pühapäev, jaanuar 29, 2012

Pullerits: Kes tegi Viru maratonil kõige kohutavama sõidu?

Viru maratonil osalenud saab jagada põhimõtteliselt kahte gruppi. Esiteks need, kes avaldasid südamest soovi, et ma ikka kohale tuleks ja osa võtaks ning konkurente alt ei veaks, ja teiseks need, kes ei vaevunud ega kavatsenudki abikätt ulatada, et mind transpordi jagamisega Mõedakule aidata, vaid mõtlesid pigem sellele, kuidas minusuguse puudumise tõttu ühe koha võrra ettepoole saada.

Aga leidus üks Elva mees, kelle nime ma siin targu ei maini (sest pahatahtlikud laiendavad oma kurjust ka neile, kes mind hätta ei jäta), kes mind hommikul Tartus oma Mercedese mahtuniversaali peale võttis. Mulle meeldivad suured autod, eriti spordivõistlusteks: oi, kui hea oli seal teises reas end riietada (ruumi kui palju!), vaat et isegi pea täies pikkuses sai püsti tõusta. Ja mis ma talle selle eest vastu andsin, küsite.

Sain anda parkimiskoha võistluspaiga ülemises, kõige stardilähedasemas parklas, kust jäi Suusavendade Kristjan Oolo ja Jaanus Kuntsi sedapuhku punaste Start-lippudega määrdetelgini viis meetrit, stardinumbrite väljastustelgini alla kümne meetri ja Saksamaal toodetavate väidetavalt e-ainete ja muu säärase keemia vaba Squeezy Energy Super Gelide ja batoonide müügitelgini kaks meetrit. Selle koha saamiseks ei tulnud mul teha muud kui kinnitada Mercedese mahtuniversaali esiklaasi alla Postimehe silt ja igalt poolt lehvitasid kollastes vestides parkimiskorraldajad meid sõbralikult läbi. (Selline oli peakorraldaja soovitus mulle ja korraldus parkijaile; ma ei küsinud kelleltki mitte midagi.) Sealt suurest soojast autost oli hea vaadata, kuidas saabusid konkurendid, kellest nii mõnigi oli võtnud külma tõttu iseeneslikult sisse zapoljarnaja stoika (kes on teeninud kaugpõhjas, see teab, millest räägin). Hea, kui saab headele inimestele, kes sind aitavad, midagi vastu anda. Ja loomulikult tänasin lahke vastutuleku eest ka peakorraldajat.

Oolo oli juba veelgi varem kohal, et oludega tutvuda. Ta oli valmistanud ette nii minu uued auguga Fischerid kui enda auguga veidi vanemad Fischerid - taas: tema enda initsiatiiv, mitte minu soov - ning ütles abivalmilt, et teeb ise minu eest suusatesti. Mul jäi ainult 25 minutit enne starti bussist välja astuda, võtta kuulda Oolot, et mul tuleb minna rajale tema suuskadega, võtta siis enda suusad, teha nendega väike soojendussõit, tõsta need seejärel Mercedesesse ja minna tema suuskadega stardikoridori.

Tuleb tunnistada, et abimeeste tase ületab minu võimekuse. Oolo ütles otse, et mingu ma julgelt teise ritta, sest kes tahab, eks see sõidab minust mööda, aga ei ole mõtet kohe alguses kohti ära anda. Ent esimesed viis rida olid juba võetud ja kuigi paremal ääres, kus Oolo soovitas platsi võtta, leidus ühe suusapaari jagu kitsast ruumi, ei söadanud oma taset aimates liiga julgeks minna. Liiati olid eespool kombinesoonide järgi otsustades enamikus sellised mehed, kes Eesti koondise uksest vähemalt korra sisse käinud. Ma oma Ameerika valges vormis olnuks nende seas tõeline valge vares (vt foto ülal paremal: pilte maratonilt näete Tarmo Haudi galeriis).

Oolo aitas muugagi. Vaatas üle mu kindad: kahed paarid hindas õhukeseks, ühe paari liiga paksuks. Ja andis siis enda omad. Need, olgu ette öeldud, olid ilmaolusid arvestades tõesti igati paslikud. Memmeräti otsustasin sedapuhku ise pähe panna, sest üle 15 külmakraadi ja lisaks avatud väljade tuul võivad kurgule ja kõrvadele liiga teha.

Stardi järel - stardipauk kõmatas pärast seda, kui mass liikvele läks - oleksin uhked prillid ka veel saanud, kui oleksin riskinud kummardada ja kellegi kaotatud udupeened kaitseprillid üles noppida. (Ilmselt sõitsid taganttulijad need tükkideks?)

Alguses mindi minu hinnangul päris hea hooga, kergelt üle selle piiri, mida pidasin mõistlikuks. Viie-kuue kilomeetri järel pandi esialgsed jõujooned paika ning sealkandis, kuhu sattusin, toimus mõningane rahunemine. Eks aitasin ise ka sellele kaasa, sest ei hakanud end üle kaine mõistuse piiri piitsutama ning lasin neil, kes tahtsid kiiremini sõita, minna oma teed. Mingisugune mõnu peab ju ka säilima, ei ole mõtet end, keel ripakil, hingetuks pongestada.

Sedasi sattusin vedama umbes 15 mehe pikkust rongi. Vaatasin, et enam-vähem kõik on tempoga rahul: hoiti kenasti üksteise sappa. Korraks tuli üks noorem mees ette oma arust vist tempot tõstma, aga andis mõnesaja meetri järel alla. "Nooh, ei ole vist kerge ees sõita?" küsisin talt taasmöödudes. Ta nõustus.

