reede, jaanuar 16, 2009

Pullerits: Kuidas ma sain linna parimaks suusatajaks?

Kui suusatamine pole ilmtingimata raketiteadus, siis teadus igal juhul - las ma tõestan. Mis siis, et ma pole tugev arvude keerutaja. Sel juhul tuleb tütar appi võtta. Lausa ime, mida nad juba põhikooli lõpus matemaatikas oskama peavad. Söötsin talle siis info sisse.

Andsin üleeilse Tartu suusavõistluse tulemused ja osalejate sünniaastad ning paar bioloogilis-füsioloogilist tegurit, nagu keskmise VO2 max-i sinusoid aastate lõikes, lihasmassi vähenemine alates 30. eluaastast, luutiheduse vähenemine alates 40. eluaastast. (Kahjuks puuduvad andmed kõõluste ja liigeste paindlikkuse kahanemise kohta vanuse lisandudes.) Ütlesin, et võtku nüüd oma logaritmid ja muud valemid appi ning arvutagu, kes tegi oma vanusest lähtudes kõige kõvema sõidu.

Mõne aja pärast ilmus raport vastusega: see, kes sõitis 16.18 ja kelle sünniaasta on 1965. Pole vist vaja lisada, kellest käis jutt.

Olgu see siin kohe selgelt ära öeldud, et kellelgi ei tekiks valearvamust: minu nihkumine vanust ja bioloogilisi tegureid arvestades oma linna üheks paremaks suusatajaks ei muuda karvavõrdki mu kohta ametlikus ja üleüldises protokollis. Põhiklassi võitja Karel Tammjärv, kes minust üle poole noorem, lõi mind rohkem kui kolme minutiga - see on fakt ja see ei muutu. Aga küsimus ikkagi jääb: mis moodi on võimalik, et minusugune keskpärane ja hiline alustaja ja liiati säästlik harjutaja (ei mingeid Soome treeninglaagreid, isegi mitte Otepää- ja Haanja-sõite) on objektiivseid realiteete ehk ealisi tegureid arvestades... tjah, pole ilus ennast upitada... aga ütleks nii, et on parem kui nii mõnigi teine.

Annan väga lihtsa retsepti. Nimelt: kasutan professionaalset nõu. Mul on läbi aastate olnud kolm treenerit: Kalmer Tramm ja Margus Ader suusatamises ning Meelis Minn jooksus. Ma harjutan treenerite koostatud plaanide järgi, mis tagab süsteemsuse ja järjepidevuse. Ma ei arva, et kuna olen tark ajakirjanduses, siis olen tark kõigil elualadel, sealhulgas suusatamises. Tean, et olen suusatamises rumal - nagu on enamik - ja tunnistan seda endale (erinevalt ilmselt paljudest) ja võtan midagi selle vastu ette.

Siit jõuamegi selle blogi kõige olulisema tõdemuseni nende jaoks, kes ei ole professionaalse treeneri ettevalmistusega, kuid tahavad harjutades areneda ja tahavad võistelda (ehk: jutt ei käi neist, kes tegelevad suusatamisega üksnes oma lõbuks) - arenguks on vaja treenerite nõu. (Remargi korras: peale 40. eluaastat on areng - kusjuures väga kõva areng! - ka see, kui igal järgneval aastal ei lähe tulemused kehvemaks.)

Tegin eile telefonitööd. Helistasin nii Aderile kui Minnile, Harry Lembergile TÜASKist kui Urmo Raiendile Staminast, Jaak Teppanile Tartu Suusaklubist kui olümpiavõitja Erki Noolele riigikogust ja küsisin, kas arenemissooviga harrastajatel on nende arvates treenerit vaja. Ükski neist ei kahelnud vastates - otse loomulikult.

Ma ei saa siin nende argumente käiku lasta, sest nende telefonikõnede sisu esmaavaldamisõigus kuulub mu tööandjale Postimehele. Aga vaadake, mis toimub suusaradadel, näiteks Tartus.

