esmaspäev, september 17, 2007

Pullerits: Äraspidise loogikaga rattamaraton

Oi-oi-oi, millise vahe see teeb, kui üks mees jätab nädala keskel vihma tõttu rattatrenni vahele, aga teine ei jäta. Kohe on tulemustes mõju näha. Kolossaalne mõju, muide.

Trenni vahelejätja oli Art Soonets, hea sõber ja konkurent, kes eelmisel Tartu rattamaratonil võitis mind 41 minutit ja peaaegu 800 kohta (111. v. 908.). Eile oli vahe kõigest pisut üle seitsme minutit (3:51.12,6 v. 3:58.18,2) ja veidi rohkem kui sada kohta (566. v. 669). Kusjuures väliselt polnud midagi muutunud: Soonets sõitis oma kosmilise Nishikiga, mina endiselt naise 7-8 aasta vanuse 3700-kroonise Optimaga, mil pole klippegi. Ainus vahe oli selles, et ma ei jätnud nädala keskel vihma tõttu trenni vahele. Tänu sellele kogunes mul enne võistlust ikkagi kolm rattatrenni: kolm nädalat tagasi 1x30 km ja maratoninädalal 1x87 ja 1x30 km.

Kes lahendab nüüd mõistatuse "Rattamehe surm" (Arthur Milleri "Müügimehe surma" parafraseerides), see peaks küll Soonetsilt kõva auhinna saama. Kuidas on võimalik, et temasugune kõva sõidumees nii kõvasti ära kukub? (Loodan teda ärgitada, et ta oma kõrbemise analüüsi siin teistele õpetuseks üles riputaks.)

Usun, et nii nagu mitmed teisedki - ma kohe kartsin eilset sõitu. Muda ja libeduse pärast. Et rajal nalja pole, seda näitas juba esimene tõus vana lasketiiru taga: need, kes üles üritasid vändata, tallasid tühja. Targemini tegid need, kes ratta käe kõrvale haarasid ja üles jooksid: nii sai ikka mitukümmend kohta ettepoole. Ent asfaltrajale jõudes olid mu Adidase ketsid juba üksjagu niisked ja jalad porised.

Startisin grupist 701-1000 ja võtsin varakult platsi sisse, teise-kolmandasse ritta. Aivar Rehemaa oli Torino taliolümpial enne 50 km ühisstardist sõitu rääkinud, et kavatseb alguses kiiresti sõita, sest on rumal jääda grupi tagaotsa ja anda tõusude alguses ainuüksi seetõttu 20-30 sekundit ära. Too Rehemaa öeldu on mul siiamaani meeles ning olen tema sõnadest juhindudes talitanud kõigil massispordiüritustel stardikohta valides. Ainsad, kel kiiret ei paistnud olevat, olid Eesti edukaim eksrattaproff Jaan Kirsipuu ja peaminister Andrus Ansip. Veerand tundi jäi stardini, kui Ansip parklas alles riietust kohendas ja Kirsipuuga juttu vestis.

Järgmine prominent jäi teele Harimäe tõusul, kui rada metsa vahelt välja paremale keeras, umbes 300 meetrit enne tippu. Siis jäi paremal rajaservas silma Mati Alaver, kes kohaliku talumammiga väga elavalt vestlust arendas, nii et ei hakanud teda oma "terega" eksitamagi. Ausalt öeldes ei suutnud välja mõelda, mida ta seal keset eimiskit nii varasel kellaajal passida võis. Liiati olin tema ühte kõvemat hoolealust Jaak Maed näinud umbes tund enne starti hoopis Tehvandi staadioni ülaserval mööda sörkimas, kepid käes.

Peab tunnistama, et rajal ei toimunud midagi erilist. Sõit tundus meeldivalt mõnus ja ohutu. Ootamatult kuivgi. Järjekordselt sai veenduda, et jutud Harimäe karmist tõusust on ülepaisutatud. Üldine tähelepanek: tõusudel sain üksjagu ettepoole (kuigi oli loomulikult neidki, kes tõusudel veelgi kergemalt ja nobedamini läksid), aga kiiretel laskumistel jälle kaotasin. Massi viga (71 kg)?