Indrek "Alati kohal" Pak hüüdis tagant, et esimesed 10 km on läbitud 30 ja poole minutiga. Ta ilmutas distantsil kadestamisväärset järjepidevust mu keppidele astudes, mille pärast ta vist ise ka enda peale lõpuks pahaseks sai. Aga eks mul olid ka sedapuhku pikemad kepid kui varasematel aastatel, nii et ilmselt oli siin minugi teatavat süüd. Aga suusad olid Pakil küll fenomenaalsed. Laskumistel kihutas ta minust ja ka kõigist teistest hooga ja pikalt mööda. Kui küsisin, kust ta endale niivõrd uskumatu libisemise sai, ütles, et tänu vene külmapulbrile. Ütles, et võib mulle ka müüa: purk maksab 70 eurot, jätkub 6-7 korraks. Peaksin Suusavendadele sellest rääkima - võtku katsetada. Oma silmaga nägin, millist imet see pulber eile tegi. Sulev Lokk (nr 99), kes umbes 10 km järel mööda tuiskas, hüüdis, kas mul on uued suusad sisse töötamata. Hõikasin vastu, et need pole minu suusad. Lokk läks oma teed.

Mõned üksikud, paistis, et hakkasid eespool liige kiire alguse eest lõivu maksma. Kuraditosina kilomeetri järel kitsale ja käänulisele metsarajale jõudes, kui eest tuli vastu Raido Notton (nr 98), sõitsin tema taga lauges vasakkurvis vasaku suusaga lumme, nii et keeras mul kohe külje ette - ja pikali ma prantsatasingi. Rong sõitis vuhinal mööda. Kui püsti ja uuesti liikuma sain, olin vähemalt tosin kohta tahapoole langenud. Üksjagu süütutes, laugetes ja laiades kohtades jäi mulle silma veel vähemalt kaks, kui mitte kolm kukkumist. Ei tea, kas see oli sellest, et paljudel on spetsiifiline suusaettevalmistus tänavu tagasihoidlikuks jäänud?

Kuid pole halba heata. Võrreldes sellega, kuidas ees tuli vaeva näha, valitses tagaotsas täielik kuurort. Mõtlesin isegi, et näe, küllap anti kõrgemalt poolt märku, et ei ole mõtet ees ennastsalgavalt rügada - ega keegi selle eest sulle aitäh tule ütlema. Nüüd sain üksjagu puhata.

Aga pärast teist toitlustuspunkti rebenes rong tükkideks. Numbri alla kleebitud Dexali geeli lahti kangutades rebenes see kusagil niiviisi, et mõlemad kindad said kleepuva plögaga kokku. Midagi jagus siiski ka suhu pigistada, osa geeli tuli kinnastelt limpsida. Olin grupi lõpus ja minu ees sõitjaga tuli 15-20-meetrine vahe sisse. Ei hakanud seda iga hinna eest kinni nõeluma, kuigi poolel maal ühed noored mehed ergutasid, et "Priit, ei lase vahet sisse!".

Pärast seda, kui olin kukkumise tõttu grupi eest selle sappa pudenenud, panin kaine mõistuse tööle ning otsustasin, et tuleb sõita targalt. Tuleb sõita peaga. Et vaagi rahulikult, kus tasub kiirendada, kus tasub vedada, kus tasub lasta teistel ees tööd teha. Pea kasutamine ei ole ju keelatud.

Sain pikkamisi taas rongile sappa, aga distantsi teise poole hakul hakkas see rong minu arust uuesti tempot tõstma, nii et pidin tagapool reel püsimiseks vaeva nägema. Kasutasin peaga mõtlemise taktikat tõusude all. Asi on selles, et eespool olijad jäid üksteise taha kinni. Tulin tagant hooga ja lükkasin end paaristõugetega vasakult poolt mitut puhku mitmest mehest mööda. Nii hakkasin taas ettepoole kerkima. Olen veendunud, et mingi trügimine see küll polnud, sest Oolo on mulle rääkinud, kuidas esiotsa mehed tegelikult sõites kehaga nügivad ja teineteist ära tõukavad. Ta on isegi öelnud, et kui minusugune kusagil eesotsas tegijaile ette jääks, siis tõugataks mind lihtsalt kraavi. Andke teada, kas tegin kellelegi jõhkra ja lubamatu manöövri, sest tegelikult meeldib mulle, et suusarajal valitseks siiski džentelmenlikkus!

Tegelikult, ega mu enda sõit mulle meeldinud. Sain kohe alguses aru, et tehnika, nii palju kui mul seda üldse on, lagunes totaalselt. Jalad vajusid laiali, käed samuti. Mul oli meeles küll, mis moodi Oolo mind sõitma oli õpetanud, aga kuidagi ei õnnestunud seda teadmist ellu viia. Mingil määral häiris lainetav rada, mis lõi tasakaalu paigast, nii et suur osa tähelepanust kulus balansis ja püsti püsimisele. Üldiselt oli aga rada suurepärane, rajameister oli tänavuse talve olusid arvestades teinud igati eeskujuliku töö. Suur aitäh!

Kolmanda toitlustuspunkti eel tajusin, et kui nüüd geeli ei võta, siis saab energia peagi otsa. Selle koukimine aga röövis aega, nii et taas pudenesin rongist maha. Ja minuga koos veel mitmed mehed. Seejärel tundus kilomeeter-kaks, et tasapisi saan ehk rongi sabast uuesti kinni, aga ei saanud. Ja sealtmaalt jäin uuesti üksi tempot tegema, Pak minu kannul. Laskumistel liugles ta mängeldes mööda, aga siis võttis rahulikult kõrvale ja lasi mind ette. Nii meeldis mulle ja nii meeldis talle. Sest mulle meeldib oma rütmis sõita, ja Pak jällegi ütles, et ta ei pruugi alati optimaalseimat tempot tunnetada.

