võidurõõmu saavutatud hea tulemuse üle.
Mida sa siis ootad, andekspalumist; et blogilugeja ütleks,jah me oleme ekslikud, ei uskunud, et Pullerits võib tulemust teha, aga nüüd ta ikkagi tegi. Võitis peaaegu kõiki, va 299 kiiremat

 
At 15:54, Anonymous Anonüümne said...

Arvatavasti isegi naise Optima kaalub vähem. Sellist 15-kilost soga oskab USAst tuua vaid eriti andekas rattahuviline.

 
At 16:05, Anonymous Anonüümne said...

Tsiteerides Rein Taaramäed: "Mees sõidab, mitte ratas". Öeldud tänavu peale Tartu meistrivõistlusi eraldistardis, kus Taaramäe paugutas cyclokrossi rattaga 47,2 km tunnis keskmist.

Tartu rattamaratoni taolise raja puhul ei ole mingit erilist vahet kas sõita 5000 või 1000 eurot maksva rattaga. Rattast endast tulenev vahe on parimal juhul mõni minut, ilmselt isegi mitte sedagi. Loomulikult tippkonkurentsis loeb iga detail, kuid karvajalgade puhul ma sellele erilist rõhku ei paneks. Palju enam loeb sinu ettevalmistus, nii füüsiline kui psüühiline kui ka stardikoht. Ning alahinnata ei tasu ka oskust õigel hetkel sobiva ratturi tuulde hüpata ning hetkelised rasked momendid seal lihtsalt ärakannatada.

Üldiselt edu varustussportlastele nende valitud teel. Teil ei maksa karta, et spordipoe kassa ühel hetkel täissaab ja enam ühtegi eurot sinna juurde ei mahu. Mõned tuheanded kannatab alati juurde viia.

 
At 16:27, Blogger Priit Pullerits said...

Väga hea, 16:05, suurepärane ja nauditav! Olen sama meelt. Vaatame veel kord seda minu legendaarset sõitu. Millest kõik algas? Rattast? Jah, ratas oli väga hea, kuid ilmselt mitte teab mis parem, kui enamikul vahetuist konkurentidest. Aga kui ma oleks selle seljas käitunud sama initsiatiivitult nagu varasematel aastatel? Midagi suurt poleks muutunud. Oluline on see, et ma läksin sõitma isuga, võitlustahtelisena - see on kõige tähtsam. Jah, seda tahet aitas tekitada ja kasvatada hea ratas. Samas, seda tahet tuleb kolm tundi elus hoida, ja seda ei suuda, kui pole piisavat ettevalmistust ega motiveeritust. Mul oli tahe kasutada saadud võimalust, et kui nüüd ka ei tule, siis ei tule kunagi. See suhtumine, et panna on vaja, aitas hoida fookust. Mis tähendab, et tõepoolest, kõik algab tegelikult psüühilisest häälestusest. Mida peab muidugi toetama kehaline võimekus ehk treenitus, nagu juba ütlesin (aga kordamine on teile tarkuse ema; tarkuse isa olen mina). Veel kord: läksin sõitma agressiivselt, sõitsin sedasi juba esimesest kilomeetrist kuni viimaseni, ja kui tunned end võitluslikult, siis ei anna ka alla, kui näiteks ühes kohas võssa panin ja ohtlik vahe sisse kärises; samuti tundsin peaaegu alati ka reservi, et kui kuskil peaks teravamaks tõmbamiseks minema, on mul jõudu ja motiveeritust kaasa minna, isegi teatud määrani ise rünnata. Varasematel aastatel lasin sageli eesmistel minna, sest sõitsin loiult, võrreldes seekordse rattamaratoniga suhteliselt tujutult.

Muide, hea pildi mu seekordsest agressiivsusest annavad ka Sportfoto arhiivi pildid pühapäevasest sõidust: https://www.sportfoto.com/ee-et/priit+pullerits
Nii kontsentreeritud ja võitlusvalmis ilmega mehi te seekordselt rattamaratonilt ilmselt ei leia. Kui leiate, andke siin teada, vaatame koos pildid üle ja võrdleme.

