esmaspäev, august 23, 2010

Pullerits: Kuidas ma Võru rattarallil ilma püüdsin teha?

Kui ma kodus teatasin, et kamraad Art Soonets, kes juhib Baltimaades Scanpixi fotoagentuuri, tänu millele saan siin avaldada ilusaid pilt, kutsus mind taasiseseisvuspäeval Võru rattarallile, kuulsin vastuseks: «Mine ja abiellu ka selle Artiga.»

Juba võistluse stardikoridoris ähvardas olukord käest minna. Osa mehi tuli oma kolmekohalise tagumikunumbriga läbi teise grupi ning puges lindi alt läbi esimesse gruppi. Neil on litsents, kõlas õigustus. Ühel hetkel oli neid litsentsimehi nii palju, et teise grupi (100-200) liikmete seas tekkis spontaanne tahtmine samuti oma positsiooni parandada. Juba olid mitmed valmis linti üles tõstma, kui ütlesin, et ärge tehke seda, sedasi tekib kaos. Nad siis ei teinudki.

Jalgrattaspordis on mõned kirjutamata reeglid. Näiteks see, et söögipausi ajal keegi vahespurti ette ei võta. Aga reegliks võiks saada ka see, et kes tahab litsentsiga ettepoole saada, peab seda stardis korraldajatele ette näitama ja siis sisenema sellesse koridori, kuhu litsents tal lubab siseneda. Teine kirjutamata reegel võiks olla see, et stardikoridoris keegi oma grupis ettepoole ei trügi. Kui tahad startida oma grupis esireast, tule aegsasti kohale. Ratastega on niigi kitsas ning eesmiste vahelt läbi pugemine ei ole kellelegi mõnus. Järgmine kord ütlen sellistele kõva häälega, nii et kõik kuuleks: «Ei, siit küll mööda ei saa! Kus sa varem olid, et nüüd siia trügima tuled.» Võtku sellised tüübid eeskuju Allan Orasest, kes tuli esimesse grupi viimaste seas ning võttis seal rahulikult koha sisse tagumises reas, mitte ei hakanud ettepoole pugema, ehkki ta tase oleks seda vabalt lubanud, isegi õigustanud.

Pärast tehnilist starti Võru piiril võeti kiirus kohe üles. Vaatasin spidomeetri pealt, et kerges vastutuules mindi 50 km/h. Hoidsin rahulikult tuulevarju, sest ega ettepoole olnud kusagile nihkuda. Peamine oli jälgida, et eesmistega vahe sisse ei tuleks.

Esimese pöörde eel vaatasin, et kaks meest olid suure grupi eesotsas selja küüru tõmmanud ja üritasid putket teha. Mitte ei saa aru, mida seesugused mõtlevad. Kellele nad ennast näidata tahavad? Ent samas oli ka näha, et grupp venis pikaks nagu soolikas. Ja see ei olnud hea märk.
Varsti juhtuski see, mida karta oli. Sõidetud oli 14 km, kui keegi lasi eespool vahe sisse ja oligi krõksti! kett (mitte ratta oma) katki. Nüüd tuli pingutama hakata: kas saab hammastega veel grupi tagumikust kinni või mitte. Minu õnneks leidus samasuguseid meeleheitlikke üritajaid teisigi, näiteks nr 44, ja üksteise alla tempot kerides saigi end gruppi tagasi veetud.

Paraku mitte kauaks. 17. kilomeetril tuli s-kurviline raudteeületuskoht, kus tuli hoog maha pidurdada, ja kui selle uuesti üles sain, oli lõõts nii pikaks veninud, et jäi vaid suurele grupile head teed soovida.
Tegelikult juhtus see, mis paratamatult kunagi juhtuma pidi, isegi hilja. Soonets, kes oma mustas Fordis kohtunikuna kõige taga sõitis ja mahajääjate numbreid kirja pani, tunnistas, et oli pikka aega imestanud, et ma ei tule ega tule talle selg ees vastu. Ja kui ma siis lõpuks tulin, sõitis ta minust vähimagi haletsuseta mööda ning jättis mind iseenda eest võitlema.

