pühapäev, mai 09, 2010

Pullerits: Kuidas konkurentidele heameelt valmistada?

Võistluspäeva hommikul kell viis tuli meie pere väike koerake, pooleteiseaastane kääbusšnautser Morgensilber Eye Candy ehk lihtsalt Candy ja andis oma parema käpaga mulle märku, et hei, aja end üles, mis sa siin põõnad, väljas läheb juba valgeks, lähme õue mängima. Läksimegi, kuigi olin kavatsenud magada kella kaheksani.

Tehvandi hotelli ees kohtasin pool tundi enne starti suusataja Kaspar Kokka. Tal oli olnud ootamatult suur seiklus Egiptuses, mis läks üksjagu kalliks maksma. Pärast väikest muljetamist hakkasin tõstma jalga käsipuule, et reie tagalihaseid venitada, aga kummalisel kombel läks sellest väiksest liigutusest vasak eesmine reielihas krampi. Seejärel hakkasid ühed osalised ennast kordamööda minu taustale seades üksteisest pilti tegema ja kui neile sõbralikult tähelepanu osutasin, oleksin äärepealt trepist käkaskaela alla lennanud. Üks meestest püüdis mind kinni.

Eelmisel päeval panustasin võistlusse 130 krooni. Ostsin Aivo Nadelilt, kes oli Tartu suusamaratoniks pannud mulle kokku vägagi toimiva turgutuskomplekti, hommikusöögile lisaks Sponseri batooni (neljaterapudrust läks kõht juba tunni möödudes tühjaks), enne starti sissevõtmiseks mingi BCAAga geeli (mida mõned välimuse järgi hambapastatuubiks pidasid), mida tuli spetsiaalse joogiga alla neelata, ja taastumiseks ühe tumeda vedelikuga ampulli.

Laupäeval olin teinud 2 km soojendusjooksu, jooksuharjutusi, 4x50 m lahtijooksud ja 4x100 m lõdvalt alla 17 sekundi üle sörgipausi, lõdvestuseks 1 km peale.

Viimane jooksuvõistlus oli olnud ligi kaks aastat tagasi Tallinnas sügisel 10 km. Enne tänavuse aprilli algust polnud jooksu poolteist aastat üldse treeninud, sest ahhilleuse kõõluse ümber tekkis armkude, nagu doktor Leho Rips minust läbi nägeva masina (magnettomograaf?) abil tuvastas, ja see välistas igasugused jooksuliigutused. Valus oli. Pühapäevaseks võistluseks valmistumine algas 3. aprillil ja kestis viis nädalat. Sedasi polnud mul aimugi, milline on mu suutlikkus ja milline võiks olla mõistlik algtempo.

Enne stardikanga alla astumist sain ühelt konkurendilt raporti, et täna on stardis väga palju neid mehi, kes tahavad mulle tingimata ära panna. Kostsin, et tean seda, olen sellega arvestanud.

Esimene kilomeeter tundus võrdlemisi rahulik. Aga juba tuli tagant Võrumaa sitke rattamees Tarmo Mõttus ja läks mööda. Võtsin tema tuulde. Enne suurt ristmikku tuli tõusul Raul Olle ja läks samuti mööda.

Asfaldi osa jooksin Mõttusega koos, aga niipea kui tuli porine osa, sai Mõttus eest. Ja tagant muudkui tuli ja tuli uusi mehi. Mõni ime siis, et Jaak Mae pidas vajalikuks mind enne esimest toitlustuspunkti, kus telereporter Lembitu Kuuse tuli tormates vastu täpselt nagu kaks aastat tagasi, paari hea sõnaga ergutada.

Nii nagu see pidev mööda minemine maastikul algas, nii see ka lõpuni jätkus. Üks väheseid, kellest ise umbes 6. kilomeetril mööda sain, oli Karel Tammjärv, aga tema ilmselgelt ei üritanudki võistelda ega konkurentsi pakkuda, nii et see kontramöödumine kahjuks ei loe.

Selleks ajaks oli klaar, et see jooks tuleb millegipärast väga raske. Algusest, mis võib-olla võis olla pisut kiire (ma ju ei tea, pole millegagi võrrelda), taastusin ajapikku küll ära, aga juurde panna enam ei jaksanud. Ja ega üritanud ka, sest 23,5 km on ikka väga pikk distants, et hakata tempo lisamisega riskima.