Kui lõpuni jäi 7 km ja tulid metsavahelised kausjad kohad, hakkasime kahekesi oma kohta parandama. Pak läks ees jäljes laskumisele, mina tema järel, ja kui tõus tuli vastu, siis hüppasin tagant välja ja pead kasutades - et kuidas kiirust ja inertsi kõige kasulikumalt rakendada - kihutasin hooga tõusust üles. Saime nii mitmest mehest hõlpsalt mööda. Kuni 5 km enne lõppu tuli vastu lõputõusude esimene tõus. "Oi bljääd!" hüüdis Pak mu selja tagant. "Oi bljääd!" hüüdsin talle vastu.

Taktika oli järgmine: tuleb minna ees ja tuleb minna oma tempos, mitte lasta taganttulijail end kannustama hakata, ja mitte hakata ka eespool paistjaid taga ajama. Esimesest tõusust sain üllatavalt kergelt üles. Teine tõus aga valmistas üllatuse: see ei kulgenudki kõige tippu, nagu mitmel varasemal aastal, vaid keeras enne vasakule. See oli meeldiv sürpriis, kui olid aegsasti pannud end valmis palju vaevarikkamaks katsumuseks.

Järgnev pikk tõus umbes 2,5 km enne lõppu oli kõige vastikum. Tunne oli selline, et kuidagi ei lähe edasi, et suuski ei saa libisema, vaid pigem astud. Vaevaline. Jällegi oli retsept selles, et mitte üle piiri ponnistada. Õnneks andsid lühema raja sõitjad viisakalt teed.

Olime Pakiga juba mitu kilomeetrit varem otsustanud, et lõpetame kõrvuti, sest oleme enamiku distantsist koos sõitnud. Seetõttu ei lasknud me end häirida ka Meelis Paumetsast (nr 107), kes kõige viimase tõusu tipu eel meist jõuliselt mööda kihutas. Pak ees ja mina järel läksime viimasele laskumisele. Pak ootas mind lõpusirgel ilusasti järele, võtsime kõrvuti ja libisesime külg külje kõrval üle finišijoone. Siiski suutis finišikaamera või mis/kes iganes tuvastada, et Pak oli minust tervelt 1,8 sekundit eespool! Loodan, et mu koht, 84., vastab siiski tõele. Ajaga 2:14.59,7-ga on teine lugu.

Imelik oli see, et lõpetamise järel ei olnud sellist tunnet, et olen hirmsasti pingutanud. Näiteks neljandana lõpetanud, nüüdne sõna otseses mõttes pühapäevasuusataja Vahur Teppan oli pärast finišeerimist oksendanud. (Tõe huvides: asi oli mingis vedelikus, mis oli tal sees loksunud ja mitte imendunud.) Ja ei tulnud mingit väsimust ega rammestust peale ka terve ülejäänud õhtupooliku jooksul. Ei tea, kas ei suutnud esimesel võistlusel endast veel maksimumi kätte saada?

Aga Oolo, nii palju kui ma tema ilmest välja lugesin, oli mu tulemuses pettunud. Ja ega mul midagi enda õigustuseks öelda pole. See pole ju mingi vabandus, et minu arust ei olnud ta suusad tänavu nii teravad kui aasta tagasi. Jah, rajal oli näha libedamaid suuski, nagu Pakil ja Lokil (milline riim!), aga ei saa öelda, et mul enamikust teistest viletsamalt oleks lipanud. Liiati olid Suusavennad Kunts ja Oolo valmistanud ette esimese, teise ja neljanda koha mehe suusad.

Ühes oli Oolol ja Kuntsil tõenäoliselt veel õigus. Nad ütlesid, et nii kohutava tehnikaga sõitjat nagu mina nad esimese saja hulgas küll ei näinud. Kõik oli täiesti paigast ära: käte töö, jalgade töö, kehaasend. Kui need ka kunagi ükskord paika saaks, siis...?
******Sweeny Pass Road, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Viru maratoni start. Foto autor: Tarmo Haud
Foto 2: Priit Pullerits Viru maratonil. Foto autor: Tarmo Haud (vt galerii!)
Foto 3: Suusahullude esindaja vedamas Viru maratonil konkurente. Foto autor: Tarmo Haud
Foto 4: Even Toomas on võitnud Viru maratoni. Foto autor: Tarmo Haud

48 Kommentaarid:

At 13:12, Anonymous Anonüümne said...

Kindad, suusad, transport... Aluspüksid olid ikka seekord omad? Või ka laenatud?

 
At 13:16, Anonymous Anonüümne said...

Tehnikaga on keeruline lugu, ega vana koer uusi trikke päris selgeks ei õpi. Seda enam kui muutujaid on palju. Pead ükshaaval neid uusi õpetusi võtma.

 
At 13:18, Anonymous Anonüümne said...

Ilus lahtisõit järgmisteks tähtsateks võistlusteks. Oota kui Maamees tuleb, tal olevat mingi imeplaan kuidas kahe maratoni vahel treeningut valida. Oma tehnika osas aga ära usu, pole ta kehv midagi!

 
At 13:34, Anonymous Anonüümne said...

Paaristõugetega servast mööda sõitmine ei saa kuidagi ebadzentelmentlik olla.
Aga, Priit, ega Sa ise vist teagi - ja tõenäoliselt ei tahagi teada - mida Oolo ja Kunts sulle suuskade alla määrisid? Kui võrdled end nüüd nende meestega, kellest uhkelt mööda panid, meestega, kes ise omale suuski ette valmistasid.. see on hullem kui möödatrügimine.
Ja muide, raport pole täielik, kui jätad riietuse nimetamata. Brynje + Odlo fliis + Crafti jakk vms.

 
At 14:24, Anonymous Anonüümne said...

Even Toomas, mitte Toomas Even.

