reede, mai 11, 2012

Pullerits: Kuidas rattaseiklused minust elumahlad välja imesid?

Juba öö algul tundus olukord kahtlane. Me ei leidnud reisikaaslase Jaanus Laidveega sobivat ööbimiskohta, ei minu hinnangul taskukohast motelli ega telklates vaba telkimiskohta. Nii ei jäänud viimases hädas muud üle, kui hakata sõitma San Rafael Swellis läbi kaljulõhe vanade uraanikaevanduste juurde viivat teed pidi ja otsida selle ääres heledate seinte varjus paik, kus telk püsti panna (foto vasakul). Leitud ööbimiskoht osutus iseenesest maaliliseks, aga järgnevad tunnid väga vaevaliseks.

Ma ei tea, kas põhjus oli Horseshoe Canyoni matkal tekkinud probleemides (sellest lugege laupäevases Postimehe Arteris) – sest vaevalt on usutav, et olime püstitanud telgi hüljatud uraanimaardlasse –, aga mis pidi ma end öösel täispuhutaval madratsil ka ei keeranud, kõik kondid ja liigesed muudkui valutasid. Nii kuni hommikuni välja. Kui nina telgist kella kaheksa ajal välja pistsin, käis isegi kümnesammuline kõnnak üle jõu ja ajas pea ringi käima (foto paremal). Jaksu polnud kübetki. Aga järjekordne päev ootas ees ja teod tegemist.

Avaürituseks oli tungimine Little Wild Horse Canyonisse (sinna juhatava silt fotol vasakul), mis on San Rafael Swelli üks põnevamaid ja maalilisemaid kanjoneid. Päike küttis õhu juba varakult taas soojaks, nii et Laidvee võttis end matkaks lausa ujukate väele, mille peale hoiatasin teda, et sellises riietuses võidakse ta Ameerikas public nudity pärast arreteerida. Aga minu rikkalikust Ameerika-teadmiste varasalvest kougitud hoiatused ja õpetused on talle seni olnud nagu hane selga vesi – ja õnneks meil seni probleeme pole tekkinud.

Little Wild Horse Canyonisse jõudmiseks tuleb ligi kilomeeter kõndida mööda liivast-kivist washi ehk vadi (pildil paremal), siis ronida kanjoni suudmes üle chokestone’ide (need on kanjonisse kukkunud suured kivilahmakad, mis takistavad edasipääsu) ning seejärel mitte magada maha pöörakut õige nurga taha, sest otsetee viib Bell Canyonisse. Ainult kaarti vaadates võib tunduda, et kanjonisüsteemis ei ole võimalik eksida, kuid tegelikkus on hoopis teine: kanjonid on oma soppidega väga petlikud ning ajavad sageli hooletuid ja algajaid segadusse.

Parim osa algab umbes kahe kilomeetri järel, kui Little Wild Horse Canyon muutub kitsaks ja käänuliseks. Selliseid kohti, kust vaevu läbi mahub, nimetatakse narrowsiteks ja slotideks, eesti keeles kitsusteks ja piludeks (foto vasakul; pilus ujukates Laidvee). Klaustrofoobilistel inimestel ei ole soovitav sellistesse kanjonitesse siseneda. Kitsad kohad Little Wild Horse Canyonis kestavad vähemalt poolteist kilomeetrit. Eriti tasub jälgida kanjoniseinte imelist tekstuuri – kuidas vesi on need aegade jooksul laineliseks uhtnud.

Plaan oli alguses Little Wild Horse Canyoniga vaid paari kilomeetri jagu tutvust teha, aga kanjon osutus niivõrd n-ö endasseimevaks (foto paremal), et ununesid valutavad luud-liikmed ja hommikul isutusest täitmata jäänud kõht ning matkasime lõpuni. Sealt polnud aga mõtet enam sama teed tagasi tulla. Keerasime vasakule, sammusime vanal mahajäetud kaevandusteel kolm-neli kilomeetrit üle mäe ning keerasime sisse Belli kanjonisse, et seda kaudu auto juurde naasta. Kogu ringi pikkuseks on 13 km – enamik sellest kulgeb kanjonites liivasel pinnasel – ning selle läbimiseks pakutakse 4-6 tundi.