 
At 16:48, Anonymous Anonüümne said...

...minu legendaarset sõitu!?!? mida kuradit? :))) ...kui nüüd ka ei tule, siis ei tule kunagi. 300 koht on mingi tulemine?:)

ja piltidelt vaatab vastu põleva pilguga ripakil keelega lõukoer, kelle elu eesmärk on kellelegi soonetsile ära panna...

 
At 16:56, Anonymous Anonüümne said...

Kõigele lisaks jäi ka elu esimest rattamaratoni sõitnud Kert Keskpaik meie kangelasele püüdmatuks

 
At 17:03, Anonymous Anonüümne said...

Kuid ärme unusta, et Keskpaik sai korraldajailt selge edumaa ja mees kuulutas, et tahab saja sekka küündida. Oleks Priit ka Keskpaiga grupist startida saanud, oleks ta rulluisustaarile pähe pannud. Kindel see.

 
At 17:05, Blogger Priit Pullerits said...

Soonetsiga said sotid selgeks juba teisel tõusul, sel kruusasel. Siis läksin ja polnud enam tagasivaatamist. Mitmes ise olite, 16:48? Laduge julgelt välja - sama julgelt, nagu teisele anonüümselt kraesse kargate (nagu lõukoer, muide).

 
At 17:18, Anonymous Anonüümne said...

Sõit sõiduks- see oli PP- l vägev, ei saa salata. Järgmisel aastal plaanis endalgi mõnel sellisel rattarallil osaleda.
Ent meie meediataevas kütab kirgi hetkel ühe pooliku keskerakondlasega seonduv. Kas PP oma kaamerate ja mikrofonidega ka ise sümdmuspaiku külastab?

Toits, endiselt pigem jooksumees

 
At 17:27, Anonymous M. said...

Keegi ei taha sellise hulluga, nagu hr Pullerits,(põlevil hullunud pilguga, keel suust ripakil nagu koeral)
koos sõita?
Kas SELLES on 300. kohale väljasõitmise põhjus?
Hr Pullerits, mitmes te muide Eesti kirjutavate ajakirjanike seas olete? Ei, mitte rattasõidus, ikka kirjutamises.

 
At 17:48, Anonymous Anonüümne said...

Kas varustuse pidev laenuks mangumine kuidagi au pihta ei käi? Asjad on võtnud juba enneolematu ulatuse - kaasvõistlejad loovutavad oma rattaid, suuski juba omal initsiatiivil, et siis kuskilt vasakult endale muretseda.
Kas spordipoest tõesti ei jaksa osta? Piinlik.

 
At 18:07, Anonymous Noor parteisõdur said...

Hea ja meeli küttev sõit ning hea ja meeleolukas kommentaarium ka kohe. Kindlalt edasi!

 
At 18:58, Anonymous Anonüümne said...

Võin enda näitel öelda, et kui kiiresti sõita ei jõua, siis tulebki rõhk panna varustusele. Samas sai mul nüüd alles rattasadulas 1000 km täis sellel hooajal (sisaldab 6 rattavõistlust). Paljudele on parema varustuse sebimine suuremgi hobi kui rattasõit.
Üldiselt algab mingi tulemuse tegemise võimalus siiski 6000 treeningkilomeetrist rattal umbes 3 aastat järjest. Kui see tehtud ja ikka 500 hulka ei jõua, siis võiks üle vaadata varustuse ja kehakuju.
Teet

 
At 19:11, Anonymous Anonüümne said...

