pühapäev, oktoober 22, 2017

Kelly Sildaru: Ma ei tea midagi Eesti medalisajust olümpial!

Mitte keegi polnud Eesti spordi imelast ja suurimat lootust Kelly Sildaru (fotol vasakul) näinud viimastel nädalatel nii heas seisus, nagu mina eelmise nädala pühapäeval. Just – selleks pidin pühapäeval, kui teised puhkasid, vaeva nägema ja tööd tegema. Sõitsin valimispäeva hommikul rongiga Tallinna ning seal rattaga Ülemiste peatusest 9 km Arigato spordiklubisse. Kui kohale jõudsin, oli selg higine. Olnuks veelgi rohkem, kui poleks poolel teel õhukest kilejopet seljast koorinud.

Kui Arigato klubisse kohale jõudsin, astus Kelly Sildaru rattapukilt maha. Ta jalad liikusid ringi!

Ma polnud Kelly Sildaru (fotol paremal) elu sees varem näost näkku näinud. Küll aga olin korduvalt kohtunud tema isa Tõnisega (all vasakpoolsel fotol vasakul). Arvan, et ei liialda, kui väidan, et olin üks esimesi, kes kirjutas tema tütrest veidigi kandvama loo («Lennukas imelaps»). See juhtus juba 2010. aasta jaanuaris. Siis oli Kelly Sildaru pisike tüdruk, kes kuulus pigem eksootika valda – et näe, mida üks laps Eestimaal teha oskab. Viimati vestlesin Tõnis Sildaruga veidi rohkem kui poolteist aastat tagasi ja tegin pika loo tema edu saladusest, mil Kelly oli esimest korda tulnud X-mängudel võitjaks. Vahepeal ja järgneval ajal jõudsin Sildaru teemal kirjutada ka paar kolumni. Seda kõike pani tähele Märt Roosna, kes pidas vajalikuks kirjutada lausa loo «Priit Pulleritsu totaalne muutumine».

Aga kui sul on terav silm ja kõrv, siis tabadki kiiresti ära, kelles on sportlase sisu ja meistri potentsiaali ning kes on tühipaugutaja. Nagu aru saite, tabasin varakult ära, et Kelly Sildarust (vasakpoolsel fotol koos isaga) saab Eesti spordi suur lootus ja tulevik, ja kuna paljud professionaalsed spordiajakirjanikud seda ei uskunud, minu Sildaru-toetusele ülevalt isegi alla vaatasid, siis mis neil muud üle jäigi, kui käituda minu suhtes nii, nagu sõnastas selle Roosna. Aga ma ei ole talle selle peale pahane, üldse mitte. Noored mehed teevad vigu ning neile tuleb andeks anda.

Kuid septembri lõpust saadik pole Kelly Sildarust saabuval talihooajal võistlejat. Me kõik teame, mille pärast. Selleks, et saada aru, kuidas raskest ja keerulisest seisust välja tulla, ma Kelly ja Tõnis Sildaruga valimiste päeval Tallinnas Arigatos kokku saingi. Rõõmustav märk oli see, et Kelly Sildaru ei tulnud intervjuule karkudega ega longates, vaid ilusasti kahel jalal astudes. Veelgi enam: ta oli paar päeva tagasi saanud esimest korda istuda rattapukile (fotol ülal paremal) – opereeritud põlv võimaldas vändata. Rõõmu sellest tõsiasjast tunnistas ka Kelly Sildaru ise.

Vestlesime ligi kaks tundi. Intervjuu ilmus lõppeva nädala Arteris. Kuid ühe osa jätsin eksklusiivselt selle blogi lugejatele. Nimelt küsisin:

Paljud on vaielnud, kumb on olulisem ja suurem saavutus, kas olümpiavõit või X-Gamesi võit. Kumba sina, Kelly, rohkem väärtustad?

Kelly (fotol vasakul) vastas: Minu arust on mõlemad võrdselt tähtsad. X-Gamesil osaleb pargisõidus ainult kaheksa võistlejat, sinna saab kutsega, ja kui katse saad, tähendab see, et kuulud maailmas ikka top-8 hulka. Samas on olümpia, mis toimub nelja aasta tagant, eestlastele hästi tähtis. X-Gamesist ei teadnud keegi varem midagi. Nii et ma ei oska kumbagi ette tuua.
Tõnis lisas: Meile eestlastele on loomulikult tähtis olümpia, lisaks sealt meil veel medalit pole ja ma olen ise kasvanud olümpiamängude vaimus. Olümpia on aegade algusest vaat et sisse programmeeritud: kuna sellest kogu aeg räägitakse, tundubki, et on tähtis – ja on ka, tegemist on siiski ju ühe suurima spordipeoga.
Ma ei tahaks kommenteerida Kelly seisukohta, aga tuleb arvestada, et Kelly sündis aastal 2002, mis tähendab, et sel ajal, kui Kelly hakkas iseennast teadvustama, oli Eesti hiilgeaeg olümpiatel mööda läinud. (Andrus Veerpalu ja Kristina Šmigun-Vähi tulid olümpiavõitjaks aastal 2006 ja Gerd Kanter aastal 2008. – P.P.) Tal ei ole mälestusi Erika Salumäest ja raekoja platsi vastuvõttudest, mis on paljudel eestlastel hinges. Talle on see pigem meedia ja avalikkuse tekitatud tunne, et olümpia on tähtis – ja ta on võtnud selle omaks.

PP: Las lõplik sõna jääda selles küsimuses ikka sportlasele!

Kelly: Arvan, et isal on õigus. (Naerab.) Ma ei tea tõesti midagi Eesti medalisajust olümpial!
*
Aga nagu teate, ei tegele ma ainult spordiga. Mind huvitavad ka ühiskondlike protsesside varjatud telgitagused. Just neid avan oma loos «Taavi Rõivase päästmine». Mäletate, kuidas eelmisel nädalal käis ekspeaminister Rõivas (fotol paremal) mööda ajakirjandust ja seletas, mis Malaisias juhtus. Tavakodanikele võis jääda mulje, et meedia võttis skandaalist viimast ning ekspluateeris vaest Rõivast täiega ja häbitult. Tegelikult olid Rõivase avalikud esinemised tal ja tema meeskonnal üksikasjalikult läbimõeldud. Loodetavasti avab mu lugu «Taavi Rõivase päästmine» teie silmi rohkem, kuidas võimumaailmas asjad tegelikult käivad.
*
Samavõrd palju kui uurida, kuidas võim rahvaga manipuleerib, pakub mulle huvi kirjutada inimestest, kes seiklevad. Mu kolmas lugu Arteris – sel nädalal olid kolm esimest lugu minult – pealkirjaga «Karmi looduse elulised õppetunnid» on ühelt poolt põnev ja paeluv, ent teisalt ka õpetlik kokkuvõte Eesti ühe kogenuma matkaja Guido Leiburi värvikatest läbielamistest tema kaugetel käikudel. Selliseid lugusid on vahva teha. Aga öelge, kes ka vahva lugeda?