Hoolimata sellest, et me ei tormanud, vaid võtsime aega looduse nautimiseks ja pildistamiseks (foto vasakul), saime ringi tehtud kolme ja poole tunniga. Mis näitab, et oleme järelikult palju paremas vormis kui korraliku matkaettevalmistusega ameeriklased. (Igasugu nn topskitel on soovitav Little Wild Horse Canyonisse üldse mitte siseneda, sest seal kulub palju energiat, tuleb ronida üle kõrgete takistuste ja laskuda järskudelt astangutelt, vedada kaasa suur vee- ja  söögivaru, ning tagatipuks olla valmis, et kui miilide kaugusel peaks tulema vihmahoog, siis söösta tapva flash floodi ehk kiirüleujutuse eest pääsemiseks mööda kaljuseinu kõrgemale kohale [olen lugenud, et mõned flash floodi ohu kätte sattunud on üritanud selle eest autoga ära sõita, kuid fataalselt kaotajaks jäänud; tegelikult, kui ma nüüd ei eksi, pidigi flash floodis hukkumise peapõhjuseks olema see, et inimesed püüavad selle eest masinaga põgeneda). Laidvee ütles, et see matk läheb rahuliku taastava trenni alla. Kuigi ma ei saanud päris hästi aru, millest mul taastuda oli, sest tervis oli üksjagu laastatud.

Lõuna ajaks sõitsime kummalisse Goblin Valleysse, mille põhjas seisavad tuhanded tumedast liivakivist eriskummalised kujukesed (foto paremal). See on pöörane, mida loodusjõud on aegade jooksul võtnud nõuks siinkandis luua! Kui teil avaneb kunagi võimalus, siis viige oma lapsed tingimata sinna orgu – uskuge, neile meeldib see muinasjutuline maailm.

Õhtupoolikul käisin Laidveele peale, et sõidame ratastega ümber Templi mäe (Temple Mountain, foto vasakul), kus külma sõja ajal käis äge uraani kaevandamine, aga ta ei võtnud kuidagi vedu. Üritas ringi autoga ära teha. Proovis siit- ja proovis sealtpoolt, aga mõlemal puhul käis tee peagi üle meie masina võimete. Rattaga oleks umbes tunni-pooleteisega ring tehtud olnud. Ent jäime sõpradeks.

Järgmisel päeval oli meil 70. maantee äärde jääva Green Riveri väikelinnast plaan tungida ratastega veelgi sügavamale San Rafael Swelli südamesse (foto paremal). See on kanjonite ja mägedega inimtühi kant Rohelisest jõest läänes, mida minu teada mõned on püüdnud isegi rahvuspargi staatutesse upitada, aga paik on siiski sedavõrd metsik, et sinna rahvuspargi jaoks vajaliku infrastruktuuri (milline vastik mitte midagi tähendav sõna; ega taristu kõnekam ole...) loomine neelaks ilmselt meeletuid summasid.

Kuigi mul on Utah’ kohta kaasas mitu üksikasjalikku raamatut, mis kõik on põhjalikult läbi loetud ja ka konspekteeritud, ei olnud neist sedapuhku suurt abi. Näiteks maantee miilipostid, mille järgi õigeid teeotsi leida, on vahepealsete aastatega ümber tõstetud, samuti on mitmesse kohta tara ette ehitatud (foto vasakul). Lõpuks saime siiski kätte teeotsa, mis viis Jackass Benchi piirkonda, kus oli plaanis sõita autoga nii kaugele, kui teeolud lubavad, ja istuda siis ratta selga ning sõita San Rafaeli jõe tumedate kanjonite ehk Black Boxi äärde.

Kuid taevas tõmbus seal, kust puhus meie suunas tuul, ähvardavalt halliks (foto paremal). Vihmasajud ei ole siinkandis naljaasi. Mu vend käis eelmisel aastal päev pärast sadu San Rafael Swellis ning tema Kia Sorento ei suutnud sealseid teid läbida. (Miks blondiin ei sõida Kiaga? Sest ta telefonile on kirjutatud: Nokia.) Plögasse sattunud rattad vedasid masina teelt kõrvale. Asi on selles, et siinne pinnas muutub juba õrna saju järel kleepuvaks mülkaks. Seetõttu võib igal pool maasturiteede alguses kohata silte «Roads become impassable when wet» ehk teed muutuvad vihma järel läbimatuks.

Kui esimesed piisad langesid (foto vasakul) – ja kui olime turvaliselt maanteelt juba ligi 20 km kaugusel –, veensin Laidveed viimaks, et aitab riskimisest, tuleb ots ringi keerata ja siit kiiresti kaduda, kui me ei taha pärast vihmasadu oodata tunde teepinnase tahenemist. Pidime paaris kohas pisut teed ehitama ning siis nägime, kuidas Salomoni tossude alla tekkisid juba üürikese saju järel paksud punased saviplatvormid. Ka auto rehvide ümber moodustus punane paks savimantel. Õnneks ei jõudnud tee muutuda nii nätskeks, et oleksime kinni jäänud.