 
At 14:53, Anonymous Anonüümne said...

Hooaja esimese stardi kohta pole nii kohutav midagi.
Kuna ise see aasta kohal polnud, siis tehnikale pole võimalik hinnangut anda (vähemalt Tarmo Haudi pilt lootusetut seisu küll ei peegelda, samas pilt näitab ainult ühte hetke ja dünaamikat see ei saagi edasi anda).

Keskendume seega statistikale.
Võitjale kaotasid 22,6%, 24min 53sek,
eelmine aasta 21,4%, 25m 12sek.

Selle võrdluse (mis reeglina ongi kõige objektiivsem taseme hindamisel) järgi oleks nagu päris hästi, AGA...
seekord tuleb arvesse võtta kindlasti seda, et eelmise aasta võitja oli A-koondise liige ja selle aasta võitja "kõigest" suusaorjenteeruja. Seega pole see alusbaas käesoleval juhul objektiivne.

Objektiivsemaks saab pidada alusbaasi, kes sõitis mõlemal aastal tasemelt rohkem samasse auku kui võitja. Selleks võiks olla Risto Roonet, kes 2011 oli 7 kohal (võitjale kaotus 6,4%) ja sel korral 6 (võitjale kaotus 4,2%).

Roonetile kaotasid eelmisel aastal 14,1% ja sel aastal 17,7%. Eelmise aasta kaotuse saavutamiseks oleks tulnud kiirem olla täpselt 4 minutit. Siit saab juba üht-teist järeldada...

Kokkuvõteks võiks öelda, et kaotus oli mõne minuti võrra suurem, kui sinu tase võimaldaks välja sõita. Selle paneksin mitte kõige parema suusa (teatavasti oli sul eelmisel aastal Virus eeskujulik suusk) ja uue olukorra (pikemad kepid, muudetud sõidutehnika ja sellest tuleneva kramplikuma oleku - kui muutusi korraga palju, on neid kel iganes keeruline kohe esimesel võistlusel õlitatult koos toimima saada) arvele.

Positiivne on aga see, et siit on hea edasi minna. Mida võistlus edasi, seda rohkem harjub keha ja kohandub mõte uue olukorraga ning järjest sujuvamaks/pingevabamaks muutuvad liigutused.

Kes eelnevaga nõus pole, tooge oma versioon välja.

Johan

 
At 15:05, Blogger Madis said...

Priit, pealkiri vajab natuke kõpitsemist :-)
Küsiks Sinult sellist arvamust, et kuidas tänavuaastane rada ja profiil eelmise aasta omaga kõrvutades tundus?

 
At 16:51, Blogger Heiki said...

Need prillid lebasid seal maas ka siis kui päris lõpust tulles mööda sõitsin.

Ei hakanud üles võtma, lootes, et mõni korraldaja märkab neid ja paneb kadunud asjade kasti.

Ahjaa, terved olid need prillid sel hetkel :)

 
At 17:03, Anonymous Anonüümne said...

Võitja suhtes võiks niipalju lugupidamist üles näidata, et nimi õigesti kirjutada.

 
At 17:04, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh, Johan, väga eeskujulik ja asjalik analüüs. Olen igati päri, kuigi peab vist mainima, et ega mu tase vähese suusatrenni tõttu ikka nii hea ole nagu mullu. Äkki suurem vahe tuleb ka sellest, et esimese otsa mehed on ikka korralikult laagrites harjutanud, lihtsalt minusugused harrastajad on kehvemas seisus?
Igatahes sobib Johani analüüs teistele, kes sageli tikuvad ilma igasuguste argumentideta lahmima, malli võtmiseks. Näiteks esimene sõnavõtja, 13:12 - mis vahet seal on ja mis see teie asi? Olete kade, et mul on nii palju häid ja omakasupüüdmatuid toetajaid? Teil peab üpris krimpsus elu olema, kui sellise asja peale siin avalikult kadetsema kukute. Poor man, pity of you.

Madis - raja profiil oli nagu ikka, ei olnud mulle seal mingit vahet, mis toimub kilomeetritel 1-37. Valdavalt lauge, mõned tõusupõntsud, palju pöördeid. Olulised on Virus viimased 5 km ja need olid olemas, ehkki tolle pikima tõusuta.

Mis sai prillidest stardisirgel? Kas omanik sai need ikka tagasi?

 
At 17:18, Blogger Pärtel said...

Miks sel aastal vahe võitjaga suuremaks kärises?
Pakuks välja, et rada oli tänavu palju kiirem, samas üsna ebatasane, mistõttu tehniliste oskuste vahe tuli teravamalt esile. Eelmisel aastal oli tuisuvaaludes rohkem selline jõu pealt sõit, kus tasakaalu ja pikka libistamist oli vähem tarvis. Priit juhtis õigesti tähelepanu ka reaharrastajate vähestele suusakilomeetritele, mis tippudele ei ole nii suureks probleemiks. Näiteks mul endal tuli eelmisel hooajal 1. detsembrist kuni Viru maratonini 626, tänavu 296 suusakilomeetrit. Ja Virus oligi tunne, et ei saa võistluskiirusel veel tehnikat paika. Tamsalus loodetavasti juba pisut paremini...

 
At 17:23, Anonymous Anonüümne said...

Veel novembris leidis blogiomanik, et pole veel ühelgi sügisel nii head ettevalmistust suutnud teha kui see aasta. Kuhu jäid kõik need 10-15 s kiirendused jm proffide treeninguvõtted - nende mõju? Mina kalduksin kerge ületreeningu hüpoteesi poole. Seda saaks muide hõlpsasti kontrollida pilguga treeningupäevikusse - kui hommikune ja õhtune rahuloleku pulss seal kirjas oleks.

 
At 17:24, Anonymous Kristjan Tattar said...

