esmaspäev, märts 07, 2011

Pullerits: Kas Haanja maratoni tulemusega võib rahule jääda?

Inkassofirma Julianus Grupp endine omanik Jaanus Laidvee, seljas sinivalge Estonia kirjaga jope, lubas enne Haanja maratoni, et ootab mind rajal järele ja siis kulgeme koos lõpuni. Aga kui legendaarne reporter-tervisesportlane Malle Elvet talle tund enne starti ligi astus ja pärima hakkas, mis mehi ta üldse on - noh, et kus ja kellena töötab -, siis jooksis välkusutlus nagu vastu seina. Kuida sa ikka ütled, et elad mõnusat elu ja teed aga lõbuga sporti, sest millegipärast on meie ajastul muretu äraelamine ja täiega hobile pühendumine justkui häbimärgistatud. Arvan, et see on kadedusest.

Kõigepealt tuleb aga paljastada Elveti saladus ning ma kardan, et see ei tule rõõmusõnumina Tartu maratoni peakorraldajale Indrek Kelgule. Nagu väga hästi teame, väljendas Kelk meedia vahendusel rõõmu, et Tartu maratonil vajas vaid üks osaleja haiglaravi, ja sedagi seetõttu, et oli enne starti kukkudes sõrme murdnud. Kuid see, mis juhtus Elvetiga, oli palju hullem. Aga millegipärast ei ole see kajastunud ametlikus aruandluses. Kuid ajakirjaniku ülesanne on rääkida kogu asjasse puutuvast tõest, ükskõik kui ebameeldiv see on.

Nimelt oli Elvet kukkunud enne Kuutse toitlustuspunkti sedavõrd õnnetult, et kui aja ületamise tõttu rajalt maha võeti, sattus ta paratamatult meedikute vaatevälja. Nood viisid ta haiglasse, kus tuli välja kurb lugu. Nimelt selgus, et Elvet oli murdnud rangluu. Nii et paluks asjaomastel isikutel ajaloo annaalidesse teha oluline täiendus. Kuid nüüd tagasi Haanja maratoni stardipaika, kus ootas ees kaks üllatust.

Esiteks, stardinumber. Kui mulle Viru maratonil kaotanud Laidvee sai numbri 40, siis mulle ulatati naeratuse saatel number 156. Kujutate ette - 156! Kuna ma polnud juba kaks aastat esisajast välja jäänud (v.a Tartu maraton), vaid sõitnud ääretult stabiilselt, siis stardinumbriga üha tahapoole langemine tundus nii uskumatu, et pidin numbri väljastajalt lausa uurima, ega ta mulle äkki vale numbrit ulatanud. Ei, ei ulatanud.

Teiseks, Suusavendade tiimi esindaja ja sisuliselt minu isiklik määrdemees Jaanus Kunts müttas ihuüksi suuski määrida. Aga polnud minu suusad seal sugugi esimeses järjekorras. Peatähelepanu kulus hoopis Kein Einaste ja Vahur Teppani suuskadele. Teisalt, kui nii kõvad sõitjad teda usaldavad, siis ei peaks minusugune küll muretsema. Ja ega muretsenudki. Ma isegi ei pannud ettevalmistatud suuski enne alla, kui alles stardikoridoris.

Seal teatasin teise grupi kolmandast reast kaasvõistlejatele, et "mehed, mul on täna õudne minek!". Kõlab umbes nii, et hoidke alt, siit ma tulen. Aga tegelikult, kui süüvida sõna "õudne" tähendusse, siis tahtsin öelda, et ega seekord jõulist sõitu pruugi tulla. Hooaeg ju pikk olnud, kõik maratonid kaasa tehtud, mille nimel siin ikka enam pingutada. Aga õnneks polnud ilm päikseline, vaid soosis jõuvarude mobiliseerimist.

Ja kui vanu tuttavaid näed, siis ega neist maha ka taha jääda. Emeri Lepp (nr 104) oli algul enamiku aja käeulatuses, peagi sain kannule ka Tartu Ülikooli ajalooõppejõule Pärtel Piirimäele (nr 98). Veendusin, et suusad peavad ilusasti ja libisevad paremini kui enamikul teistel. Tartu Ülikooli geoloogia teadur Riho Mõtlep, kes klassikasõitudel mind viimasel ajal alati võitnud, kurtis, kui temast möödusin, et tal ei pea, kuigi määris kõvasti. Hõikasin, et mul peab küll, aga et see maksab ka. Uudishimulikele olgu öeldud, et eelmises vääringus 500 krooni eest selliseid suuski, nagu mul Haanjas all olid, küll ei saa.

Kui miski veel üllatas, siis see, et umbes 10. kilomeetriks, kui teist korda Haanja suusastaadioni külje alt läbi käidi ja valgustatud rajaosa laskumistele ning neile järgnenud tõusudele läksin, siis ei olnudki hing paelaga kaelas nagu eelmisel aastal. Sellegipoolest, kui palju ma ka ei ponnistanud, sõitis Piirimäe aegamööda eest. Tegelikult olin sellega arvestanud, et Haanja on temasugusele 67-kilosele hea maksimaalse hapnikutarbimise võimega jooksumehele ideaalne rada. Aga oli ka mul paar väikest salatrumbikest.

Esiteks terve hulk ergutajaid. Näiteks ühed täiesti suusaässa välimusega noormehed karjusid mind kusagil tosina kilomeetri läbimise järel metsa vahel ergutades lausa oma hääle ära. Mõned kilomeetrid edasi ulatas Teppani-suusavendade ema Tiia Teppan ühe teeületuse järel mulle turgutavat (mustika?)jooki. Pärast viimast TPd, kus ma oma kolmandat, seljataguse numbri alla kinnitatud geeli kätte ei saanud, möödusin kahest trenni tegevast suusatajast, kellele oma murest rääkisin, misjärel üks neist hooga järele sõitis, geeli numbri alt lahti rebis ja mulle ulatas. Just enne viimaste kilomeetrite pingutust. "Aitäh, elupäästja!" hüüdsin talle. Umbes 7-8 km enne lõppu pikal käärtõusul (mida paljud esmasõitjad peavad ekslikult kurikuulsaks seinaks, enne kui jõuavad mõned kilomeetrid hiljem tõelise seina alla...) jõudsin järele rahulikku trenni teinud Erkki Jallaile ning ütlesin talle, et oeh, Erkki, küll oleks abi vaja. Teadmata tegelikult isegi, mida ma sellega mõtlen. Jallai ütles, et pingutagu ma ikka ise, siis võin pärast enda üle uhke olla. Aga sellal, kui ma käärsammul üles rügasin, tõukas tema end sealt minust veidi eespool paaristõugetega üles, mis võib-olla (?!) pakkus lohutust, et saan sest tõusust jagu küllap minagi. Saingi, ja üleval lükkasin end Jallail eest, tema ergutus kõrvus mind saatmas. Ja seinatõusu tipus ulatas üks tumedas dressis noormees vähemalt neljamehelises suusatajate rivis oma joogipudeli just mulle, öeldes, et võta, joo ja viska siis raja kõrvale. Aitäh! Mõned kilomeetrid varem kurku kugistatud geeli jääknähud vajasidki suuõõnes allaloputamist.