Ausalt öeldes puudus mul sel võistlusel eesmärk. Soonetsiga Tartust Võrru sõites asja arutades leidsime, et mõistlik oleks teha endale üks ilus väljasõit, nautida Lõuna-Eesti loodust ja ilusat ilma, mitte pärasoolt välja pongestada. Sest mis vahe seal on, mitmenda koha ma saan. Sellega pole mul kellelegi midagi tõestada.
Niisiis, 17.-18. kilomeetril, just enne Haanja tõuse, jäin üksi. Tõsi, tee äärest haakis end minu seltsi veel paar sõitjat, aga neile ülekohut tegemata võin väita, et ega neist eriti abi olnud. Näiteks nr 50 (kahjuks pole kuskilt leida, kes mis numbri all võistles) hingeldas tõusude lõpus nagu auruvedur, mis ausalt öeldes andis mulle vaid jaksu juurde: see motiveerib, kui tunned end teistega võrreldes paremini; siis tekib isegi hasart, et peaks püüdma konkurente kõvemini küpsetada.
Samas, ega mu enda kiirus neil tõusudel ka kiita olnud. Vaatasin, et 27 km/h. Nojah, mõtlesin, grupp läheb kindlasti 35ga. Isegi gruppi nägemata tundsin, kuidas vahe muudkui käriseb. Kuid ega mul muud ka teha olnud kui edasi pressida. Selg ees tuli vastu veel paar sõitjat. Läksin hooga mööda. Viimaks vaatasin vilksti! üle õla – ja mis ma nägin: päris pikk hanerivi kasutas mu veoteenust. Ega ma kade olnud. Vähemalt ei saa keegi pärast öelda, et ma luuslanki lasin.

Enne Haanja teele keeramist otsustasid kaks meest, nr 116 ja 136, nina minu selja tagant välja pista. «Kas on abi vaja?» küsis üks neist. «Miks ka mitte» või «kulub ära» – midagi sellist sai vastatud. Aga nemad olid ka kaks ainsat, kes initsiatiivi ilmutasid. Teised hoidsid endiselt kindlameelselt tagaplaanile.

Üllataval kombel ei kujunenud tõus Haanjasse nii raskeks, nagu olin kartnud. Kohati tundus isegi, et laskumisi on vaat et sama paljugi kui tõuse. Ja peagi hakkas eespoolt paistma üks väiksem grupp. Ma ei kahelnud põrmugi, et saame selle kätte.

Enne Haanjat saimegi. Ja kes seal grupikeses olid – enamik puha Tartu Velo klubi vormis mehed. Nii et järelikult ühistrennidest tuttavad tegelased. Kui nad alla neelasime, sõitsin tõusul kohe kõige ette, et märku anda: hei, mehed, näete, mina siin! See mõjus. Paul Lõiv, Velo klubi teravamaid lõpuspurdimehi, rääkis pärast võistlust supilauas, et oli saanud ikka paraja kreepsu, kui nägi, et minusugune oli järele jõudnud. Et palju ei puudunud, et parema meelega oleks ta sõidu sellise sürpriisi peale hoopis katki jätnud. (Hiljem püüdis ta end vabandada vahepealse haigusega. Oleksin võinud ka vabandada, et sorry, mehed, et mugavustrenni pealt teid kinni püüdsin. Ja vabandust ka selle eest, et olen sel aastal sõitnud rattaga vaevalt 1900 km.)

Pärast Haanjat tuli huvitav üles-alla ja keerakutega lõik. Hoidsin ikka kangekaelselt grupi eesotsa, sest kujutasin ette, mida pärast öeldakse, kui ma seda ei tee: näete, lasi teiste taga villast, tööd ei teinud. Kui aga grupp minu arust liiga rahunenult sõitma hakkas, siis vajutasin ühel avarama vaatega lõigul kõvemini pedaalidele, tõmbasin kõige ette, vedasin kiiruse 50 km/h-ni, et hakataks ikka kiiremini liigutama. Aga mis te arvate, et see manööver kedagi morjendas? Mõnesaja meetri järel piilusin selja taha – kas sa kae, grupp oli umbes poolsada meetrit maha jäänud. Hiljem kuulsin, et teised olid selle vahesööstu peale peenikest naeru pidanud.

Aga mulle meeldis sõitu pisut elevust ja vaheldust tuua. See pole ju kuigi põnev – ühiselt loksuda. Ent siis, kui ülejäänud mu uuesti kätte said, lausus Lõiv umbes nii: «Kolmandik distantsi on läbi, näis, kas sa lõpuni ka nii kestad?» Siis hakkasin mõtlema, et tõepoolest, hulk tõuse on veel ees, ja kas on ikka mõtet end sedasi kulutada. Endine suusamees Peip Reedi oli mulle paar päeva enne võistlust rääkinud, kuidas tema Rõuge kandis sageli maha on jäänud. Rõuge oru läbimine ootas aga peagi ees.