Siin suurte kogemustega rattamehed ehk oskavad vihjeid või nõu anda mis marki ratast tasub osta. Olen tegelenud pikka aega jooksmisega, aga vaatan, et jalad ei pea vist enam vastu. Peaks ratta peale üle minema.
Olen 181,5 cm pikk, kaalun 70-72 kg. Jooksmisel olen kasutanud erinevate brand-ide tooteid. Pesu Craft, Odlo, Icebreaker, Brynje. Peamiselt Craft, nii Active Extreme kui ka Warm Wool Virtual Body. Odavat Crafti ei kasuta. Vähem Mizuno Breath Thermo.
T-särkidena Mizuno, Premium ja Performance seeria tooted, varem ka NB ja isegi Adidas. Vahekihtidena ja Jakkidena Odlo, Adidas, Mizuno, Craft. Katsetasin ka odavama klassi tooteid nagu Five Seasons, aga samuti Columbia. Enam ei katseta. Mütsina suvel Salomon või Adidas Performance, Crafi ja Mizuno mütsidest loobusin. Talvel ISC müts. Kaelakaitsena (buffina) nii originaal-Buff kui ka Columbia OmniHeat, Devold Active, samuti Craft Multifunctional Headwear (pikk buff).
Kindad: Mizuno, Craft Hybrid Weather Glove, Asics Performance Gloves jne
Sokid: North Bend, Mizuno, NB.
Tossud: viimasel ajal põhiliselt New Balance (1080 v4, Fresh Foam Zante), Saucony ISO Triumph
Rattaga kogemust ei ole. Küsisin Nõmme ujulas massöörilt - tuntud Seimi-vana, peaks arvestama 1000 €-ga. Küsimus on aga, mis marki peaks ratas olema.
Rattapoode Nõmmel on, Nõmme keskuses X-Sport ja Pääskülas on vist Rattapartner jms, või siis linna poole Veloekspert Kalevi peatuses, või enne seda Hawaii Express. Rademaris Järve keskuses on vist 400-600 eurosed, neid Seim eriti ei soovitanud.

Priit
Tallinn-Nõmme

 
At 20:09, Anonymous Anonüümne said...

Nagu su jutust koorub, siis odavatest asjadest lugu ei pea. Ära siis odavat ratast ka ostma hakka. Otsusta parem kas maantee või maastikuratas. Kas tutikas või kasutatud. Mark ei oma mingit tähtsust. Oluline on kaal (täiskomplektsuses) jooksud, vändad, pidurid, käiguvahetajad, rehvid. Ratas peab olema sinu kehakujule õige suurusega. Pikkus ainult ei loe, sest mõnel on jalad lühemad kui ülakeha ja teisel pikad käed ja jalad. Sadul peab ka perse kujule vastama.
Kui ikkagi on rahast kahju ja ei usu minu juttu, siis osta tutikas kõige odavam ratas. Sellega saad aimu mida ma ülalpool silmas pidasin ja kahju pole ka suur.
Teet

 
At 20:11, Anonymous Anonüümne said...

Priit, külasta velo.clubbers foorum ja otsi endale sealt mõni kasutatud ratas. Sealt võib tihtipeale korralikke rattaid pehmelt öeldes võileiva hinnaga leida.
http://velo.clubbers.ee/foorum/viewforum.php?f=143

 
At 20:15, Anonymous Anonüümne said...

Ka mina eksisin ennustusega, et ega Priit 500 hulka saa. Sitke sõit ja õnnitlused.
samas paneb muigama kuidas nüüd soliidses eas inteligentne mees jalalt-jalale kargab ja vahtu välja ajab.
Miks te Priit arvate et 1000 koha peale sõitja endast max. Välja ei pane?
Klassikaline Pullerits kellel Panna on vaja! Kui hea päev...nautida hoopis tarvis!..nagu intervjuus 2014 kui hea päev polnud

 
At 20:29, Blogger Priit Pullerits said...

Milleks sellisele hästivarustatud poosetajale, nagu Priit Tallinn-Nõmmelt, mingi ratas? Tal ju kõik eluks nagunii juba olemas, võrreldes minuga: sokid tont teab mis suvalised (mitte Suva), rattakingad ca 5 a vanused Mavicid, rattavorm ca 7-8 a vanune Soonetsi organiseeritud Postimehe oma (sõitsin vanas vormis, et sopa ja tolmu ja metsa sees uut ja uhket, mille Soonets sünnipäevaks koos PMiga kinkis, mitte ära lõhkuda, mäkerdada), kindad ka ca 5 a vanad vist mingid Brikod või Briked või mis vahet seal on. Ainus uus asi oli LAS kiiver, aga selle kinkis ka Soonets koos Postimehega (mul oli ikkagi 50, ega sinna siis ühe kingiga tulda!) ja mille eest letis küsiti üle 120 euro, aga tean, et Soonets nii palju eales ei maksa, sest mina ka ei maksaks. Isegi rattasõidu prille ei olnud, vaid tavalised Bulgari argieluprillid, umbes 3 a vanad. Jalgu mingi kreemiga sisse ei määrinud, mingit erijooki enne starti ei joonud. Ja ikka tegin elu parima sõidu. Ehk veel kord: lõpetage see varustusele panustamine, see on väheoluline! See on kõrvaltegevus. Tulemuse tegemiseks on vaja hoopis midagi muud.