Ent vihmasajud on Utah’s imelikud. Vihmahood on lühikesed ja lokaalsed. Vaevalt 10-15 km kaugemal ei olnud sadanud piiskagi ja päike küttis õhutemperatuuri tugevasti üle 20 kraadi. Peatasime auto San Rafaeli jõe ääres vana silla kõrval telkla juures, kus Laidvee leidis punaste kaljuseinte all ja rohekal kaldapealsel romantilise koha kõhu kinnitamiseks (foto paremal). Jõudsime priimusega isegi vee valmis keeta, kui avastasime, et olime hommikul moonakoti motelli unustanud. Mind see ei häirinud, sest üldiselt toitun ka kaunitest loodusvaadetest, ja pealegi oli eelmisel õhtul söödud hiiglaslik navajo taco kõhul kaane alt ära löönud, nii et öösel jooksin kuus korda kempsu vahet ja päeval ajas juba igasugune mõte söögile iiveldama.

Päeva finaaliks kujunes autosõit piki käänulist, kõrgete mitmevärviliste liivakiviseintega Buckhorn Washi (foto vasakul), mis on San Rafael Swelli raudselt kauneim tee, ning sealt edasi umbes 15 km pikkune põige Wedge Overlookile, kust avanevat vaadet San Rafaeli jõele on võrreldud väikse vaatega Arizona maailmakuulsale Grand Canyonile.


Selliste seiklustega jõudis kell märkamatult juba seitsme ligi, ja et tagasiteel mitte samu paiku läbida, võtsime rataste alla 30 miili pikkuse kruusakattega Green River Cutoff Roadi, mis algul kulges mööda üksjagu üksluist tasandikku, aga siis hakkas muutuma üha mitmekesisemaks ja värvikamaks (foto paremal). Hämmastav on see, et nende 30 miili jooksul ei silmanud me tee ääres ainsatki püsivat märki tsivilisatsioonist, ja vastu sõitis kõigest üks auto. Uskumatu, kui palju leidub Ameerika ühe pealtnäha tavalise osariigi ühes suvalises nurgas maad, kuhu inimesel ei ole asja. Aga just selline avarus ja vaikus ja üksildus ongi need, mis teevad Utah’ ja Metsiku Lääne nii kutsuvaks, vähemalt mulle.

Kuna rattad olid juba kaks päeva auto pakiruumis jõude seisnud, otsustasime, et viimane aeg on neile taas vatti anda. Kahe pilvisema päeva järel tõotas kolmas San Rafael Swellis viimaks rohkem päikest, mis tähendas omakorda kirkamaid värve, ning nende nautimiseks alustasime Black Dragon Canyoni uurimisega (foto vasakul). See on 70. kiirteelt autoga kergesti ligipääsetav kanjon Swelli serval, kus leidub mitmeid huvitavaid vanade indiaanlaste kaljujooniseid. Need üle vaadatud, võtsin koos Laidveega Swelli jalamilt piki kanjoni serva ette tõusu Swelli harjale.

Meile tuli vastu kaks Coloradost pärit noormeest, kellelt küsisin, kui kaua tippu jõudmine aega võtab. Nad vastasid, et 10-15 minutit. Ja teate, millega nad tegelevad? Selgus, et nad ei käinud Swelli harjal niisama, vaid tahtsid sealt langevarjuga kanjonisse hüpata. Tõepoolest, siinkandis leidub igasuguste hullude huvide ja hobidega tegelasi. Aga tuul on liiga kõva, lisasid nad, ja hüppamine jääb ära.

Tuul, mis päikse käes hästi jahutas, oli tõesti maru. Koguni nii maru, et kanjoni serval pisut pelgasin, mis saab siis, kui peaks tulema tuulekeeris, mis mind endaga kaasa rebib (foto vasakul). Siis saan ka äkki hüppe kanjonisse – kahjuks ilma langevarjuta. Mõtlesin, et Laidvee võib tänu minust rohkemale 15 kilole end ilmselt palju kindlamini tunda.

