esmaspäev, september 20, 2010

Pullerits: Kes sooritasid rattamaratonil tõelise kangelasteo?

Kui paljud teist võivad uhkust tunda, et teil on sõpru, kes olid eilsel Tartu mudarattarallil valmis ennast ohverdama, et teid elusana üle lõpujoone tuua? Pühapäevase võistluse kangelastegu polnud Tanel Kangerti veenev võit - see on ikkagi tema töö, kirevase päralt. Kangelasteod sooritati märksa tagapool. See siin tuleb selle võidusõidu the greatest story ever told (nimetus minu sünniaastal valminud George Stevensi eepilise filmi pealkirjast).

Sel maratonil istusin tänavu teist korda maastikuratta selga. Esimest korda istusin reedel, kui käisin asfaldil endiselt Postimehe kolleegilt Hindrek Riikojalt saadud Meridaga tutvumas. Maastikukilometraaž oli 0,6, kui oma võidusõidurattaga maale sõites kruusateele veetud liiva sees ukerdama pidin.

Andes endale kriitiliselt aru, et ettevalmistus on olematu, hankisin viimasel minutil vähemalt kaks nõustajat. Triatleet Ain-Alar Juhanson andis mulle kolm unikaalset geeli - niisuguseid, mida Eestimaal ei müüdagi - ja eelmise aasta rattamaratoni võitja Allan Oras soovitas, millised rehvid alla panna. Merida mõlemad rehvid olid keskelt ikka täitsa siledad. Oras ütles, et tema jätaks taha sellise, nagu all ongi, aga ette paneks suurema mustriga, et libedates kohtades esiratast kergesti viltu ei viskaks.

Ülejäänu eest tuli ise hoolitseda. Ja ega algus olnud paha. Umbes 600. positsioonilt startides tundus, et olen päris jõukohases seltskonnas. Kusjuures järjest paremaks läks. Kui 15. kilomeetri kandis sai külavaheteelt välja kruusateele, et hakata Harimäge ründama, nägin oma üllatuseks, et kõigil lähikonkurentidel läks raskeks. Vaevalt kahe kilomeetriga, misjärel taas metsa vahele tuli keerata, parandasin positsiooni paarikümne koha võrra. Ausalt öeldes olingi seda oletanud, et normaalsed rajalõigud, kus korralikult sõita saab, võiks olla mu trumbid. Näiteks Art Soonetsile, Scanpixi fotoagentuuri Baltimaade pealikule, kes startis numbri alt 305, kaotasin Matuni kolm minutit, sealt edasi Andeni aga ainult poolteist. Raja kõrvalt loeti mulle Matul kohaks 630.

Tõsi, Andest alanud kruusarallil jäin koos paari mehega umbes kümneliikmelisest grupist paarkümmend meetrit maha. Kuid polnud hullu. Kui pärast Mägistet paremalt metsa vahele keerati ja libedast põllulõigust ka üle sain ning kõvem pinnas taas rataste alla ilmus, hakkasin hoogsamalt tööle ning just siis, kui uuesti korraks kruusale sai, olidki eessõitja püütud.

Paraku hakkas sealt kõik kiiva kiskuma. Esiteks, kraavipervest alla sõites prantsatasin külili. Vähemasti oli pehme. Järgneval libedal tõusul polnud aga lootustki sadulasse tagasi saada. Tuli joosta. Aga kui uuesti pedaalima sain hakata, tundsin, et hoog ja rütm on kadunud. Järgnenud teekonnal Pukani tuli tagantpoolt ridamisi mehi, kes näitasid palju tulisemat minekut. Kaotus Soonetsile paisus kolmandas vaheajapunktis üle kaheksa ja poole minuti.

Ei mäletagi enam, kus, aga vist enne Meegastet, mingil laudalähedasel kivisel lõigul, kukkusin jälle. Eessõitja jäi millegipärast peaaegu seisma, olin sunnitud tema järgi talitama, ei saanud jalga lahti ja prantsatasin jälle külili. Tõmbasin pikali ka minu taga punases-valges rattavormis Jüri (perekonnanime kahjuks ei tea). Küsisin, kas ta jäi terveks. Näis, et ta võttis asja pigem huumoriga, ja vastas, et pole häda midagi. Sõitis peagi minust mööda. Aga siis vaatasin, et võttis teeserva ja aeglustas. Küsisin, mis lahti. Ta ütles, et kodar läks katki. Ei mäleta täpselt, mida, aga igatahes vandusin miskit sulaselges eesti keeles. See on ju küll viimane asi, mida keegi tahab - teise mehe sõit ära rikkuda. Ometi, kõigest hoolimata, paistis Jüri olema mõnusas tujus.

Kui ta mõni minut hiljem mulle järele jõudis, hakkas kohe kergem. Järelikult saab ta sõita küll. Hüüdsin, et kui mingi ime läbi koos lõpetama peaksime, lasen ta tingimata ette. Peagi selgus, et selleks pole mingit vajadust. Ta sõitis niigi eest.

Edasise kohta, mis toimus metsade vahel, pole öelda midagi head. Just enne, kui läks päris hulluks, nägin metsaservas kahte meest askeldamas. Järsku hüüdis üks neist tuttava häälega järele: "Pullerits!" Soonets ju! "Art, kas on abi vaja?" küsisin käigult. "Sõida-sõida!" hõikas ta mulle.