Eriti pikalt kaotasin keerulistel laskumistel. Näiteks Meegaste mäelt. Pitsitasin ohtralt pidurit, et jalad ikka pedaalidel ja tagumik sadulal püsiks. Seetõttu lendas vähemalt kümme meest - enamik neist, kellest olin tõusudel mööda saanud - minust suure hooga mööda ja kadus silmist. Kuigi ühel libeda laskumisel nägin, kuidas üks sebravormis sõitja mudakallakul külili kõmatas, peab tunnistama, et kukkumisi oli hämmastavalt vähe. Endal oli vaid üks ohtlik moment, kui kõige esimese laskumise järel ühe mehega õlad-küünarvarred vastamisi läksid, aga ometi jäime mõlemad püsti. Ja umbes poolel maal oli kümmekond meetrit selja taga pealtnäha ohutul kruusaga külavaheteel kuulda, kuidas kaks meest ei suutnud ära jagada, kes läheb kust ning tagajärjeks oli krigin ja pauk ja hüüe: "Kukkumine!"

Kuidagi vähevõitu paistis ka neid, kel tehnika lagunes. Mäletan, et oma esimesel rattamaratonil neli aastat tagasi oli iga 2-3 km järel keegi kraavipervel, rattad taeva poole. Nüüd jäi neid õnnetuid silma ehk keskmiselt 7-8 km järel. Aga ilmselt on põhjus ka selles, et toona sõitsin hulga tagapool ja siis lihtsalt kogunes purunenud rattaga mehi seetõttu rohkem.

Tartu maratoni rajal on kolm lõiku, mida ma ei seedi. Esiteks, enne Järve talu. Teiseks, umbes 30-35 km enne lõppu metsa vahel too kitsas juurikatega ja aukudega pehme-kivine lõik. Ja kolmandaks, ligi 5 km pikkune lõik paksus metsas, mis algab siis, kui sõidetud saab ca 50 km, ning kulgeb samuti kitsastes porijälgedes. Sinna jääb ka üks pikk tõus, millest üles saamiseks hüppasin targu ratta seljast maha - ei ole mõtet jalgu piimhapet täis ponnistada ja teiseks on hea jalgu ju vahepeal sirutada. Üldse oli kolm tõusu, kus sadulast kargasin: lisaks eelnimetatule ja vana lasketiiru tagusele tõusule umbes 10-11 km järsk murune-porine tõus.

Kui Soonets oli treeningsõidul märkinud, et hävin just tehnilistel lõikudel, siis sedapuhku üllatas, et need, kellega samal tasemel pedaalisin, polnud keerulistes kohtades sugugi paremad, v.a muidugi kiired ja ohtlikud laskumised. Vaat et pigem isegi vastupidi. Ju siis on vahe esi- ja teise saja ning teise pooltuhande vahel tehnilistel oskustelt lihtsalt sedavõrd suur.

Minu jaoks hakkab Tartu rattamaraton lõppema siis, kui jõuan pikale ja laiale kruusalaskumisele, mis viib Palu toitlustuspunkti. Selleks ajaks on põrutavad ja tempot trööpavad ja ohtlikud metsalõigud valdavalt läbi. Ja kui vahetult enne suusatunnelisse sisenemist luges üks vabatahtlik kohaks 670, tekkis mõte, et peaks ikka esimese 700 sisse ponnistama.

Väidetav 670. positsioon andsis sedavõrd energiat, et edaspidi sõitsin peamiselt mööda (loomulikult sõitsid mõned minust ka mööda, aga neid oli vähe). 18 km enne lõppu vajutasin mööda kahest paarisrakendina liikunud punasärklasest, kes olid enne Palu TPd minust mitusada meetrit ette saanud. Aga pärast Elva jõe ületust läksid nad omakorda eest.

Hellenurme TPs olin oma arvepidamise järgi kindlalt esi-700 kohas kinni, aga siis selgus, et tagantpoolt on veel hulk kõvasid mehi tulemas. Hellenurme pika tõusu laskumise järel läks mööda üpris stiilne viisik. Polnud lootustki sappa saada. 6-7 km enne lõppu tuli järjekordne punt, kokku umbes kümme meest, ja ehkki mõni aeg tilpnesin neil sabas, tuli viimaks lasta neilgi minna. Mõistagi tuli lisaks tagantpoolt veel ühe-kahe kaupa mehi. Hüvasti, koht esi-700s, leppisin olukorraga. 4 km enne lõppu luges üks teine vabatahtlik kohaks juba 725-730.