Nii palju olen rattasõidust ikka jagama hakanud, et grupi sappa ei tohi jääda. (Ja grupi sabast ma ju seegi kord just maha pudenesin.) Niisiis lähenesin Rõugele teisel positsioonil ja võtsin laskudes juhtohjad enda kätte. Sest äkki tehakse Eesti ema kuju juurde tõustes taas selline sööst nagu Tartu rattarallil Otepääle, mis on peamisi minusuguste maharaputamise kohti.

Üllataval kombel oli Rõuge tõus täiesti talutav. Ohtlik moment tekkis vaid siis, kui mäe otsa jõudnuna raami küljest pudelit võtsin ja tagumiste eest kogemata läbi vänderdasin. Minu viga! Palusin vabandust. Õnneks oli kiirus väike ja midagi ei juhtunud. Kuid mingisugusest ilmselt samalaadsest olukorrast tekkis Tsoorus katastroof.

Aga enne Tsoorut tuli läbida veel üks org ja sealt üles vändata. Seal hämmastas mind üks tõsiasi. Nimelt see, et tõusust rassisid kõik üles küll, kuid seejärel lasti ühiselt jalg sirgu ehk võeti sisse puhkeasend. Mu meelest oleks võinud just siis juurde panna, et kontrollida, kes jaksab ja kes mitte. Ainsana jaksas koos minuga Vladimir Katin (nr 130). Teised aga võtsid umbes kilomeetriks kõik minu sappa ega üritanudki jätkuval laugel tõusul ette tulla. Mis siis, et minust ja Katinist eespool näitasid kolm jooksikut tahtmist putket teha. Aga kas mitte Lõiv polnud see, kes teisi tagasi hoidis, et las nood lähevad?

Tsoorust välja sõites juhtus hirmus lugu. Järsku oli eespool kuulda raginat ning seejärel nägin, kuidas üks ratas, ilma sõitjata, vähemalt kahe meetri kõrgusele õhku lendas. Pidurdasin, sujuvalt. Tundsin, kuidas mulle tagant sisse sõideti. Olin mõttes valmis, et nüüd on käiguvahetaja rikutud. Siis kuulsin, kuidas mulle otsasõitnu kukkus. Kõik see käis nii kiiresti, et polnud õieti aega ehmudagi. Ja ega keegi juhtunust suurt numbrit teinudki. Grupp sõitis tagasi vaatamata edasi. Julm ala see rattasport – langenud jäetakse lahinugväljale surema, igaüks on ainult iseenda eest väljas.

Kui jõudsime Valga-Võru maanteele, hakks tempo tõusma. Ja tunnistan ausalt, mulle see eriti ei meeldinud. Esiteks, kuna võeti haneritta, tuli täpselt luurata eessõitja selja taga ja hoida hoolikalt vahet. Teiseks, kuna ohtlikku tahaotsa ei tahtnud langeda, hoidsin pidevalt umbes 5.-7. positsiooni. Isegi kui saabus aeg eespoolt taha vahetada, ei riskinud minna rivi lõppu, vaid hõivasin ikka koha kolmandiku peal. See tähendas, et pidin enam-vähem pidevalt olema võitlusseisundis. Ja pikapeale hakkas see väsitama. Nii et siis, kui nihkusin vahetustega 2.-3. kohale, lasin nimme pisut vahe sisse ja tõmbasin tempot alla. Huvitav, kas keegi sellest aru ka sai? Aga ega see ju keelatud ole, eks? Taktikaline mäng, on ju nii?

Kõige raskem hetk saabus siis, kui keerasime umbes 20 km enne lõppu Võru-Valga maanteelt kõrvale ja tuli pikem tõus. Järsku sõitsid kõik minust hooga tagant mööda. Ühtäkki avastasin end grupi lõpust. Kas nüüd jäängi maha, tuli väike hirm. Võtsin jõuraasud kokku ja pressisin järele, et vaid paremkurvi järel näha, kuidas tõus läheb muudkui edasi. Uhh! Aga sisendasin endale, et ei anna alla, ei anna alla. Tahtejõuga sain endast võitu ja jäin ilusasti gruppi. Nii kui üles sain, läksin kohe positsiooni parandama. Ära tagaotsast, ära!

Järgnev tõusude-laskumistega keerutav kitas tee oli taas rohkem minu maitse. Paari kilomeetri järel, kui keegi mu enesetunde järele päris, tundsin end taas väga hästi. (Aitäh huvi tundmast!) Nii hästi, et võtsin rahulikult sisse oma koha grupi esimeses kolmandikus. Olin enam-vähem kindel, et nüüd ma enam grupist välja ei pudene.
Viis kilomeetrit enne lõppu saabus Soonets oma musta Fordiga vastu. See andis tiivad – tähendab, et lõpp on peagi käes. Kuid ega keegi üleliia kihutama tõtanud. Selge, et kõik passisid parajat hetke, mil on suurelt teelt Võru kesklinna suunas keeratud.