Mis viga sedasi sõita, kui nii palju omakasupüüdmatuid abistajaid rajal, eks? Aga tööd tuleb ikkagi endal teha. Esimese ja teise TP vahel, kui tundus, et raskemad kohad on möödas, asusingi aktiivsemalt sõitma. Alustasin tempo tõstmist pärast pikemat laskumist taimestiku järgi hinnates soisele rajaosale jõudmist, kus sai paaristõukeid rakendada. Selleks ajaks olin veendunud, et mul on tõepoolest teistest paremini lippavad suusad, mis lisas enesekindlust.

Vabandust, et mul kõik numbrid meeles ei ole, kellele sappa võtsin ja kellest peagi möödusin. Kusagil oli mulle kohaks loetud 95., mis näitas, et kui tahan ikka saja sekka pääseda, tulebki kõvemini pingutada. Igatahes oli tore ja inspireeriv sõita, kui eespoolt õnnestus konkurente järjest alla neelata. Näiteks Jevgeni Vološin (nr 86) ja Alo Raudik (nr 100), keda olen aastaid oma pojaga Tartus sprindiringil harjutamas näinud. Enamik, nagu nägin, ei suutnud mu tempoga kaasa tulla. Usun, et kohe kindlasti ei liialda, kui väidan, et olin omasuguste seas üks aktiivsemaid sõitjaid. Siin on fotol näha, kuidas ma pingutasin.

Paar kilomeetrit enne kolmandat TPd jõudsin järele kolmikule, kuhu kuulusid Eesti perearstide juht, omaaegne keskmaajooksja Madis Tiik (nr 129) ning kaks Tartu Suusaklubi esindajat, Indrek Valge (nr 25) ja Riho Klement (nr 92). Tekkis koguni tunne, et võiksin neist mööda sõita. Aga siis otsustasin, et ei ole mõtet liiga uljaks minna ning sättisin end ilusasti nende seltsi. Klementile tunnistasin otsesõnu, et ärgu pabistagu, ega mul enamat ambitsiooni pole kui selle grupiga lõpuni kesta.

Aga eelviimases TPs, millele lähenedes olin suhu pigistanud teise geeli, tegin vormel-1-likult kiire tankimise. See käis nii. Vaatasin, et Tiik tõmbas vasakule. Sedasi oli mul paremal ees tühi vaateväli - vaat, miks on oluline TPsse võimalikult grupi ees saabuda. Juba kaugemalt osutasin käega sellele jootjale, kellelt otsustasin topsi haarata, ja sedasi pani too end minu lähenemiseks aegsasti valmis. Nii ei pidanud ma isegi peaaegu et hoogu maha võtma, vaid tuiskasin TPst läbi - ja tajusin, et sain grupikaaslastest lahti. Aga ees paistsid järgmised kaks meest, keda jälitada.

Mõistagi ei õnnestunud mul oma gruppi maha raputada. Peagi said nad mu kätte. Aga ise vedasin nad omakorda kahele eessõitjale järele. Kui noile kannule jõudsin, ajasin parema käe võidukalt taeva poole ja hõikasin üle õla Klementile, et näe, kinni võtsime need mehed. Mõnda aega sõitsime neil järel, siis läksime lõpuks mööda. Ikka mina ees ja teised kannul.

Tükk aega ei ilmutanud kaaslased vähimatki soovi mööda minna. Ausalt öeldes pani see veidi imestama - kas tõesti minusuguse tempo rahuldas neid? Kuid selgus, et ega siiski rahuldanud küll.

Veidi enne viimast TPd läksid Raudik, Klement ja Valge mööda. Jah, las veavad ka, ei olnud ma kade. Aga TPs jäin maha - sest käitusin just vastupidi sellele, kuidas olin toimetanud eelmises TPs. Hakkasin numbri seljapoolse külje alt geeli õngitsema, kuid ei saanud ega saanud seda kätte. Ilma geeli võtmata ei söandanud aga viimastele tõusudele vastu minna. Ja teate, mis siis ilmnes, miks ma geeli kätte ei saanud? Koukisin seda valelt poolt - sealt, kus geeli polnudki! Nii ma siis maha jäingi.

Kuid ma ei võtnud seda traagikaga, sest kohta oli mulle loetud juba 80. piirimaile, mis tähendas, et eesmärk peaks olema käeulatuses. Seinatõusu võtsin hästi rahulikult astudes - nagu olen siin juba varem rääkinud, siis mu taktika seisneb selles, et tõusudel ennast liigselt mitte kurnata ja pulssi ülemisi piirini piitustada. Minu selja taga parajat momenti seiranud Margus Sirvel (nr 69), kes Tamsalu maratonil oli koguni 39., läks must seejärel küll mööda, kuid ise neelasin ka kaks-kolm eessõitjat alla, näiteks Asko Kuusalu (nr 102). Aga kus on Laidvee, kes oli lubanud mind lahkelt järele oodata?

Ja sealt ta number 40 kaks kilomeetrit enne lõpp paistiski. Lühikesel teraval käärtõusul jäi ta mulle jalgu, mistõttu pidin teda ergutama, sest mööda ka seal ei saanud. Ai, kui ta teada sai, et mina selja taha olen jõudnud, lükkas ta kohe järgmise käigu sisse. Aga ega ta väga kaugele eest pääsenud. Viimasel, pikemal käärtõusul, kui lõpuni jäi kilomeeter, oli ta edu ehk viis meetrit. Kohaks loeti mulle seal 78. Kas tõesti murran lõpuks 80. koha barjääri? Teritasin kõrva, kunas hüütakse seal tagapool koht 79. Selgus, et vaid mõni sekund hiljem. Teritasin kõrvu veelgi enam, et kunas hüütakse 80. koht. Seda mu kõrv ei tabanud. Millest järeldasin, et isegi kui jälitaja mööda peaks saama, siis saan ikkagi seitsmega algava koha.

Pingutasin lõpus mis ma pingutasin, aga sedapuhku Laidvee minu eest pääses. Oli viie sekundi jagu kiirem. Pärast tunnistas, et pidi ponnistama, sest kes ikka tahab oma nime pärast leida Pulleritsule kaotanute nimekirjas. Niisiis, ülejärgnevat lõiku ärgu lugegu need, kes mind sedapuhku võita ei suutnud.

Lõpuks tuli välja, et kohalugejad olid raja ääres eksinud. Protokollis on mul 81. koht, aeg 2:34.57,7, kaotus Oslo MMilt Haanja maratoni starti lennanud võitja Algo Kärbile 25.45. Sellegipoolest jäin oma esituse ja tulemusega Haanja maratonil igati rahule.