 
At 20:56, Anonymous Anonüümne said...

Skandaalne sõprus. Enamus sporditaavari kas kingiks või laenuks saadud, lisaks võistlustele sõidutamised.
Hr Pullerits, nimetage need korrad, mil ise olete oma spordivarustust kaasteelisele - spordimehele laenanud (oma 15-kilone ront ja vanad asfaldisõidu Atomic'ud arvesse ei lähe), millal võtsid spordisõbra oma Ameerika pereauto pardale, et ligimest võistlusele transportida.
Nii, aeg läks!

 
At 21:16, Anonymous Anonüümne said...

PP, hea varustuse omamine pole kohe poosetamine, vaid teadliku spordimehe tark valik. Misiganes harrastus on heade vahenditega hoopis midagi muud kui ilma nendeta.
Kuigi jah, kuskil jookseb mõistlikkuse piir, kui ikka näiteks - nimelt keeran nüüd vinti üle, paremaks näitlikustamiseks - postiljon püüdleb reaktiivlennuki poole, siis... vaevalt sellist lähenemist ratsionaalseks saab pidada.

 
At 21:22, Anonymous Anonüümne said...

Siis läksin ja polnud enam tagasivaatamist.
Tuttavl lause. Ei viitsi olümpiaraamatuid lappana minna, aga pakun puusalt, et 1984 Sarajevo ja Wassberg. Või 1980 , Lake Placid ja Mieto? Zimjatov? Vat ei ole enam mälu.

 
At 21:24, Anonymous Anonüümne said...

> mille eest letis küsiti üle 120 euro, aga tean, et Soonets nii palju eales ei maksa, sest mina ka ei maksaks.

Millal te, hr Pullerits, mõnda spordivarustust ausalt letihinnaga olete maksnud?
Ja sellisest kohast, kus esemelt ka kõik maksud ausalt makstakse, tšekk kassast läbi jne?

 
At 21:43, Anonymous Anonüümne said...

Hr Pullerits, avaldage Soonetsi saladus. Kuidas on võimalik kaupa saada letihnnast odavamalt? Mitte üks kord, vaid alati! Kui seda teete, siis saab sellest suurem uudis kui A-10 hävituspommitajate ja 550 pagulase Eestisse saabumine ning Savisaare korduv altkäemaksu kahtlustamises kinnivõtmine.

 
At 22:09, Blogger Priit Pullerits said...

Teate, ma ütlen teile, 20.56, tsiteerides esteet Linnar Priimäge: minge perse! Kui teil ei ole sõpru, kes teid aitavad või kes teid sünnipäeval meeles peavad, on idiootne ja lapsik süüdistada teist, kellel neid on, ja selliseid, kes soovivad omakasupüüdmatult aidata.
Ja sama ka teile, 21.24.

21.22 - kas mitte Viren ja München? Autor ilmselt Paavo Kivine.

 
At 22:22, Anonymous Martin, jooksukultuuri hobiuurija said...

Hr Pullerits, te olete kõva mees. Ökonoomselt saadate kohe kaks meest korraga sinnasamusesse.
Lasse Vireni kohta on aga Helsinkin Sanomates ilus, nostalgiliste fotodega lugu.
http://www.hs.fi/urheilu/a1415420091742

Viren ütleb, et tänapäeva meestest ei saa aru, miks enam 5000 m alla 14 minuti ja 10 000 m alla 29 minuti ei jõuta joosta. Tema ajal oli küllaga mehi, kellele need rajajooned jõukohased olid. Ei tea, kas harjutati teisiti või mis.
""En tiedä, miten harjoittelevat. Jotenkin tuntuu hullulta, että miten 1960- ja 1970-luvuilla ukko kuin ukko juoksi 5 000 metriä alle 14 minuutin ja 10 000 metriä alle 29 minuutin. Nyt niihin aikoihin ei päästä millään.""