Suuskade libisemisest nii palju, et sellise ilmaga on määrdest olulisem suusk ise (võimalikult peen lihv, konstruktsioon jäigem). Fluor võib olla kasuks kiiretel laskumistel, olenevalt oludest võib aeglasemal suusatamisel (näiteks tõusudel) aga libisemisele hoopis kahjulikult mõjuda.

 
At 17:52, Anonymous Anonüümne said...

Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

 
At 17:54, Anonymous Anonüümne said...

Objektiivne näitaja oleks

k=N1/N2,

kus N1 - osalejate arv, kes eelmisel aastal olid Pulleritsust eespool, tänavu aga tagapool; N2 - osalejate arv, keda Priit möödunud aastal edestas, tänavu aga alla jäi. Kui k > 0.5, siis on toimunud edenemine.

 
At 18:31, Anonymous Anonüümne said...

Palju õnne Priit profileeri jõudmise puhul - oma määrdemees ja testisõitja vot see on tase!

 
At 18:34, Anonymous Anonüümne said...

Hea numbriline näitaja on ka nn. aja-koha-koefitsient, mida TM puhul ikka on kasutatud.

 
At 19:01, Anonymous Anonüümne said...

Pulleritsule meeldib ikka oma eakaaslastega võrrelda. Sportinfo andmetel:

2011: M40 262 võistlejat, PP koht 26.
2012: M40 201 võistlejat, PP koht 36.

Pigem kehvapoolne sõit, ütleks. Ilmselt asi selles, et kõvasti on tehtud treeningplaanis muudatusi, sh tehnikas. Aga kinnistada pole jõudnud ja võistlusel laguneb kõik laiali.

 
At 19:05, Anonymous Anonüümne said...

Eks tehnika lagunemine ole pikkade suusakeppide süü, lühikeste keppidega on lihtsam tehnikat sõita. Kui sul lühikese kepiga sõites oli tehnika varem kergelt ligadi-logadi, siis oli arvata, et pikema kepiga millega on sõidetud vaid nädalajagu, tehnika ka laguneb.
Emeri

 
At 19:53, Anonymous Anonüümne said...

Priit on vanemaks saanud, kas ka targemaks?

 
At 19:57, Blogger Karli said...

Imetlus- ja samaaegselt kadestamisväärne! - blogipidaja kirjakeelt pean silmas.

Nädalavahetusel niisuguses nauditavas õigekirjastiilis põhjalik raport valmis kirjutada - seda on tõesti lihtsalt rõõm lugeda.

Priit, põhitööd tunned suuepäraselt. Ja suusatamine tuleb parimas eas meesterahva kohta samuti täiesti hästi välja, seda enam, et tibusid loetakse alles märtsi iide.

 
At 20:03, Blogger Karli said...

... alles pärast märtsi iide.

Vigade parandus, Karli

 
At 20:26, Anonymous Anonüümne said...

2 küsimust. Kas pole tuttav tunne, et kuigi pidevalt antakse blogiomanikule selgeid tuleproovi läbielanud nõuandeid rahva seast, peab ikkagi eksperimenteerima mingite trikkidega ja nendega kõrbema? Loomulikult on seda nauditav jälgida aga milleks ennast piinata? Julgen jutu järgi analüütiliselt järeldada, et kiirematel otstel jäi kättel rammu väheks pikemate keppide pärast, tehnika lagunes ja tempo kadus. Seega treenerite nõuanded on vaja sobitada oma eripäradega ja sobiliku ajagraafikuga. Otse neid kasutades tekib tulu asemel rohkem kulu. Vot sihuke tarkus kerkis pähe seda juttu lugedes.

 
At 22:28, Anonymous Anonüümne said...

"Äkki suurem vahe tuleb ka sellest, et esimese otsa mehed on ikka korralikult laagrites harjutanud, lihtsalt minusugused harrastajad on kehvemas seisus?"

Ma nagu ei usu, et see peapõhjus on. Ega selles seltskonnas laagrites käijaid nüüd ülemäära palju ka ole ja sinu mahud on harrastaja kohta küllaltki korralikul tasemel.
Lisaks, tundub, lähened see aasta asjale professionaalsemalt (märgata on just teoreetilise toe julgemat juurdetoomist, kuulamist ja rakendamist) kui varasemalt.

Aga vana juurde tagasipöördmine (lühemad kepid, kehasse kinnistunud stiil), juhul kui selline loll mõte peaks mõnede osatajate kommentaaride survel tekkima, oleks kindlasti vale tee ja pikka perspektiivi silmas pidades igal juhul tagasiminek.

Kasutusele võetud uuendused nii varustuse kui tehnika osas on kindlasti samm õiges (parema tulemuse) suunas, lihtsalt nendega tuleb ära harjuda, kuid see võtab paratamatult teatud aja. Aga see on asjade loomulik käik.
Seega, uuendusmeelselt jätkates ehk ainult tuld!
See on reserv, mis seni veel realiseerimata.

Johan

 
At 22:55, Blogger Even said...

Ise kaotasin ka prillid ära stardis, siis kui ca 100-200 m oli sõidetud, lendasid peast ära (oleks pidanud ikka prillid ette panema, mitte pähe jätma). Aus leidja, kui sa loed seda blogi või kui keegi blogikülastajatest teab, kes need prillid leidis, siis oleksin väga tänulik, kui saaks kõnealused prillid järgmisel Estoloppeti maratonil, mis toimub 5. veebruaril Suusavendade kätte toimetada.
Väike kirjeldus: Casco firma prillid, külgedel kaks metallist rõngast peapeale jaoks, raami värvuses esineb valget, punast ja musta, klaas valge (hele toon), klaas ühes tükis

Ette tänades,
Even Toomas

 
At 23:04, Anonymous Anonüümne said...