Võrreldes eelmise päevaga olin uurinud veelgi põhjalikumalt kohalikke kaarte, et leida kiirteelt õiged teeotsad pääsemaks Head of Sinbadi nimelist orgu ümbritsevate vaatamisväärsusteni (foto paremal). Sellest hoolimata suutsime ikkagi valesti sõita, kuigi pealtnäha kõik klappis, isegi kaardil näidatud kiirtee alt läbi minev tunnel jäi meie tee peale. Aga mida rohkem me mööda liivatolmust kitsast teekest edasi siirdusime, seda kahtlasemaks asi muutus, kuni lõpuks ültesin: «Stopp!» Ja keerasime tagasi.

Kui veidi suuremale kruusateele naasime, sain aru, et olime ilmselt liiga vara sellelt kõrvale keeranud (foto vasakul). Huvitav, et mu raamatutes esitatud skeemidel paistavad kõik kohad nii lähestikku, isegi mõõtkavasid arvestades, aga tegelikkuses, nagu ilmneb, on vahemaad meeletud, eriti just silmaga kaedes. Ent taas polnud halba heata.

Nimelt sattusime tunnistama cattle drive’i ehk karjaajamist – sellist, millist Eestis juba ei näe. Keset tühermaad seisis hiiglaslik truck ehk veoauto, selle kõrval metalltaraga piiratud koppel, kuhu oli kokku aetud sadakond vasikat ja mullikat ja lehma (foto paremal). Kaks karjameest ehk moodsat kauboid ning üks neiu eraldasid kõigepealt vasikad ülejäänud loomadest ning ajasid nad siis veoki furgooni ülakorrusele. Seejärel eraldasid nad mullikad sarvedega lehmadest ning ajasid nad samuti furgooni. Küll need mullikad ammusid ja trügisid ja tolmutasid ja kolistasid furgooni treppidel. Viimases järjekorras ajasid nad furgooni lehmad.

Küsisin, mida nad täpselt teevad. Ja kuulsin vastuseks, et nad on ajanud jahedaks talveajaks kõrbealale toodud loomad kokku (foto vasakul), et viia nad suveks mägedesse, kus siis on rohkem süüa. Pärisin, kui kaua neil avatud karjamaalt oma sajapealise karja kokkuajamine aega võttis, ja sain teada, et terve nädala. Kusjuures selgus, et neil on kokku kolm sajapealist karja. Meeldiv on tõdeda, et Ameerikas iidsed karjaajamise traditsioonid veel jõus püsivad, olgugi et monstertruckid selle kergemaks teevad.

Lõpuks, pärast väikest seiklemist, leidsime murdunud risti kujulise kivi lähedal üles vana ühetoalise Swasey cabini ehk tare (foto paremal), kus elas omal ajal kohalik kuulsaim kauboide pere. Sealt siirdusime läbi maanteealuse tunneli ning leidsime kiiresti üles ka Dutchmens Archi (foto all vasakul), kuhu saabus peagi mürinal tosin ATVdega seiklejat.

Paraku oli hommikune päike vahepeal pilvede taha mattunud, nii et tuul muutus üksjagu jahedaks. Ees paistvad teed tundusid üksjagu liivased, sedasi sugugi mitte MTB-sõbralikud. Ja eks aega oli ka küllaga kulunud. Ning õhtul ootas ees mitu edasilükkamatut asjatoimetamist, sest järgmise päeva hommikul pidime asuma tagasiteele Salt Lake City suunas. Seega leidsime kokkuvõttes piisavalt ettekäändeid, et rattad pakiruumi edasi jätta. Ega kõiki nurgataguseid ka läbi jõua uurida, ja ega peagi. Ehkki Devil’s Racetracki nimeline kitsus tundus vähemalt nime poolest kutsuv.

Õhtupoolikul tegime lähenevat Tartu nn jooksumaratoni silmas pidades viimase pika jooksutreeningu. Siirdusime Green Riverist (foto paremal) piki samanimelise jõe idakallast põhjapoole. Eespool terendavad vaated olid võimsad ja inspireerivad. Õhtupäike paistis vasakult, nii et võtsin särgi seljast ja jooksin palja ülakehaga. Jõe ja tee vahele jäävad põllumaad ning väiksed talud-farmid, paremal on mitmevärvilised savimudamäed. Ees kõrguvad ja laiuvad tumedate pilvede all madala päikese valguses Desolation Canyoni servad.