Nojah, Rõivase loole (fotol ülal vasakul) seikluslugu vastu ei saa. Aga hea meel on mul sellest – lähtudes veebikülje klikkidest –, et Sildaru lugu sai. Niisiis oleks võinud selle sissekande pealkiri olla ka selline: «Pullerits: Kuidas Kelly Sildaru Taavi Rõivase kotti pani».

Foto 1: Kelly Sildaru 15. oktoobril Tallinnas Arigato spordiklubis isa Tõnisega venitusharjutusi tegemas ja Arterile intervjuud andmas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 5: Portree Kelly Sildarust Tallinnas Arigato spordiklubi lähedal kruusahunnikute taustal. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tõnis ja Kelly Sildaru 15. oktoobril Tallinnas Arigato spordiklubis. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kelly Sildaru 15. oktoobril Tallinnas Arigato spordiklubis rattapukil väntamas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpi
Foto 6: Ivi Eenmaa (vasakul) pöördumas Reformierakonna valimispeol Taavi Rõivase poole, kelle kõrval seisab tema abikaasa Luisa. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix 
Foto 7: Taavi Rõivas andmas oma meeskonnakaaslase valvsa pilgu all Postimehe stuudios Malaisia-teemalist intervjuud ajakirjanik Madis Vaikmaale. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

neljapäev, oktoober 19, 2017

Pullerits: Vägev – rattavõistlustel tehtigi minu soovitatud muudatus!

Kõik, kes Eesti rattaspordis veidigi kodus on, teavad, et pärast mullust Tartu rattarallit, mis lõppes mulle kaks kilomeetrit enne lõpujoont grupikukkumisega, tegin ettepaneku, mida tutvustasin isegi suures ajakirjanduses, et selliste valusate ebameeldivuste ärahoidmiseks oleks vaja loobuda grupifinišis aegade ja kohtade eristamisest. Oi, küll oli palju neid, kes tulid endale vastu rinda taguma, et nemad ei karda ja kui mina kardan, siis ärgu tulgugi starti, aga nemad minu pakutud uuendust ei toeta.

Lubage ette kanda: uuest aastast on minu pakutud uuendus Eesti suurimas maanteesõidusarjas sisse viidud. Ja sarja peakorraldaja tunnistas, et eks too uuendus ole hoogu saanud minu pakutust. Nii et võite öelda mulle aitäh!

Niisiis ei maksa uuel aastal enam Filtri maanteesarja etappidel grupiga finišeerides end ja teisi ohtu seada ning koha pärast elu ja surma peale võitlema hakata. Kõik, kes grupis koos lõpetavad, olgu näiteks 13ndana või 73ndana, saavad sama aja ning sama koha. Erand kehtib vaid esitosinale: nende kohad lähevad lõpetamise järjekorras n-ö väljamängimisele, sest keegi peab ju ikka saama esimese, keegi teise, keegi kolmanda ja keegi kaheteistkümnenda koha. Aga järgmistel ei ole küll enam vaja pingutada, nii et veri väljas.

Sarja peakorraldaja Mihkel Reile selgitas mulle, et alates 13. lõpetajast saavad kõik grupis lõpetanud sama aja ja koha seetõttu – ja see oli ka minu argument seda ettepanekut esitades –, et siis muutuvad viimased kilomeetrid loodetavasti turvalisemaks. Ja kuna enamik kukkumisi toimub just suurtes gruppides, lisas Reile, siis arvatavasti muutuvad tänu uuendusele edaspidi grupid väiksemaks. Loodetav loogika peitub selles, et kui sa ei taha jääda jagama näiteks 83.-154. kohta, pead võtma rajal midagi ette, et enamikust lahti rebida. Sedasi loodab Reile, et sõidud muutuvad aktiivsemaks ning grupid selle tagajärjel kahanevadki.

Gruppide väiksemaks lammutamist hakkab soodustama ka järgmine asjaolu, millega peavad ennekõike arvestama need, kes jahivad kogu Filtri sarja arvestuses kõrget kohta. Kui sa lõpetad grupis, mis sõitis kohtadele 50.-70., saad keskmised ehk 60. koha punktid. Isegi siis, kui lõpetad selles grupis kõige esimesena. Aga kui lasid põhikonkurendi rajal eest ning isegi kui põhikonkurent lõpetas sulle eelnenud grupis, mis sõitis näiteks kohtadele 29.-49., kõige viimasena, saab ta keskmised ehk 39. koha punktid. Saate aru? Reaalselt võis te vahe olla vaid üks koht, vastavalt 49. ja 50., aga punktitabelis teenite 39. ja 60. koha punktid. Vahe on suur! Mis selle näilise ebaõigluse vastu aitab? Väga lihtne: loomulikult see, et tuleb võistluse ajal kõvemini sõita, mitte jääda pelgalt finišit passima, et siis teisi hoolimatult kahte lehte ja pikali lüües finišit panema hakata.

Tõsi, kahel etapil jääb siiski kehtima vana süsteem, et igaüks saab unikaalse koha ja aja. Need on Viljandi rattaralli ja tulevast aastast Võru rattarallit asendav Suure Munamäe rattaralli. Asi on selles, et need mõlemad lõpevad järsu tõusuga, kus kiirused muutuvad väikseks ning kukkumisoht koos sellega samuti. Suure Munamäe rattaralli finiš saab olema Suure Munamäe tipus. Sinna viib auto laiune vaatetorni teenindamise asfalttee, mis tõuseb vertikaalis mõõdetuna 430 meetri jooksul tervelt 60 meetrit. (Võrdluseks: vaatetorni kõrgus on 29 meetrit.) Seega, kui ma õigesti arvutan, peaks tõusuprotsent olema peaegu 14.

Nüüd tekib osadel kindlasti küsimus, kuidas selguvad uue süsteemiga vanusegruppide võitjad. Seda enam, et uuest aastast on seenioride vanusegruppe eriti palju, iga viie aasta kaupa. Seda seepärast, selgitas Reile, et pole kuigi õiglane panna 49-aastane konkureerima 41-aastasega.

Kuid see pole mingi küsimus ega probleem. Nn fotofiniš selgitab ikkagi välja, kes lõpetas enne või pärast keda, ning fotofiniši abil saab ka kindlaks teha, kes oli millises vanusegrupis kui mitmes. Ent koondprotokollis saavad nemadki ülejäänud grupiga võrdse aja ja koha.

Teine küsimus, mis ilmselt tekib, on see, et kust lõpeb eelmine grupp ja algab järgmine. Vastus on korraldajal olemas: kui sinu ja eelmise sõitja vahe on kolm ja rohkem sekundit – mida aitab taas fikseerida fotofiniš –, kuulud uude ehk sulle eelnenud sõitjast järgmisse gruppi. Mille peale mõned võivad küsida, et kuidas nad oskavad näha ja kalkuleerida, kas vahe on vähem või rohkem kui kolm sekundit. Väga lihtne! Arvestage, et tippjooksjad, kes läbivad 100 meetrit 10 sekundiga, jooksevad 36 km/h. Ilmselt on rattavõistlusel teie lõpukiirus sellest suurem. Kuid igal juhul võite loota, et kui vahe eelmise ratturiga on 30 meetrit – ilmselt heal juhul isegi kuni 40 meetrit –, siis kuulute temaga samasse gruppi.