Tagantjärele mõeldes oli teistega koos passima jäämine vististi viga. Kuna tempo oli viimastel kilomeetritel rahulik, oleks pidanud pigem end sadulast püsti ajama ning Fordile järele spurtima. Huvitav, kas Lõiv, keda ma peale Tsooru intsidenti olin vaid korra grupi eesotsas näinud, oleks ka siis teistele hõiganud, et las ta läheb? Suure tõenäosusega poleks ma lõpuni kestnud, aga vähemalt oleksin üritanud.

Nüüd läks aga nii, et viimasel pooleteisel kilomeetril hakati nii vasakult kui paremalt ettepoole trügima ning peagi olin taga karbis. Kuid ega ma kurda, sest finišieelse terava parempöörde tõttu ei söandanud ma niikuinii äkilisemaid liigutusi tegema hakata. Peamine on grupiga õnnelikult ja tervena finišisse jõuda, olin jõudnud järeldusele, kui tarbetus lõpurüsinas kõik kihva keerata.

Lõpus läkski nii, nagu arvata oli. Lõiv lõi lõpuheitluses kõiki. Jäin temast maha üheksa sekundit, olin oma grupis eelviimane. Kõik võtsid lõpukurvi laia kaarega, püüdsin seestpoolt vabalt rajalt lõigata, aga tulemus oli see, et tuli hoog maha pidurdada ja sealt ei olnud enam võimalik kiirust üles saada. Sain 2:42.19ga 124. koha, seenioride teises vanuseklassis olin 18., võitjale kaotasin pisut üle 19 minuti.

Hinnangut ei oska ise kogenematuse tõttu anda. Las seda annavad teised. Igatahes parim naine kaotas mulle neli minutit. Nagu ka Raul Kaldre, kes andis mulle aastaid tagasi oma kasutatud pulsikella. Olavi Mõts, kõva pedaalija Haanja Rattaklubist, lõpetas viis minutit hiljem. Üldse tuli minust hiljem üle lõpujoone 71 võistlejat. Aga 123 lõpetasid enne... Siit, nagu kombeks öelda, on nüüd hea edasi minna. Aga kuhu? Ja mis mõttega? Ja kas ikka on?
******
Aed Laukal Hiiumaal. 11. juuli 2010. Pildistanud Priit Pullerits

Foto 1: Enne Võru rattarallit sai iga osaleja endale Võru spordihoone seinalt sobiva ratta valida. Nali! Tegelikult on see rattapood Saksamaal. Foto autor: Reuters/Scanpix

Foto 2: Liivalinn Võrus Tamula järve kaldal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pullerits üritab Haanja kõrgustikul üksinda grupile järele jõuda. Nali! Tegelikult on see foto rattavõistluselt USAs New Hampshire'i osariigis. Foto autor: Scanpix Sweden
Foto 4: Võru rattarallil ohustasid osalejaid teedele langevad kivid. Nali! See kivi on kukkunud teele Saksamaal. Foto autor: Scanpix Sweden
Foto 5: Võistlejaterivi hakkab pikaks venima - seda küll Venemaal, mitte Võrumaal. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 6: Nii harjutasid biitlid rattasõitu 1965. aastal Bahamas, aga Võru rattaralli starti ei ilmunud kahest elus liikmest ikkagi kumbki. Foto autor: TopFoto/Scanpix
Foto 7: Eesti ema kuju Rõuges. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Abivalmis noormees abistamas õnnetut rattaneiut - seda mitte Võru rattarallil, vaid Vera Sorokina maalil "Noorus".
Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 9: Nii sõitsid ratturid nõukogude ajal. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 10: Nii aitab koer rattapolitseil ratturite üle korda - mitte küll Eestis, aga kusagil Aasias. Foto autor: Topham Picturepoint / Scanpix
Foto 11: Pärast Võru rattarallit riputasid kõik osalejad oma sõiduvahendi Võru spordihoone seinale tagasi. Nali! Tegelikult on see sama rattapood Saksamaal, mis on avapildilgi. Foto autor: Reuters/Scanpix

43 Kommentaarid:

At 13:03, Anonymous Anonüümne said...

Mõts vahetas rajal 2 korda kummi.

 
At 16:19, Anonymous Anonüümne said...

põhimõteeliselt ega edasi pole kuhugi minna, see kärbsemust mis sind maailmatipust veel lahutab on nii tühine, aga samas nõuab palju treeniguid.

 
At 19:09, Anonymous Anonüümne said...