Aga tagant tuli muudkui uusi möödujaid. Õnneks sattusin kõrvuti ühe pika sinises dressis noormehaga, kes üle poole distantsi mulle seltsi pakkus. Selles mõttes, et ta soostus minuga samas tempos jooksma. Kõigil teistel oli märksa kiirem.

11 km enne lõppus luges Ain-Ivar Tupp alias dr Holden mulle kohaks umbes 130. Aga see halvenes peagi. Ja muudkui halvenes. Kentsakas oli see, et hingamine oli väga rahulik, oleks saanud juttugi ajada, aga jalad ei suutnud piisavalt särtsakalt töötada. Umbes 8 km enne lõppu hakkasid reielihased tasapisi kangeks jääma. Seetõttu võtsin eelviimases joogipunktis Dexali geeli, et ehk saab lõpuks pisut jõudu.

6 km enne lõppu tuli tagant triatleet Ain-Alar Juhanson ja vedas mööda ka kusagilt Siberist startinud (number üle 1700) Kaspar Koka ning veel paar meest. Küsisin minuga ühte tempot hoidnud noormehelt, et ega meie vist küll kellestki mööda jooksnud ei ole. Ta kinnitas, et ei ole.

Möödujaid jagus veel isegi viimasele kolmele kilomeetrile, kui reielihased olid juba täitsa-täitsa kanged. Üks neist oli Tartu maratoni esisajasuusataja Priit Rooden, kes hõikas, et võtku ma sappa, saame aja alla 1:40, aga tema samm oli palju pikem ja lahtisem kui minu oma. Ja ega see 1:40 jutt ka kuigi motiveerivalt mõjunud.

Mis seal salata, distantsi jooksul oli minust mööda jooksnud ka naisi. Kui lõpuni jäi alla kilomeetri, läks laguneval betoonsillal minust mööda veel üks naine, kellest tumedam oli vist küll ainult too keenialanna, kes naiste arvestuses võitjaks tuli. Johhaidii, mõtlesin - ähh, tühja ma mõtlesin, polnud seal enam mingit mõttetegevust -, ei saa ju lasta end viimasel kilomeetril naisterahval paika panna. Võtsin talle sappa ja lasin end vist isegi mõnele eesmisele mehele lähemale vedada. Plaan oli selline - pagan, ma vist ikka mõtelsin, polnud ma nii läbi midagi -, et katsun pehme s-kurvi tema tempos ära võtta ja eks siis näis, mis veel võtta on.

Sealt nukilt jääb lõpuni 200 meetrit ja need olid mul selle võistluse parimad 200 meetrit. Nii kui tõus läbi sain, lükkasin maksimumkäigu sisse. Seda psühholoogilist ümberlülitust raskes seisus olen varemgi proovinud. Trikk on selles, et pead endale sisendama, et jooksed 200 meetri lõiku - siis hakkavad jalad ja käed hoopis teistmoodi, teravamalt liikuma. Sellest pole kasu, kui mõelda, et okei, nüüd on finišisirge, katsuks pisut juurde panna. Ei, äkitselt tuleb söösta. Hetkega olin solaariumitšiki selja taha jätnud, kohe seejärel ka minuga suure osa võistlusmaast koos jooksnud noormehe, ja kuigi poolteist kilomeetrit enne lõppu minust möödunud noormees otsustas ka kiirendada, kui minu samme tagant tulemas kuulis, siis nii palju tal jõudu ei jätkunud, et lõpuni kesta. Nii et 200 meetriga kolm kohta ettepoole. Priit Rooden ei jäänud ka enam kuigi kaugele.

Pärast lõpetamist pistis võistluste diktor Riho Järveläinen mulle mikrofoni nina alla ja andis sedasi suurepärase võimaluse õnnitleda kõiki neid, kes tulid mind täna võitma, ja kellel see ka õnnestus. Neid oli kahtlemata väga palju. Ja siiralt, mul on hea meel, et nii paljud rivaalid said täna tunda oma suurepärasest sooritusest võrreldes minuga suurt heameelt.