Oolo ja Kunts näitavad tõeliselt kõrget taset. Eks Otepää MK etapiga seoses ole määrdemeeste tööd, peasjalikult Venemaa koondisele töötava eesti meeskonna oma ERR poolt ühtjagu tutvustatud ja selle kaudu professionaalse suusakultuuri ühelt oluliselt köögipoole aspektilt ka tavaharrastaja jaoks veidi katet kergitatud. Varem on ETV saadetest silma hakanud, et Eesti koondises õige teenindustase vist tagati ainult Veerpalule, Smigunile, Maele, B-koondis pidi enam-vähem ise käed külge panema. Pullerits sai ka nüüd tunda, mida tähendab, professionaalne tippteenindus, kui määrdetiimi vastutav määrdemees toob erinevalt määritud suusad valiku tegemiseks ja asjatundlikult testitakse libisemisomadusi. Ja seda veel äsjase tippsuusataja poolt, kes Andrus Veerpalulegi kõva pähkel olnud. Pullerits tundis siis vist hetkeks end Morilovi või Nikita Krjukovi taolise ässana! [Eks siin ole ka väike vihje maratonidel osalejatele, kes määrimisteenust kasutavad: võimalusel tasub lasta määrida rohkem kui üks paar suuski ja teha valik vahetult enne võistlust.] Ja teenuse toomine stardile lähedale on kindlasti ka üks märk, mis näitab, et firmas osatakse ja tahetakse kliendi jaoks maksimumi teha, mitte ei olda kerge teenistuse peal väljas. Ja stardipositsiooni osas nõu andmine on ka veel üks kinnitus, et tõesti kõrge teeninduse taset suudetakse meil pakkuda.

 
At 01:15, Anonymous Anonüümne said...

"Zapoljarnaja stoikat" ei saa suusakombes kuidagi sisse võtta.

 
At 09:37, Blogger Priit Pullerits said...

Even, palju õnne võidu puhul, ja vabandust, et esialgses sissekandes perekonna- ja eesnime segi ajasin. Oleks ma teadnud kaks päeva varem Suusavendade hooldushoones, et seal nii kõva sõidumehega kokku satun, oleksin kohe targu intervjuu palunud. Nüüd jääb see järgmiseks korraks!

Jah, 23:04, Kristjan Oolo näitas tõepoolest üliprofessionaalsust ja pakkus meeldivalt abivalmis toetust, millega on ikka hoopis teine tera rajale minna. Lisaks tema antud tehnikatund - see on minu viga, et pole seda suutnud lõpuni omandada ega kinnistada, aga vähemasti pani ta mind n-ö liikuma õiges suunas.

Õige, Johan - ja ta pole mingi Johan, muide, see on kokkuleppenimi, mis võib-olla saab ka ehk teistele mõne nädala pärast teatavaks, aga seni on see teatud põhjusel kaetud saladuslooriga -, vana juurde tagasipöördumine oleks tagasiminek. Teistele: Johan on asjatundja, nagu olete tema siinsetest kommentaaridest aru saanud, nii et kui tahate temaga vaielda, siis tehke seda argumenteeritult, muidu jätate endast totra mulje.

Kristjan Tattar - ma ei tea, mis Oolo oma suuskadele alla pani, aga Te jutus tundub iva: tõepoolest tundus, et tõusudest läksid suusad kuidagi eriti nätskelt üles.

Karli, suur aitäh heade sõnade eest peamise ja erialase, kirjastiili kohta! See teeb südame eriti soojaks, kui keegi seda ka märkab ja tunnustab, seda enam, et selle sissekande tegemiseks kulus pühapäeval umbes poolteist väärtuslikku puhkepäevatundi.

Pärtel, olen Su tähelepanekutega samuti päri, et selline laineline kõva kiire rada ei soosinud tehniliselt viletsamaid ja vähekogenud sõitjaid.

Ja Emeri, kindlasti on pikemad kepid ka milleski süüdi, aga nagu Johan märkis, siis vana juurde tagasipöördumine ei oleks õige samm. Sult aga, Emeri, väga võimas esitus. Oled imetlusväärselt tugevaks muutunud. Kaks-kolm aastat tagasi ei saanud Sa vist mulle õieti vastugi, oli nii? Mille nimel ja kuhu nüüd kihutad?

 
At 10:27, Anonymous Anonüümne said...

Mida teha külmetavate sõrmedega? Olid mul väga soojad käed, aga ühel külmal Tallinna maratonil külm näpistas sõrmi. Pärast seda muutusid sõrmed külmakartlikuks. Kuskil seitsme kaheksa külmakraadi juures ei aita isegi labakud. Maratonidel kulutan palju aega võitlemiseks külmetavate sõrmedega. Olen ka kahtlustanud et kasutan liiga umbseid kindaid ja seetõttu käed ei hinga. Ei vasta tõele.
Kes oskab aidata?

 
At 10:49, Anonymous Anonüümne said...

Johani statistika on nagu on, numbrite mäng. Aga kas erinevad aastad päris vörreldavad ongi. Lisaks kui rada vastupidises suunas suusatati. Erinevad tingimused toovad esile igaühe tugevamad ja nörgemad pooled. Tänavune aasta soosis kehvema üldfüüsilise ettevalmistusega, aga samas tehniliselt häid suusatajaid. Samuti kel libe suusk, see sai sel aastal päris kenasti ja kergesti liikuma. See kas Priit oma tulemust heaks, keskmiseks vöi halvaks peab, peab ta ise mötisklema selle üle. Siiani eriti nurinat kuulda pole olnud, kuigi väike kahtluseuss hinge näris. Aga kas pole see piir öhkörn vahel kui tunned, et oleks vöinud. See 2-3 min "oleks vöinud" vöib löppeda ka totaalse haamriga.
Kui Johani argumendid paar minutit alla vöimete esinemisest tunduvad õiged ja õiglased olevat, aga kui nüüd filosoofiliselt läheneda ja need körvaldada, siis kas sellises eas aju suudabki sundida üldse keha kiiremini liigutama. Vöib-olla ongi see maksimum kiirus, mille ületamine nöuaks tösist motiveeritud eneseületust. Aga mis see olla vöiks, need 10-nd kohta löpp-protokollis küll vist mitte...
Kui saladus pole, siis mis edasi Priidu plaanides. Kas treenitakse, üritades paremaks saada vöi loksutatakse nüüd vaikselt nädalavahetusest nädalavahetusse.
Maamees

 
At 10:59, Anonymous Anonüümne said...