Selja taha jäid superveteranide võitja Jevgeni Vološin (83., +0.40), Madis Tiik (85., +0.58), endine Eesti laskesuusakoondislane Janno Prants (89., +1.40), minuga konkureerimise arvestust pidav Aigar Mäesepp (95., +2.40; tema väitel olla ma tänavu teda Estoloppeti sarjas võitnud 3:2, mullu võitis sama tulemusega tema), Riho Mõtlep (99., +3.10), kolmas naine Silja Suija (103., +3.40), Tartu lühematel võistlustel mind viimasel ajal alati selge eduga alistanud Rein Kullamaa (112., +5.45), kõva kestussportlane Kaupo Sabre (129., +8.20), samuti superveteranide arvestuses väga sitke sõidu teinud TÜ arstiteaduskonna IT-peaspetsialist ja kõva matkaja Kalle Kiiranen (132., +8.25), mind sel talvel klassikas alatasa võitnud Suusahullude tiimi esindaja Ergo Rästas (136., +8.40), Tartu Maratoni klubi esindaja Arne Tilk (162., +10.30), Tallinna maratonil vahetult minu ees finišeerinud Janek Vana (166., +11.15), Karel Tammjärve õde Kati Tammjärv (168., +11.30), Anti Saarepuu õde Kertu Saarepuu (175., +12.15), Tartu maratoni pealik Indrek Kelk (184., +12.30), igikestev pikamaasportlane Tiit Tali, kellele 43 km ilmselgelt lühikeseks jääb (193., +13.15) jne, jne.

Pärast lõpetamist juhtus paar toredat kokkusaamist. Üks oli näitleja Jan Uuspõlluga, kel noorik käe kõrval, kurgualune uljalt lahti (kas ta ei peaks oma häält ikka hoolsamini hoidma?), nagu polekski ta sõitnud. Aga oli! Sai 791. koha 3:44.46ga. Rääkis, et ta on juba noorest peale suusatanud, nii et ei maksa tema osaluse pärast sugugi imestada. Ometi oli teda tore pärast võitlust pika distantsi läbinuna näha, sest ajakirjanduses on juba aastaid ringelnud jutud, et tal pidavat tuliveega hirmus intiimne side olema ja elu kahest otsast põlema. Paistab, et vale puha! Puhas spordimees.

Teiseks, te ilmselt ei usu seda, aga ligi astus üks Pihkva mees, kes küsis, kas mina olen Priit Pullerits. Johhaidii, mõtlesin, kas mind teatakse isegi Venemaal? Tuli välja, et jah. Pihkva mees rääkis, et kuigi oskab eesti keeles vaid paari sõna, on ta püüdnud alati mu jutte lugeda. Ma ei kavatsegi seda varjata, milline äraütlemata hea meel mul selle üle oli. See on ju lausa piiriülese koostöö arendamine! Pihkva mees rääkis, et talle meeldivad Eesti maratonid seepärast, et siin on kord majas. Näiteks Murmanski maratonil, kus ta on korduvalt 300 sisse sõitnud, on ta järgmine aasta saanud ikka numbri 700-900 vahele, sest seal käib asi tutvuste kaudu ja muid seesuguseid liine pidi.

Ja kolmandaks, küll mul andis ikka oodata Art Soonetsit, Scanpixi fotoagentuuri Baltimaade juhti, kes Tartu maratonil möödus minust finišisirgel nii, et isegi ei tervitanud. Sedapuhku võtsin temalt võimsa revanši: Soonets kaotas mulle rohkem kui tund ja 50 minutit. Mahtus napilt esituhande sisse - sai 979. koha. Ei, tal ei läinud varustus katki. Ju siis oli toss Tartu maratoni pingutusest nii väljas. Vaat, mida tähendab jõuvarude mittemõistuspärane jaotamine. (Psst, tegelikult läks ta matkama, aga ärme sellest kõva häälega räägi - ega protokollis ole ju kohta märkuste jaoks, et läks määrdega alt, sõitis slaalomisuuskadega jne).

Seedime nüüd need tulemused ära ja järgmine kord vaatame, mis sellest hooajast siis järeldada, eks. Ärme veel suurte järeldustega kiirusta!
******Dubrovniku vanalinn, Horvaatia. 26. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Haanja maratonist osavõtjad stardi ootel. Foto autor: Tarmo Haud
Foto 2: Malle Elvet 2003. aastal suusarajal. Foto autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix
Foto 3: Haanja maratoni esimene kilomeeter. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 4: Ämblikmees Haanja maratonil. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 5: Algo Kärp lükkamas end Haanja maratonil võidu poole. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 6: Priit Pullerits (vasakul) ja Madis Tiik 2009. aasta Tartu maratoni finišis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Haanja maratoni kõige järsem tõus 5 km enne finišit. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 8: Priit Pullerits Haanja maratoni kõige järsemal tõusul 5 km enne finišit. Tema kannul Margus Sirvel, Jevgeni Vološin ja Madis Tiik. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 9: Algo Kärp võidab Haanja maratoni. Paremal Postimehe reklaamplakat. Foto autor: Tarmo Haud
Foto 10: Kas kassiks või neegriks võõbatud sõitja - oleneb vaatepunktist -
Haanja maratonil. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 11: Pingviinikostüümis Jürgen Lõhmus, Haanja maratoni viimane lõpetaja: koht 1052., aeg 5:34.38,1. Foto autor: Riho Lüüs

55 Kommentaarid:

At 11:17, Anonymous Anonüümne said...

Hämmastav stabiilsus!
Edu Priit!
T

 
At 11:20, Blogger Madis said...

Väga tubli sõit oli Sul, Priit. Ise pidin kurva pilguga staadionilt lahkuma, kuna juba esimesel väikesel tõusunukil astuti mu carbon suusakepp pooleks ja läksin uut otsima. "maraton" kirjaga suusalaenutuses olnud noormehe käest sain õige pikkusega. Lasin tal pidamisala ka turgutada, kuna absoluutselt ei pidanud. Suured tänud talle!
Aga selleks ajaks oli isegi lühikese maa start olnud, ning kõikide äparduste tõttu oli pulss nii üles läinud, et ei suutnud seda enam alla saada. Ja uuesti peale staadionile jõudmist tulin rajalt maha. Kilomeetreid siis 2,7 seekord sellel võistlusel.
Igatahes väga süüdimatu, kes mu suusakepi katki astus ja lootis, et vabandusest piisab. Kuuldavasti oli neid katkiseid keppe päris palju olnud. Ei saa aru, kuhu pidi nii kiire olema.

 
At 11:21, Anonymous Anonüümne said...

Priit, kas jooksu liigutusi oled ka juba teinud?

 
At 11:28, Blogger Priit Pullerits said...

...kui, siis ainult Tartu maratoni teisel poolel mäest üles joostes. Aga see ei lähe eriti arvesse vist.

 
At 12:21, Anonymous Anonüümne said...

Hooaeg nüüd läbi. Kui palju teil, Priit, treeningkilomeetreid ja -tunde viimane hooaaeg tuli. Pean silmas aastat peale eelmise hooaja lõppu. Teaks mahtusid võrrelda.

 
At 12:38, Blogger Priit Pullerits said...

...püüan need numbrid kolmapäevaks kokku võtta.

 
At 12:42, Anonymous Anonüümne said...

Mis põhimõtte järgi pannakse geelipakid selja poole? Need ei ole ju nii suured, et kõhul olles segama hakkavad? Kõhu poolt saaks ned ju mugavalt kätte.

P

 
At 12:55, Anonymous M said...

Mis batman? Ämblikmees (spiderman) ikka!

 
At 13:15, Anonymous Anonüümne said...

Rahulolu on esimene samm mandumise teel.

ain

 
At 13:25, Blogger Priit Pullerits said...