Kirjutamata reegel Pulleritsu poolt kirja pandud on kirjutatud reegel! Kahjuks viisaksust pole ollagi, mitte ainult spordis. MA saan aru, et siinne ajaveeb on Pulleritsu elatusallikas. Ega reklaami ju tasuta teha. Samas ju Pullerits päris näljas pole, nii et võiks lubada omale ausaks jäämist. Amatöörsportlastest ei maksa rääkidagi. Ega ometi spordis keegi su leiba ära ei võta - säilita härrasmehelikus. Sa saad ju ometi seda omale lubada. Uskuge see on suurem väärtus, kui paar kohta eespool olek.

 
At 20:36, Anonymous Anonüümne said...

Pullerits-ajakirjanik on selle loo kirjutamisel "jala pikalt sirgu" lasknud.

 
At 20:48, Anonymous Anonüümne said...

http://kyljetuul.wordpress.com/

 
At 21:07, Anonymous Anonüümne said...

minu meelest lihtsalt TUBLI SÕIT!

Monika

 
At 21:51, Anonymous Anonüümne said...

Mina olin kaa supilauas! Nii see päris ei olnud Priit! Sinu blogi on kurb lugeda, sest oled eneseimetlejast kämbu, kes suudab ka kõige paremast sõnast selle kõige nõmedama poole välja imeda! Priit, Sa oled lihtsalt VÄIKE!!!

 
At 21:55, Anonymous Anonüümne said...

Vabandage, aga minu meelest üks igavamaid võistluse kirjeldusi, mida kunagi olen lugenud. Pärast hakkasin mõtlema, et mis selle loo mõte on? Olen vist liiga vanaks jäänud ja tundub, et eelistan oma naist alfaisaste mõõduvõtule.

 
At 22:54, Anonymous Anonüümne said...

Priidu kirjutised on Eestis täiesti omanäolised ja mina neis küll mingit eneseimetlust ei leia. Pigem vastupidi. -- Mitmel korral on siin blogis kurdetud, et Tartus pole kohta, kus jalgrattasporti teha. Tallinnas on jooksumehest Nõmme linnaosavanema Rainer Vakra eestvõttel alustatud 13 milj maksva Männiku - Saku - kergliiklustee ehitust. Super! Ja see on ainult üks osa Harjumaa kergliiklusteede võrgustiku ehituse programmist. Tartlane peaks ehk mõtlema, kas valib poliitikuid, kes tippsportlastega teles tihti pildil või neid, kes rahvale ka tegelikult taskukohaseid sportimisvõimalusi loovad.

 
At 09:37, Anonymous Anonüümne said...

sõistin alguses sinuga pikalt kõrvuti, aga mingi hetk olid kopsud täiesti kinni, hõbeniit hakkas suunurgast lehvima ja sinna see esimene grupp kadus... rääksin kodus naabrimehele, et sain elus esimene kord pulleritsu käest pähe, ta ei öelnud midagi, ainult vangutas pead... priit, sind tuleb kartma hakata :-) ole hea mees, tule Haanja 100-le ka, tahaks sulle mõnuga tagasi teha :-) vabandan, kui sind alahindan, aga arvan, et seal läheks sul kannatamiseks...
raul k.

 
At 10:18, Anonymous Anonüümne said...

Nagu sa, Priit, asja ise lõpus kokku võtad: Sa oled sellel alal kogenematu. Selles valguses on aga eriti irooniline sinu jutt "taktikast", mille sisuks on keti sisse aukude tegemine. Kui sa natuke grupisõidu kogemust omandad, siis saad aru, et selliseid ei peeta mitte "tatkikuteks" vaid "nõrkadeks" ja/või "rumalateks". Aga noh, kogemus ei tule muuga kui kogemisega.

 
At 10:21, Anonymous Anonüümne said...

naiste suusatamises uus tulevane tegija, kui ta oma ala peale tagasi enam ei saa:
http://www.epl.ee/artikkel/582265

mp

 
At 11:38, Anonymous Anonüümne said...

Kui teised grupist ära sõita üritavad, siis on reaktsioon selline: "Mitte ei saa aru, mida seesugused mõtlevad. Kellele nad ennast näidata tahavad?". Kui ise seda teed, siis "meeldis sõitu pisut elevust ja vaheldust tuua. See pole ju kuigi põnev – ühiselt loksuda."

 
At 11:56, Blogger Priit Pullerits said...

10:18 - muidugi olen kogenematu. Aga ega ma selle pärast põe. Peaasi, et ma teistele n-ö käru ei keera. Teisalt, kas polegi kogenematusest põnev kogenuis segadust tekitada.
Siit ka vastus 11.38-le: nood, kes kõige eest ära läksid, pidid ju ometi olema kogenud sõitjad, kes seesuguseid lolle tõmblemisi ei tee, aga minusugune teises otsas võib ju igasugust tsirkust korraldada, sest ega ma võidu peale sõida, mul peamine, et endal põnev oleks.
Raul - Haanja 100-le ma kindlasti ei tule. Minu mugavustrennid ei ole selle läbimiseks piisavad. Seal kaotaksin kindlasti. Ja kindlasti kaotan ka Tartu rattamaratonil. Maastikurattasõit on mulle müstika. Nii kui pisut raputab, teen ai-ai (mulle see p***etr****mine ei meeldi, no offense intended) ja lasen jala sirgu. Mäest alla tulen jalakäija kiirusega. Aga nii ju kaugele ei jõua, eriti kiiresti mitte.

 
At 18:47, Blogger Madis said...

Priit, tule ikka Haanja 100-le. Ma võin seltsi pakkuda terve 8-9 tunni ulatuses. Sest ega ma vist kiiremini sealt ikka läbi saa.

 
At 19:39, Anonymous Anonüümne said...

Talvel ei lubatud kommnenaariumis suusatamise teemal sõna võtta, kuna kommentaatorid polevat 40 täis ja täielikukd amatöörid, kuna ei poel Tartu Maratonil 100 seas. Nüüd aga väidetakse täielik amatöörlus on kellelgil huvitav lugeda. Artiklite sisu on täielik jamps. Välja arvatud haamrilugu muidugi. Lihtsalt vaatan kuid madalale võib üks kõrgharitud ajakirjanik langeda maninpuleerimise libedal teel.

 
At 22:43, Anonymous Anonüümne said...

BBC lükrapükstes 35-40 aastastest meestest 8)

http://www.bbc.co.uk/news/magazine-10965608

 
At 10:05, Blogger Priit Pullerits said...

Lp 19:39 - palun täpsustage. Aga ärge niisama lahmige. See, mis te kirjutate, on sama hea, kui ma teie kohta kirjutaksin: 19:39 on täielik imbetsill, see, mis ta räägib, on haige hobuse unenägu, ainult see, kelle IQ ei küüni isegi 70ni, võib seesuguse postituse siia panna, ilmselt on tema sügavad kompleksid seletatavad sellega, et teda on lapsepõlves seksuaalselt süstemaatiliselt kuritarvitatud. Kuidas meeldib? On teil nüüd hea olla?

 
At 13:03, Anonymous Anonüümne said...

to 22:43
U R damn right. Straight to my point.
Sellepärast juba plaaningi oma Kuota Kharma 2010 maha müüa :)
Paar või kaks tosse hooajal on palju odavam ja tervislikum. Ja vähemalt minu puhul on näha peale jooksmist /-5kg viie nädalaga/ tulemust vastupidiselt ratta vuramisele /+3kg kahe kuuga/
Lisaks ei pea asfalti nõnda palju kartma :) ega vihmast ilma pelgama.
Ainult kevadel tuleb väga ettevaatlik olla, et mitte korrata /oh, kui rumal endast- juba 3 kevadet järjest erinevad traumad samade jalgadega (sic!) peale kolme-nelja nädalast sörkimas käimist. Lisaks piisab tõesti vähemalt poole väiksemast treeningusse investeeritud ajast.
Eriti hea, et praegu puhkusel perega viibides saan täiesti normaalsed treeningud ühildada pere tegemistega - 1,5h magab ülejäänud pere pikemalt /1h jooksu +30min riietumisele ja dushile/. Ratast ja kulutatavat aega ei annaks vist purki panna ?
(Sa abiellu selle Soonetsiga, tuleb meelde) :)
Aga kellele sobib, ma maha ei tee -v-o tuleb kunagi endal tuhin uuesti peale.
AlarS - Mamis (middle-aged man in sneakers)

 
At 14:13, Anonymous Anonüümne said...

To 10.18.
Mina olen ka selliseid auke keti sisse meelega jätnud ja siis kinni tagasi sõitnud. Miks? Eks ikka sellepärast, et lihtsalt tuules istujatest lahti saada, kes siis hiljem kõvad finishi tegijad on. Ah, et nii grupisõidus ei tehta. Võibolla küll, aga eks igaüks taha "naabrimehele ära panna" ja kui see on üks võimalus, jättes naabrimehe veel tagumisse gruppi kiruma, siis miks ma seda kasutada ei võiks.

Jarek

 
At 18:01, Anonymous Anonüümne said...