Aga naistele on ka seekord uudiseid. Järgmisest aastast ei ole Filtri sarjas enam kavas naiste sõitu. Põhjus on selles, seletas Reile, et naiste sõidu tänavusse kavva lülitamine ei toonud naisi starti senisest rohkem, vaid hoopis vähem. Küllap oli see tingitud sellest, oletas Reile, et naiste sõitudel osales tavaliselt vaid 20-30 osalejat ning seetõttu kujunesid grupid väga väikeseks, mis omakorda tegi sõidud raskemaks ega meelitanud osa võtma. Uuest aastast sõidavad naised taas koos meestega, nagu varemgi. Alles jääb aga noortesõit ning tervisespordigrupp.

Tulevast aastast muutub ka stardigruppide koostamise põhimõte, sest seni käis see keerulise algoritmi alusel. Kuna see teema enamikku ei puuduta, siis ei hakka teid siin matemaatika finessidesse pühendama. Kutsun teid kaasa mõtlema hoopis muule – millelegi sellise, millele isegi korraldaja ei olnud veel tulnud.

Niisiis, oletame, et lõpetate grupis, mis sõitis kohtadele 37.-78. Selge, et saate kirja grupi esimesega sama aja, isegi kui lõpetasite grupis kõige viimasena, ja ka sama koha, 37.-78. Ent protokolli koostades tekib ikkagi küsimus, millisele reale 42-st teid seal paigutada. Kui jätta teid kohtadel 37.-78. viimasele reale, nagu te ka viimasena lõpetasite, siis ei saa olla kindel, et pelgalt tolle protokollist vastu vaatava visuaalse pildi meeldivamaks muutmise nimel hakkate ikka koos teistega finišit panema ning loodetud turvalisus jääb lõpuheitluses saavutamata.

Reile tunnistas, et sellele teemale pole ta mõelnud. Mõtleme siis koos ja pakume talle välja! Variandid võiks olla järgmised.

Esiteks, leiad oma nime protokollis oma grupis sellelt realt, kui mitmendana lõpetasid. Aga nagu öeldud, ei pruugi selline süsteem tuua lõpuheitluses kaasa ohutuse suurenemist.

Teiseks, las arvuti paigutab grupis lõpetajad meelevaldsesse järjekorda. Aga kõik osalejad ei pruugi sellest aru saada ning siis tuleb hulk küsimusi ja proteste, et miks on näiteks Jüri protokollis minust eespool, kuigi ta oli grupis selgelt kõige viimane.

Kolmandaks, paigutada ühes grupis lõpetanud tähestikulisse järjekorda. Aga see pole jälle seetõttu õiglane, et (järgnev näide on ainult hüpoteeiline!) Caspar Austa saab siis alati koha enne Priit Pulleritsu ja Rein Taaramäe saab alati koha pärast Priit Pulleritsu.

Millist varianti teie pooldate?

Kuni te mõtleme, püstitan veel ühe küsimuse. Turvalisuse nimel viib grupis kohtade jagamise ja ühise aja süsteemi sisse Filtri maanteesari, aga nagu mäletate, siis oma ettepaneku selliseks muudatuseks tegin ma lähtudes Tartu rattarallist. Vaat see on tõeliselt intrigeeriv küsimus: millal võtab ka Klubi Tartu Maraton juhataja Indrek Kelk mind kuulda ning läheb progressiivsete uuendustega kaasa või jätkab ta ka uuel aastal endiselt, et las osalejad pealegi tunnevad hirmu ja riskivad oma luudega, aga korraldaja probleemi ei tunnista ning midagi ette võtta ei kavatse?

Fotod 1, 2, 7, 8: Mulluse Tartu rattaralli finiš Turu tänaval. Fotode autor: Reigo Teervalt, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3-6: Mulluse Tartu rattaralli stardijärgne tõus Riia tänaval. Fotode autor: Reigo Teervalt, Õhtuleht/Scanpix

esmaspäev, oktoober 16, 2017

Pullerits: Miks rattamehed ajavad taga vale jumalat ehk otsivad elutupikust väljapääsu lootusetus kohas?

Pühapäeval, valimiste päeval lõppes Hawaii seitsmepäevane sõit üle Tour de France’i kuulsusrikaste tippude (fotol paremal), kokku 760 km ja 20 000 tõusumeetrit. Leidus neid, kes küsisid suvel, kas ma sinna lähen. Ei, ei läinud, nagu olete aru saanud. Isegi ei kaalunud minekut. Järelikult nõrk, mis?

Ei, asi pole kilometraažis ega tõusumeetrites. Asi on veidi – kuid kaugeltki mitte peamiselt – hinnas. Seitsmepäevase sõidu eest 1790 eurot. Mitte et see oleks üleliia soolane. Kindlasti on seal ka üksjagu «õhku» sees, kuid see pole siin teemaks. Küsimus on ennekõike selles – ja see on siin kõige peamine! –, mida selle raha eest saab ja kas saab seda, mis on toda raha väärt.

Minu hinnangul on seal too little bang for the buck. Ja teate, mispärast? Sellepärast, et kõik on (tolle raha eest) liiga ette, taha ja ära korraldatud. Pole ruumi improvisatsiooniks, loomingulisuseks, riskiks, eksimiseks, üllatusteks. Sellised üritused, võib kindla peale eeldada, on liiga põhjalikult ja läbimõeldult korraldatud – ega teisiti tegelikult saagi, tuleb möönda –, ja just see kahandabki minu silmis nende väärtust. Kahandab oluliselt.

Me elus käib kõik juba niigi kindlate ja rangete reeglite järgi, aga kui sa pead tegelema oma lemmikalaga ka nii, et keegi on sinu eest kõik ära otsustanud, kust ja kuhu sa sõidad, millist teed mööda, millal teele asud ja mis ajaks kohale pead jõudma, kus sööd ja kus ööbid – siis see kaasa ei tõmba. See röövib ettevõtmisest igasuguse positiivse pinge ja võlu.

Miks lasevad nii paljud oma elu, isegi vaba aega, teistel juhtida? Kas neil on tõesti nii vähe kujutlusvõimet? Kas nad on tõesti niivõrd kapitaalselt mugandunud? Kas neil pole tõepoolest kübetki pealehakkamist? Miks nad tahavad teiste pilli järgi tantsida?

