Pullerits: Kuidas sõita rattarallit purunenud kassetiga?

Endine rattaproff Raivo Maimre, kel lasin eelmisel nädalal Tartu A&T Spordis oma Scotti külje pealt mõranenud tagarehvi välja vahetada – Allan Oras kiitis järgmine päev Maimre valikut, et hea rehv –, küsis kaks päeva enne Tartu rattarallit, kui palju mul kilomeetreid koos on. «Umbes kolmesaja ligi,» vastasin. «Abiks seegi,» kostis Maimre.

Kodus lugesin täpsemalt kokku: 327 km.

Plaan oli mul lihtne. Sain stardikoha esimesse gruppi (nr 296), sättisin seal ratta pool tundi enne lähet teise ritta, kõrvuti Haanja Rattaklubi kõva pedaalija Tarmo Mõttusega, sest nagu endine suusasprinter Kristjan Oolo, kes nüüd näitab teravat minekut rattasadulas, on õpetanud: eks tahapoole jõua alati langeda. Eesmärk oli võtta Riia mäe tõus ja sellele järgnev lauge osa kerge varuga, ja nii ka tegin, sest raudteeviadukti alt järgneb salakaval tõus, mis justkui ei olegi tõus, aga tegelikult kulgeb pikalt-pikalt ja võib lõpuks läbi küpsetada. Tänu jõudu säästvale sõidule jõudsin Lõunakeskuse ringteele hea enesetundega ning seal sai juba hakata vaatama, kuidas jõuvahekorrad on kujunenud ja mis ette võib võtta.

Aga vaat mis eespool juhtus. Ortopeed-traumatoloog Leho Rips oli oma väikse grupiga jäänud peagrupi ja seda jälitava minu grupi vahele ning püüdis peagruppi kinni püüda. Kuid ühtäkki, nagu rääkis mulle pärast Rips, keerasid välismaa profitiimide saateautod tema pisigrupile nii järsult ette, et kolm tema grupi vedajat lendasid asfaldile. Ja siis imestatakse, miks Eestis on nii palju nn võõraviha... (Nagu sellest veel vähe olnuks: nägin, kuidas kolm minutit enne starti läks eliitgrupi koridori üks Enduro tiimi sõitja, kel polnud numbritki, ja kui stardikoridori sisenejaid kontrolliv Ülle Viinapuu, Eesti Suusaliidu büroo juhataja, teda tagasi kutsus, siis seda ma ei kuulnud, mida rattur seal seletas või ei seletanud, aga igal juhul ei võtnud ta Viinapuu märkusi ega küsimusi arvesse, vaid asus oma ei-tea-mis-õigust tunnetades koos teistega joonele. Mis toimub?!?)

Otsustasin ka alguses aktiivsust näidata, käisin oma ehk siis peagrupi järgset gruppi vedamaski, et Ripsi gruppi kätte saada, ning Külitses see õnnestuski. Tagantpoolt kuulsin, et Art Soonets oli ka kannule saanud, nii et kõik olulised mehed, kellele selles massis vähegi loota võiks, olid koos.

Järgmine põhimõte, mille olin endale kehtestanud: enne kitsaid ja kurvilisi ja mägiseid lõike rajal tuleb grupis ettepoole nihkuda, sest neis paigus võib tagapool tekkida oht maha jääda. Selleks tuleb, mõistagi, hoida grupi servale, et oleks vaba möödumisruumi. Hoidsin kogu sõidu ajal vasakule. Ja enne Elvat, Peedu kandis, läksingi vasakult grupi peasse. Sealt oli hea viaduktile sõita. Kuigi ajapikku langesin tahapoole, siis Elva mändide all kerisin end vasakult mööda uhiuut asfalti taas grupi etteotsa. Olgugi et võistluste juhendis on kirjas, et vastassuunas sõitmine on rangelt keelatud, ei usu ma, et minu grupis, s.o teises grupis, mille suurus oli lõpuprotokolli järgi otsustades kaks ja poolsada sõitjat, leidus üldse kedagi, kes vastassuunavööndis ei sõitnud. (Oletan, et tolle range keelu on korraldajad kirjutanud juhendisse seetõttu, et kui keegi peaks vastassuunas sõites mõne sõidukiga kokku põrkama, saavad organisaatorid öelda, et juhendis oli ju kirjas, et seal sõitmine on rangelt keelatud.)