Mida ma täpsustama pean. Kas soovid konkreetset linki sinu oma talvisele arvamuseavaldusele? Selgita millsed on sinu poolt sellised risti vastupidised süüdistused kommenteerijatele. See ju on manipulatsioon!

 
At 19:53, Blogger Priit Pullerits said...

Et siis kui haamri saan, siis on hea lugu. Aga kui kirjutan vähem emotsionaalsetest asjadest, ja kirjutan keskmise harrastaja vaatevinklist, siis on kohe jamps?

 
At 21:21, Anonymous Anonüümne said...

Tähelepanu, kõik, kes te demagoogiat õpite. 19:53 kommentaar on justkui õpikust. Oli küsimus, et miks on risti vastupidised süüdistused kommenteerijatele. Aga vastus kõlas hoopis haamri ja emotsiooni teemadel.

 
At 22:40, Anonymous Marek Sander said...

Selle blogi kirjutaja ajab lihtsalt muigama.Sõita koos harrastajatega ja kirjutada sellist jama? Mees on palju lõvi sokolaadi söönud!!

 
At 09:49, Anonymous Anonüümne said...

Kui kirjutad keskmise või isegi algaja harrastaja vaatevinklist, peab lisama kindlasti, miks algaja tüüpmõttekäigud valed on. Mitte sedasi, et alast ei saa aru, järelikult naise ala. Pole ju raske välja uurida. Kas sinus ei tärka uuriva ajakirjaniku instingid?
Et algajast saaks edasijõudnud kasutaja, mitte et jääkski algajaks ja lõpuks loobub spordist üldse.

 
At 15:03, Blogger Priit Pullerits said...

Ei saa aru, mis te siin tahate. Kui olete kõik nii kõvad ässad, et teate ise, mis on õige ja kuidas peab - andke aga minna! Mina teid ei takista ja õiendama ei tule. Rohkem tolerantsust, seltsimehed. Ja vähem demagoogiat - et kirjutagu ma kindlasti, miks algaja tüüpmõttekäigud valed on?! No tule taevas appi. Kui ma tean, mis on vale ja kuidas on õige, siis ma teeksin ju õigesti. Seda esiteks. Ja teiseks, mille alusel te siin umbluu deklareerite, et mingid minu mõttekäigud, mida te isegi ei spetsifitseeri, mis mõttekäigud, on valed? Väide, et miski on vale, on subjektiivne hinnang. Minu kui subjekti seisukohast on aga kõik õige. Ja miks peaks minu seisukoht olema valem kui teie oma? Et ma olen vähem kogenud? Aga äkki ei ole? Äkki ma julgen ausalt tunnistada, et ma ei ole äss, aga teie seal anonüümsuse kattevarjus ässate nii, et vähe pole. Ja arvate, et sellepärast ongi õigus. Ha-ha-haa! Teiega siin sel teemal vaidlemine, kuni ma ei tea, kellega ma vaidlen, on sama mõttetu nagu teil üritada kõhutuule jõul mäest üles sõita. Õppige kõigepealt väitluse esimene ja elementaarne reegel selgeks: väitlus saab toimuda vaid kahe võrdse poole vahel. Mina esinen endana, aga teie võtate anonüümsuse kattevarjus kui mitte jumala, siis vähemasti teenelise treeneri rolli. Good luck, mina teiega siin kemplemise peale enam oma energiat kulutada ei kavatse.

 
At 16:10, Anonymous Anonüümne said...

Kulla mees, sa oled ise loonud keskkonna, kus soodustad anonüümselt vastamist. Kui sul on nii suur kihk personaalselt suhelda, siis tee kaks klõpsu ja inimene peab end enne kommimist identsifitseerima.

Ja tee endale selgeks, miks sa seda blogi üldse pead. Kui on hirmus kirjutamise nälg, siis kirjuta ja ära närveeri kommide pärast. Kui tahaks hullult tagasisidet saada, siis ole valmis seinast seina arvamusteks (aga need võivad olla mõjutatud personaalsest antipaatiast sinu vastu). Kui tahad oma jüngritega suhelda, siis postita neid jutukesi Ardile ja Pärtlile ja teistele meiliga.

Minule jääb igal juhul su motivatsioon ebaselgeks, miks blogi pead. Mina lugesin seda seni Postimehe veebis ning käsitlesin kui Postimehe ajakirjanike Priit Pulleristu ja Martin Šmutovi spordiblogi. Paar nädalat pole PM veebis seda blogi enam ei uuendatud ja sõber ütles blogspoti aadressi. Nüüd ma vaatan, et siin käib kõvas ärapanemise vaimus miski veider sõnasõda, kus mõlemad osapooled ajavad oma poolvildakat tõde taga. Ikka Lible tegi ja Lible tegi. Nii nagu blogipidaja ees, nii teised takka järele.