Ma arvan, et seda mugandumist soosib muude tegurite seas ka vähene lugemus. Lõpetasin hiljuti 457-leheküljelise raamatu «Grand Obsession», mis räägib Arizona matemaatikaprofessorist Harvey Butchartist, kes pühendas suure osa oma vabast ajast sellele, et matkata mööda kuulsa Suure kanjoni (Grand Canyon, fotol vasakul) avastamata kohti. Jah, ta sattus ka ohtlikesse olukordadesse. Jah, üks ta matkakaaslane uppus Colorado jõe tapvas voolus. Praegu loen raamatut «The Mystery of Everett Ruess», mis räägib Ameerika noormehest, kes seikles 1930ndate algul ihuüksinda mööda Arizona ja Utah üksildasi paiku ning kadus jäljetult kõigest 20-aastasena Escalante jõe kanjonites. Tema müstiline kadumine on siiamaani lahendamata. Ja loomulikult olen ma lugenud klassikat, nagu Edward Abbey «Desert Solitaire», mida peetakse maailma kirjanduses omas vallas tippteoseks. Mässumeelne Abbey on Metsiku Lääne kirjandusliku kujutamise suurkuju. Kui te «Desert Solitaire’i» läbi loeksite ja ikkagi ei tunneks tõmmet seiklema asuda, siis, ütlen otse, olete üks tundetu tümikas. Eelmisel talvel lugesin David Gessneri raamatut, New York Timesi bestsellerit «All the Wild That Remains», mis räägib Abbeyst ja teisest Metsiku Lääne võimsast kajastajast Wallace Stegnerist. Ootamas on Jack Loeffleri biograafia «Adventures with Ed: A Portrait of Abbey», Jen Jackson Quintano «Blow Sand in His Soul», mis räägib Canyonlandsi rahvuspargi loojast Bates Wilsonist, ja tagatipuks Scott Thybony «The Disappearances: AStory of Exploration, Murder, and Mystery in the American West», mis räägib kolmest salapärasest kadumisjuhtumist Metsikus Läänes 1930. aastate keskpaigas. Kahtlemata mõjuvad need kõik tiivustavalt, nagu ka näiteks Tom McCourti «Last of the Robbers Roost Outlaws: Moab’s Bill Tibbetts», mida lugesin juba neli aastat tagasi ning mille üksainus stseen, kui Tibbettsit aeti taga lennukiga – sest nii suur ja lõputu ja metsik ja ligipääsmatu on Metsik Lääs Colorado platool –, tekitab igaühes, kes pole veel lasknud tsivilisatsioonil end lõplikult nurka ajada ja täielikult nüristada, soovi olla, minna, uurida, katsetada, seigelda, imetleda, rõõmustuda, vaimustuda... ja lihtsalt end proovile panna. Kel inglise keel soovida jätab, võiks enda käivitamiseks lugeda Aron Ralstoni eesti keelde tõlgitud «127 tundi kaljulõhes», kuidas autor endalt kanjonis lõksust pääsemiseks käe otsast lõikab, või Amy ja Rick Rineharti samuti eestindatud raamatut «Ohte trotsides. Ameerika inimesed ekstreemolukorras».

Miks ma teile sellest räägin? Ei, mitte selleks, et uhkustada oma lugemusega. Räägin selleks, et kui tahate saada välja argirutiinist, kuhu elu meid kõiki paratamatult oma kohustustega sunnib ja ülesannetega mässib, ja rabelda välja ruineerivast mugavustsoonist, siis selle nimel tuleb ise vaeva näha. Selle heaks saab inspiratsiooni ammutada paljus just raamatutest (ei, Youtube’ist mitte). Elus on palju, palju rohkemat, kui Tartu või Lähte rattamaraton, Haanja 100 või XC sõidud.

Ja kindlasti ei aita rutiinist välja – vähemasti mitte piisavalt, vähemasti mitte nii palju, nagu te ehk väärt oleksite – see, kui lasete end suures grupis mööda kindlaks määratud radasid juhtida. See, rattamehed, on vaid ühe rutiini või kohustuse asendamine teisega.

Mõelge siinkohal neile küsimustele, mille esitab eelmainitud, noorelt hukkunud Everett Ruess väga lakooniliselt, ent ülimalt tabavalt kirjas vennale Waldole: «Millised on sinu tulevikuplaanid? Otsid sa paremat töökohta, eirad oma tegelikke soove või jätad oma elu lihtsalt teiste otsustada?»

Ja mõelge nüüd, mida ma teile siin seletasin, enne kui vastu hakkate mingite Põhja-Eesti pankranniku radadega ja muu säärasega, mis pakub teile pääsu argirutiinist vaid paariks tunniks, ei enamaks, mulle vastu vaidlema. Need argumendid lihtsalt ei lenda.

Mõelge, et võtta ükski kord elus initsiatiiv enda kätte ja teha seda, mida just teie tahate, teha midagi suurt, midagi sellist, mida enamik teisi ei tee, ja teha enda tempos ja enda valitud rajal ja ise kõige eest vastutades – ja mõnikord isegi tagajärge või tulemust mitte ette teades. Siis on lootust, et saate ükskord taas iseendaga sina peale, hakkate end päriselt tundma. Sest meid ümbritsev elu teeb ju kõik, et me saaksime ise end ära kaotada, kõigi teiste suguseks sulanduda. Sest siis on meid lihtsam juhtida ja valitseda.

Avastage end ja juhtige end ise. Võtke riske, et hiljem poleks valus asjatult kaotatud aastate pärast.

Foto 1: Michele Scarponi veab Vincenzo Nibalit ja Chris Froome'i 2015. aasta Tour de France'i 17. etapil mäest üles. Foto autor: AP/Scanpix 
Foto 2: Korralik hanerivi 2015. aasta Tour de France'i 16. etapil. Foto autor: AFP/Scanpix 
Fotod 3 ja 5: Priit Pullerits Colorado platool Sand Flatsi piirkonnas kuulsal Slickrock Bike Trailil. Leia pildil arch ehk looduslik kaar! Fotode autor: Jaanus Laidvee
Foto 4: Priit Pullerits 2017. aasta suvel tütrega Suure kanjoni serval. Foto: Priit Pulleritsu kogu
Foto 6: Priit Pullerits Utah' metsikus looduses, taamal La Sali mäed. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 7: Priit Pullerits upitamas Metsikus Läänes ratast raskest tõusust üles. Foto autor: Jaanus Laidvee

reede, oktoober 13, 2017

Pullerits: Kuidas jalgpall upitab end teistest kõrgemale?

Selleks, et enam niipea ei peaks jalgpalli juurde naasma – tõesti, kaua võib?!; ennastki hakkab juba häirima... –, klaarime siin veel ühe asja ära, mis paljastab jalgpalli häbitut eneseupitamist. Nimelt väidavad jalgpallifanaatikud, et nende ala on kõige populaarsem, mida tõestavad vaatajate suured arvud (fotol paremal).

Ei tõesta. Ja ma ei hakka siin pikalt rääkima sellest, et jalgpallurid tahavad riigi raha abil ehitada suuremaks oma esindusstaadioni, kuigi on teada, et toosama staadion ei suutnud isegi väidetavaks sajandi mänguks Brasiiliaga tuua tribüünidele täismaja. Ja ma ei hakka siin rääkima ka sellest, nagu hiljuti teile teatasin, et Eesti meistriliiga mängude pealtvaatajate arv on keskmiselt 289 – ja seda koos piletita publikuga.

Räägime siin Eesti koondise mängudest. Kui palju on neil pealtvaatajaid?