Aga mis sõitjat seal minust! Pori oli niivõrd kohutav, et enamik aega tuli ratast käe kõrval lükata. Ja mitte ainult mäest üles, vaid ka mäest alla. Ühes mülkas kukkusin kolmandat korda. Sedapuhku jäi ka mingi kivi kannika alla. Õnneks mitte puusa alla. Kohe lendas mulle selga üks välismaalane. Sellest, et ta on välismaalane, sain aru siis, kui küsisin, kas kõik on korras. Kui ta ei vastanud, küsisin inglise keeles "Is everything OK?" Ta vastas, et on küll. Viisakas mees oli: kui minu tagant end püsti ajas, ulatas ka mulle käe, et mind püsti aidata.

Ühe laskumise põhjas nägin raja paremas servas võsa ääres ühte võistlejat liikumatult lebamas. Kaks meedikut seisid ta kõrval. Kummaline, et sellistest vaatepiltidest pole aega isegi heituda. Küllap sellepärast, et nii palju oli tegemist oma elu päästmisega.

Lõputu mudas sumpamine viis tuju nulli. Võistlusvaim kadus. No mida sa võistled ja pingutad, kui mudas jääd seisma ja pead astuma. Sadade meetrite kaupa. Siis ei mõtle enam sellele, et saaks kiiremini edasi, vaid sellele, et saaks see tobedus ükskord läbi.

Veidi pärast Astuvere vaheajapunkti jõudis Soonets mulle järele. Selgus, et tal oli kett kahel korral katki läinud. Mul pole aimugi, kuidas, aga ta oli selle suutnud ära parandada. Ehkki isegi läbi minu poriste prilliklaaside oli näha, et tal on võimu mitme mehe jagu, ei pühkinud ta sugugi eest ja kaugustesse. Ütlesin küll talle, et mine-mine, sõida oma sõitu, aga Soonets ütles, et ega enam vahet ole, ja seadis end rahulikult minu seltsi. Mul oli motivatsioon nii all, et ütlesin talle: "Art, lähme ära koju!" Mille peale ta naeris laginal ja ütles: "Me ju lähemegi."

Just: lähemegi. Mitte ei sõida. Sest mudamülkad jätkusid. Kas panite tähele, need isegi haisesid? Mõni kõvem rassija üritas sadulas neist läbi murda, aga enamik tuli targu ratta seljast maha ja sumpas. Soonets võttis ühel ojaületusel isegi ratta enda ette ja kastis selle vette, et soga maha pesta. Lisaks turgutas mind, et viis-kuus kilomeetrit veel, siis tuleb jälle kõvem rajakate, kus võtku talle sappa ja siis hakkame uuesti sõitma. Teoorias paistis see inspireeriv.

Kui veidi kindlamale pinnasele saime, jõudis meile tagant järele traumatoloog-ortopeed Leho Rips, punane rist selja peal. See seletab ka, miks ta oli mulle teises-kolmandas vaheajapunktis kaotanud ligi üheksa minutit. Tal oli kohustus rajal hädalisi aidata. Üks noist oli kõva suusamees Priit Rooden, kes oli enda tunde järgi kukkunud nii, et äkki on luud katki. Rips oli ta läbi katsunud ja öelnud: pole sul häda midagi, sõida edasi. Veel Astuveres kaotas Rips mulle üle viie minuti - näete siis, kui vaevaline pidi olema mu mudamadin. Kuigi, jah, ainsad lõigud, kus ma Soonetsiga võrdväärset liikumiskiirust suutsin näidata, olid just need kohad, kus ratast käe kõrval pidi lükkama. (Ju vajus Soonets rohkem läbi - ikkagi 92 kilo minu 70 vastu.)

Mulle ja Soonetsile järele jõudnud, lasi Rips ka hoo alla. Lõppude lõpuks olime ju talle meeldiv seltskond, ehkki minu roll, jah, oli paraku rohkem piduriks olla. See-eest said Soonets ja Rips mõnusalt matkata ja juttu puhuda.

Palu suunas laskumist alustasime koos, aga peagi kadusin tuulest või nagu Soonets neil puhkudel öelda armastab: "Kadus nagu soe sitt lehma ihust." Palu toitlustuspunkti jõudsin kahest kamraadist tervelt 17 sekundit hiljem. Valmistusin sealt pikema peatuseta läbi sõitma, kui Soonets, kes oli juba ratta seljast maha roninud, kutsus mind laua äärde. Et tule söö soolakurki. Ei mäleta, millal viimati kestusspordi üritustel toidupausi pidasin. Igatahes ahmisin kurki kahe peoga, võtsin banaani ja kaks kuklit ka. Sekka jõudsime Soonetsiga isegi Kanal 2-le intervjuu anda. (Alar Savastver - see eelnev kirjeldus on ennekõike sulle: et sa teaksid, tänu millele sa meist tosin sekundit varem üle lõpujoone jõudsid.)

See toidupeatus oli parim asi, mis eilsel maratonil üldse juhtuda sai.