Priit mis toimub?

Võrreldes eelmise aasta tulemustega Viru maratonil on sinust mööda suustanud/treeninud 37 konkurenti. Neid 37 sa eelmine aasta võitsid. Vastukaaluks oled sina aastaga tugevamaks saanud ainult 2 konkurendist, kes eelmisel aastal sind võitsid.
M40 klassis on aastaga sinust paremaks saanud tervelt 16 meest.

Siim

 
At 11:07, Anonymous Anonüümne said...

Priit, seda ma ei öeldnuki et mine lühikese peale tagasi, seda ära kindlasti tee.
Suusk oli mul väga kiire, selline sõit oli endalegi üllatus. Ma olen kaalust alla võtnud võrreldes eelmiste aastatega, võimalik et see on andnud just uisustiilis võitu.
2009 olid meil sotid 3:3, aga ennem seda 2008 ja varem ma sulle vastu ei saanud, sain ikka pika puuga su käest maratonidel.
Külmetavad sõrmed - eks kindad peavad head olema, aga selline hea nipp mida mina kasutan, 15-20 minutit enne starti määrisin varbad, jalatalla, kogu jalalaba põhimõtteliselt Born 1 soojenduskreemiga kokku, sama tegin näppudega. Minul see aitab.
Emeri

 
At 11:17, Blogger Andres P said...

Priit - võin soovitada paari asja mida proovida.
1- keskendu rohkem tehnikale, kui meeletule kihutamisele-ringitamisel ovaalil. No vähemalt dendropargi rada on nüüd sõidetav. Võta kurve, tõuse laskumis erinevalt ja mõtle läbi, milline moodus sinu jaoks töötas ja milline mitte.
2-too sisse vaheldus eri radadel. Siis harjud kiiremalt otsuseid langetama ja tundatutes situatsioonides toime tulema. Vaevalt, et keegi suudab väljaspool koduradu kõiki kurve ja laskumised endale selgeks teha ja vastvalt käituda.
VT käe all treenides olen küll sageli mõelnud, et milles niipalju tehnikat, vb peaks siiski lihtsalt rohkem sõitma. Kuid eile tundisin, et sellest kõigest oli siiski rämedalt kasu. Ja ökonoomitama tuleb ka õppida. Erinevad sõiduviisid, tempo vahetused.

 
At 11:55, Anonymous Potvinov said...

Tossikesed maratoonarid!
http://www.postimees.ee/720600/elamisloakonsultant-praegu-on-suur-bardakk/
Teil tassitakse riik alt laiali, aga teie ainult suusatate. Omast arust kõvad mehed aga tiblad ja tiblameelsed teevad poliitikat ning ühel päeval olemegi "õnnelikult venekeelne keskkond". Siis on hilja ärgata.

 
At 12:51, Blogger Priit Pullerits said...

Kui juba küsimiseks läks, siis mul on selline küsimus: kas teie ka ei saanud Viru maratonil higi lahti? Mina küll eriti mitte. Kordagi ei tulnud seda tunnet, et keha on märg. Pärast riided muidugi kergelt niisked olid, aga sellist vettinud riietust, nagu varemalt, nagu isegi Tartu mullusel maratonil, küll polnud.

 
At 13:36, Anonymous Anonüümne said...

Kui üks mees pidevalt oma seisukohti muudab, olles neid eelnevalt väga emotsionaalselt esitanud, siis on seda meest raske tõsiselt võtta.
Selline käitumine ei kutsu kuidagi kiitust avaldama, pigem vastupidi.
Priit oled ise tinginud need negatiivsed ja anonüümsed kommentaarid, kedagi teist selles süüdistada on asjatundmatu. Sinu blogi, sina vastutad. Näen, et tahad vastutust teiste kaela ajada, aga enamasti sa, peale iseenda, sellega kedagi ei peta.
Näiteid võiks tuua palju, esialgu piisab vast memmerätist.
Rohkem luhupidavat suhtumist lugejatesse!

 
At 14:03, Anonymous Anonüümne said...

Priit, ma saan aru, et su 12:51 küsimus on sissejuhatus crafti-odlo-nike sissekandele :). Aga minul on nii, et uued (viimase paari aasta materjalidest) spordiriided on nii hingavad, et jääb tunne, nagu oleks nahk kuiv. Ka pärast pikka trenni, kus ma tegelikult kindlasti väga palju higistan. See tunne on kindlasti petlik.

Tubli sõit muidu! Ja tore, et kajastada viitsid!

 
At 14:03, Anonymous Anonüümne said...

No kas Zapoljarjes -30 C pakasega platsi lumest puhtaks lükates ka ei saanud higi lahti? Talve partjankad on veel meeles (need olid pruuni värvi)? Ja kirsavoid, mis väljast tulles nagu puupakud?
Aga tänapäeva tulles, intervjuus noore põlvkonna suusamehe Even Toomasega võiks näiteks küsida kuidas noored Eesti koondise vormi suhtuvad. Otepää MK etapil olevat ju ühele vägisi selga aetud. Kas Eesti vormi populaarsuse languse põhjuseks on äkki dopinguga vahelejäänud AV ringikäimine koondise dressis?