 
At 22:37, Anonymous Kenno, filoloog said...

Martin,
Linnar Priimäe diskursiivises keelekasutuses on sel vanal eesti ütlusel ümberpööratud tähendus.

 
At 22:43, Anonymous Anonüümne said...

PP-le oleks pidanud sponsor korras ka pulsivöö peale panema (kella jätnuks taskusse, et mitte numbritest erutuda)
Nüüd oleks mehepoegadel hea graafikuid ja tulpasi võrrelda.

 
At 22:54, Anonymous Anonüümne said...

Graafikud ja tulbad my ass.. Need ei muuda reaalsust. Aeg ja koht on ikka samad.
Teet

 
At 22:55, Anonymous Anonüümne said...

Uskumatu, isegi perse ei suuda iseseisvalt saata - ikka tuleb kedagi tsiteerida, abi kasutada.

 
At 23:12, Anonymous Anonüümne said...

ratas: Baruto (mitte see Baruto)
kingad: Mavic
kombe: Postimees (Soonets)
kindad: Brico
kiiver: Soonets
prillid: Bulgari
persesaatmine: Linnar Priimägi

 
At 03:08, Anonymous Vana setu said...

Pole pahad kommentaarid headel kaasteelistel, ei, pole mette. :)
Ka PP oleks nagu väikse reinkarnatsiooni hea emotsiooni pealt läbi teinud, justkui.

 
At 08:54, Blogger Priit Pullerits said...

Hakkab pihta, 22.43, hakkab pihta - et on vaja vööd ja graafikuid ja tulpasid. Ei ole! Mida see vöö ja nood tulbad oleks mulle andnud? Mul polnud rattal isegi kompuutrit, polnud ka kella käe peal - milleks need? Mis mul olnuks peale hakata tõdemusega, et Poslovitsas laskun nt 63 km/h ja metsas lähen mäest üles 11 km/h. Seda, kui palju sõita või sõidetud on, näitasid tee ääres viidad ja seda teadsin ka seniste sõitude põhjal. Ja pulsikell?? Taevas hoia, milleks see jama veel? Mis kuradi mõte on pulsikellal võistluse ajal?? Panna on vaja võistluse ajal, mitte mingit kella vahtida või tulpadele mõelda. Ja mis see võrdlus ütleks teistega? Igaühe läved ja treenitus ja eripära on niikuinii individuaalsed. Mu grupis oli üks (vist) kollases särgis noormees, kes iga kurvi ääres ratast kiigutades meeletult spurtis, täiesti mõttetult lahmis, ajas tõenäoliselt oma pulssi väga üles. Mida teile annaks, kui siis võrdleksite lihtsalt tuimasid tulpasid, et näe, mingi nr (nt) 450, kes kaotas mulle (nt) 10 sek, oli millegipärast (nt) 73. km-l pulsi 188 peale saanud, kui mul oli 166 - milles asi?! Ja siis juurdlete selle totaka, et mitte öelda idiootse küsimuse üle ja teete sellest täiesti mõttetuid, kasutuid, debiilseid järeldusi.

Kuulge, lõpetage ära oma kuramuse vidinate vahtimine ja nende tähtsustamine! See on lapsik.

 
At 09:08, Anonymous Andi said...

Priidu tulemus on muljetavaldav!! Kuid, kui ma vahetasin 26'' 14kg ratta 29'' 11kg vastu, paranesid tulemused ca 20%.
Jõudu ja tervist!

 
At 10:06, Anonymous Anonüümne said...

MInd ikkagi huvitab liiklushuligaan Priidu selgitus, miks ta nii tegi? Punasega üle tee?