Ent joosta oli raske, neetult raske. Eelmiste nädalate pikad rattasõidud olid ilmselt jalgu kurnanud, need tuimaks ja töntsiks muutnud. Ei usu, et liikusime Laidveega kiiremini kui 5.20/km tempos. Ja see tundus maksimum, rohkem polnud kusagilt võtta. Kaks õhtut varem olin jooksnud läbi Green Riveri linna teise servani (foto vasakul) ja tagasi veidi üle 6 km 31 minutiga – oi, kui vaevaliselt ja raskelt need tulid (tõsi, see oli otsekohe pärast eelnimetatud navaja taco söömist). Eelmisel õhtul olin proovinud sama maad veidi kiiremal sammul läbida, aga kiiremini kui 27 minutiga ei suutnud.

Nüüd jaksasin kuidagiviisi 45 minutit Desolation Canyoni suunas ära joosta, misjärel keerasime ringi. See tähendas, et ka tugev tuul pöördus vastu, ning rada kulges samuti valdavalt vastumäge. Ai-ai-ai, see oli hirmus! Esimesed 15 minutit tagasiteel püüdsin hoida kergust, läksin Laidveest paarkümmend meetrit ettegi, aga edasine oli põrgu. Lasin Laidvee endast mööda ning otsisin tema laia turja taga muudkui tuulevarju. Vaevu-vaevu jõudsin edasi liikuda. Tõsi, tempo oli trenni esimesest poolest pisut kiirem, kuid ei usu, et see oli kiirem kui 5 km/km. Läbi häda suutsin lõpuni vastu pidada. Ausõna, see oli minu viimaste aaatate kõige-kõige raskem jooksutrenn.

Resümee: Tartu nn jooksumaratoniks pole jooksuvormi ollagi, mis tähendab, et sel aastal ma seal mingisugust tulemust üritama ei asugi. Jooksen raja lihtsalt läbi ja püüan säilitada inimväärse tunde, nii palju kui see pärast kurnavaid Ameerika seiklusnädalaid vähegi võimalik on.

Fotode autor Priit Pullerits

Veel fotosid leiate sellelt Picasa lingilt (autor Jaanus Laidvee).

36 Kommentaarid:

At 11:17, Anonymous Anonüümne said...

Picasa linki ei ava.

 
At 14:10, Blogger Priit Pullerits said...

Nüüd viga kõrvaldatud.

 
At 14:36, Blogger Andrus said...

Usun, et Priit läbib Tartu nn jooksumaratoni ajaga 1:45-1:50. Aega taastumiseks on küll, kuigi pikk lennureis tagasi, ja ajavahe, võivad siin olulist rolli mängida. Olen kõik ilmunud reisielamused läbi lugenud ning tänu nendele on mu maailma pilt nüüd avaram. Tänan väga.

 
At 14:42, Blogger Priit Pullerits said...

Suur tänu, Andrus, järjekindla lugemise eest, ja suur tänu kõigile, kes on vaevunud meile kaasa elama ja meie seiklustest osa saama.

 
At 16:57, Anonymous Anonüümne said...

PP jookseb 1.43.

 
At 17:20, Blogger Priit Pullerits said...

Aga miks te arvate, et PP üldse jookseb?

Kas pole võimalik, et ta:

1) ei jõua starti
2) ei ole vormis
3) loobub
4) taastub Moabist
5) valmistub rattaralliks
6) puhkab
7) lakub haavu
8) ravib jalgu
9) teeb tööd ja teenib raha
10) peab emadepäeva
...
?

 
At 17:34, Anonymous Anonüümne said...

Tundes PP kombeid, võin ütelda, et on absoluutselt kindel, et ta jookseb. Selles küsimuses ei tasu tal püüdagi intriigi külvama hakata.

Nimelt seniste blogipostituste põhjal: 1) kui PP räägib, et ta on heas vormis, siis on ta tegelikult halvas vormis; 2) kui PP räägib, et ta vaevu-vaevu liigub, siis on ta tegelikult suurepärases vormis. Arvestades, et praegune postitus kuulub punkti 2) alla, siis on selge, et PP on väge täis ja kavatseb oma Moabis läbitud ettevalmistuse heaks kohaks realiseerida.

 
At 17:46, Blogger Priit Pullerits said...

...ooh, jahh, kui see vaid kõik nii lihne oleks. Aga jalad on kanged, lennukust ei mingisugust, parem põlv ja põnneõnnal on sellised, et ei luba kükitadagi, vasaku jala pöida painutavad kõhred-kõõlused on sääre esiküljel valusad... nii võimetut ja lombakat jooksjat pole TJM-l juba tükk aega nähtud.

 
At 17:58, Anonymous Anonüümne said...

Minu järeldus käib ka PP poolt oma blogipostituse juurde kirjutatavate kommentaaride kohta.

17:34

 
At 22:00, Anonymous Anonüümne said...

...11) PP on pühapäeva hommikul stardis. Kui number 130 suurusehullustust ei tekita, siis Elvasse jöuab ka, aeg küll sel aastal tagasihoidlik(noh mis teha, egas aastad vennad olegi), ca 1.50-1.55. Aga juhul kui stardipaugu kölades ununeb hetkeline seis jooksukingades, siis 2 tunni alistamine köne alla ei tulegi, jooksuisu kaob tükiks ajaks köige muu lisanduvaga...
Mis aga reisimemuaaridesse puutub, siis tött tunnistades algus oli huvitav, viimane löpp aga lugesin siit sealt. Vorm küll muutus, aga sisu jäi samaks. Nii nagu see maastikgi, mis pigem meenutab tuumasöjajärgset Emakest Maad kui paika, kus nii pikalt viibida raatsiks, värvidest domineerivad elutud, surnud kollakas-pruunid toonid... Ei, ei...sinised-rohelised toonid ,lisandiks kevadine värvikirev öitemeri, pakuvad palju enamat vaimujöudu ja silmailu kui miljonite aastate looduse kätetöö imetlemine mahajäetud könnumaal......
Pehmet maandumist ja edukat pühapäeva. Maamees

 
At 08:38, Anonymous Anonüümne said...

Ennem tuleb maailma lõpp kui Pullerits raja "lihtsalt läbi jookseb".

Eeldatav finishiaeg 1:40-1:41

 
At 14:29, Anonymous Anonüümne said...

Ähh, Aroni kivi jäigi nägemata. Isegi seda lõhet ei näinud kus Aron 127 h mediteeris. Minu meelest jäi üritus poolikuks. Kuigi ega PP polekski suutnud seda kohta külastada. Seetõttu jäi tehtud reisikiri kui ilma täpita i. Lihtsalt kriips. Vagu liivas. Ja nüüd sai mulle selgeks. Priit on sisemaa poiss kes ei pääsenud liivaranda oma suve veetma ja lasteaia liivakastis pidi ta kogu aeg kaitsma lootusetult oma liivalosse ahistavate jõnglaste eest. Nüüd vanakesena lõi see lapsepõlve dramaatika välja ja teraapiana veetis ta lausa poolkuu emakese looduse liivakivilosside seas.Veider. Siit saab hea teemaarenduse interaktiivsele õudukale.

 
At 14:31, Blogger Lauri said...

praeguse seisuga tõotab tulla kiire jooks kuna puhub tugev taganttuul 10-15m/s

 
At 14:38, Anonymous Anonüümne said...

No kui sa Lauri kavatsed joosta esmaspäeval, või pühapäeval Elvast-Otepääle siis võib sul isegi õigus olla :)

 
At 15:43, Anonymous Anonüümne said...

kui Priit 200 hulka tuleb,on hästi,sest jalad rattast kinni ja reisiväsimus sees,kuid rrallil hoidke alt,haagib kõvadele sappa ning................koht alla 200.

 
At 16:58, Blogger Priit Pullerits said...

Tõesti, eks piltidel võib Moabi kant paista ju trööstitu ja üksluine ja elutu - aga pildid on petlikud. Küsige Laidvee käest muljeid, kui te mind ei usu - tema ei teadnud enne me seiklust tollest kandist suurt miskit, kuid tunnistas iga päev, et loodus on ikka võimas ja hämmastav ning iga päev pakkus suuri elamusi.

Kas oli nii, Jaanus?

Minge ise kohale, seigelge seal - seigelge, rõhutan! - ja uskuge mind, te saate väga võimsa elamuse.

 
At 20:14, Blogger Madis said...

Dolomiidid on supervõimsad. Oma kunagisel Austria reisil sai näha vaid pisikest osa nende ürgsest ilust. Ja need ei ole puhtalt tuule ega vee tulemus, vaid elusorganismide "kätetöö". Ma ütleks, et minu silmis on nende ürgsus kõvasti kõrgemal positsioonil, kui Moabi ja Metsiku Lääne ürgsus. Kuigi ka neil on kindlasti oma võlu.

 
At 20:34, Anonymous Anonüümne said...

Sealse igava liiva ja tühja välja, nagu mõned on siin tituleerinud, kõige paremaks iseloomustajateks võiks kasutada sõnu: suursugune, võimas, mitmekesine, majesteetlik.
Nagu paljud muud asjadki, mida USA puhul teame, lööb ka sealne kant eelkõige suurusega. Kui on mingi vaatamisväärne auk, siis võib ümbermõõtu mõõta miilides; kui ees on oodata kanjone, siis ikka miile; kui kuskile vaja tõusta või laskuda, siis kõrguste vahe pool miili ja rohkem pole mingi erand jne.

Kuigi jah, floorat ja faunat seal napib, siis selle puudumise korvavad kenasti ära need väärtused, millest just kirjutasin. Tegelikult enamgi veel, päikseloojangu poolt tekitatava värvidemänguga ei kannata konkureerimist sama nähtus metsa või muu taimestikuga kaetud mägistel nõlvadel. Okas või leht paraku ei tekita selliseid varjundeid kui väga erineva koostisega kivimimassiivid.
Tõele siiski au andes - konkureerida suudab kindlasti loojang mereäärsetel aladel, näiteks fjordid kallastel.

Lisaks on väga meeldivaks asjaoluks igavas liivas ja tühjas väljas seiklemisel veel see, et sääski ega muid vastikult segavaid putukaid pole. Harvade veekogude lähedal võib mõni üksik putukas ringi tuiata, kuid reeglina ei kohta neist ühtegi ja mingit vahet pole, kaua õhtul telgi lukk kinni või lahti on olnud.

AGA, võsa seal muidugi pole ja need, kes ilma selle suurepärase loodusnähtuseta (eriti veel sellega kaasnevate mõnutekitaja-olevusteta) elada ja olla ei oska, nendele ma Utah kanti ei soovita ja kindlasti oleks elamusterohkem ringikolamine Võrtsjärve kallastel.

Johan
PS. See pole kindlasti ülim paik maailmas, kuid väga väärt kogemus seiklushuvilise seljakotis kahtlemata.

 
At 20:56, Blogger Priit Pullerits said...

Ei peagi Moab ja Utah kõigile ühtemoodi meeldima. Me Jaanusega andsime sellest üksikasjalikke reportaaže seetõttu, et meile mõlemale meeldis ja meil pole midagi selle vastu, kui teistelgi tolle kandi vastu huvi tekiks, sest omalt poolt soovitan küll igaühel seal kunagi ära käia, just seiklemas - selliseid kanjoneid ja lõputuid asustamata territooriume ja eriskummalisi liivakivimägesid ja -moodustisi ja arche ja natural bridge'e ja mesasid ei näe te mitte kusagil Euroopas ja ilmselt ka mujal maailmas. Unikaalne kant igal juhul. Ei varja, et minu lemmikpaik, tunnistades, et ega ma ole kaugeltki enamikus maailma paikades käinud, aga mind sinna tõmbab - ju siis on mul tolle kandiga mingi hingeline kooskõla ja klapp ja tõmme. Mõnel on see Alpidega, teisel Dolomiitidega, kolmandal Orissaarega - palun väga, ma ei ürita kedagi veenda, et teie lemmikkandid on vähemväärtuslikud või tagasihoidlikumad või mõttetud, vaid lihtsalt püüan teid panna mõtlema, et kui saate, käige ka Utah's ära, sest seal on kõik väga teistsugune kui mujal.

 
At 22:38, Blogger Madis said...

Ma ei oska öelda, kui palju on nö "majandussurutis" mõjutanud inimeste reise sellistesse eksootilistesse piirkondadesse, nagu teil just käigud olid, kuid spekuleerin, et kindlasti on mõju olnud finantsiliselt kalkuleerima panev.
Tõenäoliselt on teie summaarne eelarve 4-kohaline number ja sugugi mitte sealt alumisest otsast. Paljudele käib selline summa hetkel üle jõu ning otsitaksegi lähemaid emotsioone pakkuvaid paiku. On aru saadud, et Eestist on vaja välja ka vaadata ja "seal" olles on end lihtsam argimuredest välja lülitada.
Minu praegune eelkalkulatsioon USA reisiks näitab, et alla 2000 euro on minu "projekti" puhul üsna raske joont tõmmata. Seda siis ühe inimese kohta.

 
At 15:55, Anonymous Anonüümne said...

1:33:56 ei kõla just rahuliku jooksu nautimisena:) aga väga hea tulemus!

 
At 16:10, Anonymous Anonüümne said...

Priidust ennustajat küll ei saa. Sellepärast tulemus tuligi, et tegid kõvasti trenni, taastusid ära ja purakas tuligi välja.

 
At 16:25, Blogger Priit Pullerits said...