Protokolli läks mu Tartu nn jooksumaratoni kõigi aegade kehvem koht, 156. Aeg 1:38.46 on poolteist minutit kehvem kaks aastat tagasi joostud isiklikust rekordist. Aga nii palju kui stendilt silmasin, siis oma vanuseklassis tulin seitsmendaks. See polegi väga kehv tulemus ju.

Ometi pääsesin ka pjedestaalile. Ja koguni korduvalt. Sain ürituse meediapartneri Postimehe nimel autasustada nii naiste kui meeste kolme Eesti paremat Postimehe tellimusega. (Seega hea, et vähemasti autasustamise ajaks finišisse jõudsin, aga tulevikku silmas pidades ei maksa korraldajail ja samuti Postimehe turundusjuhtidel vist enam väga riskida ja minule lootma jääda.) Pärast küsis üks huviline, kas Postimees hakkab nüüd ka Keeniasse käima. Ei hakka. Aga kui keenialane õpib ära eesti või vene keele ja hakkas Eestit esindama, on tal ka lootust edaspidi Postimees saada.

Kui pärast kella kolme koju jõudsin, oli Morgensilber Eye Candy rõõmust lausa pöörane, hüppas ja niutsus ja lakkus mu nägu. Koer on ikka truu sõber. Tema oskab igast tulemusest lugu pidada ja oma jäägitut poolehoidu välja näidata. Ja teeb sedasi endal ka tuju paganama heaks.

Foto 1: Tartu jooksumaratoni võitja Taivo Püi. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kaspar Kokk Tartu jooksumaratonil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Raul Olle Tartu jooksumaratonil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Triatleet Ain-Alar Juhanson (keskel) kutsub Priit Pulleritsu 7. augustil suurele rahvatriatlonile. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Priit Pulleritsu lõpuspurt Tartu jooksumaratoni lõpusirgel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Tartu jooksumaratoni lõpetajate peegeldus märjal finišialal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Kääbusšnautser Morgensilber Eye Candy. Foto autor: Priit Pullerits

53 Kommentaarid:

At 18:53, Anonymous Anonüümne said...

Noh ja kas lähed triatlonile?

 
At 20:09, Blogger Priit Pullerits said...

Vara veel sellele küsimusele vastust anda. Ma pole kolm aastat ujunudki. Seal on 1+100+10km ja neist kaks pole üldse minu alad, see lühim ja pikim. Aga Ain-Alar on sümpaatne sportlane, see paneb tema kutset kaaluma küll.

 
At 20:37, Blogger Madis said...

Kui ma ujuda oskaks, siis oleks 111 ühe osaleja võrra rikkam. Paraku veel mitte.

 
At 20:56, Anonymous Anonüümne said...

Minu koer oli ka täna tavapärasest õnnelikum kui jooksmast elusana, aga vähe raskelt kõndivana koju jõudsin. Ja siis tuli temaga õue minna ja nii saingi kohe "nautida" jooksujärgseid trepistkäimise rõõme. :)

K.

 
At 08:30, Anonymous Anonüümne said...

Üks "inspireeriv" video:

http://www.ohtuleht.ee/galerii/video/377921

 
At 09:33, Anonymous Anonüümne said...

Kas selle viimase 200m jaoks oligi vaja sajaseid lõike teha? Ma ei jooksnud sel aastal trennis ühtegi kilomeetrit alla viie min, aga PP oli selle supperspurdi ajal ohutus kauguses.

 
At 10:28, Anonymous Anonüümne said...

Tase tõuseb ikka hullu kiirusega. Eriti seal tagapool. Ise jooksin esimest korda nii pikka maad, ajaks 2:11. See andis koha 1140. Vaatasin huvi pärast eelmise aasta protokolli - selle ajaga oleks olnud rohkem kui 200 kohta kõrgemal...

 
At 10:43, Blogger Vigurivänt said...

Tase tõuseb metsikult jah. Vaatasin just eelmiseid tulemusi ja minu 1:35,15 oleks 2008 aastal andnud 46. koha, mullu 77. koha, aga tänavu kobistas jeeli 100 sisse.
Kuna varasematel aastatel eelnevalt jooksu ei treeninud, aga tänavu tegin detsembri algusest kuni siiani 300 km, siis oli lihas natuke rohkem ettevalmistatud. Mingit vahet ei tundnud, pärast 10. km jäid jalad ikka kangeks, vaid alustada julgesin kiiremini ja sealt ka ajavõit võrreldes varasemaga. Kuni poolele maale sai pidevalt kilomeetreid laotud 4 minutiga, siis tempo langes. Peale eelviimast TP-d kukkusin ja see lõi rütmi sassi, langesin üle 15 koha. Aeg eelmisest aastast parem 3 min, 2008 aastaga võrreldes 9 minutit.
Treenimisest veel nii palju kasu, et täna saan trepist ilma käsipuu abita alla kõndida.

 
At 10:54, Blogger Ain said...

Ise prognoosisin km läbida 4:15-4:20, kuid pulsi järgi joostes tuli isegi väheke nobedamalt, kuid ja tase on tõusnud ja selle üle hea meel, et viitsitakse ka joosta, mis pole teps kerge harrastus võrreldes suusa või rattasõiduga. PP-st sai möödutud Silberauto vahefinishis ja meelde jäi küll, et samm oli väga värske! Kiirendusi pole mõtet ikka niipalju teha, pigem tempokrosse, aga eks igaüks on oma saatuse sepp!

 
At 11:06, Anonymous Anonüümne said...

Palju pulsimõõtjatel keskmine pulss tule?

 
At 11:36, Blogger Pärtel said...

Priit, ma arvan, et konkurendid küll ei rõõmusta, kui Sul jooks välja ei tule, võita tahaks ikka parimas vormis Pulleritsu. Aga ega Sa ju nii palju oma varasemale tulemusele alla ei jäänudki - lihtsalt üldise taseme pidev tõus tähendab, et koha hoidmiseks peab olema aasta-aastalt kiirem, mis keskeas pole teadagi nii lihtne. Tänavuse ajaga 1.38.46 olnuksid mullu 120. ja 2008. aastal koguni 85.

Ma arvan, et lisaks tempokrossidele panustamisele oleks kasuks tulnud ka vähemalt üks eelnev võistlus, näiteks Kõrvemaal, mis oleks andnud aimu sellest, millist tempot tegelikult kannatad. Jooksin eile asfaldiosa Sust ca 50m tagapool ja möödusin ca 500m pärast kruusale jõudmist. Tundus, et nagu mitmed teised, üritasid ka Sina asfaldi hoogsat tempot kruusal ja küngastel säilitada ning pulss lendas punasesse, millest oli raske taastuda. Kaasnes järsk tempolangus. Väga ilmekas on splittide analüüs - Su esimene vaheaeg oli paremuselt 94., järgnevad 172, 183, 221, 209, 190.

 
At 12:23, Anonymous Anonüümne said...

Taseme tõusust:
2008 jooksis 35 meest alla 4 min/km
2009 59 meest
2010 74 meest ja 2 naist.
2011 ligi sada.
Selleks et saja hulka tulla, peab baastempo olema 4min/km.
Harjutama!
T

 
At 13:56, Anonymous Anonüümne said...

Võinuks ikka härrasmeheks jääda ja kaunitari enda ees üle joone lasta. Oleks ka silmarõõmu olnud. Sellest tüdrukust võiks lausa eraldi artikli kirjutada. Neid ei ole palju kes töötavad ööklubis baaridaamina, päeval aeroobikatreenerina ja suudavad veel nii hästi joosta. Minu poolt Respekt!!!

 
At 14:29, Anonymous Anonüümne said...

nojah, solaariumiga oli ikka veidi liiale mindud - aga ainult veidi :)

 
At 14:36, Anonymous Anonüümne said...

Kas 2008 polnud mitte väga palav ilm ja seetõttu olid ajad veidi kehvemad??

Ants.

 
At 16:04, Anonymous Anonüümne said...

Kui siis natukene. 2008 võitis 1:17:50 see mees, kes sel aastal sai ajaks 1:18:36.
Võitja ajad:
2008 1:17:50
2009 1:16:24
2010 1:16:11

 
At 16:10, Anonymous Anonüümne said...

2008a. oli ideaalilähedane ilm, + 20 sooja. inimesed on erinevad, oleks jooks laupäeval olnud, oleks isegi 5 min. kiiremini jooksnud. Nüüd aga jäid lihased kangeks:( Veerand tundi ennem starti välja tulnud päike, pani mind ümber riietuma, asendasin pikad püksid lühikestega. Imelik eks, aga + 10 + 12, on näiteks minu jaoks külm!

 
At 16:10, Anonymous Anonüümne said...

Jaa, kui nii edasi, siis on esi 100 sisse saamine juba super tulemus, ka Priidul.

 
At 16:13, Anonymous Anonüümne said...

"Johhaidii, mõtlesin - ähh, tühja ma mõtlesin, polnud seal enam mingit mõttetegevust -, ei saa ju lasta end viimasel kilomeetril naisterahval paika panna.
Hetkega olin solaariumitšiki selja taha jätnud."

Mind ka hämmastas, milliseid mõtteid ja tundeid naisterahvad Priidus esile kutsuvad.
Viisakusest on siinjuures kohatu kõneleda.

 
At 17:21, Blogger Priit Pullerits said...

Kuulge, kui te nii väga kõik viisakad tahate olla, siis miks te minust muudkui mööda jooksite, ma mõtlen just neid endast nooremaid mehi? Ja kas see oli viisakas mind oma sihikule seada ja minust mööda pressida, kuigi teada ju oli, et mul olid ahhilkad aasta otsa valusad olnud, nii et treenida polnud üldse võimalik?

 
At 17:52, Anonymous Anonüümne said...

Lahe jutt :) kahjuks teid rajal ega stardis ei näinud.

Endal oli ka raske, kõvasti raskem kui eelmine aasta. Põlvamaa parim sai oma pika sammuga enne esimest joogipunkti soliidse vahe sisse ja sinna ta kadus. Enamus rajast võitlesin pistmisega, mis vahetevahel "külastas" mind. Seega kulgesin vahelduva tempoga enamus rajast. Raja lõpus sai ilma pistmiseta Alar Savastveriga kembeldud, kes algul paistis krampidega hädas olevat, siiski tegi mulle ühe sekiga ära :D

Pean ka nõustuma teistega, et tase on tõusnud.

Järgmine aasta arvatavasti uuesti ja siis juba suurema treenitusega:)
Kure

 
At 18:07, Anonymous Anonüümne said...

to 16:10
Eks temperatuuride talumine ole kindlasti ka individuaalne kuid pikamaajooksuks ideaalseks peetakse +16 ,sinnakanti tänavu ka oli.Jahedam ilm tulemust negatiivses suunas ei mõjuta. Võrdluseks 2008.a (+23 finisis) tähendas automaatselt 5-7 sekundit lisa-aega igale kilomeetrile,rääkimata suuremast ajakulust tp-des. Mullune ilm jäi kahe äärmuse vahele nii et sel taseme tõusu ja rekordite real on täiesti objektiivsed ja paratamatud põhjused.

 
At 18:14, Anonymous Anonüümne said...

Keskmiseks tempoks tuli autoril 4:17.
Tempojookse oli ta enne teinud 4:15-ga, nädala keskmine 4:40 (pisut siledamal, aga ega see võistlus nüüd mägedes ka ei olnud).

Kas sellega peaks rahule jääma?

 
At 21:41, Anonymous Anonüümne said...

Maa külmand ja kärss kärnas!

Tulemused paranevad ilma jahenemisest ja igasuguste geelide ja jookide tarbimisest.
Asi on oluliselt lihtsam - tulemused paranevad palju olulisemast tegurist. Rohkem inimesi teevad rohkem trenni, kõik muu on seitsmendajärguline.
Ärge igasugust jama ka üle tähtsustage.
Priit jooksis vist nii hästi, sest tarbis enne starti igasugust keemiat, nagu ta siin kirjutas.
See, mis ta trennis tegi, on teisejärguline. Isegi see liiga intensiivse treeningu mõju on tarbitud keemia kõrval tühine.
Tänu sellele sai ta kiire alguse ja kiire kustumise.

 
At 21:56, Blogger Priit Pullerits said...

18:14 - ei sellega ei saa rahule jääda, kohe üldse mitte. Analüüs teisipäeval-kolmapäeval, seni seedigem asja.

 
At 22:23, Anonymous Anonüümne said...

Mitte tulemused ei lähe oluliselt paremaks, vaid osalejaid on iga aasta juurde tulnud ja juurde tulek on nii esi otsas kui taga otsas.
Vaadake näiteks palju on esi 200 sees suure stardinumbriga lõpetajaid. Sellise osalejate arvu kasvu juures tuleb aega tunduvalt parandad, et mitte kohas tahapoole kukkuda.
Lõpetajate numbrid
2007 - 1157
2008 - 1222
2009 - 1348
2010 - 1637

 
At 22:37, Anonymous Anonüümne said...

Hullund pilk, kas tõesti kaotus solaariumitšikile?
http://pilt.delfi.ee/show_original/9133379/

 
At 22:49, Anonymous Anonüümne said...

Priit, üks väike teemaväline küsimus: mida sa arvad sportlaste blogidest (nt Saue, Hunt, Taaramäe) ja sellest, et online-ajakirjandus nende najale uudisnuppe vorbivad?

Aitäh

 
At 04:43, Anonymous Vaatleja said...

Oi, oi, Priit. Kui see eel-eelviimane pilt sellest jooksust on, siis kes nii ilusast naisest mööda põrutab? Ikka kõrvuti!

 
At 07:19, Blogger Priit Pullerits said...

22:49 - sportlaste blogid on vajalikud infoallikad, aitavad ajakirjanikel jälgida, mida nad parajasti teevad ja mis on probleemiks. Ei jõua ju kõigi väljaannete kõik ajakirjanikud iga päev kõigile sportlastele helistada - ei, nemad ehk jõuaksid, aga siis ei jääks sportlastel peale telefonikõnedele vastamise enam treenimiseks kvaliteetaega.

 
At 09:29, Anonymous Anonüümne said...

to 21:41
Su ignorants sulle au ei tee.
Lihtne statistika-võtsin 6 tuttavat nime protokollist,kõik eas kus lisanduvad aastad enam töövõimet ei parenda -KÕIK eranditult parandasid tänavu oma aega, 4 sekundist(vananev endine tippmees), 6 minutini (naisveteran N65).
On asju mis mõjuvad vaatamata sellele kas sina soovid neid näha või mitte..

 
At 09:55, Anonymous Anonüümne said...

9:29 Võtan oma seitse tuttavat (üleelmise aasta võitja kaasaarvatud) ja saan vastupidise tulemuse.
Pole kunagi varem näinud nii massiliselt diplomisaajaid trepist alla tulemas ja kaebamas, et jalad on kanged, et valus on. See on jahedast kevadilmast.
Mõjuvad igasugused asjad, aga treenitus mõjub oluliselt rohkem kui muud asjad. Kui teisiti arvad, siis ära enam harjuta ja jää sootsat ilma ootama.

 
At 10:10, Anonymous Anonüümne said...

Mulle teeb muret korraldajate oskamatus transporti korraldada.
Talvel jäid paljud suusatajad starti hiljaks sest osalejaid toovad bussid võtsid enne Otepääd sõiduautode järjekorda ja seisid seal suurusjärgus tund.
Kirjutasin siis sellest. Tulemus oli see, et nüüd kuulsin transpordikorraldajat bussijuhtidele ütlemas, et järjekorrast tuleb mõõda sõita. Nüüd jõuti teise äärmusesse, olin ametliku transpordiga Otepääle tulles 2h enne starti kohal ja pidin selle aja seal külmetama.
Sooja ka ei olnud vaja teha, sest startisin võistlejaterivi keskel ja alguses sai ainult rahulikult liikuda. Üks tund hiljem Tartust välja sõita, oleks olnud piisav.
Korraldajate soov, et stardis oleks vähem sõiduautosid ja rohkem kasutatakse korraldajate transporti, ei täitu, pigem läheb vastupidi. Põhjuseks on oskamatus transporti korraldada.
T

 
At 10:43, Anonymous rax said...

Ma eeldan et taseme tõusul on oma koht ka tehnika arengul. Arvuti taga passivad inimesed leiavad treeningblogid, -foorumid, -kalendrid jne mis muudavad võistlemise kordi huvitavamaks. Ja ega see tase ka suurt midagi ole. 4 min/km saab kätte tõsise aastase trenniga. Ole mees ja pinguta!

 
At 11:40, Anonymous Anonüümne said...

