reede, märts 20, 2009

Pullerits: Miks pingutamine ei too spordis edu?

Miks ilmub siin järsku lugu hüppajast, küsivad ilmselt paljud. Aga sellepärast, et ses loos leidub oluline universaalne sõnum, mida tasub arvestada absoluutselt kõigi alade harrastajail, sealhulgas suusatajail ja jalgrattureil ja jooksjail ja kõigil teistel ka, olgu nad amatöörid või professionaalid. Mõned põhimõtted on lihtsalt niivõrd kõikehõlmavad, et pole vahet, kust need on ammutatud. Vaadake, kas leiate selle tähtsa iva üles! (Loo originaal ilmus tänases Tartu Postimehes pealkirja all "Lase lõdvaks - ja näe, lendadki kaugele".)
***
Elu suurima etteasteni jäi kõigest kaks päeva. Aga kui Sirkka-Liisa Kivine Torinos hotellituppa astudes soki jalast võttis, tabas teda ehmatus – jalg nägi oi-oi-oi kui hirmus välja.

Parem, tõukejalg, oli pahkluu ümbert üleni paistes. Ülejärgmisel päeval pidi ta aga seesuguse jalaga astuma Euroopa sisemeistrivõistlustel kaugushüppes kogu Vana Maailma paremiku vastu.

Ootamatult puhevile läinud paistetus oli seda üllatavam, et selle otsene põhjus jäi nädala taha. Kivine oli pannud trennis äratõukel jala valesti maha. Valu lõi sisse. Õhtul kodus tekkis turse. Järgmine päev värvus jalg siniseks.

Ometi ei paistnud olukord enne EMi päris lootusetu – tõukeliigutust andis trennis kõigest hoolimata sooritada. Kuid Torinos pärast lennureisi avanenud vaatepilt jalast rabas, kui nii sobib öelda, suisa jalust.

Mis kasu oli enam teadmisest, et vahetult enne traumat oli Kivine jõudnud tippvormi, kui näitas trennis nii sprindis kui hüpetes elu lennukamat minekut?

Aga siis juhtus ime. Paistetust trotsides sai Kivine kvalifikatsiooniringis oma alalise murelapse hoojooksu klappima, lisaks sai jala äratõukel täpselt enda alla ning lendas justkui iseenesest kergelt 6.66. Eales varem polnud ta sisehallis nii kaugel maandunud. Mullu suvel püstitatud isiklikust rekordist – ja suvised tulemused tikuvad tavaliselt olema paarkümmend sentimeetrit paremad talvistest – jäi puudu üksainus sentimeeter.

Selle tulemusega jõudis Tartu Ülikooli Akadeemilist Spordiklubi esindav 31-aastane Kivine oma elu esimesel rahvusvahelisel tiitlivõistlusel neljandana finaali.

Järgmisel päeval hakkas ta ülemäära pingutama. Ehk kangutama, nagu ta ise ütleb. Sedasi tuli leppida 6.51ga, mis andis võistluses, kus Ksenija Balta võttis 6.87ga võidu, kuuenda koha.

Nende kahe võistluspäeva võrdlusest koorubki välja saladus, miks neljandasse elukümnesse jõudnud Kivine oli veel paar aastat tagasi oma tulemustega reasportlane, kuid on viimase kahe hooajaga kerkinud tegijaks, kellega, nagu Torino-võistlus näitas, on edaspidi tark arvestada kõigil maailma nimekail.

Uus tase Kivise arengus saabus tunamullu. Pärit Paidest, õppinud pärast keskkooli Soome rahvaülikoolis humanitaaraineid, hakkas ta tõsisemalt harjutama kümmekond aastat tagasi, kui astus Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonda. Koguni nii tõsiselt, et üksvahe tekkis ülekoormusest vigastus, mis tõi pähe loobumismõtted.

Aga elukaaslane Ivo Kala, kes hüpanud kolmikut ja heitnud ketast, ei lasknud tal naelikuid nurka visata. Üheskoos nuputades ja katsetades leidsid nad ajapikku pasliku treeningsüsteemi, kus kiirus-, hüppe- ja jõuharjutused on Kivisele omavahel sobivas vahekorras.

Seitse aastat tagasi parandas Kivine oma kolmikhüppemarki ligi meetri. Ent häda oli selles, et 13.69 oli täpselt sentimeeter vähem, kui EM-võistluste norm. Sealt peale läks lahti suur ja lõputu pingutamine. Et igasugu norme täita. Et rahalisi toetusi saada. Et ennast tõestada.

Kuid pingutused, pidev mõtlemine võistlustele ja tulemustele, ei toonud soovitud edu. Sest ta pole oma loomult selline, tunnistab Kivine, kes oleks juba lapsest saadik unistanud olümpiale pääsemisest. Ta ei unistanud isegi Eesti meistritiitlist. Sedasi kõigest väest püüeldes läks ta oma olemusega vastuollu, tõmmates õlule vaid tarbetuid lisakoormaid.

Lõpuks hakkas lakkamatu pingutamine painama.

Kuni kaks aastat tagasi otsustas Kivine suhtumist muuta.

Üle-eelmisel hooajal hakkas Kivine sporti lõdvemalt võtma. Otsustas, et hakkab harjutama mõnuga, mitte nii, et veri ninast väljas. Näiteks erinevalt paljudest konkurentidest piirdub ta ainult ühe trenniga päevas – et säiliks nauding, mitte ei tekiks väsimus ja tüdimus.

«Sport peab pakkuma rõõmu,» kirjeldab ta oma uut hoiakut. «See ei tohi olla elu ja surma küsimus, hambad ristis töö. Spordis tuleb ette ka ebaõnnestumisi, ja kui ma võtaks seda liiga tõsiselt, oleks ka valu palju suurem.»

Uutmoodi hoiak on ilmnenud ka võistlustel. Kui varem keegi Kivisest kaugemale hüppas, lõi see sageli tuju alla ning rikkus järgmised katsed. Õhtul arutas ta ebaõnnestumist elukaaslasega kuni uinumiseni, et jätkata sellega hommikul ärgates.

Nüüd ta enam teistest end segada ei lase. Kui millelegi mõtleb, siis oma hüppe pikkusele, mitte kohale protokollis. Keskendub üksnes sellele, et realiseerida oma võimed ning saavutada oma maksimum. Nagu ta saavutas kergelt Torinos kvalifikatsiooniringis.

Aga kas pärast edukat võistlust sise-EMil ei teki oht, et Kivine paneb endale uute kauguste poole püüeldes uued pinged peale?

Ei, seda ta ei usu. Ta võib küll kadestada Balta keskendumisvõimet, samuti seda, kuidas ta hoovõturajal enne hüppele minekut end vihaseks peksab. «Aga kui ma seda endale teeks, hakkaksin selle üle naerma,» lausub Kivine.

Sest see ei oleks siis enam tema. Tema peab sporti võtma mõnuga. Mitte pingutades ja ponnistades.
******
Morro Rock, Morro Bay, California. 13. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1, 2, 4 ja 5: Sirkka-Liisa Kivine Tartu Ülikooli kergejõustikuhallis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Sirkka-Liisa Kivine hüppamas Tallinna Kalevi spordihallis Kuldliiga etapil. Foto autor: Arno Saar, Õhtuleht / Scanpix

7 Kommentaarid:

At 21:58, Anonymous Anonüümne said...

Pingutamine toob kindlasti spordis edu, see on sama kindel kui see, et ilma pingutamatta spordis edu ei saavuta.
Siintoodud sportlase näide, näitab seda, et sportlase psühholoogiline ettevalmistus oli nõrk.
Aga eks asjatundja ajakirjanik tõlgendab nii nagu talle jõukohane.
Oluline on, et keegi seda tõepähe ei võtaks.

Mike

 
At 01:55, Anonymous Anonüümne said...

väga õige probleemipüstitus autori poolt. lihtne on märgata, et ka veerpalu ja mae on jõudnud oma tulemusteni ilma ponnistamata. veerpalul oli pikk ja keeruline põlvetrauma, meel oli must. põrgusse kõik, mõtles mees, lasi lõdvaks, tundis treeningutel suusatamisest lihtsalt mõnu, ei viitsinud teha tüütuid eriharjutusi. suuvõistluste medalimõtted haihtusid justkui iseenesest peast. libereci 15 km rajal otsustas enne viimast kilomeetrit, et mis ma ikka kangutan, panen endale veel kuldmedali ihkamisega pinged peale. libistas rahulikult ja üllatus-üllatus, saigi meeleheitlikult pingutavast baueri-poisist mööda. just simple like that!

kui sama teema üles suumida teistele elualadele, siis kehtib see kindlasti ka mujal. mäletan 1980ndate teist poolt, kui Spordilehes ilmusid P.Pulleritsu tõlkelood. oli tunda higi ja vaeva hõngu. faktid olid küll korrektselt paigas, kuid kohati oli lauseehitus kangutatud, ladususest jäi vajaka. aga vaadake nüüd! mängleva kerglusega sildistavad P.Pulleritsu tekstid inimesi ja nende tegusid. seda tehakse nii elegantselt, et lugeja ei oska aimatagi kirjamehe suurt ajanappust. pole oluline, et mõni fakt või silt tegelikkusele ei vasta, lugejad tavaliselt vääratusi ei märka. homme tuleb uus päev, võtame uued sildid ja uued inimesed. edukaks muudab klikivabriku just see, et sulesepad ei põe nende poolt tekitatud kahju pärast. raiudes ikka laaste lendab, onju.

 
At 22:07, Blogger Egoist said...

Onju, onju.
Ma ei näe siin probleemi - kui selline mõtlemise ja treenimise viis inimesele sobib ja teda edasi viib, väga hea! Kui ta tänu sellele öösiti paremini magab - palju õnne!
Milleks hakkida oma ajusid suhtumisega, et "siin artiklis raudselt mõni fakt ega silt tegelikkusele ei vasta"? Ära orja klikivabrikut, kui ei meeldi.

 
At 22:22, Anonymous Anonüümne said...

Esimene kommenteerija hakkas nagu natuke loo mõttest aru saama, kuid teine ei saanud sedagi. Lugege veel mõned korrad läbi ning vast saate siis aru, vähemalt selline mulje jäi. Kena kevadet kõigile.

 
At 12:02, Anonymous Anonüümne said...

Hea ja õpetlik lugu, millest üht-teist on ehk ka PP-l omal kõrva taha panna.
Eks ta nii ole, et nii eesmärgi püstitus kui selle poole püüdlemine ei tohi olla ennast hävitavad ehk negatiivseid tundeid tekitavad ning vajada pidevat enda tagantsundimist. Vastasel korral tekib küsimus, milleks üldse selline eesmärk ja selle poole püüelda kui see kõik on vastumeelne.
Skiwaffe

 
At 06:41, Blogger Unknown said...

zzzzz2018.6.12
off white outlet
michael kors outlet online
pandora
ray ban sunglasses
coach factory outlet
nike air max 95 ultra
pandora
ralph lauren outlet
red bottom shoes
nike huarache femme

 
At 05:20, Blogger jeje said...

La nike air jordan femme 2015 sécrétion est recueillie dans une méthode sûre et transformée asics gel lyte 3 beige rouge en une crème inodore et incolore adidas zx flux pas cher homme noir sans ingrédients ajoutés. Toutes air jordan 11 georgetown price les bottes de travail ne sont homme nike air max thea pas cher bleu fonce blanche pas conçues pour protéger uniquement contre adidas zx flux bleu marine et noir la chute d'objets lourds. Considéré chaussure nike dunk comme l'un d'entre eux sera sûrement des baskets. nike air jordan 1 mid ceneo

 

Postita kommentaar

<< Esileht