Konkreetne küsimus: millal saab taas Postimehe veebist blogi lugeda? Ei istu need poriloopimised.

 
At 17:11, Anonymous Anonüümne said...

Anonüümne või mitte. Vahet pole. Tead seda väga hästi.Mingit võrdsust pole olemas. Esiteks Sina valid endale meelepärased faktid, mida omatahtsi tõlgendada. Teiseks sa sõidad oma profesionaalsete oskustega esimesel võimalusel oponendist üle. Ise kiidad takka, et teadma peab ka midagi. Kui sinuga sama tehakse (alati on mingil alal targemaid), on lahti seakisa. Seda vastuolu oligi tarvis tõestada. Kolmandaks. Sa ei soovi diskuteerida. Kuigi ise kutsud diskuteerima. Nii kui vaidluseks läheb, on kohe jutt, et tee oma blogi, kui ei meeldi ära loe jne. Palun ära lollita

 
At 20:53, Anonymous Marek Sander said...

Vabandage... aga ma küll ei tea mis spordialal on antud blogi pidaja kompetentne!

 
At 08:33, Anonymous Anonüümne said...

tuleb nii mõista, et krivošapka kommentaarid ei ole teretulnud. selge. kuid see ei muuda asja olemust.

 
At 08:14, Anonymous Anonüümne said...

«Mine ja abiellu ka selle Artiga.»


Sa armukese soetamisele pole mõtelnud? Naine mõtleb et sa oled armukese juures, armuke et naise juures, sina aga saad rahus vändata,vändata,vändata....

 
At 16:05, Anonymous Anonüümne said...

Ei muutu miski siin maamuna peal. Tropid jäävad troppideks.

 
At 10:09, Anonymous Anonüümne said...

Täna lõpetasin oma Postimehe püsikorralduse. Oled saavutanud oma eesmärgi, Priit!

 
At 08:05, Blogger Unknown said...

kobe bryant shoes
michael kors outlet
michael kors
michael kors outlet clearance
toms outlet
michael kors handbags outlet
ugg uk
cheap nba jerseys
toms outlet
louis vuitton outlet
20170214lck

 
At 10:19, Blogger raybanoutlet001 said...

louis vuitton pas cher
tiffany and co
49ers jersey
nike trainers uk
chargers jerseys
yeezy boost 350 black
the north face
washington redskins jerseys
nike tn
air jordan uk
2017.3.29

 
At 10:17, Blogger Unknown said...

www0416cheap jordans
coach outlet
new york jets jerseys
indianapolis colts jerseys
nike huarache
nike shoes
cheap ray bans
cheap oakley sunglasses
miami heat
air max 90

 
At 09:02, Blogger raybanoutlet001 said...

zzzzz2018.5.14
ralph lauren outlet
basket nike femme
nike shoes for women
pandora charms outlet
moncler online
true religion jeans
cheap jordans
coach outlet online
fitflops sale
canada goose outlet

 
At 05:22, Blogger Unknown said...

yeezy shoes
nike flyknit racer
http://www.kobebasketballshoes.us.com
basketball shoes
chrome hearts online
michael kors outlet
balenciaga sneakers
nike shoes
lacoste outlet
vibram fivefingers

 
At 10:36, Blogger Unknown said...

www0525

kobe bryant shoes
michael kors outlet
true religion jeans
canada goose outlet
kate spade outlet
magic jerseys
prada shoes
cheap jordans
canada goose outlet
oakley sunglasses

 
At 05:13, Blogger jeje said...

basketball shoes
dsquared2
moncler jackets
cheap jordans
true religion outlet store
louboutin shoes
salomon
ugg boots clearance
polo ralph lauren
christian louboutin shoes

 
At 05:28, Blogger Unknown said...

yeezy boost 350 v2
yeezy
golden goose
adidas stan smith men
michael kors outlet
adidas superstar
pandora bracelet
ultra boost 3.0
longchamp longchamps
ray ban aviator sunglasses

 
At 04:35, Blogger Unknown said...

jinyi921
nike huarache
coach factory outlet
hermes belt
true religion jeans
nike clothing
clarks shoes
true religion jeans outlet
coach outlet
off white shoes
michael kors outlet

 
At 10:36, Blogger yanmaneee said...

adidas nmd
kyrie 6
ultra boost
yeezy shoes
nike air vapormax
lebron 16 shoes
longchamp handbags
nike lebron 15
supreme
yeezys

 

Postita kommentaar

<< Esileht