Käisin eile pärast võistlust trennis. Treeneri koostatud kava nägi ette poolteist tundi rahulikku sõitu. Ja ma olin tõepoolest kõige aeglasem liikuja Tähtvere spordipargis (v.a põlvepikkused poisikesed), ehkki park oli triiki suusatajaid täis. Vaatasin teisi - ja ajapikku on enamik tegijaid ilusasti meelde jäänud, nii et olen saanud nende tegemisi jälgida -, kes sõitsid stabiilselt selliste kiirustega, nagu olen neid näinud sõitmas kõigil eelnevatel kordadel, sellises nn mugavustsoonis. Ei rahulikke sõite, ei kiirendussõite, ei lõike, ei keppideta sõitu. Liiati, nagu olen tähele pannud, siis enamik teeb ühtlaselt tunnise-pooleteisetunnise trenni - ehk käiakse suusarajal n-ö tuld haaramas.

Jah, tean, eks ma ise ole ka neid vigu teinud. Oma tormakusest, näiteks. Aga mäletan väga hästi, kuidas Jaak Teppan mullu ühe võistluse järel ütles - ja näitas! -, kuidas enamik harrastajaid sõidab ühesuguse kiirusega, mistõttu võistlusel ei ole neil kusagilt midagi juurde võtta. See lõi paugupealt pildi klaariks. Ja mäletan väga hästi, kuidas Margus Ader tänavu hooaja algul ütles, et selline pidev kiire sõit ei tee muud, kui koormab asjatult südant. Aderi suurim panus ongi mu meelest trennitempode jõuga allasurumine - tundub lihtne asi, aga vaadates, kuidas kõik siin eksivad, siis pole see nii lihtne midagi.

Lühidalt ja kokkuvõtvalt: mõelge, kes on mõtet käia omast tarkusest - mida teil suusatamises vaevalt et on (ja ärge kujutage ette, et on, kui tegelikult ei ole) - tühja tuult tallamas.

Boonusena: kes julgeb väita, et viiendas elukümnes pole võimalik tulemust teha? Dara Torres võitis 41-aastasena Pekingi basseinis kolm olümpiahõbedat. Philadelphia Philliesi pesapallimeeskonnaga võitis mullu World Seriesi 46-aastane Jamie Moyer. Detroit Red Wingsi koosseisus võitis eelmine hooaeg Stanley karika 46-aastane Chris Chelios.

Olgu, et asi oleks ikka alati aus, tunnistan ühe asja üles: selle tütre logaritmitöö mõtlesin välja. Aga usun, et kui keegi seesuguse valemi koostaks, siis oleks ta saavutanud ikkagi sellise tulemuse, nagu välja kuulutasin. Pealekauba - sissekande tuum peitub hoopis muus. Saite ju aru, milles?
******Goulding's Lodge, Monument Valley, Utah-Arizona. 4. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Dario Cologna Šveitsist Tour de Ski Nove Mesto etapi 15 km klassikasõidu finišis. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 2: Sakslase Axel Teichmanni suusasamm näib alati rahulik. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 3: Norralane Petter Northug spurdib Tour de Ski lõpuetapi finiši eel teiseks. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 4: Norralanna Kristin Steira jõuab Tour de Ski finišisse, tema kaasmaalane Therese Johaug lamab kurnatuna juba teisel pool lõpujoont. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 5: 41-aastane Ameerika ujuja Dara Torres demonstreerimas mullu septembris New Yorgi moenädalal Charles Nolani loomingut. Foto autor: Reuters / Scanpix

18 Kommentaarid:

At 12:28, Blogger Vahur said...

Küsimusi tekitab väide, et ei mingeid Otepää- ja Haanja-sõite. Väidad et pole nendes kohtades peale maratone üldse trennis viibinud?

Treenerite vajalikkuse osas olen 100% nõus, kuid hetkel on selline natuke nigel olukord täiskasvanute treenimisega - et kui raha pole siis ... tuleb ikkagi oma jõu ja nõuga hakkama saada. Oskab keegi Tartu suusahullude analoogi Tallinnas pakkuda? Palun kirjutage mulle - ühineksin hea meelega !

 
At 12:44, Anonymous Anonüümne said...

Vaadates ringi Tallinnas Nõmme ja Pirita radadel, siis jäävad samuti näod aastatega meelde ning lugu täpselt sama.

Enamus harrastajaid sõidab liiga kiire keskmise kiirusega lühikesi (tund kuni poolteist) trenne nii, et nägu punane ja tehnika vaevalt kaasa jõudmas. Ma saan aru, et
enamus põhjendab seda vaid oma lõbuks tegemisega jne jne...

Siiski ma ei saa aru kui nädalas pühenduda 3-5 korda mõttetult ühe tempoga rühkimisele siis miks ei võiks seda aega juba efektiivselt ära kasutada ning läbi viia mõtestatud treeninguid?

Ei ole ju tõesti nii raske leida tuttav treener või natuke pädevam sõitja kelle käest tehnikanippe ja või treeningplaani kohta uurida. Eesti on nii väike, et kellegi ikka leiab.

Kui juba teha, siis miks mitte teha korralikult? Ärge lollitage end mõttega "Vaid oma lõbuks...". Selle asemel, et aastatega kinnistunud treeningrutiini järgida, tõuseb "vaid enda lõbuks"-faktor oluliselt kui tunnetate esimesi vilju mis on tingitud mõtestatud treeningust!

 
At 13:18, Anonymous Anonüümne said...

Priit, miks sa esitasid harrastaja treenerivajalikkuse küsimuse kallutatult ainult inimestele, kes esindavad seda treeneripoolt ehk on potensiaalsed teenusepakkujad. Loomulikult ütlevad nad jah. Aga otsinud välja ja küsinud ka mõnelt tõsiselt harrastajalt, kellel ei ole treenerit ja kelle tulemused ei ole häbeneda ja kelle plaanid ei ole sugugi halvemad kui sinu personaaltreenerite omad. Ja neid ei ole sugugi vähe.
Jään enda juurde- harrastaja puhul pole treeneri palkamine sugugi ainuvõimalik tee. On ka teisi võimalusi ja selleks on enese harimine. Priit, harrastaja treeningplaanide seadmine ei ole raketiteadus, selleks ei ole vaja eelnevat kehakultuurilist haridust, tahtmist ja huvi on vaja, võimalusi on piisavalt.
Ise istun kohe autosse, sõidan loodust reostades ja energiat raisates trenni tegema Narva- Jõesuusse. Miks sinna, vaadake lähemalt www.jooksupartner.ee

Ain

 
At 14:32, Anonymous Anonüümne said...

jee aga mina lugesin läbi käesoleva väga sisuka blogikande täpselt 15 sekundiga. Kas teete järgi?

 
At 15:46, Blogger Madis said...

Nüüd siis tuuakse treenerid lahinguväljale...

Priit, kui palju tekib Sul rahalisi kulutusi personaaltreeneri(te) kasutamise eest? Või teevad treenerid seda ilma rahata? Oleks hea ju seda kulu samuti välja tuua, kui anda vihjeid treenerite vajalikkusest. Minul on jäänud arusaam, et personaaltreener tahab ka raha. No võib-olla mõni hea oskaja-teadja tuttav aitab-juhendab ühise suusasõidu ajal 'bezplatno'.

 
At 17:22, Blogger Priit Pullerits said...

Vastan siin järjepannu:

Vahurile: ei, ma ei ole käinud tänavu kuskil mujal harjutamas kui ainult Tähtveres. Mullu kaks korda otepääl käisin, ükskord Rootsist tulnud vennaga ja teine kord Art Soonetsiga.

12:44 - igati nõus selle väitega, et jutt oma lõbuks tegemisest ei ole kuigi tõsiseltvõetav ega ammugi mitte argumenteeritav.

Ain - igaüks ei jõua ennast harida. Nii nagu nüüdisajal ei ole eriti võimalik auto manuaali järgi mootorit parandada, vaid tuleb sõita proff-mehaaniku juurde, ei ole eriti võimalik ka ise end raamatu abil juhendada. Sest kogemust ei ole ju kusagilt võtta. Sa, Ain, tead küllap isegi, et oma peamised oskused oled saanud arstina praktilises töös, mitte niivõrd ülikooliajal raamatuid lugedes.

Madisele - mul ei ole olnud kulutusi treeneritele, aga annan aru, et olen siin priviligeeritud olukorras. Sest usun, et treeneritel on olnud huvitav minuga töötada, sest ma olen alati täitnud plaane, olnud püüdlik, olen olnud pühendunud, järjepidev (muide, selle kõige puudumises on mind siin blogis süüdistatud).

 
At 18:41, Blogger sk8erboi said...

sõidaks hea meelega tallinnas (vs otepää ja haanja), a lund netu..

aga priit, selline isiklik küsimus sulle - mitu aastat oled nõus tähtvere ringil veel nühkima? kas võtad igat trenni kui viimast või oled teinud 3/5/10a plaani?

mulle endale tundub, tõeliselt eesmärgistatuna/töö asemel/kihlveo tõttu võib ju 800m ringil teha (rääkimata ujujatest, sõudjatest, staadionil jooksjatest jt) aga noh, kurat, peab ikka tõeline motivatsioonigeenius olema, et järjepidevalt ennast trenni sundida ja veel ise samal ajal asjast rõõmu tundes.. year after year?