Jalgpalli liit kinnitas mulle, et Eesti koondise kodumängudel käib tribüünil keskmiselt üle 6000 inimese. See info vastab tõele. 2018. aasta MM-valiksarja viit kodumängu külastas kokku 30 540 pealtvaatajat, mis teeb keskmiselt 6108 inimest mängu kohta. Viimases mängus Bosnia ja Hertsegoviina vastu (fotol vasakul) oli vaatajaid 4967, eelviimases kodumängus Küprose vastu 6252. Mis on ilus arv, aga... ei ole ka. Sest ametlikel andmetel on staadionil kohti 10 340.

Niisiis, miks olid mängus Bosnia ja Hertsegoviina vastu rohkem kui pooled kohad tühjad? Miks jalgpallifanaatikud, kes pidid ju nii tulihingelised olema, jätsid Eesti koondise kodus poolenisti toetamata? Siin, nagu öeldakse, on sügav analüüsi koht.

Kuna see analüüs jalgpallihaigete suust sumbuks nagunii demagoogiasse ja targutamisse, nagu sumbuvad Eesti koondise rünnakud siis, kui juba vastase poolkaitse vastu tuleb (fotol paremal), vaatame pigem tõsiasju. Küsides: kas Eesti jalgpallipublik on Eesti suurim publik?

Ei, ei ole. Ja siinkohal, olgu rõhutatud, ei saa jalgpallifanaatikud pugeda vabanduse taha, et staadion on liiga väike. Nagu just jalgpalli liidu ametlikele andmetele tuginedes näitasin, pole Eesti koondise kodumängudes isegi 60 protsenti kohtadest täidetud.

Mis ala toob Eestis rohkem pealtvaatajaid kohale? Näiteks autoralli. Üle-eelmisel suvel proovisin Tartus mingi suvise ralli linnakatsel raja äärde pääseda, aga lootustki polnud. Umbes neljakilomeetrine ring oli publikust paksult umbes. Iga meetri kohta tuli vähemalt 3-4 inimest.

Mõistagi ei saa unustada Otepää MK-etappe (fotol paremal). Neil käis ju omal ajal umbes 10 000 pealtvaatajat. Ja see ei olnud inimestele sugugi mõnus ega lihtne. Enamik pidi sõitma kodunt kaugele, seda esiteks. Ja teiseks: kas te olete talvel tunde ühel kohal seisnud? Uskuge, see ei ole mõnus, meeldiv ja soe. Aga tuhanded tulid ja seisid. Ja elasid kaasa. Mäletate, isegi Brasiilia, oma ala absoluutne tippmeeskond, ei suutnud Eesti pealinnas nii palju inimesi staadionile tuua... nagu suusatajad kauge väikelinna servas metsade alla.

Mis seal salata, olen isegi võistelnud suurema publiku ees kui Eesti jalgpallimeeskond kodustaadionil. 2004. aasta varasuvel toimus Tartus puupüsti rahvast täis Raekoja platsil (fotol vasakul) Eesti esimene munakivisuusatamise võistlus, kus sain startida koos Andrus Ansipi ja Meelis Atoneni ning Raul Olle, Jaak Mae ja Andrus Veerpaluga. Ükski noist ei võitnud toda võistlust. Kuigi, mis seal salata, Mae osutas finišisirgel mulle väga sitket vastupanu, aga kontrollisin olukorda kindlalt.

Eks neid võistlusi leiab veel, mis jalgpallile, vähemalt koduses mastaabis, sageli silmad ette teevad. Kas või Miss Valentine’i iluvõimlemisvõistlus Tartus. Tegelikult on väga raske vaielda vastu tõsiasjale, et ka rattasarjades leidub piirete ääres rohkem kaasaelajaid ja vaatajaid kui kodustel jalgpallimängudel. Kes aga tuleb väitma, et Eesti jalgpallikoondise mängudel on kodus ikkagi rohkem vaatajaid kui mõnel maastikuratta etapil, siis arvestagu, et võrrelda on viisakas ja õiglane ikka võrreldavaid üritusi. Kui Eesti korraldaks ka keset Tallinna või Tartut mingi kõvade sõitjatega rattajõuproovi, kus kõik omadki mehed võiduvõimalusega stardis, küll siis tuleks sinna kaasa elama vähemalt viiekohaline rahvaarv. Nagu on tulnud Otepääl.

Fotod 1-3: Eesti kodumäng (1:2) Bosnia ja Hertsegoviina vastu. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Publik Otepää 2001. aasta MK-etapil. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Eesti esimese munakivisuusatamise võistluse start Tartus Raekoja platsil mais 2004. Vasakult: Priit Pullerits, Meelis Atonen ja Raul Olle. Foto autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix
Foto 6: Kodune Eesti jalgpallimäng Flora ja Levadia vahel ei too tribüünil pooligi kohti täis, ent seegi väike publik vajab, et turvamehed oleks valvel. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

teisipäev, oktoober 10, 2017

Pullerits: Kas jalgpall on Eestis tõesti võimsalt harrastatavaim ala? Oh ei! (Manipulatsiooni paljastamine)

On üks argument, millega jalgpallifanaatikud kõik jalgratturid, suusatajad ja jooksjad paika panevad: vaadake, kui palju on Eestis jalgpallureid, mitte ükski teine ala ei pääse ligilähedalegi!

Esiteks on see liialdus. Eesti spordiregistri andmetel on võimlejaid rohkem kui jalgpallureid – 23 754 versus 21 216. Jalgrattasport jääb ametlikel andmetel neist kahest oma 2099 harrastajaga tõesti valgusaastate kaugusele. Suusaspordis on kirjas 2881 harrastajat, aga on iseküsimus, kui palju on nende seas lisaks murdmaasõitjatele suusahüppajaid, kahevõistlejaid, mäe- ja vigursuusatajaid. Jooksjate kohta puuduvad samuti puhtad andmed, sest nemad lähevad 8536 kergejõustiklase arvesse. Isegi kui neid on kergejõustiklastest pool, ei saa me ka kõigi kolme vastupidavusala peale kokku isegi pooltki nii palju harrastajaid, nagu on jalgpallis. Masendav, kas pole? Nokaut, jah?...

Not so fast! Wait a second!

Arvudega võib tõestada mida tahes. Kuid tark inimene vaatab ka arvude taha.

Kas teate, kuidas on jalgpall saavutanud oma hiiglasliku harrastajate arvu? Laste arvelt! Igast kuuest jalgpalliharrastajast on tervelt viis alaealised. Teisisõnu: täiskasvanuid on nende seas vaid iga kuues. Jah, tegelikult me teame ju seda, kuidas jalgpallitrenni värbamine algab juba lasteaias.

Arvestades nii suurt noorte jalgpalliharrastajate arvu, võib küsida, miks on jalgpallis kadu nii meeletult suur? Miks ainult iga kuues, nagu võib laias laastus järeldada, jääb jalgpallile truuks ka pärast lapsepõlve? Millest omakorda saab järeldada, et jalgpall röövib Eesti spordist paljud noored, kes võiks edu saavutada mõnel muul alal, kuid on oma parimad aastad noorpõlves kulutanud jalgpallile ning siis käega löönud. Selge see, et Eesti ei vaja 20 tuhandet jalgpallurit. Neile kõigile ei jätku täiskasvanuna Eestis platsidel kohta. Aga paraku on siis, täisealiseks saanuna, juba enamasti hilja avastada, et oleks pidanud 12-aastaselt ikkagi takistusjooksule või pikamaaujumisele spetsialiseeruma.

Jalgrattasport «töötab» seevastu palju tõhusamalt ja pikema perspektiiviga: seal on 2099 harrastajast rohkem kui pooled täiskasvanud, 1296. Ka suusaspordis on see näitaja palju parem kui jalgpallis, ehkki mitte nii hea kui rattaspordis: 2881 harrastajast on täiskasvanuid üle 40 protsendi, 1196. Jooksu kohta pole võimalik neid andmeid usutavalt välja sõeluda, seetõttu vaadakem võrdluseks näiteks triatloni: 628 harrastajast on täiskasvanuid üle poole, 343.

Aitab suurtest ja üldistest arvudest. Nüüd läheme isiklikuks. Nimelt: kuhu paigutun Eesti spordiregistris mina? Sõidan kevadest sügiseni rattaga ja talvel suusatan – ja aastaid tagasi ka jooksin –, teen trenni, võistlen, aga kas ma kajastun spordiregistri arvepidamises? Ei, ei kajastu, sest ma ei kuulu mitte ühtegi klubisse. (Ajakirjanik peab olema sõltumatu.) Vean kihla, et minusuguseid on veel, ja mitte kolm-neli, vaid kümneid ja kümneid, kui mitte sadu. Seega on spordiregistri arvepidamine ebausaldusväärne.

Individuaalsed vastupidavusalad ongi seda, mida nad on – individuaalsed. Nende alade harrastajate kohta on väga keeruline usutavat arvestust pidada. Sest need alad ei nõua kuhugi kuulumist. Erinevalt jalgpallist, kus sa pead tingimata kusagile kuuluma, sest ega sa üksi, isegi kahekesi mitte, jalgpalli ikka mängi.

Kuid arvestagem õigluse nimel veel ühte asjaolu: Mihkel Uiboleht, kes on jalgpalliliidus tõeliselt asjalik ja abivalmis asjaajaja, musternäide heast kommunikatsioonijuhist, kes on nõus minuga alati pikalt rääkima ja infoga aitama isegi vaatamata sellele, et olen kõike muud kui jalgpallifanaatik, kinnitas mulle eelmisel nädalal, et jalgpalli rahvaliigas osaleb 3500 mängijat, kellest tema väitel ei ole 90 protsenti kuidagi organiseerunud. Ehk teisisõnu: kui Uibolehte uskuda – ja mul pole põhjust teda mitte uskuda –, siis on Eestis veel vähemalt 3000 jalgpalliharrastajat, kes ei kajastu spordiregistri arvepidamises. Ehk veel teisisõnu: jalgpalliharrastajate arv küünib 25 000 alla, millega jalgpall läheb mööda isegi võimlejatest. (Küsida, mis saab siis, kui võimlejad arvestaks enda hulka ka hommiku- ja virgutusvõimlejad, läheks juba demagoogia valda, mistõttu jäägem ikka asjalike argumentidega opereerima.)

Aga teeme nüüd samasuguse infopäringu ka rattavõistluste kohta. Helistasin Mihkel Reilele ja küsisin, kui palju oli tänavu Filtri maanteesarjas osalejaid. Ta ütles, viidates väljastatud stardinumbrite arvule, et üle tuhande. (See arv ei hõlma lastesõitudel osalejaid.) Temposõidu sarjas oli tema arvepidamise järgi osalejaid 600, kellest Reile pakkus, et pooled lõid kaasa ka mõnel maanteesõidul. Allar Tõnissaar vaatas oma andmebaasist järele, et Hawaii Express Estonian Cupi sarjas oli tänavu pikal võistlusmaal osalejaid kokku 999 ja lühemal maal 487. Ta pakkus, et noid, kes võiks kajastuda mõlemas koondarvus, on minimaalselt, näiteks juhul, kui pika sõidu alguses lõhkes rehv ning sõitja tuli hiljem uue terve rehviga lühema maa starti. Bosch Eesti maastikurattasarja põhisõidul (sh XXL-sõit) osales 1238 ratturit ning lisaks noorte- ja matkasõidul 347 ratturit. (Siin tuleb arvestada, et sageli need, kes võistlevad maanteel, ei võistle maastikul, ja need, kes sõidavad maastikul, ei stardi maanteel.) Tõnissaar oletas, et neid, kes osalesid mõlemas maastikusarjas, võis olla kahes sarjas startinute seast umbes kolmandik. Igatahes on kindel, et rattaspordi harrastajate arv on oluliselt suurem kui spordiregistris näidatav 2099. Aga kui suur?

Kuni me sellele küsimusele vastust ei tea, tuleb võtta vastuseid sealt, kus need on täpselt olemas. Eile teatas Klubi Tartu Maraton, et tänavusel Tartu Maratoni Kuubiku hooajal sai punkte 12 116 inimest. See on võimas arv. Aitäh, Indrek Kelk, oma kolleegidega seda arvu kokku löömast – siiralt! (Tegin kaasa vaid kahel alal, suusamaratonil ja rattamaratonil, ning sain neil kogutud 1881 punktiga 806. koha.)

Niisiis: 12 116 inimest tegi kaasa mõnel vastupidavusalal (ja see arv ei hõlma lasteaia- ega eelkoolilapsi, sest neil pole sellesse sarja asja; samas hõlmab see arv ka välismaalasi). Kuubiku sari eeldab, et seal kaasa tegemiseks tuleb ikkagi treenida – kuubiku kavva ei kuulu alad, mis on nagu jalgpall, kus punkti kirja saamiseks piisab vaid platsil viibimisest (sic!). Ja arvestades, kui palju on vastupidavusaladel nn ristharrastajaid (neid, kes teevad mitu ala paralleelselt või vaheldumisi), saab väita, et individuaalsed vastupidavusalad pole Eestis sugugi vähem populaarsed ja harrastajate arvult oluliselt väiksemad, kui seda on jalgpall.

Aga kui sageli Eesti Rahvusringhääling neid näitab? Filtri maanteesarja võistlusi ei näidanud igatahes mitte kordagi.

Kusagil struktuurides ja süsteemides on kallutatud jõud.

Fotod 1-3: Eesti CX-karikasarja jalgrattakrossi esimene etapp Viljandis Uueveskil. Fotode autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 4: Tuhamäe downhilli võistlus Kiviõlis. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 5: Kas see rattur, Marju Raja, kajastub harrastajana Eesti spordiregistris? Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix

neljapäev, oktoober 05, 2017

Pullerits: Kuidas ma vallandasin Eestis suure jalgpallisõja?

Teil on vedanud: olete oma silmaga olnud ajaloo tunnistajaks. Eelmise nädala reedel andsin siin blogis avapaugu Eesti jalgpalli ülekajastamise vastu, kui kirjutasin loo «Kas jalgpalli kajastamine on Eestis liiale läinud? (Jah, kahjuks küll!)». Sellest läks lahti suur sõda, mis kandus siit blogist suure lainena üle Eesti – ja kogub ainult tuure.

Kuna paljud on ilmselt sõja alguse maha maganud, siis viin teid kiirelt arengutega kurssi, et teaksite positsiooni võtta ning oskaksite õiges suunas tuld anda.

Reede, 29. september
PP: Enam ei saa vaiki olla. Jalgpalli kajastamine on Eestis muutunud mõõdutundetuks. Sellega on liiale mindud. Nii kui AK spordisaate lahti teed, vaatab sealt kahelt (!) ekraanilt vastu Eesti jalgpall, mis enamikku ei huvita (kas teate, kui nirud on Eesti jalgpalli telereitingud?). Kas Pohlaku antud miljoni võrsed ja viljastav mõju? Mida on jalgpallis praegu sellist, et seda peab nii massiivselt näitama? Kas Eesti hakkab kuskile finaalturniirile jõudma või on mõni Eesti klubi kuskil Euroopa sarjas läbi löömas? Öelge mulle ka, kes ja kus!

Selle avapaugu peale võtsid mu FB küljel püssi palgesse näiteks Erki Nool, Neeme Korv, Erkki Bahovski, Ain Kaare, Martin Šmutov.

Teisipäeva, 3. oktoobri hommik
PP: «Alustame jalgpallist!» teatas Anu Säärits (fotol paremal) rõõmsalt eilse AK spordiuudiseid sisse juhatades. Ohoo, mis siis jalgpallis suurt ja erutavat on toimunud, teritasin kõrvu. Saime teada, et Eesti valmistub viie päeva pärast mänguks autsaider Gibraltariga ning nägime seejärel kaadreid mingist Hollandi meistrivõistluste mängust. Ühe sõnaga: tühipauk. Aga jalgpall oli tühja koha pealt taas oma minutid rahvusringhäälingu ekraanil kätte saanud. Kuid ärge saage minust valesti aru: loomulikult ei ole sel absoluutselt mingit seost Pohlaku antud miljoniga.

Sõtta viskusid ka Pärtel Piirimäe ja Marek Kalmus.

Kolmapäeva, 4. oktoobri hommik
PP: See muutub juba tragikoomiliseks: mis te arvate, mis oli eilse AK spordisaate esiuudis? Muidugi jalgpall, mis muud! Ja uudis, pikk uudis, oli millest: et Mattias Käit pääseb võib-olla Inglismaa tugevuselt teise liiga meeskonna ridades äkki peagi varumeeste pingile. Kõva uudis, ülikõva! Mis te arvate, kui suur on tõenäosus, et ka tänase AK spordisaate esiuudis tuleb jalgpallist? Igaks juhuks lisan: loomulikult, otse loomulikult pole uudiste valikul absoluutselt mitte vähimatki seost Pohlaku antud miljoniga.

Sõjategevusega liitusid Jürgen Ligi, Jaanus Kriisk, Martin Plaser, Igor Gräzin, Olev Remsu, Nils Niitra, Arnold Tokko, Alo Lõhmus.

Jürgen Ligi (fotol vasakul) hoiatas mind: «Vaata ette, Priit, üks väga pikk lugu ilmus juba jalgpalli kaitseks ja su vastu eriti.»

Tõepoolest, 3. oktoobri õhtul avaldas Õhtuleht Marek Tiitsu kirjutise «Savist mõõgaga ristkikäik kodumaise jalgpalli vastu», kus kirjutas: «Täna sai kogu see jampslik teema uue peatüki. Kuulasin Delfi spordireporterite saadet «Mehed ei nuta», kus lahati Priit Pulleritsu blogpostitust, milles too ahastaval noodil karjub, kuidas jalgpall on ka meedia oma diktaadile allutanud, tuues oma väidete tõestuseks kaunis kistud näited ja vürtsitades neid oma varjamatu ja ammu tuntud jalgpallipõlgliku subjektivismiga. Delfi mehed olid, pole tarvis eraldi rõhutadagi, Pulleritsuga igakülgselt nõus.»

Helistasin legendaarse raadiosaate juhile Peep Pahvile ja küsisin üle, kas saate meeskond toetab mind ses sõjas. Pahv kinnitas, et kogu saate meeskond toetab mind igal juhul.

Kolmapäeva õhtupoolik, kaks tundi enne AK spordisaate algust

PP: Kas tunnete, kuidas pinge kasvab? Veidi rohkem kui kahe tunni pärast algab uus AK spordisaade. Ei tea, mis seal seekord esiuudiseks tuleb? Tehkem panused! Kas ERR julgeb kolmandat õhtut järjest panustada häbitult jalgpallile või tõmbab sedapuhku häbi tundes siiski tagasi?

Sõtta astusid lisaks Aivar Reinap, Indrek Lindsalu, Raimu Hanson.

Igor Gräzin esines üleskutsega: «Palve – teatage kõigist sihukestest makstud jalka-libauudistest. Ma ei ole eriline TV vaataja ise, aga kultuuriministrile saaks teha järelepärimise küll. Et mis pull see käib ja kuidas tolle rahaga ikkagi jäi.»

Kolmapäeva õhtu, pärast AK spordisaadet
PP: Tänaõhtune jalgpallikokkuvõte: kas suur jalgpallisõber Aet Süvari pidi mõru pilli alla neelama, kui ei saanudki sõnagi rääkida jalgpallist - huvitav, kas üldsuse jõulise surve tulemus? (vt siin FB kommentaarium) Või... tehti mulle hoopis topelt ära? Sest ERR lülitas jalgpall AK põhisaate lõppu, kus vaatajaskond ilmselt veelgi suurem kui spordisaatel, ja näitas seal jalgpalli kohe õige pikalt. Järeldus: ühe augu topime kinni, aga kohe tehakse mujale asemele kaks korda suurem auk, kust jalgpall veelgi pikemalt ja laiemalt ekraanile pääseb. Mis järgmiseks?

Jürgen Ligi nentis: «Sulle tehti ära jah. Ja homme on vutt kogu AK esiuudis.»

Resümeerisin: Õige vastus minu eelmise postituse küsimusele, kas ERR julgeb kolmandat õhtut järjest panustada häbitult jalgpallile või tõmbab sedapuhku häbi tundes siiski tagasi, kõlab: astus sammu tagasi, kuid tegi enne seda kaks sammu edasi.