Ei saa öelda, et jalg oli pehme. Taganttulijad olid lihtsalt kõvemad ja suutsid korralikult grupis sõita. (See, et nad alles lõpu eel mööda said, pani hoopis küsima: Hi, guys, what took you so long? Ehk: hei, mehed, kuidas teil nii kaua aega läks, enne kui mööda saite?)

Kui millegagi end lohutada, siis sellega, et viimasel kolmel kilomeetril ei andnud ma enam ühtki kohta ära. (Ju siis olid kõik potentsiaalsed tugevamad mehed juba mööda saanud.) Hoopis õnnestus kolm paarsada meetrit eespool olnud meest kinni püüda. Üks jäi päris selja taha, lätlasest sain mööda vähem kui kilomeeter enne lõppu pehmel saepurulõigul ning seejärel sain kannule ka Haanja mehele Raul Soomele, aga mööda mitte. Lõpuks vingerdas hoopis lätlane minust taas mööda ning kuna tagant enam kedagi tulemas ei olnud, polnud väga rabeleda enam mõtet.

Siin mõned küsimused. Kuidas on võimalik, et aeg tuli mullusega võrreldes 20 minutit viletsam, aga koht ligi 230 võrra parem? Kusjuures kaotus nii seekord kui eelmine aasta võitnud Jaan Kirsipuule tuli üle tunni ja seitsme minuti võrreldes möödunud korra 57 minutiga?

Emotsioon on selline, et rattamaraton on Tartu nelikürituse kõige kohutavam ala. Nii pikk, nii põrutav, nii tüütu, nii sopane, nii ohtlik. Igatahes tunne on selline, et enam tükk aega ei tahaks kaasa teha.

Kus see mõnu on, kui selleks ajaks, mil väsinud jalgadel jõuad Soonetsi autosse riideid vahetama, on Jaan Kirsipuu oma auhinnad juba kätte saanud ning istub isa juhitud musta Toyota Land Cruiserisse ja sõidab muretul ilmel kodu poole? Kui Andrus Veerpalu ka mind Tartu suusamaratonil sama pikalt võidaks, poleks tal maratonisõitudes maailmas ühtki vastast.

Foto 1: Jaan Kirsipuu võidab 10. Tartu rattamaratoni Allan Orase ees. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2: Art Soonets teeb oma kõigi aegade viletsamat sõitu Tartu rattamaratonil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Tartu rattamaratoni eliitgrupp läheb rajale. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits (paremal) rattamaratoni stardis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits (keskel valges särgis) läheb rattamaratoni rajale. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 6: Priit Pullerits (nr 823) vaheajapunktis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 7: Järjekordne toitlustuspunkt on jäänud selja taha. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 8: Võitja Jaan Kirsipuu isa Reinuga (vasakul). Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix

26 Kommentaarid:

At 10:43, Anonymous Anonüümne said...

"Siin mõned küsimused. Kuidas on võimalik, et aeg tuli mullusega võrreldes 20 minutit viletsam, aga koht ligi 230 võrra parem?"

Nagu suusatamiseski sõltub edasiliikumise kiirus suurel määral raja olukorrast,ei käi see vaid mudaste kohtade vaid ka kruusaste maanteede kohta.Pehme raja korral on kergemal selge eelis,ehk seegi on põhjus miks Soonets sinuga võrreldes mõnevõrra hävis.

Koht pidigi parem tulema sest trenni on ju ka tehtud omajagu.

BTW ,peaminister oli stardikoridoris juba enne mind,20 min enne starti,jäädes grupi keskossa.

 
At 10:57, Anonymous Anonüümne said...

minul on teine teooria, ma olen ka nagu Pullerits, teen ratast vähe, aga üldfüüsis on paigas, raskema raja korral hakkab rohkem rolli mängima üldfüüsis, siis tekib sanss ka neil kes ei oma "spetsiifilist ratturilihast", ja Pulleritsu üldfüüsis on aastajatagusega oluliselt kasvanud.
Esiotsa mehed on aga nii kõvad et nemad sõidavad pea igasuguse raja korral sama hästi.
Soonets võis hävida jumal teab mis põhjusel - halb päev, sõitis end mõnel lõigul liialt kinni, söömisega läks alt, tehnika hakkas jupsima ja pärast seda ei olnud enam motivatsiooni pressida end ettepoole.

 
At 11:04, Blogger anc said...

Soonetsi teema erutab ka mind. Nimelt olen ma teda erinevatel maratonidel pidevalt püüdnud, aga enamasti on ikka tema peale jäänud. Tänavu oli päris üllatav, kui kuulsin, et mees saabus finišisse alles siis kui mul juba kuivad riided seljas olid ja ratas pakitud.
Minu loogika ütleb, et Soonets võis ikalduda tehnikaga või võttis sõitu täiesti teadlikult hästi kergelt. See, et treeningu vahele jätad, nii suurt kukkumist küll ei too. Mina jätsin eelmisel nädalal vähemalt kaks treeningut vihma tõttu ära, ja kaotasin mullusega võrreldes 11 kohta.
Aga sel aastal saan vist M30+ ajakirjanike klassis esikohta enda omaks pidada. Või oli keegi 250 parema seas?

 
At 11:18, Blogger Priit Pullerits said...

Esimesele:
jah, ilmastik oli niiske võrreldes mullusega, aga et ajavahe tuleb 20 minutit ehk ligi 15 sekundit kilomeetri kohta - seda on mõistetamatult palju! Ei olnud seda tunnet, et kogu aeg liigud aeglasemalt.
Ja kas Sa tõesti nimetad kolme rattasõitu trenniks?? Siin blogis on rattamehed küllaga mulle seletanud, et jooksutrenn ei maksa ega aita rattasõidus.
Okei, võib-olla panin peaministri suhtes mõne minutiga mööda, aga olin oma ratta stardialasse viinud ja otsisin parklas, kuhu banaanikoori visata, kui nägin seal Ansipit rahulikult keskustelemas Kirsipuuga.
Teisele:
Kui üldfüüsis on parem, poleks ma pidanud 20 minutit mullusele ajale kaotama ega lõpus nii palju mehi mööda laskma...
To anc (what the hell is anc??):
Soonesti kõrbemist ei maksa kellelgi mõistatada (muidugi võib versioone pakkuda), sest ta ei suutnud ise ka sellest aru saada. Igatahes ei olnud küsimus tema raskuses ega tehnikas, mis ilusasti vastu pidas. Lihtsalt mees ei jõudnud. Aga huviga kuulaks, milles asi. Lähen nüüd käin talle pinda, et ta homseks oma raporti kokku paneks.

 
At 12:02, Anonymous Anonüümne said...

Tunne on petlik-selliste asjade mõõtmiseks kasutatakse abivahendeid-spidomeetrit ja pulsokat.Tavalisel kruusamaanteel võib veeremiste erinevus olla peaaegu nagu jäisel ja värske lumega suusarajal.Ning ära ei maksa unustada tugevat tuult,mis erinevalt möödunud aastast(tagant) seekord sõitu tublisti raskendas.

Trennide all pidasin silmas ikka kõike seda mida siin blogis juba aasta otsa jälginud oleme.btw- endagi suhteliselt kõige paremad rattamaratonid on tulnud peale tartu sügisjooksu 2 nädalase rattatrenni pealt.

Peale raja pikenemist ja kruusagrupisõidu kadumist on kadunud ka igasugune vajadus võidelda hea positsiooni eest omas stardigrupis-tibusid loetakse ikka elvas mitte munamäe jalamil.

 
At 12:02, Anonymous Anonüümne said...

Soonetsil lihtsalt tippvorm otsas. Rada oli raske ja vajas suuremat aeroobset vastupidavust, mida aga kiirust treenides kipubki vähemaks jääma. Pealegi on hooaeg kah kohe läbi.

 
At 16:56, Anonymous Anonüümne said...

Väheke parem ratas, natuke trenni tehnilistel lõikudel, pisut ka õnne ja 7-8 minutit parem aeg oleks rohkem kui reaalne, ja mis peamine, oi kui magus võit konkurendi üle.

 
At 17:34, Blogger Priit Pullerits said...

Täitsa nõus, et eile olnuks Soonets eelloetletud tingimustel võidetav. Ainult et siiski mitte, sest usun, et kui ta oleks näinud mind tagant kõrvale tulemas, oleks ta või hambad ristis pingutanud, et võita, ja seal on raske kahelda, et arvestades tema jõudu ja tahet ja rattasõidu kogemusi poleks mul lõpuks tema vastu ikkagi mingeid šansse olnud. Iseasi, kui ta pingutades suisa otsi poleks andnud. Või kui oleks tal juba alguses eest pääsenud.

 
At 17:53, Anonymous Anonüümne said...

Nõus eelpoolkirjutajatega, et määrav oli siin aeroobne baas. Kuigi polnud sel aastal võistelnud ega intensiivset trenni teinud jätkus aeroobsest põhjast siiski niipalju, et 135-se keskmise pulsiga 250 sisse sõita. Kuid eks ta üks kannatamine oli, sest s..ta vormiga on ennast ikka jube raske sundida.

 
At 19:49, Anonymous Anonüümne said...

To anc (what the hell is anc??)

Vabandust tahtmatu peitusemängu eest. Minu teine arvuti pakub mulle automaatselt seda Anc kasutajavarianti.

Nimi Marko Suurmägi, koht maratonil (esialgselt) 261 ja ametilt ka ajakirjanik.

 
At 22:29, Anonymous Anonüümne said...

Hea sõit, Marko, ja hea, et Soonetsil ka rattasõidus nüüd lehemeeste seas rivaale leidub. Muidu ta arvab, et ongi juba üleilmategija.

 
At 08:04, Anonymous Anonüümne said...

Mõnus sõit oli. Aeg oli nii võitjal kui kõigil tuttavatel eelmisest aastast kehvem, rada oli lihtsalt sedavõrd mudasem ja raskem. Ise pidurdasin ka mudastel laskumistel hoo maha ja pääsesin ohtlikemate olukordadeta. Ühtegi kukkumist ka silma ei hakanud, nii et sõit tundus tavalisest rahulikum.
P.S. Stardiümbrikus kaasasolnud FIS Ski Magazine'is oli päris hea jutt Adventorous Worldloppet, soovitan lugeda :)

 
At 10:23, Anonymous Anonüümne said...

Mis moodi siis rattamaratoni stardieelne hommik välja nägi. Mis kell äratus jne.

 
At 10:41, Blogger karbonocoq said...

Pullerits, Pullerits, peamine põhjus, miks Soonetsile lähedale said, oli kehakaal, Su 71 kg on super - nagu päris ratturil, Soonets on vähemalt tubli 90 kg. kui kuival ja kõval rajal ei ole vahe nii suur ja Soonetsi suur jõud ja mass aitab tal kiirust hoida, siis pehmel ja märjal rajal on see tõeliseks miinuseks.
Laskumistel kaotamine on kinni peamiselt Optima sõiduomadustes ja ka Su enda kogemustes.
Kokkuvõtteks, osta endale norm bike ja pedaalid ja kingad - rattasõit muutub Sulle paugust oluliselt nauditavamaks ja arvan, et Sa oma päris hea füüsilise vormiga sõidaksid kindlasti mingi 30 min kiiremini.

 
At 11:13, Blogger Unknown said...

Can you tell me the language of your blog ?

 
At 11:57, Blogger Priit Pullerits said...

Hello, Satya,
how the hell did you find this bloody blog in India?
It's in the Estonian language. This is a language spoken by less than a million people in a small country in Europe which is located south of Finland and southeast of Sweden.
So, are you going to learn some Estonian now so that you could learn more about what the hell we are crazy about in Estonia? Definitely, it's not cricket, dude, as you can decide by the pictures.

 
At 12:11, Blogger Priit Pullerits said...

at-le:
oli tavaline hommik, äratus kella 7 ajal, tavaline pudru söömine, siis tuli Soonets autoga järele ja juba 75 minutit enne starti olime platsis. Ei midagi erilist, tavaline asi.
lyarvikile:
kehakaal võib väikse eelise anda, kuid ei usu, et nii suure, nagu see minu ja Soonetsi tulemuste vahes peegeldub. Jah, kui ostaks parema ratta, saaks mõnikümmend minutit ettepoole - aga teistele mitte-tippratastega sõitjaile tuleb ka anda lootust ja lohutust, et jõuab ka odavama kraami sadulas edasi, kui vaid püüda ja pingutada. Ja alati võib jätta õhku küsimuse: kui palju oli neid alla 4000-kroonise vähemalt 6 aasta vanuse klippideta naisterattaga sõitjaid, kes minust ettepoole tulid? Millegipärast arvan, et neid ei olnud. Noh, asi seegi siis, et selles omaloodud võistlusklassis ilmselt paremate hulka mahun.

 
At 13:39, Anonymous Anonüümne said...

Kui Priidu rattale panna 20kg lisaraskus, siis oleks kohe huvitav teada mitu kohta see Teda tahapoole nihutaks, pakun, et päris arvestatavalt. Arvan, et sellise distantsi peale on 8 minutiline kaotus ainuüksi tehnilistel laskumistel võimalik tagasi võita, vaja neid ainult harjutada väheke.

 
At 14:43, Anonymous Anonüümne said...

Kui lisaraskus kasutatavast lihasmassist tuleb siis seda küll 100 protsenti pallastina võtta ei saa

 
At 15:13, Anonymous Anonüümne said...

Küsin hommiku kohta seetõttu, et mäletan suusamaratoni hommiku kirjeldust. Siis oli enne võistlust veel päris pikk soojendus jne. Kuidas siis rattale nii külmalt peale sai mindud?

 
At 15:29, Blogger Priit Pullerits said...

at: tollest suusamaratoni juhtumist oli palju õppida. Eeskätt seda, et ei tohi varahommikul võistlusplatsi jõudmise järel kohe soojenduseks kõige kõrgemast mäest üles tormata. Ikka rahulikult tuleb mootor käima saada. Seetõttu sõitsin nüüd vaikselt mööda rada lasketiiru taguse tõusuni ja sealt tagasi. Kuna rattasõit pole mulle põhiala ja siin on algul aega ennast massis käima saada niikuinii, polnud probleemi, et enne oleks pidanud end väga soojaks ajama. Rattas ei lähe mu meelest nagunii pulss koheselt sama üles kui jooksus või suusatamises.

 
At 20:02, Anonymous Anonüümne said...

20 kg lisaraskust ei ole lihtsalt ballast vaid sellest on ka verevarustus vaja läbi lasta,varustada seda hapniku ja energiaga.Enese aastakümnete kogemused erinevatel vastupidavusaladel näitavad et hea tulemus sõltub eelkõige(et mitte öelda ainult) kehakaalust.Selleks et kompenseerida mõnda kogunenud lisakilo ,tuleb treenida mõnituhat rattakilomeetrit enam.

 
At 05:55, Blogger oakleyses said...

mac cosmetics, mcm handbags, wedding dresses, beats by dre, birkin bag, vans, asics running shoes, north face outlet, p90x workout, new balance, mont blanc, ray ban, hollister, bottega veneta, babyliss, nike huarache, vans shoes, nike trainers, louboutin, baseball bats, jimmy choo shoes, north face outlet, hollister, giuseppe zanotti, nike roshe, nike air max, celine handbags, nike air max, chi flat iron, insanity workout, reebok shoes, converse, gucci, converse outlet, timberland boots, soccer shoes, iphone 6 cases, lululemon, soccer jerseys, abercrombie and fitch, instyler, herve leger, longchamp, valentino shoes, hollister, ferragamo shoes, nfl jerseys, ghd, oakley, ralph lauren

 
At 05:56, Blogger oakleyses said...

montre pas cher, pandora jewelry, canada goose, juicy couture outlet, doke gabbana outlet, hollister, moncler, karen millen, marc jacobs, louis vuitton, replica watches, coach outlet, wedding dresses, swarovski, pandora charms, moncler, barbour jackets, canada goose outlet, ugg pas cher, canada goose, lancel, thomas sabo, ugg,uggs,uggs canada, canada goose, moncler outlet, moncler, louis vuitton, ugg boots uk, canada goose outlet, swarovski crystal, pandora jewelry, moncler, juicy couture outlet, michael kors outlet, ugg,ugg australia,ugg italia, louis vuitton, sac louis vuitton pas cher, moncler, barbour, supra shoes, canada goose uk, links of london, michael kors handbags, toms shoes, moncler, bottes ugg, moncler, doudoune canada goose, michael kors outlet online, louis vuitton, canada goose, pandora charms

 
At 02:42, Blogger raybanoutlet001 said...

pandora outlet
longchamps
cheap nike shoes
san francisco 49ers jerseys
true religion jeans sale
nike trainers uk
chicago bears jerseys
philadelphia eagles jerseys
gucci sale
ecco shoes outlet

 
At 03:56, Blogger Unknown said...

converse trainers
pandora jewelry
michael kors handbags outlet
pandora charms
christian louboutin shoes
cheap nfl jerseys
armani exchange
pittsburgh steelers jersey
colts jerseys
fitflops sale

 

Postita kommentaar

<< Esileht