 
At 20:35, Anonymous Anonüümne said...

Loen ja imestan ,et kas tõesti oleks harrastajaid ,kes soovivad treeningplaani ,mille järgi harjutada? Kuna plaani koostamine võtab aega,lisaks näen ,et sel juhul oleks lisaks plaani koostamisele vajalik ka suusatehnika viimistlemine harrastajal(ilma milleta pole suurt mõtet tuimalt nühkida)oleks pakkumine selline: 300 EEk kuus per face ! Suusaharidus olemas ,nii et huvitatud helistage 50 29 688.Lepime kokku ja teeme Pulleritsule konkurentsi!!

ReinVW

 
At 20:44, Anonymous Anonüümne said...

Priit, kas Sa hommikvõimlemist ka teeed (tõsiselt!)?

 
At 18:19, Anonymous Anonüümne said...

Sull, aga mida sa siis soovitad Pulleritsule? Tartus ei ole lihstalt paremaid võimalusi kui need 0.85 ja 1.3 km rada. Palju nõmedam kui need sandid rajad, oleks üldse mitte suusatada ju. Ma ise käin ka nädala sees seal suustamas ja neid inimesi kes seal käivad on veel ja veel, PP pole ainuke suusahunt seal rajal.
Otepääle ja Mammastesse ma ei näe nädala sees küll eriti võimalust minna. Kui ma lõpetan kell viis tööpäeva, määrin suusad (mida mina teen ise PP peab selleks veel Siljas käima) ja lähen suusatama. Koju tagasi jõuan ma 9 ajal õhtul, siis veel venitad ja dušs... Siis veel sööd ja ongi kell juba 10 läbi. No ei ole eriti aega, et sõita veel Otepääle ja tagasi.
Pulleritsu motivatsioon on ilmselt ainult tahtmine tegeleda suusatamisega. Tema õnnestuseks teeb ta seda Tartus.
Muidugi erinevalt PPst on mul võimalus nädalavahetused Haanja radadel veeta.

Ants.

 
At 20:36, Anonymous Anonüümne said...

Sullile.
inimeste närvisüsteemid on erinevad, mõnele pole väikesel ringil treenimine talutav, mõnele pole see probleem.
Kõike ei saa enda järgi võtta.
Siit tuleb ka vahe haritud treeneril ja endisel sportlasel, kes hakkab kedagi treenima. Ta treenib, seda kedagi, nagu iseennast.
Aga nagu ütlesin inimesed on väga erinevad ja kõigile üks lähenemine ei sobi.
Priidu närvisüsteem paistab olema nii tugev, et ta kannatab kõik välja (enesekindluse kohta see ei käi)

Mike

 
At 17:01, Blogger Priit Pullerits said...

Ma siis jälle vastan:

Sullile - ma ei tea, kui mitu aastat veel suudan seda suusatrenni teha. Vaadake, kui maratonid kogu aeg ära jäävad - ja see talv paistab taas tulema heitlik -, siis mis mõtet on nädalas panna 10 tundi trennide peale? Siis on loomulik, et motivatsioon võib ära kaduda ja minustki saab pühapäevasportlane, kes hakkab suusatama oma lõbuks. Praegu harjutan selleks, et edukalt võistelda.

Reinule - jah, harrastajate seas on tekkinud suur asjatundliku nõu nõudlus. Sellest kirjutan loodetavasti järgmise nädala Postimehe laupäevalehes. 300 eek ei ole õige taks. Tartu SK Suusahullud maksavad 500 eek kuu ja see on grupikas, mida nad teevad. Individuaalne juhendamine võiks mu meelest rohkem väärt olla.

20:44 - ei, hommikvõimlemist ei tee.

Antsule - ka mina mõtlen ajakulu osas samamoodi.

Mike'ile - hea, et need Tartu väiksedki ringid olemas on, tallinlastel on seis veelgi hullem ju, nii et pole mõtet kurta. Lisaks võib ju mõelda nii: neil väikestel ringidel harjutamine on iseloomu karastamine ja kasvatamine. Tuleb õppida kannatama ja püüda vaimujõuga tüütusest üle olla - sest täpselt sedsama võimet on ju vaja ka võistlustel.