"4 min/km saab kätte tõsise aastase trenniga. Ole mees ja pinguta!"
Olen sellega nõus, ainult et kõigi kohta see ei käi, näiteks Pullerits.

 
At 11:45, Anonymous Anonüümne said...

Mäletan, et olin aasta trenni teinud ja jooksin sügisel maratoni 2:51, mis teeb 4:03km. Tõsi suve veetsin õpilasmalevas, muidu oleks vast alla nelja saanud.
T

 
At 12:10, Blogger Priit Pullerits said...

Oot-oot, 11:40 - mis te siin silmas peate? Ärge ülbitsege. Minu trenn oli viis nädalat - jätke meelde: viis nädalat. Ei rohkem ega vähem. Enne seda olin viimase pooleteise aasta jooksul teinud jooksutrenni kolm korda, ja seda rohkem kui aasta tagasi. Nii et püüd jätta muljet, nagu oleks ma aasta otsa treeninud, on absoluutselt vale.

 
At 12:25, Anonymous Anonüümne said...

Priit, kas suusatamine ei olegi enam treening?

"absoluutselt vale."

 
At 12:30, Anonymous Anonüümne said...

Priit on kas supper mees või supper rumal. Tegi viis nädalat trenni ja tahtis esisaja hulka tulla. Kutsus veel teisigi välja.

 
At 12:41, Blogger Priit Pullerits said...

Suusatamine on treening, aga suusatamine ei aita jooksutulemuse saavutamiseks suurt kaasa. Näiteks tunamullu võitsin Aivar Rehemaad, mis siis, et ta on must palju rohkem suusatamist treeninud. Aga jooksu piisavalt ei olnud. Jah, nüüd ilmnes, et viie nädalaga pärast pooleteiseaastast jooksupausi paremate sekka ei murra. Minu viga oli see, et uskusin end jõudvat. Aga spordimees peabki uskuma, sest kui ei ole usku, ei tule isegi seda tulemusi, mis sedapuhku siiski tuli. Ja ega see nüüd maailma kõige kohutavam tulemus ka olnud. Igast kümnest startinust jäi üheksa minu selja taha! Küllap on ka siinsete kommenteerijate hulgas küllalt neid, kes nonde 90 protsendi hulka jäid.

 
At 12:42, Anonymous Anonüümne said...

rax - jätsite mainimata, et treenite kümneid tunde nädalas

jätke mõneks aastaks järele ja öelge siis uuesti, et 12 kuuga saate alla 4:00 joostud

 
At 14:01, Anonymous Anonüümne said...

"Suusatamine on treening, aga suusatamine ei aita jooksutulemuse saavutamiseks suurt kaasa."
Kui suurt on suur? Nii võibki hämama jääda.
Suusatamine ja jooks on vastupidavusalad, mis on treeningu ülesehituselt suhteliselt sarnased. Tegijad suusatajad (klassika) jooksevad päris palju treeningutel ja on tegijad ka jooksurajal (Veerpalu näiteks).
See, et keegi suusatajatest peale puhkeperioodi tuli treeningu ja seltskonna mõttes ülalmainitud üritusele, ei anna alust suusatajate jooksuvõime hindamiseks.
Olen näiteks null suusakilomeetriga TM startinud ja lõpetanud 300 hulgas, jooksin kogu talve.
Sel kevadel jooksin peale suusahooaega alla 200km ja olin Sinust eespool (olen vanem).
Organismis toimuvad kestvustreeningut tehes kindlad muutused (kohanemine), ja see ei sõltu spordialast. Natuke erinevate lihaskruppide kasutamisega kohanemiseks piisab lühiajalisest kohanemisest (viis nädalat on piisav).Tulemuse saavutamiseks on olulisem eelmine (eelmised) aasta, mitte viimane viis nädalat. Vastupidavustreeningus ei saavuta viie nädalaga erilist taseme tõusu, selleks on vaja aastaid tööd (seda saab teha erinevaid vahendeid kasutades (suusk, jooks jne.).
Ei jõu mina ka treenimise algtõdesid igakord siia lahti kirjutada ja siis lugeda ühe "asjatundja" kommentaari: "absoluutselt vale."

 
At 14:11, Anonymous Anonüümne said...

Priit, ei tea kui palju Sa kaks aastat tagasi treenisid kui minuti kiiremini jooksid võrreldes praegusega? Kui jooksu osakaal oli suurem praegusest, siis see ongi tõestus sellest, et suusatamine on ka vastupidavustreening ja aitab edukalt kaasa jooksutulemuse saavutamisele.
Igasuguste puhkust veetvate suusatajatega enda võrdlemine ja seda argumendiks toomine, näitab treeningualast asjatundmatust (tulemuse struktuur).
T

 
At 15:22, Anonymous Anonüümne said...

Keera bravuuri maha, mees. Kaia Kanepi oli hüsteeriline eit, Maris Tamm on solaariumitšikk. Kes võiks kanda nime prillidega karvajalg?

 
At 15:57, Anonymous Anonüümne said...

"Kuulge, kui te nii väga kõik viisakad tahate olla, siis miks te minust muudkui mööda jooksite"
Priit, kas oled naine, kellest pole lõpus viisakas mõõda ponnestada ja kes teisi solaariumitšikk nimetab ning peab vajalikuks kohta kätte näidata?
Mis mure Sul nende naistega on?
Olen Tln.maratoni viimased km esimest naist vedanud ja ta lõpujoonel ette lasknud. Ise pidasin seda küll mehelikuks teoks.
Tuleb veel meelde, et TM lõpus kiitlesid sellega kuidas ühele M60 härrale ära tegid. Äkki on viga mõtlemises?

 
At 16:05, Blogger Priit Pullerits said...

to 15:22 - ja kes on see anonüümne argpüks?

 
At 16:08, Anonymous Anonüümne said...

Jooksuks peab ka õige kehakaal olema erinevalt suusatamisest kus saab kaalu tehnikaga kompenseerida. Mina oma 90 kiloga olin suusmaratonil 200 hulgas, jooksus napilt 800 piiri peal, ehk 5 min/km. Seega ei aidanud kuidagi talvel kogutud suusakilomeetrid jooksus kaasa. Jookstud sel aastal ca 100 km.

 
At 16:12, Anonymous Rax said...

Priidu blogi. Ta võib siin kõiki igasugu nimedega nimetada. Kui ei meeldi - ära loe.

4 min/km tuli minul peale pooleteise aastast nii ja naa treeningut. Oleks alguses targem olnud, oleks kiiremini tulnud. Selles osas on Pulleritsul õigus, et treenerit on vaja. Kuigi ta ise kipub selle vastu alati eksima ja genereerib mingit müstilist treeningplaani lootuses, et on noor ja võimeks.

 
At 16:38, Anonymous Anonüümne said...

Peaks siin kommentaare kustutama hakkama.
Näiteks 12:10 ütleb endast erinevate arvamuste kohta: "Mis te ülbitsete ja absoluutselt vale"
Kes tekitab ja hoiab pidevalt selle blogi "kultuurset" taset?

 
At 17:59, Anonymous Anonüümne said...

Kas AS Postimees ja OÜ Postimees Online kuuluvad ka Priidule, et ta seal samu väljendeid võib kasutada?

 
At 09:52, Blogger Priit Pullerits said...

Jah, "absoluutselt vale" on hirmus solvav väljend, kohe kohutav mis hirmus, lausa Pressinõukogu kaasus. Give me a break!

Ja kui inimene ülbitseb, siis on tema korrale kutsumine, et ärgu ülbitsegu, samuti Pressinõukogu kaasus, sest kuidas julgeb keegi kedagi teist korrale kutsuda. Ei tea, mis punkti alla see läheb, kas sõnavabaduse piiramine või?

 
At 09:19, Anonymous Anonüümne said...

Priidukene, see ei ole solvav ja pressinõugogu seljataha ka ei tasu pugeda. Asi selles, et need väljendid ei ole argumendid, millega tarka juttu ümber lükata. See on lahmimine. Kui see ongi eesmärk või sinu tase, siis on iseasi.

 
At 06:09, Blogger Unknown said...

adidas neo
true religion
nike air zoom structure 19
nike air max95
kyrie irving shoes
kobe 9
prada sunglasses
led light up shoes
cartier love bracelet
cheap nfl jerseys

 

Postita kommentaar

<< Esileht