Elva ja Otepää vahel ei toimunud suurt midagi. Aga kuna Otepää kandis ootasid ees tõusud, siis otsustasin oma koha taas eespool sisse võtta. Olin arvanud, et küllap võetakse tõuse agressiivselt, kuid oma üllatuseks märkasin, et liiguti üksjagu loiult. Igatahes pidin tagasigi hoidma, et Otepää eelsetel tõusudel mitte päris grupi peasse jõuda. Andsin endale selgelt aru, et vaevalt minusuguse 300-km-mehe koht seal olla võiks.

Otepäält Pühajärve suunas laskudes vaatasin, et kiirus tõusis ligi 70 km/h-ni – see oli minu meelest meie grupi suurim kiirus kogu rajal. Sõita oli üllatavalt kerge, ütlen liialdamata: tõeline mugavussport. Ainus, mis pinget pakkus, oli pidev raalimine, et kunas tuleb ettepoole minna, kuidas hoida oma positsiooni vasakul tiival, kuidas mitte lasta end külgedelt möödujail tahapoole suruda. Ja loomulikult tuli kaugele hoida ohtlikest sõitjatest, kes ajapikku endast kõigile märku andsid, nagu näiteks Viko kirjaga tumedas särgis sale noormees numbriga 64?, kes liikus sageli väga riskantselt vänderdades. Otsustasin, et kui temaga kõrvuti satun, teen talle märkuse, aga kahjuks ei tekkinud selleks võimalust.

Sihva kandis Sangaste poole pöörates juhtus aga midagi ootamatut. Pärast kurvi käiku vahetades viskas keti tagumise väikseima hammasratta ja kahvli vahele, nii et kett käis tühjalt ringi. Kohe läksid massid külgedelt mööda. Tõstsin keti mitme käigu jagu ülespoole ja olukord sai lahendatud. Aga kõige raskemat «rauda», mida järgnevail laskumistel vaja läinuks, ei julgenudki enam peale panna. Sisetunne ütles, et miski võib viltu olla. Sõitsin alt teise või kolmanda ülekandega. Otsustasin, et käiguvahetajat enam ei näpi.

 Järgnevail tõusudel võinuks «raske raud» saatuslikuks saada – aga läks sootuks vastupidi. Sellal kui teised kergema ülekande peale panid, võtsin kõik tõusud oma raske ülekandega ja tundsin end suurepäraselt. Kerkisin tõusudel grupis vasakult võimsalt ettepoole. Ühe pika tõusu lõpus avastasin end lausa seitsmendalt positisioonilt. Mis seal salata, mulle hakkasid need tõusud väga meeldima, sest tundsin end seal mänglevalt ja väga tugevana.

Sedasi ei tekkinud mul rattarallide ajaloos esimest korda ka mingit probleemi Otepäält laskudes. Tavaliselt olen Otepääle viivatel tõusudel tahapoole vajunud ning pidanud Tartu suunas mineval laskumisel elu eest heitlema, et grupist taas kinni saada. Sedapuhku läksin laskumisele grupi liidrite järel.

See kõik ei tähenda, nagu poleks sõit hakanud pikapeale mõju avaldama. Hakkas küll. Tundsin, et reied jäävad hästi-hästi kergelt kangeks. Kuid ka selle vastu olin valmistunud. Olin ostnud magneesiumi ampulli ning Nõuni kandis kallasin selle sisu kurgust alla. Mõne kilomeetri pärast reied endast enam märku ei andnud. (Lisaks magneesiumiampullile võtsin võistluse vältel kaks lonksu veega lahjendatud Dexali geeli ja jõin liitri jõujooki; teise pudeli tõin kordagi sealt rüüpamata finišisse.)

Rajal oli veel üks otsustav, uus koht: pärast pikka nn karjalauda laskumist terav pööre paremale Kambja suunas. Sealkandis võis oletada, et eesmised püüavad kiirendada. Järeldus: tuleb ette saada. Enne Pangodit haarasingi juhtrauast madalalt kinni, tõmbasin küüru selga ja kihutasin kogu grupist vasakult mööda, vaat et viiendale-kuuendale positsioonile. Seal ees oli hea järgnevatele tõusudele minna.