Madis, summad on meil veel kokku löömata, aga kui see saab tehtud, eks siis annan summa suuruse teada. 2000 eurot, kui sinna sisse jääb ka auto rent, ja korraliku auto rent, ning kui reis küünib üle kahe nädala, on ikka üsnagi tagasihoidlik ja kokkuhoidlik eelarve.

 
At 18:13, Anonymous Anonüümne said...

Ei usu enam ühtki Priidu sõna, ei seda mida ta ajakirjanduse vahendusel räägib, ei seda mida ta koolis õppejõuna ette kannab ega seda mida ta siin etendab.

Tubli töö Priit - oled end ise lõplikult maha kandnud!

GO!

USA

 
At 18:55, Anonymous Anonüümne said...

Priidu sõnu võib uskuda küll, aga enne tuleb nad vastupidiseks pöörata.

Näiteks: vorm on olematu -> vorm on suurepärane; vorm on tohutult hea -> vorm pole eriti kiita; Moab on põnev -> Moab on igav liiv ja tühi väli; salaallikas rääkis olulist infot -> salaallikas ajas niisama puru silma.

Mina lähenen sellise meetodiga Priidu juttudele ja hämmastaval kombel muutuvad mitmed asjad siis palju arusaadavamaks.

 
At 21:06, Anonymous Anonüümne said...

Hr. Pulleritsu poolt oleks nüüd ääretult kena ja viisakas lugejatele ära rääkida, kuidas supertulemus tuli.

 
At 21:11, Anonymous Anonüümne said...

Näed nüüd Priit, mis juhtub kui Tähtvere ovaalist eemale lähed.
Tee teinekordki nii, saad jälle tulemuse kirja.

 
At 21:39, Blogger Priit Pullerits said...

21:06 ja teised - ma pean ise ka seda asja seedima, et kuidas küll nii läks. Eks siis saate mu esitatud tõsiasjade pinnalt sõna sekka öelda. Igatahes on vist tegu tänase võistluse ühe suurema müsteeriumiga, kas pole nii?

 
At 21:49, Anonymous Anonüümne said...

Ega tegelt ei ole see mingi müsteerium. Rada on ju kerge, olud olid ideaalsed, poiss on trenni teinud, pärast seda lennukis puhanud.
Lisaks ka paljude tugevate jooksjate puudumine.

Tegelikult ei ole enamikel teada, millal PP USA-st tagasi tuli, vabalt võib olla, et juba mitu päeva taastunud ja puhanud ning viimase postituse alguse viidatud öö ei ole mitte neljapäeva öö vastu reedet vaid pigem palju varem.

 
At 22:05, Blogger Priit Pullerits said...

Tugevate jooksjate puudumine ei aita mullusest ajast kärpida ligi kuus minutit.

 
At 23:03, Anonymous Anonüümne said...

6 min = 3000€ & 6 kg kaalukaotust & 2 nädalat treeninglaagrit igavas kõrbes kus puuduvad treenimist segavad ahvatlused. Tulemus pole küll paha aga ma usun, et sellise tulemuse saab veel kallimalt nt Austraalia tühermaadel harjutades.

 
At 23:31, Blogger Madis said...

Järgmisena pigem Keenia treeninglaager Harry Lembergi käe all. Seal on päris head tingimused Priidu füsioloogilis-psühholoogilisi võimeid parendada.

 
At 23:40, Anonymous Anonüümne said...

Jooksumaratoni saab ilmselt iseloomustada ühe sõnaga - superkompensatsioon.

 
At 08:57, Anonymous Anonüümne said...

Nn jooksumaratoni tulemuse hüppeline paranemine peaks PP (või kelle iganes) mõtlema panema, et miks seni oli suur osa potentsiaalist kasutamata.

Reisikirja põgusalt lugedes jäi mulje, et lõpuks ometi tegi PP enam-vähem loogiliselt trenni. Väga lihtsustatult öeldes - suurem osa mahtu piisavalt rahulikult ja väiksem osa teravalt. Sellest piisas, et ka vähene erialane trenn (elik jooksmine) ja puudulik puhkus kuhjaga üles kaaluda.

Aga lõplikud vastused peab ligi 50-aastane mees ise leidma.

 
At 09:51, Anonymous Anonüümne said...

Ja ärge unustage ka tehtud kõrgmäestikulaagrit !

 
At 16:12, Blogger amany said...


شركات نقل عفش بالمدينة المنورة


شركة شحن عفش من الرياض للامارات

 

Postita kommentaar

<< Esileht