 
At 10:17, Anonymous Anonüümne said...

Vaata, 10:06, konnad võivad krooksuda nagu häälepaelad võtavad, aga mees läheb üle tee, millal tahab ja kuidas tahab. Mis siin keerulist on!

 
At 10:27, Anonymous Anonüümne said...

õige jah, minu viga. priit on eesti tšakknorris ju!

 
At 10:55, Anonymous Anonüümne said...

Priit! Neid tulpasid ja graafikuid on teistele vaja. Neile kiibitsejatele. Äkki leiavad pulsikõveral mingi jõnksu, millest kinni hakata ja arsti juurde saata. Aga Soonetas on lahe säga. Teda ei huvita tulemused. Tal on SÕBRAD ja ilmselt pakuks ta neile isegi konjakit ühe pitsi....või paar, mida ta mõtles sulle juubeliks kinkida aga otsustas endale jätta, kuna sa nagunii ei joo. :)

 
At 12:13, Blogger Tauno said...

Midagi kasulikku on siiski võimalk pulsi andmetest välja lugeda ka. Saab ju võrrelda varasemate sõitude keskmist pulssi ning raja läbimise aega ning teha mõningaid hinnanguid ome hetke füüsilise vormi kohta. Kui nüüd võrrelda neid andmeid varsemate aastatega, siis saab juba teha hinnanguid oma üldise füüsilise vormi arengudünaamika kohta. Kas ajaparandus või kaotus tuli füüsilise võimekuse muutusest, rajaolude erinevusest või hoopis sellest kui palju keegi antud hetkel endast suutis välja võtta. Kui on tahtmist, siis võib selliste tähelepanekute pealt teha mõnevõrra informeeritumaid järeldusi oma seniste treeningute tulemuslikkuse kohta ning ka edaspidiseks sihte seada. Aga noh, kuidas kellelegi....

 
At 12:28, Blogger Priit Pullerits said...

Tauno ja teised - see pulsi lugemine ja vaatamine on esiteks ülehinnatud ja teiseks müstifitseeritud, mis kokkuvõttes on muidugi üks ja seesama. Pulsi lugemine ja siit suurte järelduste tegemine on sama absurdne, nagu auto heitgaaside järgi auto headuse ja võimekuse kohta järelduste tegemine. Sest pulss, nagu heitgaasidki, on vaid üks näitaja teiste tegurite seas, ning ühte näitajad teistest esile tõsta, seda absolutiseerida on tobe. Tulemus oleneb veel ju sajast pisiasjast, nagu teate, alates ratta kaalus ja lõpetades rehvide mustriga ning valitud sõidutrajektooriga, rääkimata sellest, nagu eespool kirjeldasin, et üks mees lahmib pärast igat kurvi pööraselt kiirendada, teine mees tuleb järele sujuvamalt.

Lühidalt: võite ju pulssi vaadata, kui see tõesti huvi pakub, aga ärge arvake, et sealt suurt, isegi veidi kõnekat tõde välja saab lugeda. Kui mõni raiub siin ikka vastupidist, mingu ja rääkigu spordifüsioloogidega algatuseks, ehk lähevad silmad siis rohkem lahti.

 
At 12:56, Anonymous Anonüümne said...

Ma ei saa 12.28 ullunud joviaalsest kõnest muvvigi aru. Millest selline joviaalsus, kui võitjalt saab ta 22% põske? Kus on point, kes näeb, palun avage mu silmad?!

 
At 16:42, Anonymous M. said...

12.56,
kaks võimalust:
a) joviaalne, entusiasmist nõretav stiil on Postimehe uus stiil. Täpsemalt Priit Pulleritsu nišš Pajula Postimehes
b) edu lainel Pullerits on piirid kaotanud. Selles osas kehtib vanasõna, et pill tuleb pika ilu peale.

 
At 17:35, Anonymous Anonüümne said...

kui 40 ndates. mees 183 keskmise pulsiga esimese 150 sisse junnib ei pea mina seda normaalseks. See keskmine pulss näitab et tegu kellapommiga.
Pulsikellast juba niigipalju kasu et mõistlikkuse piir ära näha. Koha eest 300 sees ei pea ennast ära tapma..paremal juhul sandustama.