Ent muret tegi see, et tagumine kassett oli iga kord, kui käiguvahetajat puutusin, andnud märku, et see on korrast ära. Pidin meeleheitlikult käike üles-alla nihutama, et leida hammasratas, mis keti n-ö peale haagiks ja vedama hakkaks. Paaril korral viskas iseenesest keti ka esimesele väiksemalt hammasrattale. Mitmed mehed, kes mu probleeme nägid ja mööda sõitsid, soovitasid, et proovi veel, proovi veel. Aitäh neile julgustamast ja toetamast!

Parempoolse pöörde järel Kambja suunas, kui tempo oli pärast kurvi langenud ja järgnes tõus, tuli käiku paratamatult kergemaks vahetada, ja siis tekkis küll hull olukord: ükski hammasratas ei haakinud, kett käis ragisedes tühjalt ringi. Tundus, et kogu grupp läheb mööda. Viimasel hetkel sain keti siiski ühe töötava hammasratta peale, kuid see oli liiga kerge käik, mis tähendab, et pidin meeletult väntama. Nägin, kuidas grupi pea on liikunud umbes 150-200 meetrit ettepoole. Aga miskit polnud teha, tuli sõita selle käiguga, mis töötas. Ehkki ettepoole oli sellega äärmiselt raske saada.

Kambjast läbi sõites järgnes uus tõus, ja kuna teised seal jõuga kiirendasid, aga ma pidin rahulduma oma liiga kerge käiguga, tekkis reaalne oht, et võin grupist mahagi jääda. Kuid õnneks oli tõusu lõpp järsem ning seal sain oma kerge käiguga grupi sabast taas kinni. Hakkasin leppima tõsiasjaga, et igasugused lootused grupis hea koht välja võidelda tuleb tagakasseti tehnilise rikke tõttu ilmselt maha matta ning rahulduda sellega, kui õnnestub koos grupiga üle lõpujoone jõuda.

Ometi ei kavatsenud ma nii kergelt ka alla anda. Otsisin grupi tagant vasakult kohti, kust ettepoole saab, ja tasahilju õnnestuski kohta parandada. Kuid mass oli endiselt meeletult suur – eriti hästi tuli see ilmsiks pärast Põlva maanteele keeramist, kui tee oli servast servani paksult rattureid täis. Edasist rada Tartu Velo Klubi trennidest hästi tundes sepistasin plaani, kus ja kuidas teha viimane rünnak, mis võiks positsiooni oluliselt parandada.

Selleks ründekohaks oli viimane tõus, umbes 2 km enne ristumist Tartu-Võru maanteega. Kuna rada keerab seal tasapisi paremale, oli lootust, et vasakul tiival tekib rünnakuruumi. Ja tekkiski, just ühe ratta jagu. Ajasin end sadulast püsti ning väntasin hooga üles, arvestades, et selle tõusu lõpuks pannakse jõuvahekorrad üldjoontes paika. Üllataval kombel ei tulnud mitte keegi sama vaba ruumi rünnakuks kasutama. Ja üllataval kombel ei püüdnud mitte keegi teine sel tõusul rünnata.

Nii jõudsin tõusu lõpuks taas grupi peasse, umbes 15.-20. kohale, nagu olin planeerinudki.

Aga siis tegin vea. Hakkasin käiku allapoole vahetama, sest tulemas olid ju lauged osad, ja kohe hakks kett taas tühjalt ringi käima. «Tirr on maas!» hüüdis keegi. Mis iganes see tähendab, teha polnud midagi. Tuli otsida käiguvahetajaga hammasratas, mis lõpuks keti peale haagiks. Selle ajaga jõudsin aga taas grupi keskele vajuda.

Sellises olukorras, kui raskemaid ülekandeid ei saa kasutada, oli keeruline taas paremate positsioonide eest võitlema hakata. Seda enam, et grupp oli tihedalt koos ja istusin grupi keskel. Grupi äärtesse sealt ei pääsenud. Üldine olukord oli niigi närviline, mitmed mehed kutsusid kaassõitjaid valjuhäälselt korrale. Ikkagi, nagu kuulda võis, juhtus Tartu piiril vasakus servas kukkumine. Nüüd oli selge, et siit enam ettepoole ei pääse.