 
At 08:41, Anonymous Anonüümne said...

Priit, sinu ülevaade Postimehes mõjus küll pisut ehmatavalt eluvõõralt. Ei vöökott ega sirm ole kindlasti suusatamiseks hädavajalikud ning sõita kannatab ka kombisaapaga. Lisaks müüvad poed ka eelmiste hooaegade suuski, mille hind tunduvalt madalam kui värsketel mudelitel. Need rahanumbrid oli ilmne suusatamise antipropaganda.

 
At 09:27, Blogger dr Holden said...

Mike'ile - hea, et need Tartu väiksedki ringid olemas on, tallinlastel on seis veelgi hullem ju, nii et pole mõtet kurta.
Järjekordne ignorantne lahmimine ajakirjaniku poolt. Tallinnas Pirital on ideaalilähedane 3,4km pikkune ring korraliku klassikajäljega, Trummis 1,25km kah sõidetav ring. Mõlematel radadel kokku ca 200 km läbisõitnuna võin kinnitada, et treenin tunduvalt paremates oludes kui Sprindiringi-Priit.
Kuna minu pea veel ringi ei käi, siis mina segast ei peksa. :)))

 
At 10:01, Anonymous Anonüümne said...

Esimest korda ajendas PP kirjatükk mind ka kommentaari kirjutama.

Ma sügavalt kahtlen, kas treeneri teenust siiski harrastajal vaja on. Spordialast huvitatu peaks ju mingilgi määral aru saama, mida ta teeb ja see enese harimine ei ole midagi nii aeganõudev (vähemalt harrastaja tasemel), kui siin eelnevates kommentaarides on väidetud. Omast kogemusest võin öelda, et näiteks jooksu osas (soovisin maratoni joosta) piisas sisuliselt 1-2 õhukese raamatu sirvimisest, et olulisematest põhimõtetest aru saada ning vastavalt enese treenitusele mingi plaan kokku panna. Ja ma nüüd küll ei mäleta, et ma oleks selle jaoks päevi või nädalaid kulutanud. Tulemuseks oli 2.58 maratonis teisel katsel ja 1.23 Tartu Jooksumaratonil. Olgu siinkohal märgitud, et varasemalt olin ma üle 10km otsasid jooksnud äärmiselt harva ja süsteemselt treeninud ei olnud.

Lisaks oleks mul isiklikult küll suhteliselt keerukas mingit ettekirjutatud treeningplaani täita ilma, et ma aru saaks, milleks mingi teatud lõik vajalik on.

Tehnika osas (olgu see suusatamine või midagi muud) ma ei vaidle vastu. Tehnikat ise parandada ilma teadjamate näpunäideteta on üsna keerukas, aga kuna blogis viidati rohkem üld/erialase vastupidavuse treenimisele, siis sellega peaks küll harrastaja üsna edukalt hakkama saama ilma treenerita.

Valdur

 
At 10:31, Anonymous Anonüümne said...

Valdurile - loomulikult saab mõtlev inimene kõigega hakkama, ka treeninguplaani koostamisega.
Treeneri kasutamisel võivad olla teised motiivid, mida siin ei mainita, näiteks:
mõttelaiskus
suutmatus ise mõelda
motivatsiooni nõrkus (saab treenerilt)
enese tähtsustamine (mul on treener)
ebakindlus (ei usalda ennast)
seltskond
jne.

Mike

 
At 10:46, Anonymous Anonüümne said...

to Mike

Absoluutselt. Ei vaidlegi vastu. Minu kommentaar oli lähtuvalt PP postist, millest kumas läbi väide, et ilma treenerita ei saa üldse hakkama.

Valdur

 
At 23:12, Anonymous Anonüümne said...

Priit mõõdab kõiki õhtuseid kulgejaid oma mõõdupuu järgi.Kõik ei ponnista hambad risti maratoni tulemuse nimel.Suusatamine võib olla ka lihtsalt fun, või vaheldus muule treeninguliigile. Kõik harrastajd ei ole suusatajad.Mina näiteks olen jalgrattur.Peaks kah hakkama blogi pidama ja rääkima kuidas ma pulleritsule kandu näitasin rattarallil.Ja kuidas ta üldse sõita ei oska ja millised juhendajad ikka minul on ja keda kõike ma tunnen.

 

Postita kommentaar

<< Esileht