12:42-le ehk P-le: kui rinnapealsel numbriküljel on juba kaks geeli, siis kolmanda lisamine võib hakata numbrit liiga ettepoole kiskuma. Kunagi avastasin selle probleemi, seepärast olen kolmanda geeli tasakaalustamise mõttes seljapoolsele numbriküljele pannud, saab selle siis sealt kätte või ei saa...

Aitäh, M, tõesti, tegemist on Ämblikmehega. Parandasin vea.

Jah, ma olen tegelikult hirmus vihane Haanja maratoni tulemuse peale. Tahaks kohe kellelegi kepiga äsada ja suusaga virutada.
Nii, Ain, kas nüüd on mandumise oht likvideeritud?

 
At 14:05, Anonymous Anonüümne said...

No näed, nii nagu suusk on super, siis on ka vorm, emotsioon ja kõik muu sinna juurde kuuluv väga hea.
Kui ikka ei libise või ei pea, kukkub kõik kokku, nagu TM.

 
At 14:06, Anonymous Anonüümne said...

Täna oled rahul 81. kohaga, homme juba 181. kohaga jne, varsti kukud TM esituhandest välja. Isiklikud kogemused, Priit, vaid mandumise algpunkt oli TM 400 koha mail.

ain

 
At 14:10, Anonymous Anonüümne said...

Minul esimene suusahooaeg peale 15 aastast pausi ja sai kõik 6 ka sel aasta kaasa tehtud. Olinlõpetades ikka tagumises pooles. Kuigi vanust alles 33. Vaadates kaasmaratoonareid, siis polegi hilja uuesti alustada.
Aga, Priidule tänud huvitava blogi eest, algajale väga informatiivne lugemine.
Küsimus ka - et kuidas tavainimene saaks ligi pildipangale. Mõtlen siin just Scanpixi näiteks. Ja Riho Lüüsil ka galerii küll netis olemas, kuid Tartu Maratoni pilte ta sinna näiteks ei ole riputanud, kuigi raja ääres oli teda fotokaga näha. Ja Haanja piltidega sama lugu - Sinu blogis juba värskelt olemas, kuid ise neile kusagilt ligi ei pääse. Oleksin hea pildi puhul loomulikult nõus ka eurosi loovutama.

 
At 14:18, Blogger Priit Pullerits said...

14:10 - saatke mulle e-kiri priit.pullerits@postimees.ee, läkitan teile Riho Lüüsi meiliaadressi, siia ei ole mul õigust seda üles riputada. Siis saate edasi tema endaga suhelda.

Scanpixi pilte peate küsima Art Soonetsilt, aga see, peate arvestama, on suur agentuur, ma ei usu, et ta eraisikutega eriti kaupa teeb. Ja nii palju võib öelda, et ega Estoloppet Scanpixile mingi eriline üritus vist ole. Seal leiab vaid Tartu maratoni ja üksikuid Viru ning Alutaguse pilte, mida on teinud Arvet Mägi Virumaa Teatajast - tema koordinaadid leiate Virumaa teataja koduleheküljelt.

 
At 15:00, Anonymous Anonüümne said...

Inkassofirma Julianus Grupp endine omanik -- miks endine? Müüs osaluse maha? Puksiti välja? Läks pankrotti?
Kas on hea artiklit nii alustada, lugejal tekivad paratamatult küsimused; kuigi laitmatu reputatsiooniga mees ja firma.
Hea põhjalik artikkel muidu!

 
At 15:10, Anonymous Anonüümne said...

Madis, kuidas käituksid sina ise, kui astuksid mõnel suurel suusamaratonil kellegi kepi katki?
Ma ei usu, et sa kohe taskust rahakoti välja tõmbaksid või oma kepid asemele annaksid.("Igatahes väga süüdimatu, kes mu suusakepi katki astus ja lootis, et vabandusest piisab.")
Hea, kui seda üldse tähele paned ja vabandad. Suusatamises juhtub selliseid asju, eriti kui osaleda säärastel rahvaspordiüritustel.

 
At 15:17, Blogger Priit Pullerits said...

Lp 15:00 - Jaanus Laidvee müüs minu teada osaluse maha. On ju nii, Jaanus?!

Suur aitäh heade sõnade eest sissekande kohta! Lausa uskumatu, et mõnikord keegi ka hästi ütleb. Muidu leitakse ikka sada surmapattu, kas või see, mis ajal on sissekanne postitatud...

 
At 15:49, Anonymous Anonüümne said...

Seekord siis 3:2 mulle (Tamsalus ma ei käinud).
Tartu hävisime mõlemad, küll erinevatel põhjustel. Virus tuisus polnud võimalik 200 ja peale grupist lihtne ettepoole sõita. Haanjas oli mul raja alguses, kui sõideti teispool teed pidamine hästi hell ainult värskes sain pidama, jäljes lipsas kohe tagasi. Ütlen ausalt olid tõsised raskused. Staadonile tagasi jõudes panid must tõusul mööda, sul pidas hästi, siis mõtlesin, nui neljaks sind ma küll eest ära ei lase, tõusudel andsin natuke järgi ja laskumistel libesisin selle tagasi. Kui keerasime Kurgjärve poole, siis pidamine muutus mul natuke paremaks ja peagi ka enesetunne, sõitsin oma 4 km sinu taga, ja siis ühel laskumisel libisesin sust mööda. Mul oli suusk suurepärase lippega. Lõpetades arvasin, et mõõdan sulle sama kalendriga mis Tallinna maratonil, aga üllatus oli suur kui sa ainult 2 min hiljem kohale jõudsid, ju olid jaganud oma jõudu targalt.
Emeri

 
At 16:02, Blogger Priit Pullerits said...

Emeri, mis nippe sa kasutad, et need suusad kogu aeg nii hästi jooksma saad? Ega see ainult sõitja massiga ka seletatav saa olla.

Pärast staadioni läksin, jah, sinust tõusul mööda, aga seal panin ka suhteliselt viimase välja, sest ei tahtnud Pärtel Piirimäed eest lasta (ja tahtsin sinust mööda saada, ise ka ei tea, miks), aga tal libisesid saasad sama hästi kui mul, kuigi ta on 4-5 kilo kergem, aga tõusudel ei olnud minust talle vastast. Sinust ka mitte.

Kuigi Ain Kaare siin pahandas, et rahulolu viib mandumiseni, siis ise jäin Haanja tulemusega Estoloppetil enim rahule. (Viru hea sõit tuli ikka suuresti tänu Kristjan Oolo imesuuskadele.) Kes vähegi stardi eel ringi vaatas, see nägi, et terve staadion oli igasuguseid Eesti koondise riietuses mehi paksult täis. See viitas, et ega saja sisse nii naljalt saa. Aga tunnistan üht: lootus tõusis siis, kui umbes viis-kuus minutit enne starti registratuuri ruumist välja tulles nägin laudade peale tervet hulka väljavõtmata kahekohalisi rinnanumbreid.

Enim andis rahuloluks põhjust see, et suutsin distantsi keskosas aktiivselt ja küllaltki agressiivselt sõita. Loodetavasti võivad need, kes mind siis rajal nägid, seda kinnitada. Ja lõpus ei toimunud ka suurt äraandmist, nii et kestsin lõpuni. Mida enamat veel tahta?

 
At 16:08, Anonymous Anonüümne said...

http://www.nordicskiracer.com/news.asp?NewsID=3028 : " The skis in our race room are same skis that you see at stores. They have the same white piece of tape with flex numbers on them, just like the Atomics in stores in USA. The coaches and athletes know which numbers work and what they need. They just pick skis by the tape. Sometimes they put skis base to base and see how they feel."
Vaevalt, et teised tootjad mingeid tippudele mõeldud spets-partiisid ka toodavad. Ja kas siis oleks mõned *tipud* veel omakorda eelistatud:D
Well done, mr. Pullerits!
Marko

 
At 17:18, Blogger Madis said...

Kui ma olen süüdi kellegi varustuse purunemises, kui seda oleks olnud võimalik vältida, siis ka plekin. See, millise kokkuleppe alusel, on osapoolte otsustada. Ei pea ju ometi juba stardis nii selga ronima. Tervelt 43 km aega kohtade peale õiendada, kui soovi on. Minu jaoks nullis see intsident kogu nädalavahetuse suuskadel ära. Lisaks veel juba tehtud kulutused Tallinnast kohale tulekuga.
Kui nüüd kommenteerite, et kõva mees 20 minutit hiljem startides rullib enamusest rajal olijatest mööda, siis paraku nii kõva mees ma ka ei ole. 20 minutit tähendab mõnel juhul päris palju.

 
At 18:06, Anonymous Anonüümne said...

Madis, eraldistart on lahendus;)

 
At 18:21, Anonymous Anonüümne said...

Ma küll olukorda ei tea, kuna ise ei osalenud, kuid nendes olukordades, kui ise olen teiste keppidele astunud ja kui mulle on astutud (olen sõitnud katkise kepiga 7 km järgmise TP-ni suurte tõusudega maratonil, välismaal), ei saa küll öelda, et selles olukorras kindlasti süüdlast üldse oleks.
Noh, samas, äkki tõesti tagumine mees meelega lõhkus su kepi ära. Sellisel juhul on pahameel õigustatud.
Kui aga kepp lihtsalt suure rahvamassi poolt põhjustatud ummikus kellegi jala alla jäi, siis on see paratamatus. Shit happens.

 
At 18:35, Anonymous Tenno said...

tere
Oled leidnud pildi, kus üks mees tuleb mäest üles suusad käes.See olin mina.
selliseid tõuse ,kus tuli rahulikult üksteise järel järsust mäest üles minna oli haanja rajal üsna mitu.
Need tõusud olid minu jaoks väga mõnusad .sai pulsi alla ja korralikult puhata.Siis tekkis sportlik huvi, kas sellisest tõusust on kergem üles minna suuskadega või ilma.Pean ütlema, et suuskade äravõtmine oli suur viga,kuna jäi ära käte töö ja ülesminek oli palju raskem .Aga õpitakse ikka oma vigadest.(See minu esimene Haanja maraton)
Veel üks tähelepanek
Sõitsin eelmine aasta esimest korda Tartu Maratoni alustadest viimasest reast.Esimesed 10-15km oli matkamine peale 20km leidus juba mõni vaba rada
ja peale 35km sai juba oma sõitu teha.Ja küll oli siis mõnus hakata ees skalpe võtma.Vaatasid aga järgmise enda ees oleva grupi välja ja püüdsid kinni ja nii lõpuni.Ei olnud väsinud ka mitte.
Nüüd sõites enda tugevustega on asi palju raskem.Algusest peale on tempo kõrge ja nii mõnigi kord tekib tahtmine alla anda.Ja siis mõtled, et tulin siia kaifi saama aga rajal seda ei saa.Seda suurem on see muidugi lõpetades.
Need õpetussõnad, mis siin on kõlanud ,et vali välja paar maratoni ,kus tulemust teha aga teised võta rahulikult on väga õiged.

kõike head
Tenno

 
At 18:55, Anonymous Anonüümne said...

"Kuida sa ikka ütled, et elad mõnusat elu ja teed aga lõbuga sporti, sest millegipärast on meie ajastul muretu äraelamine ja täiega hobile pühendumine justkui häbimärgistatud."

Huvitav, millest selline järeldus? Pigem vastupidi, on mitmeid 40+ vanuses mehi, kel pole vaja rabeleda.

Minu silmis on häbimärgistatud hoopis kiuslikkus.

 
At 20:13, Blogger Jaanus said...

Lp 15:00 – Asjakohased küsimused, mis mõtleva inimese peas ikka kerkivad. Kohe tuleb neile ka vastus, kuid kõigepealt tahan tänada hea sõnaga meelespidamise eest! Nagu ka Priit hästi teab, kohtab seda siin laiuskraadil mitte just väga tihti. Siin aga minu vastus.

Mina ja ülejäänud tegevomanikud, kes lisaks minule osalesid Julianus Grupi ülesehitamises alates 2000.aasta kevadest, müüsime kõik oma osalused Julianuses ära 2009.aasta lõpuks. Olime 9 ja pool aastat seda vankrit vedanud ja viinud Julianuse inkassoturu kolmandast tegijast selgeks turuliidriks (pean siin silmas eelkõige finantsnäitajaid, mitte subjektiivseid hinnanguid, millel nii mitmegi „turuliidri“ avaldused on põhinenud), lisaks toimivad tütarfirmad Lätis ja Leedus.
Ehk siis, leidsime, et 10 aastat ühe asjaga tegelemist on piisav aeg, et sellele joon alla tõmmata.

Julianuses olen aastate jooksul näinud ja kuulnud igasuguseid ähvardajaid ja ähvardusi, aga puksimist või veelgi tugevamas vormingus aktiivsuse ülesnäitamist ei tabanud silmad küll kordagi.
Pankrotist pole ka midagi kuulda olnud ja minu käsutuses oleva info põhjal on firma jätkuvalt turuliidri staatuses.

 
At 20:33, Anonymous Anonüümne said...

11:21 küsimus jooksuliigutuste kohta on väga õigeaegne. Mina tegin nädalavahetusel kolm jooksutrenni, kokku 2 h 55 m; suusatamist - 0. Enne olen teinud ühe pikema ja ühe lühikese jooksuotsa.
NB! Mahtude arvestamisel peaks arvestama ka kas suutsime vigastusi vältida (mina mitte) ja kas ning kui vaheldusrikas ja kvaliteetne treening oli. Minul on kokku 966 km; kuid ma ei näe põhjust iga hinnaga pingutada, et tuhat täis saada. Tuleb, siis tuleb.

 
At 21:01, Blogger Madis said...

Loodan et seda si..a liiga tihti juhtuma ei hakka. Kui ikka igale maratonile pead uue kepipaari soetama, kuna toru parandada ei saa, siis vähemalt 100 eurot x 4 maratoni on tõsine väljaminek. Mitte, et seda minuga enne juhtunud oleks, vaid mäletan ühel talvel suusafoorumis kellelgi selline probleem oli. Minu jaoks tegi lihtsalt meele hapuks see, et vaid 200 m sai sõita ja selline seljaselamine sai kohe tõusul osaks, mis päädis kepi purunemisega.
Edaspidiseks on siis vaid 2 võimalust: olla nii tugev, et esimese 100 seas rajale minna või 5 minutit peale viimast gruppi.

 
At 21:26, Anonymous Anonüümne said...

Lahenduseks oleks oma kepid kindlustada. Pahatahtlike või ettevaatamatute kepileastujatega saab siis (video abil) regressinõude korras tegelda juba kindlustusfirma. Kepikindlustus võiks vahest olla ka juba võistluste hinnapakettides.

 
At 00:34, Anonymous Ants said...

Hoia oma kepid võimalikult püsti ja keha ligi. Tõuka massis lühidalt ja sagedamalt. Massis pidevalt jälgi oma varustust ja vajadusel anna käega järgi, kui keegi peale astub. Pigem vali äärmised rajad. Elementaarsed asjad, 100% kindlust ei saa. Olen 5 aastat sõitnud ühtede keppidega, Swix 100% carbon, probleemideta. On ka edevamaid ja kergemaid, kuid just külglöögi haprus on miinus.
Priidu hooaja saaks siis kokku võtta nii, et kui eelmise aastani oli kogu aeg arenesid sportlikud tulemused, siis seekord areng spordimehena ja tagasiminek tulemustes. Ilmselt vanus. Aga ka vähem trenni vist.

 
At 08:41, Anonymous Anonüümne said...

Mina küll ei näe Priidu tulemustes tagasiminekut. Üldine tase on niipalju tõusnud, vaadake osalejate arvu estolopeti maratonidel, võrrelge seda 2009 aastaga. Tugevaid harrastajaid on palju juurde tulnud, see on samasugune tendents nagu oli Elioni MTB sarjas 2-3 aastat tagasi. Ma ise sõitsin 2009 paremaid kohti välja, kuid see aasta olin selgelt võimsam kui 2009. Priit ega mul nüüd igakord ka ei õnnestu neid väga hästi (Tallinn, Haanja, Tartu) libisema saada, aga enamjaolt hästi (Viru, Alutaguse) küll, ja ise määrides ei ole veel pidanud kordagi pettuma. Varem kui lasin määrida spordipoodides, oli mõnikord väga hea kuid oli ka kehvemaid kordi. Nüüd ise määrides saan rohkem eksperimenteerida, spordipoed ju reeglina määrivad selle firma tootega mida nad ise maale toovad, kuid alati ei ole igal firmal kõik temperatuurivahemikud ja lumetüübid head, seal kus sina lased määrida (Suusavennad) seal on meestel käed vabamad ja lugedes nende määrdesoovitusi on näha et nad kasutavad väga suurt määrdearsenali. Muidugi suusk peab hea olema, muster peab hea olema, suuska tuleb pidevalt hoida parafiini all, head määrded libisemiseks (Start, Star, Toko), head pidamismäärded (Rode ja Swix) ja nii ta libsebki.
Emeri

 
At 11:01, Anonymous Anonüümne said...

"Kui ikka igale maratonile pead uue kepipaari soetama" -- kombineerides erinevatest paaridest terveksjäänud keppe on sinu kulu ainult 2 x 100 eurot.

 
At 11:20, Anonymous Anonüümne said...

Madis, lahenduseks on metallkepid:) Sõidan aastaid sellistega, paar korda on läinud 90´ kõveraks, aga põlve peal sirgeks ja edasi.

 
At 11:36, Anonymous Anonüümne said...

Madis, sa pakud üle. See keppide hulk, mis maratonil murtakse on väga väike. Pakun, et alla 1% osalejatest murrab ainult ühe kepi. Endal on ikka palju teha, et oma keppe hoida, kasvõi suures pundis need üles tõsta ja sõita ainult jalgade abil, kiirus on ju algul nii väike, et keppe ei ole väga vaja. Kepide tervis sõltub kõige rohkem enda sõiduoskusest ja ettevaatlikusest, see aga on treenitav. Saa sellest üle ja mõtle, mida oleksid ise saanud teha teisiti ja järgmine kord teegi. Ennast on sul oluliselt lihtsam kontrollida kui teisi.
See, mis sa välja pakkusid, et keppe säästa, näitab, et sa väga ikka ei mõelnud.

 
At 12:07, Anonymous Anonüümne said...

Madis võib ju üle pakkuda, aga mitte palju. Nüüd tean seda omast käest, sest jäin ka 1,5kepiga mõneks ajaks. Minu kepp astuti katki peale teeületust esimesel suurel käärtõusul. Hoidsin neid küll võimalikult suusa lähedale, aga ikka leidus härra 341, kes neile valusa hoobi andis. Mina ei saanud vabandustki, vaid põhimõtteliselt sõimata, et hoian keppe laiali. Kääri mäest üles minnes ei ole neid võimalikki temale sobivalt koos hoida, sest siis tuleks nad jalge vahele lausa toppida. Aga las ta sai siis õnnelikuks oma teoga. Mina sain siis tervelt kuu ja päevagi oma 100% carbonite õnnelik omanik olla. Peas valdasid lisaks pettumusele ja vihale siis igasugu mõtted, kas katkestada, aga selleks tuli ju veel keskuse juurde tagasi sõita, otsida raja äärest uusi keppe või viimases hädas minna autosse oma varukeppide järgi. Eks ma siis "kihutasin" aga vapralt keskuse poole oma 1,5 kepiga. Õnneks suusad pidasid ses pehmes lumes suht normaalselt ja tasakaalu jaoks oli mul ju kaks suusakäepidet ikkagi käes :). Umbes 5km vaeva tasusid end keskuse juurde tagasi jõudes sellega, et leidus häid inimesi, kes mulle keppe laenasid. Tegelt võib öelda, et nad päästsid mu päeva, mis vahepeal kippus väga kehvaks kujunema. Laenukepid olid aga korralikud metallist kepid, mis olid alguses ikka parajalt rasked, lisaks oli ju üks käsi eelnevalt rohkem vatti saanud. Aga need kepid aitasid mul finišisse jõuda ja isegi 500 hulka pidama jääda. Oleks suusad natukegi libisevamad olnud, siis poleks tagantjärgi tarkusena 400 piirgi ulme olnud. Aga tol päeval oli oluline tulemus üldse kirja saada.

K

 
At 14:11, Anonymous Anonüümne said...

Olen üle 30 aasta maratoni sõitnud ja ka keppe murdnud, eriti alguses. Nüüdseks olen omandanud sõiduoskuse, mis võimaldab keppe tervena hoida. Seda on võimalik õppida, aga mitte teisi süüdistades. Kui mina kepi murdsin (pange tähele, mina murdsin, mitte keegi teine), siis alati otsisin midagi, mida ma valesti tegin, elik oleks saanud teha teisiti. Kui teisi süüdistate, siis te ei õpigi keppe hoidma.
K-le niipalju, et kui käärtõusu mäkke astusid, siis ei oleks tulnud keppe maha panna või siis oleks enne pidanud taha vaatama, et keppi kellegile ette ei pane.
Loomulikult võite teisi kiruma jäädagi, aga ühtlasi tähendab see seda, et jäätegi keppe murdma.
Parodeerides ühte tuntud ütlust: Sõia, aga ära mõlise.

 
At 14:23, Blogger Tauno said...

Ma olen jälle omandanud oskuse vaadata tõusul niimoodi oma jala ette, et mitte ise teise suusakeppi murda.
Eks ta oleks ka suhtumise asi, kuipalju keegi teistega arvestab.

 
At 14:31, Anonymous Anonüümne said...

Kõik on hea aga kui kirjutaja rõhub tõele, tuues välja Tartu Maratonil juhtunut, siis miks ta tögab Jan Uuspõldu, kellel oli ikka sall kaelas. Ise nägin. Võib-olla on siis nägemine kõigil vastavalt oma soovile.

 
At 14:34, Blogger Pärtel said...

Ma arvan, Priit, et rahulolematuseks küll põhjust pole, ja seda nii Haanjat kui ka hooaega kui tervikut silmas pidades. Haanjas tuli ikkagi hooaja parim koht, ehkki ülinapilt Alutaguse ja TM-i ees (kui rakendada Estoloppeti punktiarvestuse reegleid). Samas Haanjas oli stardis erakordselt suur arv koondislasi - taset näitab päris hästi see, et Alutaguse võitja Vahur Teppan jäeti 12ndaks ja Einaste-Kümmel lausa 16.-17ndaks. Nii et tavakonkurentsis olnuks koht julgelt 10 võrra parem.

Hooajast tervikuna - erakordset sähvatust Sul polnud, aga stabiilsus on tõesti hämmastav, kõik 6 maratoni kohtadele 81-96. Minu jaoks on muljetavaldav just oskus hoiduda haigustest ja ärakukkumistest ning ka tehnilistest viperustest, mis sellise tehnikaspordi juures on kerged tulema.

Vaatasin võrdluses endaga, et kokkuvõttes jäime 3:3, aga mul on tulemused nagu Ameerika mäed - kolm maratoni on paremad kui Sinu kõige parem, aga kolm tükki jälle halvemad kui Sinu kõige halvem... Ainult kahel korral sujus mul kõik algusest lõpuni plaanitult ning suusk ka toimis - Tamsalus ja Haanjas, kus tulid vastavalt 55. ja 59. koht (Haanjas oli suusk eriti hea). Ülejäänud maratone saatsid väiksemad või suuremad äpardused. Virus astuti kepp alguses käest, pidin hulga rahvast mööda laskma ning tuisustel radadel ei õnnestunudki positsiooni tagasi võidelda. Alutagusest polnud mul nõrga paaristõuke tõttu niikuinii suurt midagi loota, aga lisaks sõitsin end alguses kinni ning suusk oli ka keskpärane. Tartus hävisin suusaga täielikult nii pidamise kui libisemise osas. Ja Tallinna maratonil astuti alguses kohe kepp pooleks, õnneks sain hästi kähku pealtvaatajatelt asenduskepi ning koht enam-vähem säilis.

Moraal enda jaoks on selline, et kogemusi on veel kõvasti vajaka, eriti selles osas, kuidas algusrabinas keppe hoida. See mõte, mida siin välja öeldi, et uisus algul tõuse üldse ilma keppideta võtta, tundub vägagi õige. Teine variant on alustada vanade alumiiniumkeppidega ja paluda mõnel sõbral paar kilti pärast starti raja ääres võistluskepid kätte anda...

Tore hooaeg oli, aga hea, et läbi sai :) Ja tänud Priidule väga meeleolukate osalusreportaazhide eest!

 
At 14:42, Anonymous Anonüümne said...

14:11-le. Mina, K, ei süüdistagi, vaid asi on suhtumises, et kas nii raske oleks olnud vähemalt vabandadagi. Ei, vaja oli põhimõtteliselt möliseda, aga mitte sõita ja seejuures ka oma jalge ette vaadata. Mina vaatan ikka oma jalge ette ka, et teiste keppe ei murraks, aga kõik seda ju ei tee. Samas on suht rakse korraga nii ette kui taha vaadata nagu 14:11 soovitab. Kui nüüd natuke kääriastumisele mõelda, siis kepp jääb just maha ja suusad liiguvad enne üles, nii et pigem tuleb ikka tagumisel jälgida, kuhu ta oma suusa tõstab. Lisaks on kepid mõeldud suusatamises nende kasutamiseks ehk toetamiseks ja tõukamiseks. Sõitsin, natuke mölisesin, siis kannatasin ja sõitsin ikkagi lõpuni. :)
K

 
At 14:50, Anonymous Anonüümne said...

Olen ka alati kepi murdmise järel lõpuni sõitnud. See lisab asjale ainult vürtsi ja on millest rääkida (mitte kiruda ja süüdistada). Esikohta pole ma kunagi kepimurdmise tõttu kaotanud ja muu ei oma tähtsust.(mäng ei ole mõisa peale) Lähen ju rajale emotsioone saama ja pooleks kepp annab neid ainult juurde.
Ikka positiivselt!
14:11

 
At 14:54, Anonymous Suusataja said...

Otsustage ära, kas te võistlete või korjate marju... Kui peate maratoni võistluseks, siis see täiesti normaalne, et võib kepi või suusad murda. Kedagi selles süüdistada küll ei saa...Ainus alternatiiv oleks see, kui kõik lepiks kokku, et lähme jalutame sõbralikult koos - vaevalt kõik sellega nõus on.

 
At 15:23, Anonymous Anonüümne said...

Priit & Pärtel, etappide järgi küll viik (3:3), aga blogi lugejatele nii "sõbralik" lahendus ju igav :) Siin peaks äkki kokku lööma, mis seisu need Estoloppeti punktid näitavad?
Ja teisalt, kui hooaja kokkuvõtetele juba jutt läinud, siis kuidas suhtutakse siin üldse sellesse EL punktisüsteemi? Endale tunduks, et palju õiglasem oleks sinna silmad koguda selja taha jäänud sõitjate arvu järgi, mitte valemiga 1000-"koht" vms, kui kasvõi võrrelda ntks. Tamsalu 700 lõpetajat Alutaguse 900+ või Haanja 1050-ga (lisaks võiks muidugi olla statistikat ka katkestanute kohta, ka see inhvo peaks ju olema korraldajatel lihtne tuletada väljavõetud numbrite järgi)?

Aga kui Estoloppeti punktid ka rahuldavat lahendust ei paku, siis teil hea võimalus ju lõplik paremusjärjestus laupäeval (Eesti mõistes ka üsna kodu lähistel) Kekkose rajal selgitada... ;)

parimat ja jõudu soovides,
Mell (alles teist aastat EL kaasa tegemas ja ise "nii kõrgesse mängu" veel ei küüni :)

 
At 15:43, Anonymous Anonüümne said...

"olla nii tugev, et esimese 100 seas rajale minna või 5 minutit peale viimast gruppi."

Madis, vahet pole, ka esimeses sajas murtakse keppe (eriti kui tagumise otsa mehed sinna tulevad) ja 5 min hiljem startides jõuad ikka suusatajateni, kes sulle ette jäävad ja midagi murda võid. Kaks võimalust 1. õpid suusatama 2. jääd koju.

 
At 16:03, Blogger Priit Pullerits said...

Pärtel, seda ma kartsin, et sel hooajal läheb sinu vastu raskeks. Seda näitas juba mulluse hooaja lõpp, kus su kaotused järjest vähenesid ja vähenesid. Need kaks kohta kuuendas kümnes olid tänavu ikka väljapaistvad tulemused! Mul jääb nende foonil lohutada end ainult sellega, et minu EL parim koht on ikka veel napilt parem kui sinu parim - 51. või 52. kunagi Tallinna maratonilt. Seda, et sa tänavu sitked tulemused teed, lubas oletada juba kevadine Otepää-Elva jooks, kus kaotasin sulle vist üle kuue minuti. Ütleksin, et see on isegi ime, et seis 3:3 jäi (aga Tartu dendros jäi ikka 2:0 minu kasuks vist?), aga kokkuvõttes oled sa kahtlemata eespool, sest su kolm tulemust on lihtsalt nii head, et mul pole oma stabiilsusega šanssigi. Kui arvestataks kõiki kuut tulemust, siis ehk oleks võimalus... aga ei arvestata.

Aga vaatasin teiste meeste kepivaidlust ja pean tõdema, et nüüd, kui mina ei ole sellesse vaidlusse laskunud, on siis pekstavaks tehtud paar sellist, kelle kepp on katki astutud - väidetakse, et nad ise selles süüdi. Kui tohin ka selles vaidluses sõna sekka kosta, siis tikun jääma kannatanute poolele, sest sa võid ju oma keppe kaitsta, palju tahad, aga kui mõni neile ikka otsa astub, siis on viga astujas, mitte selles, kes kepiga igati loogiliselt rajal tööd tegi. Rohkem tuleb teistega arvestada! Miks peab näiteks tõusudel nii eessõitjale p***e pugema, saab ju natsa rohkem vahet jätta, sest tõusudel, nagu olen aru saanud, toimub üks sagedasemaid keppidel tallamisi. Mäletan, kui tulin aastaid tagasi oma One Way keppidega (1300 krooni) esimest korda välja ja Virus juba vaat et teisel tõusul üks mees sellele uljalt suusaga peale vajutas, nii et hirmust röögatasin. Ei näinud seal küll vähimatki enda süüd. Süüdi oli tagant trügija. Miks ma selles nii kindel olen? Väga lihtne: minu kepp oli all ja tema suusk peal, mis tähendab, et minu kepp oli tolles punktis ennem ja kogu lugu.

 
At 17:17, Anonymous Anonüümne said...

1. Pole vaja viimase raha eest keppe osta, kui selle murdumine endast välja viib (käib kõigi asjade kohta, ka näiteks jalgratas)

2. Rahvaspordiüritusele suure rahvahulga sisse ronides peaks endale enne aru andma, et kuhu sa nüüd lähed ja mis ohud seal on. Paljud sõidavad silmad ruutus peas, üle oma võimete ja ei vaata kuhu astuvad või kuhu oma kepid topivad. Ja kui keegi sulle kepi peale astub, siis ei maksa paaniliselt seda kohe tagasi kakkuma hakata, see võib päästa paljutki. Lühidalt õppige rahvasummas suusatama.

3. Murdunud suusakeppe saab parandada väga edukalt. Paned murdunud kepi sisse pulga ja mähid kogu värgi kleeplindiga kinni.
Või siis paned väljaspoole suurma toru ümber.

4. Kes teeb sellel juhtub. Keppe on läinud varem ja läheb ka tulevikus. Kui seda karta, siis saab alati üksi suusatada.

5. Ka üksi suusatades olen ma omal suutnud suusakepi ära lõhkuda, seega vt punkt 1

P

 
At 17:31, Blogger Madis said...

Ega ma esimest korda suusaradadel pole. Ennemgi massiüritustel osaletud. Aga iga kord on tulnud ette juhtumeid, kus kaaskodanikke on pidanud korrale kutsuma seljaselamise pärast. Nii ratta kui suusaüritustel.
Konkreetne Haanja juhtum oli nii:
mina olin tõusu peal paigal, toetusin keppidele, mitte just väga suure koormusega. Ootasin, kuna ees oli toppamine. Siis hakkas ees liikuma ja mina, ilma keppi lumest tõstmata (selle käe poolset), nagu ikka vahelduva puhul, avaldasin selle käe poole survet ja eks see nurk kallaku suhtes muutus väiksemaks (ehk soodustas pealeastumise puhul purunemist) ning siis lihtsalt astuti kepi peale. Silmanurgast nagu paistis, et u 1/3 peale kepist. Kepp ise katki täiesti poole pealt.
On ka varem kepi peale astutud aga siis rohkem kulbi juurest. See pole nii hull situatsioon.

Põen või ei põe selle kepi lõhkumise pärast, see pole siin küsimus.

 
At 17:36, Blogger Madis said...

17:17Loomulikult teen ma sellest juhtumist omad järeldused. Minu jaoks oli see esimene juhus. Loodame, et jäi viimaseks. Suusatamisest niipea ei kavatse loobuda.

 
At 18:14, Anonymous Anonüümne said...

Selge on see, et kui keegi kepile peale astub ja kepp katki läheb, siis põhimõtteliselt on pealeastuja süüdi. Iseasi on see, kas selle eest peaks selle pealeastuja risti lööma või mõtlema, et see on osa suusatamisest.

 
At 20:07, Anonymous Jurist said...

Aga tahtlus, õigemini selle puudumine? Teised süüd välistavad asjaolud? See, et kepp allpool, suusk üleval, ei tarvitse näidata veel midagi, sest suusatamisel üldreeglina ei püsita paigal. Liikumistrajektoore tuleb arvestada. Ja süüd saab tuvastada ainult kohus.

 
At 22:18, Blogger Priit said...

Kas hooaeg on läbi nagu siin kirjutatakse? Kas estolopet=suusahooaeg?

Mina ei nõustu...

 
At 10:08, Anonymous Anonüümne said...

Peale igat maratoni ootan huviga Priidu poolset teksti maratoni kohta. Alati põnev lugeda.
Keep up the good work!

 
At 10:13, Blogger Priit Pullerits said...

Priit, läbi nagu Läti raha! Tänane Tartu suusatalve lõpuetapp viidi veel Vooremäele. No tänan, ei! Hakka veel pärast tööpäeva sinna sõitma, vähemalt poole tunni teekond läbi linna, keskkonna saastamisest ja rahakoti tuulutamisest rääkimata - nii et täiesti tarbetu üritus. Minu poolt boikott - 1) ei osale ja 2) ei kajasta! Korraldajad tehku järeldused, if they care.

 
At 10:14, Blogger Priit Pullerits said...

Suur-suur aitäh, 10:08! Kui keegi ikka nii innustavalt kirjutab ja tänab, siis see lisab indu anda edaspidigi enda elust iga kord need kaks tundi, mis kuluvad kirjutamiseks ja postituse koostamiseks (sh piltide otsimine ja lisamine). Tulgu teil ilus talve lõpp ja kaunis kevad, 10:08!

 
At 06:11, Blogger Unknown said...

air max 90
nike air max 90
yeezy boost 350
roshe run
adidas neo online shop
nike air force
cheap jordans
air jordan shoes
nike air zoom pegasus 32
michael kors factory outlet

 

Postita kommentaar

<< Esileht