Edasine sõit kulges meil juba märksa organiseeritumalt: Soonets rajas kõige ees teed, mina üritasin tal sabas rippuda, Rips õpetas ja innustas tagant, kuidas läbi mülgaste sõita: "Pane hooga läbi! Ära pidurda!" Pärast sõitu väitis ta, et oma sõidustiiliga olla ma tema hinnangul vähemalt pool tundi aega endale juurde pidurdanud. Eks ta muidugi liialdas, kuid neid mudaseid kohti pelgasin ma küll. Just seda, et mõnel juurikal või oksal viskab leistangi viltu. Paar korda seda juhtuski, aga õnneks sain jala maha.

Eks need Rips ja Soonets seal minuga hädas olid nagu lits lapsega (nii öeldakse). Hellenurme toitlustuspunktiks suutsin neist taas 17 sekundit maha jääda. Aga nad ei teinud katsetki oma teed minna. Ootasid mind ilusasti järele. Soonets ulatas banaanigi. Ja siis veel kukli. Ausõna, see ei ole mingi kirjanduslik liialdus, aga mul tulid meeleliigutusest pisarad silma, kui palju need kaks mind aitasid ja toetasid. Just see ongi kangelastegu: ohverdada oma heaolu ja tulemus kellegi teise elu nimel. Ärgu kõvad mehed pahaks pangu, aga jõuda Tartu rattamaratonil poodiumile ei ole sellega võrreldes, mida tegid Rips ja Soonets, kahjuks kangelastegu. Kiired sõitjad on lihtsalt kõvad mehed.

Kui Hellenurme-järgsel pikal tõusul Juhansoni kofeiini ja tont teab mida sisaldava geeli hinge taha panin ning lõpp muudkui lähenes, võtsin ka jalad kõhu alt välja. Nüüd püsisin juba palju paremini Soonets ja Ripsi tuules. Kui mälu ei peta, siis vist hakkasime tasapisi eestpoolt teisigi alla neelama. Seni, kui nad minu seltsi jagasid, oli meist valdavalt ainult mööda sõidetud. Umbes 35 km enne lõppu, mäletan, et küsisin Soonetsilt, kas sedasi jätkates oleks üldse lootust tuhande sekka pidama jääda. Soonets vastas, et ega vist. Aga kuna viimasel 15-20 kilomeetril meist massiliselt enam mööda ei tuisatud ja viimasel 10 kilomeetril liikusime juba täitsa konkurentsivõimeliselt, hakkasin hellitama lootust, et äkki õnnestub saada koguni koht, mis algab 8ga.

Siiski leidus meist ka mõni võimsama minekuga mees. Näiteks endine suusataja Peip Reedi. Just enne Elva jõe ületust jõudis ta meile järele. Kas sa kae - veel üks seltsiline, jõudsin mõelda. Kuni tulid Elva jõe mudaaugud. Hüppasin aegsasti sadulast, Reedi aga püüdis keskelt läbi suruda. Olin jalgsi kiirem, ja kui temaga kõrvuti jõudsin, nägin, kuidas ta üle leistangi lendas. Rips hüüdis selle peale umbes nii: "Vähemalt on see kaunim sooritus, mida ma täna näinud olen!" Andestust, aga arvestades kogu võistluse absurdsust, oli see väga naljakas kommentaar. (Peip, vabandust; ära, palun, pahanda.)

Seni kui ma pärast jõge mäest üles pressisin, harjutas Soonets selle tipus rattal paigalseisu ja ajas rajajulgestajatega juttu. Siis võttis minu enda sappa, Rips seadis ennast omakorda minu järele, ja asusime tempot tõstma. "Võta lähemale! Veel lähemale!" hüüdis Rips mulle tagant. Võtsin, ja hakkas väga kerge - Soonets pressis ikka väga heas ja jõulises tempos -, aga pelgasin ka: mis siis saab, kui ees on jälle mõni takistus või mudaauk, mis, sorry, sitta ja käru võib keerata.

Juba oligi me minek väga hea, kui tuli tobe mudaauk umbes poolteist kilomeetrit enne lõppu. Otse loomulikult ei saanud ma sellest läbi muidu, kui sumbates. Ja sinna me hoogne lõpukiirendus kaduski. Lõpp oli ainult vormistamise küsimus. Püüdsin jälgida vaid seda, et ma mingil juhul enne Soonetsit ja Ripsi üle lõpujoone ei jõuaks.

696. Art Soonets 4:23.06
697. Leho Rips 4:23.07
698. Priit Pullerits 4:23.07 (M45 - 45.)

Aeg tervelt 54 minutit aeglasem kui mullu. Koht 20 võrra parem.

Külaliste telgis energiavarusid taastades trehvasime kogu selle hullu ürituse peakorraldajat Indrek Kelku. Meil oli talle mitu küsimust. Esiteks, kuidas tema üle külaliste telki sai? (Ta ütles, puges läbi aia.) Teiseks oleks võinud küsida, miks kala otsa sai - aga jätsime küsimata, sest sellele olnuks vastus ilmne: mis te siis olite seal rajal nii kaua! Kolmandaks, miks oli rada absoluutselt ettevalmistamata? Jah, tunnistas Kelk, jälg oli tõepoolest jäänud sisse tõmbata.

Tunne on selline, et see oli küll viimane kord Tartu rattamaratoni kaasa teha. Aga nii on tundunud vist kõigi seitsme rattamaratoni järel, mille läbi olen sõitnud.
******Sillaotsa, Alam-Pedja looduskaitseala. 8. august 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Start! Kõik näib veel ilus ja puhas. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Mudamülgas Matul. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Kukkumine mudas. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Tanel Kangert liikumas võidu suunas. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Fotod 5 ja 6: Massid rajal. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 7 ja 8: Kõhukinnitus maratonirajal. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 9: Haanja rattaklubi mehed rajal. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 10: Allan Oras jõuab üle lõpujoone kolmandana. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

43 Kommentaarid:

At 11:27, Blogger Madis said...

Väga tubli saavutus ja muhe lugemine. Mõnes kohas küll natuke liiga värvikate lausetega :-)

 
At 11:35, Anonymous Anonüümne said...

Pikk jutt. Ilmselt selleks, et lugeja ei saaks aru, et Pullerits ja "konstruktiivsed" nõuandjad panid kõvasti puusse. Ei ole mehisust tunnistada. Seekordse sõidu võtmeks ei olnudki kruusalõikude kiire läbimine. Need võidetud minutid kadusid hoobilt mudaugus. Sõiduriist tulnuks ka vastavalt valida. Ilma järgi võinuks ju ometi järeldused teha. Aga ei! Ei võtnud kuulda, et parem ära osale.

 
At 11:40, Anonymous Anonüümne said...

Kuidas töö, nõnda palk!

 
At 11:41, Blogger Priit Pullerits said...

Paneme siis diagnoose ka. 11:35 - parastaja ja destruktivist, ei tunne elus rõõmu raskuste ületamisest, vaid ainult ärplemisest. Kui ma millestki hea emotsiooni sain, siis just kaassõitjate abivalmidusest ja lahkusest ja sõbralikkusest jne. selge see, et 11:35 ei oleks nende sekka kuulunud, kui ta üldse osales...

Edaspidi hakkan sellisedi mõttetuid ja sisutuid kommentaare kustutama. Las see jääda siin näidiseks, mis on mõtteu ja sisutu - siin ei ole ühtegi tarka, konkreetset ja selget mõtet, ainult üldsõnaline ärplemine ja õiendamine. Shame on you!

Tagasi eilse sõidu juurde!

 
At 11:51, Anonymous Anonüümne said...

Kommentaar 11:35 ilmub peale igat üritust copy-paste. Sellised kommentaarid tõesti huvi ei paku. Teades, et Peip käib siin lugemas ja kirjutamas, siis klaariks ühe vana võla - kuiva ilmaga on rada ikkagi kerge, aga märjaga oi-oi kui raske.

Peeter K

 
At 11:53, Anonymous Anonüümne said...

Mul oli sama lugu, et suvel olin vaid maanteerattaga sõitnud, maale sõites sllega ka kruusal veidi, aga kokkuvõttes jäi mastikusõidu kogemus sisuliselt olematuks. Kokkuvõttes tuli TRM välja siis sellisena, et kui alguses oli rattasõiduga tegemist siis võis hakata hellitama lootust kasvõi 100 hulka jõudmisest, aga kui mudas müttamiseks läks oli hoog maas ja sõidutuju läinud, kuna see olukord ei meenutanud eriti rattaga sõitmist. Lõppu oli aga hea jõuda ja kui enne sõitu hommikul vihma sadas ning sai mõeldud, et miks krt seda jama vaja on (mudas süvenes se veelgi), siis peale sõitu saunas tuli juba mõte, et kuna see järgmise aasta nelikule registreerimine algab?

PP, sinul oli vist küllaltki sama olukord, et trenni on tehtud küll, aga poris ei oska lihtsalt sõita ning lisaks sellele jäi sul sellel aastal siit blogist loetu põhjal rattatrennide pikkusest puudu.

P (loodab, et selline mudane TRM jätkub olema erand kuivade ja kiirete sõitude seas)

 
At 12:16, Blogger sk8erboi said...

ehee. möödusin pp-st täpselt siis kui käis kodara-teemaline keskustelu. see oli umbes-täpselt poolel maal. enne seda kaalusin tugevalt kõrvale astumist - ei mitte muda pärast - lihtsalt ei olnud erilist pauerit sees. tõttöelda tuleb tunnistada, et ainuke motivatsioon lõpuni pingutada oligi see, et pp järgi ei jõuaks!
tagantjärgi muidugi tuleb tunnistada, et tõenäoliselt tänu mudale õnnestus 600 sisse sõita, tavalise raja korral oleks kindlasti tagapool olnud.

 
At 12:18, Anonymous Anonüümne said...

Oleks "konstrutiivsed" nõuandjad natukegi reaalsust hinnanud ja Pullerits need nõanded meediasse paisanud, oleks tuhanded sportased saanud õigeid ettevalmistusi teha ja sõidust rõõmu tunda. Mitte ainult kangelaslikult abistada. Et seekord kostüümid ja ülikonnad võinuks koju jätta. Oleks, oleks, ... Lootusetu kõiketeadjajatele ilmeksimatutele midagi selgeks teha.

 
At 12:21, Anonymous Anonüümne said...

PP kirjeldab hästi neid tundeid, mis mindki valdasid. Oleks tahtnud pooleli jätta, aga muda sees ja mets vahel ei ole võimalik! Kui kõvem tee tuli, siis jälle ei olnud põhjust, sai jalgrattaga sõita. Kui finišisse jõudsin, kirjeldas M. Kivilo, kuidas kõigil on porised ja rõõmsad näod. Mina nägin ainult pori. Rõõmsaks ei ole veel läinud (võib-olla ka selle pärast, et kaks kukkumist annavad senimaani tunda). Aga valik on osaleja oma, kui ilm selline ja ei meeldi, ära tule (käib minu enda kohta). Kilometraažidest (subjektiivsest näitajast): olen sellel hooajal läbinud 2200 km, koht 1700, eelmistel hooaegadel kuni tuhat kilomeetrit rohkem,koht on olnud natuke parem, s.t. kilometraaž ei anna mingisugust alust prognoosidele.

 
At 12:34, Anonymous Anonüümne said...

On sellinne laul: "Muda meere ääres, pori kalda peal, on vast tore elu tillukesel seal..." Kuulasin osalejate muljeid ja sain aru, et ainult need sead suudavadki sellest plätserdamisest rõõmu tunda. Ma olen vist juba liiga suureks ja vanaks saanud ning ei mõista enam, et miks peab täiskasvanud inimene miski n-sajanda koha pärast mudas sulpama. Oleks, et veel miski pisike lõik - noh kannatad selle jama kuidagi ära, aga milleks oma ratas seal mudas tuksi keerata - ma tõesti ei saa aru. Tundub, et minu jaoks on TRM-i fun over. Pealegi pole mulle kunagi mudas plätserdada meeldinud, kui siis ainult märjas rannaliivas liivalosse teha. Sellel pole aga midagi ühist rattasõiduga.

 
At 12:35, Anonymous Anonüümne said...

Minu arust oli PP maastikurattaga ka laupäeval Tähtvere spordipargis. Seega istus ta maastikuratta seljas eile lausa juba kolmandat korda ju.
Aga mõnus pehme sõit oli eile ikkagi. Üldjuhul oli positiivne see, et rada oli pehme ja raputas palju vähem kui muidu ja lisaks oli ju kukkuda ka pehmem. Õnneks ise külge maha ei pannud.
Raja kohta aga ütles üks sõitja eile mul kõrval: "Valida on sitt ja sitt."

 
At 12:38, Blogger Priit Pullerits said...

Sull, mul on hea meel, kui minu olemasolu ja hirm minu võimaliku elluärkamise ees motivatsiooni andis.

Ma ei tea, võib-olla see ainult tundub mulle nii, aga vaadates neid massilisi möödasõitjaid, olen aeg-ajalt tabanud end mõtlemast, et huvitav, kui palju on neid, kes, oletades, et eespool on ilmselt tegu minuga, lisaenergiasüsti saavad. Äkki peaksin mõne kirjadeta ja mittemidagiütleva kombinesooni siiski hankima? Tahtmata oma mina ületähtsustada, on mul paratamatult tunne, et olen alatihti kui tagaaetav suurtel tapatalgutel.

 
At 12:45, Anonymous Ants said...

No minu väide, et 2500 kilometraazh peaks tagama 300 hulka sõidu käis muidugi eeldusega, et tehtud on ka muud nelikürituse rütmis vastupidavustreeningut (sportlikku treeningut, mitte kepikõndi ja rattaga tööl käimist). Analüüsi väärib Priidu suhteliselt nigel tase rattamaratonil nelikürituse teiste aladega võrreldes, hoolimata regulaarsest erialasest treeningust. Selle põhjus ongi ehk tujutus ja eelarvamus raskemate, mittesteriilsete alade suhtes, kus ees ei ole kõva suusarada või tee. Kui järele mõelda siis ilmselt takistab ka riskidest hoidumise soov (pidurdamine enne mudaloike ja Xdreami kastivirna otsa ronimise kartus): Priidu baasvastupidavust iseloomustab suusamaratonil 200 hulka sõitmine, see on ju suurepärane.
Aga igale oma. Mulle meeldis eilne mudaralli väga.

 
At 12:50, Anonymous Priit said...

Minu retk lõppes täpselt selle sama Meegaste lauda kukkumisega. Külg maha ja tagant tulija kukkus otsa ja nii õnnetult, et tema ratas tõmbas minu esimesse rehvi 5 cm prao. Vahetasin sisekummi ära, aga see pressis praost välja ja oligi kõik. Selle 10 minuti jooksul, mis ma seal üritasin, kukkus samas kohas 6 venda. Lauda juures mäe otsas lisandus veel katkestajaid, kes tellisid kohe ka transpordi. Ja kui kaubik kohale tuli, siis autojuht pakkus plaskust külmarohtu. Nii et maraton lõppes poolel maal Viru Valget juues. Järgmine aasta siis jälle.

 
At 13:33, Anonymous Anonüümne said...

Priit:
aga see minu maokas Elva jõe silla juures ja Leho kommentaar oligi ju väga naljaks.
terv
peip

 
At 13:36, Anonymous Anonüümne said...

Kas Priit on nii vastik tüüp või kipub kallale tulema, et temaga koos sõitmine on tõeline kangelastegu?
Ma olen korduvalt koos sõprade ja tuttavatega, kes minust hetkel nõrgemad on, mõne rahvaürituse lõpuni teinud. Kas ma olen nüüd mitmekordne kangelane?
Ma ei taha kritiseerida, aga kas ajakirjanikuhärra emakeelega liiga lõdvalt ringi ei käi?
Või õpetatakse ajakirjanduses, et kui asju õigete nimedega nimetatakse, siis asi ei müü?

 
At 13:43, Anonymous Anonüümne said...

Nauditav lugemine.
Stardis naerdi, et nii totaalselt sileda taga kummiga on isegi vihmasel asfaldi ohtlik sõita, esi kummil oli aimatav muster olemas..
Libedatel kohtadel oli ikka totaalne tantsimine ratta seljas ja eks tuli ka väheke rohkem pidurdada. Aga endalagi üllatuseks ei ainsatki kukkumist ega ohtliku olukorda, kuigi ümerringi oli matse tublisti. Tulemust parandasid oluliselt just need jooksukad, kus enamus jalutasid, sai mõnuga koos rattaga joostud. Aega kulus vähe üle viie tunni.

 
At 14:02, Anonymous Anonüümne said...

Kas keegi on juba tootnud ka vaheaegade/kohtadega exceli? Jagage lahkelt!

 
At 17:58, Anonymous Anonüümne said...

Muda just ongi fun,mitte kruusateel 50-ga kihutamine,Bike võlu ongi selles,et sa saad sõita sellega igal pool!

 
At 18:23, Anonymous Anonüümne said...

Seekordse sõidu võtmeks ei olnudki kruusalõikude kiire läbimine. Need võidetud minutid kadusid hoobilt mudaugus.

11:35 postituses on üks väga õige point. PP peaks meelde jätma.

 
At 22:45, Anonymous Anonüümne said...

Ilmselt veel Ain-Alar Juhansoni geelide mõju all kirjutatud. Pikka teksti oleks kergem lugeda, kui see peatükkideks jagada. Aga igati huvitav osavõtja enda kirjeldus. 8)

 
At 07:24, Anonymous Anonüümne said...

Minu arvates on sõit ise hullem ämber, kui talvine nn haamriloo maraton. Miks ta seekord mingit kangelaslikust üritab leida, aru ei saa. Oleks võinud kirjutada, nii nagu on . Ise panid totaalselt mööda. NAgu haamriloos. Vot selles ongi haamriloo erinevus. Ükskord Pullerits küsis, nüüd on vastus

 
At 09:12, Anonymous Anonüümne said...

Tere

 
At 09:26, Blogger Priit Pullerits said...

Tere, Alar,
no oli Sul ikka sõit! Võtan tagasi oma teksti remargi, et võitsid mind tänu mu söögipausile, ja tunnistan siin valjul häälel, et kaotasin Sulle nii vähe üksnes seetõttu, et Sul oli nii palju ebaõnne. Arvan, et selle statistikaga võiksid pretendeerida TRMi äpardujate esikümnesse küll (kui arvestada neid, kes ikka finišisse ka jõudsid).

Eks see ole maitse asi, mis kellele meeldib. Mulle näiteks ei meeldinud see mudas mökerdamine kohe üldse. Mäletan, et mulle ka tekitasid esimesed rattarallid suurt hirmu, ja eks nad tekita pisut siiamaani, aga see aasta olen päris palju grupis maanteetrenni teinud ja see on andnud veidi enesekindlust. Soovitan Sulle ka, liiati on see ikka väga vahva tunne, kui tuiskad 40 km/h ja üle sellegi.

Su viimane postitus on kolmekordselt läinud - kustutan viimased kaks ära, et ruumiga mitte asjatult priisata.

Edu maratonijooksul, kus iganes see ka toimuma saab!

 
At 09:29, Blogger Priit Pullerits said...

Vaat nüüd ei saa küll asjast aru! Alar Savastver oli siia minu eelmise vastuse ette kirjutanud pika ja vahva komentaari oma ebaõnnest ja muust, see oli postitunud koguni kolm korda, aga kui oma eelmise vastuse talle üles riputasin - ja enne, kui jõudsin tema duubeldusi kustutama asuda -, kadusid need kõik mingil seletamatul põhjusel. Arvuti on tõepoolest inimkonna suurim vaenlane?

 
At 09:55, Anonymous Anonüümne said...

Kiirustamine, ülearune enesekindlus ja aeglane õppimisvõime klaviatuuri ning tooli vahel asuval filtril on arvuti kõige olulisem bugi.

 
At 10:42, Anonymous Anonüümne said...

Retsept harrastajale mudamaratonideks:
ära sõida ennast algul punasesse!

Ennast hoidsin seekord algul tagasi ning tulemuseks oli mõnusaim maraton kõigist seniläbituist. Porilõigud said läbi sõidetud suures osas ratta seljas ja ilma ühegi kukkumiseta (ka kummivalik läks täkkesse) ning viimased 20 km oli lihtsalt fun teistest järjepidevalt mööda vuhiseda.

Maanteeratturina andsin endale aru, et minu organism pole valmis 3...4 tundi järjest maksimumpulsi lähedase koormusega tööd tegema. Pole lihtsalt sellised treeninguid teinudki. Seetõttu osutus jõuvarude õige jaotamine määravaks, võimaldades osa energjat jätta rattavalitsemisele ning vältida raja lõpuosas nii tavapäraseid krambihoiatusi. Positiivsest emotsioonist rääkimata.

 
At 10:51, Anonymous Anonüümne said...

Tere Priit,

No ega siis väikese rajal ära tundmise ja sõbralik-tunnustava patsutuse pärast kohe nii kõva lärmi tegema pea, et minu tagasihoidlikku kuju ära mainid. Seal oli veel oma 700 lõpetajat enne, kellest esi-100 nimetan ma sportlasteks.
Seniks, kuni maiustasid Palu toitluspunktis, möllasin mina Palu punkti järgses (u 400m peale tunnelit või nii) muda-augus, kus kogenematusest õnnestus vahetada käiku nõnda, et ketti tagant 4-lt 5-le vahetades hüppas see hoopis kodarate ja suurima hammasratta vahele nii kinni, et 9-10 minutit kangutasin seda välja. (sealse kilomeetri läbimise aeg minu T6 järgi oli 13,5 minutit).
AGA see kõik minu arvates oligi TOTAALNE FUN!
ASr Kontos seega:
-1 nippel /kiivri peal isegi väike täke- ei tea, kas peaks vahetama välja?;
-u. 6 külili kukkumist, kõik minimaalse hoo pealt mutta-võssa ja viga ei saanud;
-keti kokku u. 4x tagumise "hammaka" vahelt välja sikutamine ja;
-lugematu hulk tõusukesi, kus ei saanudki aru, kuidas pedaalid ja kett üheskoos töötasid, sest viskasid üle ning;
- alates u. 45km-st sõitmine ainult taga alumise 3 hammakaga, ja eest vahetamine pole ka minul pidevalt nii käpas;
- lugemate arv tõuse, kus enamus minu tasemel sõitjaid kõndis rattaga ja see andis võimaluse iga säärase olukorraga vähemalt 5 mehest mööda joosta /mis polnud eesmärk omaette, kuid jooksmine on mulle veidi lihtsam, kui ratta taltsutamine/;
- umbes 3x rattaga joostes kokkumine, sest jalad lihtsalt libisesid poris omasoodu ja minu tahtele allumatult.
AGA VEEL KORD - kõik see meeldis mulle mega-palju rohkem, kui uhada kruusal 40km/h ja üle ja karta, et grupis mingi kukkumine ning vaja rangluud lappida vms. Lisaks sellise hooga sõites oleks ma olematu rattasõidu tõttu (alates 1. augustist sõitsin 3x baigiga, kokku 70 km) olnud kangete jalgadega peagi krampe peletamas ja appi hüüdmas - nüüd aga aeglane ratas-jooks-hüpe-ratas-hüpe-maokas rütm andsid piisavalt mitmekülgsust, et kruusal saadud kange selja tunnused ennast meelde ei tuletaks. Et ma nii vähe meelega ei sõitnud, on teine teema - soovisin sügiseseks maratonijooksuks veidi treenida, kuid Ülemiste järve jooksul saadud jalavigastus sundis veel septembri 2 esimest nädalat jalgadele 0 koormust andma.
Selle keti sikutamise ajal Palu punkti taga mudasoo isetekitatud hooldamatuspunktis vaatasingi, et OHHOOO_ kui ilus rong rattureid tuleb vahelduseks - enne ja pärast tilkusid kõik üksinda, aga Sa olid kena laiaõlgse eskordiga eest ja tagant, lisaks veel mõned sappa haakinud, kes punasele ristile järgnesid.

AlarS.

 
At 10:52, Anonymous Anonüümne said...

Mis on Priidu blogis head?
Hea on see, et ta kirjutab rahvaspordiüritustest.
Halb on see, et teised ei kirjuta, mille tulemusena puudub võrdlus ja konkurents.
Konkurentsi puudumine aga viib taseme alla, mida on näha juuresolevalt pildilt.
Selles ei ole süüdi Priit vaid teised. Priit lihtsalt leidis tühja koha, mida täita. Parema puudumisel asi seegi.Edu talle selles!
Samas olen nõus Priidu öelduga, et lollusega tuleb võidelda, ja seda siin jagub. Edu ka kommentaatoritele!

 
At 10:52, Anonymous Anonüümne said...

Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

 
At 10:53, Blogger Priit Pullerits said...

AlarS-i jätk 10:51-le:
Üldiselt arvan, et tehnika ikaldus 75%-l osalejaist mingil määral ja nii seda sõitu tulebki võtta – tehnikasport.

Peale sunnitud "taastumispausi" muidugi pingutasin koheselt üle nii enda kui ratta jaoks ning pidin mõõdukas olema, et nüüd üldse lõpuni saada... Kusjuures hale on see, et just alates 50-st kilomeetrist läks enesetunne paremaks, mida näitas ilmekalt edenemine trassi vastaval lõigul.

Kokkuvõttes elu esimene NELIK läbitud neljakümneselt. Kas veel ka - seda ei julge lubada, sest kevadine maanteesõit oli minu adrenaliinitaluvuse piiri peal ja võib-olla ainult kena talvine 5 kuine lumi võib mu alalhoidlikku mälu järjekordseks registreerimisvooruks tuhmistada. Igatahes rattamaraton jättis võrreldes -ralliga palju mõnusama fiilingu. Aga eks mulle meeldibki lumelaud ka veidi rohkem, kui mäesuusatamine... Selline "soft off-piste", muidugi mitte half-pipe koos saltodega a"la BMX.

Tervisi ning jätkuvat kena ehk intrigeerivat sulelendu. Ise loodan sügisel ikka 42,2km kirja saada üle mitme aasta enne kohalikku EUROle üleminekut (näit. kuskil Lõuna-Eurooopas), mil see tükk jalgade tõttu on tegemata jäänud.

 
At 10:56, Blogger Priit Pullerits said...

No siin on saanud nüüd küll kõvasti plätserdada. Alar Savastveri suurepärane kokkuvõte oma sõidust oli millegipärast süsteemi arvates "too large" - no mitte ei saa aru, minu meelest on siia suuremaidki sõnavõtte jäetud. Siis lõikasin ja kleepisin seda, ikkagi kadus ära. Siis lõikasin ja kleepisin uuesti, vahepeal kustutasin oma jama. Nii et kokkuvõttes on tulemus süsteemi pretensioonikuse ja minu oskamatuse tõttu süsteemi üle trumbata just selline, nagu see on. Et mis mul on enda õigustuseks öelda? Ega olegi midagi...

 
At 13:01, Anonymous Anonüümne said...

IT rule No. 1 by me - "Keep it as simple as possible, don't customize and you will be happy!"

 
At 13:21, Blogger Madis said...

Priit, inimkond on Arvuti kõige suurim vaenlane :-D

 
At 14:48, Anonymous Anonüümne said...

Tänud Lehole ja kiirabi Maksimile kelle paarist sõnast oli maaslamajale(seda just psüholoogilises mõttes) abi et maraton pärast õnnetust ikka lõpuni kulgeda, mitte katkestada.

Jalg valutaks siiani mõlemal juhul kui oleks katkestanud või lõpuni sõitnud, emotsioon oleks ristivastupidine.

See mudane rattamaraton oli kokkuvõttes mõnus usun et väga paljud rattasõbrad on korra, kuid vähemal määral sarnast muda kogenud ka varsemalt sellel aastal ja ei ehmunud sellest ära.
Näiteks: Mulgi või Rakke maratonil ja ka Rakvere ratatmaraton oli suht mudane.

Priit

 
At 15:41, Anonymous Rahvasportlane said...

Anonüümne kell 10:52 - Eestis peab mitu harrastussportlast blogi just oma sportlike ettevõtmiste kohta, nt kyljetuul.wordpress.com

 
At 16:43, Anonymous Anonüümne said...

Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

 
At 09:00, Anonymous Anonüümne said...

Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

 
At 09:55, Anonymous Anonüümne said...

Paradoksaalsel kombel põrkas Priit kokku just "Küljetuule" Jüriga. Intsidendi kirjeldust tema vaatevinklist on võimalik lugeda: http://kyljetuul.wordpress.com/2010/09/23/juri-celebrity-deathmatch/

 
At 09:22, Anonymous Anonüümne said...

Priidule soovitan soojalt järgmine rattahooaeg valida mõni sobivaim ja enesele rohkem rahulolu pakkuv võistlus, nt ems või eec sarjadest.
lähtuda võiksid motost, et iga mees jäägu oma liistude juurde. Mõttega, et head võistlust korraldades, pole mõtet paari kuu pärast korraldada Kükametsa 100 kepikõndi. või kui mõte olekski, siis seeläbi kannatab see üritus, mis peaks saama 100 % tähelepanu juba oma nime ja hea kvaliteedimärgi tõttu. Ehk pole mõtet üritada korraldada ega osa võtta Kükametsa 100 kepikõnni etapist kui võiks valida sõidu, mis paistab silma oma headuse, taseme, korralduse ning osavõtjate huvi poolest. Mägiratta puhul soovitan sulle soojalt 2011 tulla Rakke etapile ning nautida seda sõitu, mis tehtud hea sõidu enese pärast.
Natuke segaselt öeldud, aga ehk said mu mõttest aru. autor: anonüümne alkohoolik

 
At 07:47, Blogger Unknown said...

jordan 13
yeezy boost
roshe shoes
van cleef
longchamp
michael kors handbags
air jordan
nike flyknit
adidas ultra boost
fitflops

 
At 09:02, Blogger raybanoutlet001 said...

zzzzz2018.5.14
oakley sunglasses wholesale
ecco outlet
coach outlet
oakley sunglasses
nike huarache femme
michael kors
supreme clothing
pandora jewelry outlet
reebok shoes
christian louboutin shoes

 
At 05:27, Blogger Unknown said...

adidas superstar
michael kors outlet
caterpillar boots
moncler jackets
louboutin shoes uk
adidas tubular shadow
chrome hearts
crazy explosive
yeezy shoes
nike huarache

 

Postita kommentaar

<< Esileht