 
At 04:16, Blogger oakleyses said...

burberry, michael kors outlet, louis vuitton, tory burch outlet, louis vuitton, burberry outlet online, michael kors outlet, uggs on sale, ugg boots, louis vuitton outlet, nike air max, michael kors, prada outlet, ray ban sunglasses, louboutin outlet, ray ban sunglasses, polo ralph lauren outlet, gucci outlet, nike air max, oakley sunglasses, cheap oakley sunglasses, nike free, louis vuitton, replica watches, longchamp outlet, ugg boots, chanel handbags, ugg boots, oakley sunglasses, tiffany jewelry, longchamp, jordan shoes, polo ralph lauren outlet, replica watches, michael kors outlet, michael kors outlet, louboutin shoes, kate spade outlet, oakley sunglasses, prada handbags, louboutin, ugg boots, christian louboutin outlet, longchamp outlet, nike outlet, louis vuitton outlet, michael kors outlet

 
At 04:18, Blogger oakleyses said...

air jordan pas cher, kate spade handbags, coach outlet, nike roshe, nike air max, abercrombie and fitch, hermes, north face, louboutin pas cher, sac longchamp, true religion jeans, longchamp pas cher, oakley pas cher, nike air max, ray ban uk, sac guess, hollister, nike free run uk, hogan, true religion jeans, ray ban pas cher, nike free, timberland, michael kors, nike roshe run, lacoste pas cher, new balance pas cher, lululemon, michael kors, mulberry, vanessa bruno, nike blazer, coach outlet, michael kors, hollister pas cher, vans pas cher, burberry, coach factory outlet, true religion jeans, ralph lauren pas cher, tn pas cher, air force, ralph lauren uk, north face, coach purses, converse pas cher, michael kors, nike air max, air max, true religion outlet

 
At 04:20, Blogger oakleyses said...

iphone 5s cases, abercrombie and fitch, giuseppe zanotti, ralph lauren, iphone 6s plus cases, wedding dresses, nfl jerseys, soccer jerseys, valentino shoes, asics running shoes, iphone 6s cases, herve leger, hollister, new balance, timberland boots, beats by dre, lululemon, ipad cases, reebok shoes, s5 cases, babyliss, mcm handbags, iphone 6 plus cases, oakley, mont blanc, iphone 6 cases, iphone cases, soccer shoes, north face outlet, ferragamo shoes, nike huarache, jimmy choo shoes, nike trainers, p90x workout, birkin bag, baseball bats, louboutin, hollister, vans shoes, instyler, longchamp, insanity workout, mac cosmetics, celine handbags, ghd, nike air max, bottega veneta, nike roshe, north face outlet, chi flat iron

 
At 02:43, Blogger Unknown said...

cheap nike shoes
adidas outlet
soccer jerseys wholesale
michael kors handbags
mulberry outlet store
prada outlet
cheap nba jerseys
ralph lauren uk
swarovski crystal
oakley sunglasses wholesale
chanel handbags outlet
ralph lauren outlet
cheap jordan shoes
canada goose coats
toms outlet store
puma outlet
north face outlet store
ugg boots
black friday deals
ugg outlet
1205minko

 
At 01:57, Blogger elmota7ta said...

- توفر لك الخطط التى تساعد فى التنظيف فى المكان
- الاهتمام بالاستعانه بالاجهزة الكهربائية المميزه التى تساعد فى الوصول الى افضل النتائج المميزه
شركة تنظيف خزانات بجدة
تنظيف خزانات بجدة
- المساحيق والمنظفات المميزه المتواجده والتى تقوم بتوفيرها من الانواع المستوردة والتى تهتم بالتنظيف من الداخل والخارج والتى تساعد فى التنظيف على اعلى مستوى، الاستعانه باساليب التنظيف الحديثة المخصصه بشركتنافى تنظيف التلاجات والكنب والستائر وتنظيف محتوايات المكان باكمها.

شركة نقل عفش بجدة

 

Postita kommentaar

<< Esileht