Aga tahapoole saab ikka langeda! Pärast Turu tänavale keeramist, kui tuleb pikk laskumine vangla suunas, keriti tempo mõistagi üles, ja nii ei jäänud seal muud üle, kui püüda samuti raskem käik sisse lükata. Loomulikult lõppes see fiaskoga: taas hakkas kett tühjalt ringi käima. Viimaks, kui Eesti suusakoondise endine arst Tarvo Kiudma minust möödus ja hõikas, et nüüd tuleb panna, leidsin altpoolt neljanda käigu, mis töötas, ja otsustasin, et mis ka ei juhtuks, sellega tuleb kuidagi lõpuni sõita. Nii me siis Kiudmaga seal grupi teises pooles kõrvuti kulgesimegi, mul jalad selle kerge käiguga töötamas nagu õmblusmasina nõelad, tagantpoolt võistlejad muudkui minust mööda tuiskamas.

Aeg 3:20.19, mis teeb keskmiseks kiiruseks 41 km/h, andis 346. koha. Protokolli vaadates näeb, et omas grupis olin selle ajaga 146., ligi sada sõitjat jäi veel tahapoole.

Midagi pole parata, kassetti purunemine rikkus mu võistluse. Kodus vaatasin, et kolm väiksemat hammasratast olid täiesti lahti pudenenud, käisid niisama ringi. Küllap need, kes minuga samas grupis sõitsid, võivad kinnitada, et olin hoolimata 327 treeningkilomeetrist heas vormis, suutsin teha rajal korduvalt otsustavaid kiirendusi ja võtta tõuse jõuliselt, samuti sõitsin mõistlikke otsuseid tehes. Aga rattasport on tehniline ala, ja kui tehnika alt veab, siis minusugusel, kel pole tehnilise abi meeskonda, kes teisi võistlejaid asfaldile maha kukutades mulle appi tõttaks, tuleb oma võimaluste piires kuidagi hakkama saada. Olen nõus, et spordis oleksid ei loe, aga kindlasti oleksin suutnud võidelda tunduvalt parema koha eest.

Vähemasti ei läinud mul nii sandisti nagu Soonetsil, kellel tuli Otepää kandis rattal kett maha nii, et ta pidi selle peale aitamiseks sadust ronima, misjärel ta jäi grupist maha, sõitis 25 km ihuüksinda, kuni tagant jõudis järele seitsmeliikmeline punt, kellega ta jõudis üle lõpujoone minust 11 minutit hiljem.

Talvel soovitasid mõned mehed, et mingu ma Vasaloppettile, sest sinna on lubanud tulla ka Petter Northug, ja kui peaks juhtuma, et Northug katkestab, siis saan öelda, et olen teda edestanud. Milleks minna selliste võitude saamiseks nii kaugele? Eile nägin pärast lõpetamist külaliste alas Rein Taaramäed, kel põlv oli kinni seotud. Kuna kedagi teist tal ligi polnud, siis söandasin juurde astuda ja end tutvustada, ning laususin, et olen Eestis ilmselt üks väheseid ajakirjanikke, kes pole teda veel intervjueerinud – kohe lisades, et ei-ei, ma ei tule intervjuud küsima (aga ajakirjaniku kutseülesanne on end võimalikult paljudele inimestele tuttavaks teha, sest siis on teinekord kergem neile läheneda, kui vaja midagi küsida) –, ja soovisin talle edu.

Taaramäe oli Pangodi kandis kukkunud ja rattaralli katkestanud. Niisiis, Priit Pullerits – Rein Taaramäe 1:0.

San Diego Museum of Man, Balboa Park, San Diego, California. 7. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits

Foto 1: Eliitgrupp Tartu rattaralli stardi ootel. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tartu rattarallil osalejad lähenemas Lõunakeskuse ringteele. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Teine grupp Tartu rattarallil. Grupis paremal siniste pükste, valgete rattakingade ja valge särgiga Priit Pullerits. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Teine grupp Otepääl. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix 
Foto 5: Rattaralli teise grupi saba. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix 
Foto 6: Ratturid on jõudnud teist korda Otepääle. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix 
Foto 7: Ratturid Kambjas. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix 
Fotod 8 ja 9: Tartu rattaralli liidrid kihutamas finiši poole. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 10: Janek Tombak ajab Tartu rattaralli finišis käe püsti, arvates, et on võitnud. Tegelikult jäi ta napilt teiseks. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 11: Tartu rattaralli finiš. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix