reede, august 13, 2010

Pullerits: Kus saab rattasõidul adrenaliini üles lüüa?

Neljapäevane rattatrenn hakkas viimaks ometi treeningu ilmet võtma. Põlva maanteed mööda Tartusse tagasi tulles tõstsid veloklubilised lõpuks oma tagumiku sadulast. Terve suve andis seda oodata.

Jaan Veeranna, endine äss, lasi ühe mehe eest ära ning siis riburada pidi teisi ühekaupa teda püüdma. Kuna mina klubiline ei ole, hoidsin vaikselt grupi sappa ja vaatasin seda rabelemist eemalt pealt. Paistis, et meestele endale pakkusid need kiirendused samuti lusti ja lõbu. Nende remarkidest ja näostki oli näha, et veri vemmeldas ja sportlik erutus ajas pisut üle ääre.

Kui kõik klubilised, kes spurtima pidid, olid teele läinud, haakisin end viimasena Tartu poole sööstnud Veeranna tuulde. Õigesti tegin, et passima ei jäänud. Sest need, kes minu taga temaga kaasa ei läinud, jäidki grupist maha.
Ei taha naiselikult emotsionaalseks muutuda, aga ohh, kuidas mulle meeldis üle pika aja kiiremat sõitu teha! Arvan, et tervelt poolteist minutit sai pingutada. Siis olid eessõitjad käes ja tempo langes taas tavapäraseks.

Paraku jõuame siin taas rattaspordi kui mugavusala teema juurde.

Kõigepealt ütlen ühte, ja pange seda tähele: ma ei tea rattaspordist ega rattatrennist mitte midagi. Ma ei üritagi siin sõna võtta, mis on õige ja kuidas peaks. Sest, nagu öeldud - ega te seda juba ära unustanud? -, ma ei tea sest tuhkagi.

Küll aga tean ma seda, mis on kõva trenn. Ja eilsed kiirendused ei olnud kõva trenn.

Esimene kiirendus kestis umbes poolteist-kaks minutit. Siis järgnes ligi kümme minutit rahulikku sõitu. Seejärel tuli teine kiirendus, aga see oli vaevalt minuti pikkune. Siis taas ligi kümmekond rahulikku minutit ja siis viimane kiirendus, heal juhul pool minutit.

Kuidas oleks minu arust põnevam olnud? Kui grupp koos, siis kohe uus kiirendus otsa. Või kui eespool oleks kogunenud väiksem grupp, siis oleks sealt mõni mees omakorda kiirenduse teinud. Vaat see oleks alles põnev olnud! Ja pingutama panev.

Igatahes eilset rattatrenni ei anna kiirendustest hoolimata võrreldagi korraliku samalaadse jooksutrenniga. Ja seda tean ma küll täpselt, sest olen jooksutrenni teinud.

Kui on ikka kavas 7-8x200 m (27-28 sekundiga) üle kaheminutilise pausi, siis alles tunned, mis on trenn ja mida see sinuga teeb. Või 5-6x300 m (45 sekundiga) üle kaheminutilise sörgipausi. Rääkimata 7x1000 meetrist, mida tegin alles kaks aastat tagasi, kui jalad veel kannatasid, ja kus lõigu keskmine aeg oli alla 3.30 taas üle kaheminutilise pausi. Selliseid trenne tehes oled lõpuks ikka täitsa läbi.

Seesuguste jooksutrennidega võrreldes võingi väita, et jalgrattatrenn on mugavustrenn.

Aga asja saab palju põnevamaks ajada. Päris pööraseks.

Üle-eelmisel nädalavahetusel sattusin Kütiorgu downhilli ehk mäest laskumise trenni. Kes tahab Tartu rattamaratonil kõvasti aega võita ja head tulemust teha, peaks kindlasti seda ala proovima. Saab väärt allasõidu kogemusi.

Mulle käib downhill igal juhul üle mõistuse (sic!). Jah, Kütioru põhjas seistes ei tundu seal nõlvast allasõit teab mis üüratu teona. Aga niipea kui raja äärt pidi ülespoole ronisin, sain alla vaadates aru, et ma ei julge alla sõitmiseks ratta selgagi istuda. Hirm tuleks peale.

Viljar Teppo, Eesti kogenuim downhilli sõitja, seletas julguse ja hirmu kohta: "80 protsenti on peas kinni, ülejäänu on tehnika." Kui mõni üritab kõva meest mängida ja enda kartusi alla surudes ikka rajale minna, siis olgu talle hoiatuseks Teppo sõnad: "Punnitades ei ole mõtet peale minna, enne pead asja endale lahti mõtlema."

Nii et kes kihutada tahab, kihutagu maanteel, mitte aga mägedes. Või arvate teisiti?
*
Aga kui tahate testida oma teadmisi spordist, siis purege lahti, mida on Postimehe sporditoimetus tahtnud lugejaile teatada selle tänase pealkirjaga: "Asashoryu MMAsse?"?
******Tõrvanina rand, Hiiumaa. 12. juuli 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1-5: Downhilli ratturid Kütiorus 8. augustil 2010. Fotode autor: Priit Pullerits

23 Kommentaarid:

At 14:14, Anonymous Anonüümne said...

Üks sumokas tahab minna puuri kaklema.

 
At 16:28, Anonymous Anonüümne said...

Lõpeta palun ükskord see MUGAVUSSPORDIALA jutt ära. Miks sa pead mugavalt grupi taga tiksuma, ole grupi ees, tee tööd ja vea, nii et mugav ei oleks. Ise harrastan juba üle 10 aasta jalgratta sõitu, käin maastikul kus on tõusud ja langused, singlid jne, ütleks et ei ole just väga mugav, pärast 2h treeningut on ikka väsimus peal.Tee üks Elioni etapp kaasa, näiteks pühapäeval Rakke, kui pärast seda ka nimetad rattasporti mugavaks, siis olen sinuga nõus. Või mine sõida tund aega Vooremäel ja ma arvan, et siis ei olegi jalgratta trenn enam nii mugav midagi.

Edu Tartu Rattamaratoniks valmistumisel.
Toomas

 
At 16:46, Anonymous Anonüümne said...

Velo-klubilastel on peaaegu igal nädalavahetusel võistlused ja kui nad sinu soovituste järgi trennides panema hakkaksid, oleks toss varsti väljas. Võistlustel saab niimoodi kihutada. Trenni tuleb mõistusega teha.

 
At 17:13, Blogger Priit Pullerits said...

16:46 - täitsa nõus, ma saab absoluutselt aru, miks veloklubilised teevad trenni nii, nagu nad teevad, mitte nii, nagu mulle meeldiks. Aga ma räägingi vaid oma mõtetest ja tunnetest, ma ju rõhutasin, et ma ei kavatse neid õpetada. Niisiis: need on vaid minu mõtted ja tunded! Olen veloklubilistele südamest tänulik, et nad lubavad mul oma trenne kaasa teha, ja vastutasuks hoian hästi vaikset ja madalat joont, v.a lõpuspurdid, kus üritan ka kiirust üles saada, aga ennekõike ikka nii, et mitte ennast ja teisi ohustada.

Aga Toomas - pange tähele, et ma räägin maanteel grupiga treenimisest ja nimetan seda mugavusspordiks. Ma ei ole mägirattasõitu mugavusspordiks nimetanud - kuidas ma saakski, kui ma seda ala ei tee. Seda ala mitte tehes pole ka võimalik ju sellele hinnangut anda. Ammugi veel mugavuse kohta.
Aga aitäh lugemast ja sõna sekka ütlemast!

 
At 17:20, Anonymous Anonüümne said...

Eit, mis eit: "ma ei tea rattaspordist ega rattatrennist mitte midagi. Ma ei üritagi siin sõna võtta,...". Ise võtab sõna mitmeid artikleid päev mitu korda järjest, kuid väidab, et ei võta sõna. Võtad ju ja väidad igasugu asju!!! Ole mees ja võta vastutus sõnade eest, mitte ära häma, et tegelikult ei öelnud ma midagi, kuigi õpetusisõnu jagub igasse ilmakaarde.

 
At 17:40, Blogger Priit Pullerits said...

Nagu vene sõjaväes öeldi, siis eelmisele: dlja osobo netolkovõh ištso raz objasnjaju: need siin on minu mõtted, mis on ainult minu ainult mõtted, mis on minu arvamusavaldused, ei midagi enamat, ja nende väljendamise vabadus ju mul ometi on, eriti oma blogis, ja need ei ole mingil juhul veloklubilistele juhtnöörideks, õpetuseks, korralduseks jne. On sellest siis nii raske aru saada?! Hämmastav: rõhuta mingit asja või kaks-kolm korda, ikka ei saa mõni mees aru ja ajab oma joru.

 
At 18:05, Anonymous Anonüümne said...

Mõni on ikka eriti pika arusaamisega. Sõnavõtt on sõnavõtt. Vahet pole, kus sa seda avaldad. Mis sa Totu päevaraamatu jutukestega saavutad? Mõni võtab veel tõe pähe. Konsulteeri asjatundjatega ja pane midagi asjalikku kirja. Pealekauba hakkad ehk isegi maailma asjadest aru saama.

 
At 18:10, Anonymous Anonüümne said...

Minu arust on need Priidu rattateemalised postitused igati ok ja täiesti tip-top lugemismaterjal. Olles ise "veloklubilane" on vägagi amüsantne lugeda kuidas n.n. kõrvalseisjale kogu see värk tundub. Naerda - ja seda eelkõige POSITIIVSES mõttes - on päris palju saanud. Nii et Priit, pane sama mahlakalt edasi! Ja eks seda peab igaüks ise vaatama kui mugavaks ta endale ühe või teise spordiala kujundab.

 
At 18:59, Anonymous Anonüümne said...

Ei ole asjakohane irvitada. Kuigi jah. Surematu Nossov kirjutas oma Totu-raamatus: Lollidemaal oli lollide päevaleht ja see oli väga populaarne, kuna kõik tahtsid teada, mida lollid loevad!

 
At 22:18, Anonymous Anonüümne said...

Priit osutab õigustatult kiirenduste lühidusele. Kujutlege kui jooksja trenn koosneks kolmest 50-120s kestusega kiirendusest 5-10 minuti intervallidega (ja pool tundi soojendust enne ja pärast) siis see peaks küll mingi 100m imesprinter olema! Harrastajat läheb enamasti kergema vastupanu teed ja kogub kilometraazi. Intervalltreening nõuab kõvasti motivatsiooni.

 
At 06:56, Blogger Rünno Ruul said...

jooksuga on halb võrrelda - niimoodi kiirendusi pikema jooksu sees teha on väga kasulik ja tõstab toonust. ilmselt tegelikult sama asi rattasõiduga, et sõit monotoonseks ei läheks. nagu aru sain, see polnud mitte tugev treening.
ja kusjuures intervalltreening on minu arust palju lihtsam teha kui kilometraasi kogumine... trenn ju lühem ja saab puhata vahepeal....

 
At 13:30, Anonymous Anonüümne said...

to:jooksust
>> hommikune 8km oli samuti väga rahulik.
ja õhtul siis pikemad kiirendused, mida kogunes 9,4km jagu ca 3:50kandis tempoga,..
See on juba profi suhtumise poole. Kaks treeningukorda päevas jääb tööl käivale harrastajale unelmaks.
Rattasprinterid ilmselt teevad ka kõvasti aeglustusi 8) TVst on näha, et trekisprindis lausa seistakse 8))

 
At 14:04, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh, veloklubilane 18:10 - kohe näha, et need, kes asja sees, saavad mu kirjutistest aru, teised niisama õelutsevad ja lahmivad. Veel kord, tänud professionaalse toetuse eest! Ja loa eest teie rattatrennis osaleda. Toredad kutid kõik seal koos.

 
At 18:25, Blogger Rain said...

Priit, ütled oma kommentaaris, et sa ei saa anda hinnangut spordialale, mida sa ise ei harrasta.

Kuidas sa siis saad anda hinnangu uisutamisele ja nimetada seda mugavusspordiks, kui sa ise ei oskagi uisutada?

 
At 20:31, Blogger Rünno Ruul said...

to:13:30

üldse mitte profi vaid tavaline tööl käiva amatööri elu. kes veidike viitsib ja tahab, leiab ikka lühikeseks trenniks aega, tööpäev ju vaid 8tundi :P

 
At 14:23, Anonymous Anonüümne said...

Kiire jooks on ühtlasi ka aeglane jooks.
Kiire jooksu saavutamiseks tuleb õik üleliigne ja takistav aeglustada:
- üleliigsed liigutused
- takistavad pinged kehas
- üleliigsed keharütmid
- üleliigsed kehalise koormuse aistingud
- takistavad hirmud
- jooksult tähelepanu kõrvaletõmbavad ümbruse jälgimised
- takistavad mõtted.
Ideaalis tuleks kõik mittevajalik aeglustada viia nulli.
Ja kui mittevajaliku aeglustamine on maksimaalne, siis on ka kiirus suurim.
Kiirus ja aeglus on siis tasakaalus.

 
At 10:47, Anonymous Anonüümne said...

Kus see mugavusspordiala jutt sul TRR ajal oli, kui tühja pilguga peale mitmendat suurt gruppi finišisse loksusid. Need mugavus-sportlased olid hämmastaval kombel sinust kõik eespool sel aastal, rääkimata eelmistest? :)

 
At 22:02, Anonymous Anonüümne said...

priit on nunnu.

 
At 23:00, Anonymous Anonüümne said...

Nunnu on Priit!

 
At 11:17, Blogger Priit Pullerits said...

To 10:47 - mina olin see, kes selle grupi, millest lõpuks maha jäin. üldse tööle pani. Pärast Otepääd käis pikalt matkamine, mina hakkasin seal kiirust üles vedama. Ja maha jäin kogenematuse ja oskamatuse tõttu, sellest olen siin pikalt kirjutanud - palun tutvuda enne olukorraga, siis tulla targutama.

 
At 22:40, Anonymous Anonüümne said...

Priit!
Sul on võimalus Artiga koos Võru Rattarallile oma oskusi minna realiseerima. Ainult, et seal on kiirenduste asemel väiksed põntsakad. Igati korralik trenn valmistumaks Tartu Rattamaratoniks.

 
At 11:33, Anonymous Anonüümne said...

Priit, kirjutad õigesti, oskamatus ongi see, mis sulle sellest alast mugavusala teeb.
Neile, kes asja valdavad ei ole see mugavusala.
Kuna sa uisutada ei oska, siis on ka see sulle mugavusala.

Aitäh, sain lõpuks vastuse küsimusele, millele sa ei vastanud - mugavusala on see, mida PP ei oska.

Mingi ala mugavusalaks kuulutamine tähendab tegelikult hoopis seda, et sa ütled, et sa seda ei oska.
Kas poleks mõistlik järgmine kord otse õelda,et sa ei oska seda, mitte hämada mingist mugavusest?
Edu sulle mugav mees!
(Mugav tähendab oskamatu)

 
At 11:00, Anonymous Anonüümne said...

Äge ikka küll, kuidas mõnel hari punaseks läheb ja ei suuda elu rahulikult võtta. Priit, lase edasi. Neid solvunuud uisutajaid ja rattureid siit mõnsa lugeda. Aga näed, seda blogi nad lugemata ka ei jäta!!!!!!

 

Postita kommentaar

<< Esileht