 
At 14:39, Anonymous Anonüümne said...

"Kuna selle aasta talv saabus tavapäratult hilja, siis on inimestel olnud vähe aega treenimiseks ning enda maratoniks ettevalmistamiseks. Et inimestel ei jääks maratonil osalemata vaid vähese treenimise tõttu, pikendasime aega, mil maratonile saab registreerida soodsamalt." -- teatab Klubi Tartu Maraton.
Ongi nii, et treenimist saab alustada alles siis, kui regamine tehtud? Ja kui ongi, siis kas praegu tsipa hilja treenimist alustada pole?

 
At 15:34, Anonymous Anonüümne said...

@14:03

Even on suusaorienteeruja, mitte suusamees ja orienteerujatele on taolsed probleemid võõrad:)

 
At 19:59, Anonymous Anonüümne said...

"Borni" soojenduskreemi maksumuse eest saad apteegist mitu tuubi Capsicami voi Finalgoni , ja nendega void kindel olla, et kaed ei kylmeta mitu-mitu tundi:)
Marx

 
At 22:13, Blogger Madis said...

Käte külmetamise osas olen enda puhul tähele pannud, et kui suusakepppide kinnasrihmad liiga kinni tõmban, külmetavad nagu rohkem. Teine tegur tundub olevat see, kui käepidemetest millegipärast kramplikult kinni hoida. Kinnastena kasutan suusatamisel üldjuhul Roeckl-i Windstopper labakuid. Nulli lähedastel temperatuuridel ka Castelli Windstopper sõrmikuid.

 
At 22:26, Anonymous Anonüümne said...

Tavaliselt aitab külmetamise vastu läbimõeldud kihiline riietus. Ka käte puhul võib proovida õhemaid aluskindaid-sõrmikuid ja siis kasvõi tuulekindlamad labakud peale. Aga liiga pakse kihte pole ilmselt sportimise puhul hea kasutada - takistavad liikumist, rasked jne.

Tegelik külmatunde põhjus on ilmselt siis käte, st näppude kehv verevarustus. Selle vastu aidata ei oska.

Austrias nägime just, kuidas ühel suusasõbral olid saabastel (kaks akut kinnitusid säärtele) elektrilised soojendajad. Inimesed on leidlikud.

K

 
At 02:10, Anonymous Anonüümne said...

Paar mõtet Norra imemehest.

Kui kuulsin Northugi 10-st kohast Marcial, paistis kõik loogiline, sest võitu ei eeldanud ta pigem ka ise mitte. Kui hiljem nägin kaotust - 1m 19sek, siis jäin hetkeks mõttesse. Kuidagi liialt suur tundus mehe kohta, kes tahab Vasat võita.
See pani endalt küsima, huvitav millisel distantsi osal kaotus tekkis. Kui tekkis juba lausikul, mis Marcial tähendab peale esimest neljandikku veel ka märkimisväärset allasuunalist liikumist, siis on Vasa võitmine küll ülimalt ebatõenäoline.

Selguse saamiseks võtsin ette lõputabeli ja see räägib nii mõndagi.
Northug oli kõikides vaheajapunktides peagrupis kenasti sees, niisamuti viimases Cascatas, mis on vahetult enne u 2,5 km-st lõputõusu ja seal oli vahe isegi väikseim - liider Auklandile kaotus tühised 4sek (kaheksane grupp kõik koos). See tähendab siis seda, et kogu kaotus tuli lõputõusul.

Siit võib järeldada kahte asja. Kas lõputõusuks polnud kätes enam rammu või oli Northug juba eelneva 67 km-ga saanud kätte vastuse, mille järele ta rajale tuli ja viimast tõusu ei hakanudki kangutama.
Võib-olla on mees juba ka täpsemalt ise selgitusi jaganud, ei tea, pole jälginud.
Kuid Vasa võitmise seisukohast pole sellel ka praktiliselt mingisugust tähtsust, sest Vasa rada on võrreldav ainult Marcia esimese 67 km-ga - küllaltki lauge reljeef.

Kui mees kestis ala absoluutse tipuga ära need 67 km, siis selle teadmise pealt Vasa võidust mõtlemine ei tundugi enam utoopia.
Kuna Vasal midagi Marcia lõpu sarnast pole, siis kui mees veel täiendavad 22,9 km laugel kaasas ära kestab, on järgnev juba ainult vormistamise küsimus...

Kui Vasa idee väljakäimisel võis pigem eeldada, et võetud eesmärk on ülejõukäiv (tegemist on siiski väga erinevate aladega), siis pärast Marciat võiks pakkuda õnnestumise protsendiks 50-60 ja sixty paneks isegi õnnestumise peale. Elame-näeme.

Johan

 
At 09:39, Anonymous Anonüümne said...

Kui palju neid maratonidele spetsialiseerunud tegelasi dopingu osas kontrollitakse ka?
Teet

 
At 10:04, Anonymous Anonüümne said...

Eesti eripära (ja õnnetus) on professionaalselt treenivad harrastajad ja harrastajalikke tulemusi näitavad professionaalid.

 
At 13:35, Anonymous Anonüümne said...

Lp. Marx, Madis ja K!

Külmetavate sõrmedega mees tänab nõuannete eest. Katsetan neid karmides välitingimustes.

 
At 20:23, Blogger omar ail said...

Your site is very helpful
https://www.kiwibox.com/noran/blog/
http://antiinsectss.wallinside.com/
https://noran-love.tumblr.com/
https://www.prokr.net/ksa/jeddah-water-leaks-detection-isolate-companies/
http://albyane.com/

 

Postita kommentaar

<< Esileht