Täna, neljapäeva hommik
PP: Vaatame nüüd jalgpalli teemal fakte ka ikka! Sest mulle meeldivad faktid. Ja fakt on see, et Eesti jalgpalli meistrivõistluste mängudel on tribüünidel rahvast mängu kohta keskmiselt... 289. Jah, 289 inimest. Ja see arv hõlmab ka piletita pealtvaatajaid. Jalgpalli meistrivõistluste mängude teleülekannete reitingud jäävad sageli 0,4 ja 0,8 vahele ning ulatuvad parematel päevadel 1,0-ni. 1,0 võrdub 13 000 televaatajaga. Mis siit järeldub? Nii staadionil viibivate pealtvaatajate arvu kui telereitingute põhjal puudub Eesti jalgpalli vastu igasugune arvestatav avalik huvi. Sellegipoolest oleme näinud AK spordiuudiste esiuudisena pikki lugusid meistriliiga mängudest koos otselülitusega staadionile, kus reporter teeb takka otsa veel kellegagi intervjuu. Siinkohal, head inimesed, saavad mul sõnad otsa... Jätkake nüüd teie!
*
Sõda kogub tuure. Pole kindel, millega see lõpeb. Kahtlemata on igas sõjas langenuid, aga vähemasti ma võitlen, avalikult ja otsesõnu, mitte ei vehi niisama rusikaga taeva poole, nagu mingi Ameerika liiga üüratult ülemakstud mängijad, jes leiavad, et neile, täisjõus mehemürakaile, tehakse justkui liiga. Milline on sõja tulemus – kas leppida tuleb teise, kuid auhinnatu kohaga? –, sõltub üksjagu ka kõigi teie panusest. See on sõda, kus igaüks saab näidata, mis süda tal tegelikult rinnus sees tuksub. Ses sõjas ei saa jääda erapooletuks kulunud ja idiootse mõtteteraga, et ei ole mõtet spordialasid üksteisele vastandada. Vastandamine käib juba ammu, ja seda ei tee sugugi mina, see algas eestis juba ammu enne seda, kui ma teema üles võtsin. Kes nii väidab, et vastandada ei maksa, siis sellele selgituseks, kui ta veel siiamaani pole sellest aru saanud: iga sekund või sõna rohkem tähelepanu jalgpallile tähendab iga sekundit või sõna vähem tähelepanu muudele aladele. Sealhulgas neile, mis meile kallid.

Foto 1: Lahing käib, jalgpallur vaatab kõrvalt. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix 
Foto 2: Anu Säärits. Eesti Kultuurkapital annab üle oma aastapreemiad 2016. aasta silmapaistvate saavutuste eest. Auhinnagala toimus Kohtla-Järve kultuurikeskuses. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix 
Foto 3: Jürgen Ligi Otepää triatlonil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Viljandi jalgpalliklubi Tulevik U-21 vanuseklassi koosseis alistab Viljandi linnastaadionil Eesti meistrivõistluste teise liiga Lõuna-Lääne grupi turniiril 3:1 FC Kuressaare II. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 5: Eesti jalgpallipublik. Leia fotolt tuntud poliitik! Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix

teisipäev, oktoober 03, 2017

Pullerits: Kuidas pururikkad sportlased end lühinägelikult ise vaeseks teevad?

Mida pole teha, ma pean täna kirjutama ameerika jalgpallist, aga uskuge, kui selle siin läbi loete – ja ma teen hästi lühidalt, selle lugemine ei võta teil minutitki –, siis te ei kahetse. Maailm muutub te silme ees avaramaks.

Oleme saanud juba nädalaid lugeda, kuidas enamasti mustanahalised mängijad on Donald Trumpi vastu protestimiseks USA hümni mängimise ajal loobunud seismast ja laskunud ühele põlvele (fotol ülal paremal). Pärast seda, kui neile jõudis kohale, et see tegu on häbitu, sest milles on USA hümn süüdi, et selle vastu niiviisi protestida, võtsid nad üle Mexico City olümpialt tuntud 200 meetri jooksu kahe mustast ameeriklasest medalimehe protesti, käsi rusikas sirutatud taeva poole ja pilk langetatud (fotol all paremal), mille eest – noor ja sinisilmne põlvkond seda muidugi ei tea – löödi nad USA koondisest ja olümpialt pikema jututa minema.

Siinkohal jookseb ülesvõetud teema kokku minu kolumniga «Võidukad kaotajad» tänases Postimehes.

Me oleme saanud lugeda mustanahaliste protestist, seda on kajastatud kui suurt sammu ja võidukat tegu, aga hoopis vähe on kajastatud, mis on nende protestide tegelikud tagajärjed ehk kes on kaotajad. Veel kord: siin on haakumine minu tänase kolumniga (kas pole ettenägelik, mis?).

Teen selle asja teile lihtsaks.

Kes on NFLi peamised vaatajad? Valged. Nemad moodustavad 77%. Mustad moodustavad ainult 15%.

Kes on Trumpi valijad? Kui te olete lugenud USA juuraprofessorit ja feministi (!) Joan Williamsit, nagu olen lugenud mina, siis need ei ole mingid vaesed ja lollid (nim hillbillies), nagu meedia on püüdnud sugereerida. Need on valged tavainimesed, valge keskklass.

Kuidas reageerivad Trumpi valijad, kes moodustavad suure enamiku NFLi vaatajaskonnast, sellele, kui need mustad, kes NFLis platsile jooksevad ja selle eest miljoneid teenivad, näitavad oma žestidega lugupidamatust mehe vastu – kasutades selleks liiati USA hümni (nagu fotol paremal Oakland Raidersi mängijad, kes istusid hümni ajal pingil!), mis ei puutu otseselt kuidagi Trumpi, kuid on väga väärtuslik kõigile, kes on oma maa patrioodid –, kelle nad on valinud presidendiks? Nad ei vaata enam NFLi.

See, et NFLi reitingud kukuvad, on fakt. Vahe on selles, et vasakliberaalne meedia üritab tõlgendada ja seletada reitingute kukkumist kõige muu kui Trumpi-vastaste protestidega. Loomulikult, olgem ausad ja õiglased, eks neid põhjusi või olla mitmeid, sest NFLi reitingud on kukkunud juba aastaid. Aga fakt on ka see, et protestid ei ole reitingute kukkumist peatanud, vaid on neid hoopis pigem kiirendanud.

Kokkuvõtvalt: oma protestidega ei saavuta Trumpi-vastased mängijad muud, kui oma mängude vaadatavuse vähenemist. Nad saevad oksa, millel nad ise istuvad, ükskõik kui kõvasti maailma vasakliberaalne meedia neile aplodeerib. Nagu ütles Mati Alaver ühel puhul, aga mis sobib ka siia: see, mis nad teevad, on lapsik, naiivne ja ebaprofessionaalne.

Ja selliseid lihtsaid asju, mehed, saate lugeda vaid siit, sest siin räägin ma asjadest nii, nagu need tegelikult on, räägin ausalt ja otsekoheselt ja ebalobjakalikult arusaadavalt, keerutamata, ning panen asjad laiemasse konteksti ja pikemasse perspektiivi. Kus ja kes veel seda siinmail suudaks?

Kui närv sellest teemaks samuti mustaks läks ja pulss punasesse tõusis, siis maandage end, tehes koos minuga üks rattasõit! Aga kes tahab veel adrenaliini, vaadaku siin minu jäädvustust sellest, kus tegutses Las Vegases massimõrvar.

Foto 1: Houston Texansi mustad mängijad on laskunud USA hümni ajal põlvele. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: USA sprinterid Tommie Smith ja John Carlos protestimas Mexico City olümpial. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Oakland Raidersi mängijad istuvad USA hümni mängimise ajal varumeeste pingil ega tõuse püsti. Foto autor: Ron Sachs / CNP / AdMedia / SIPA / Scanpix
Foto 4: Trumpi-vastaste aktsioonide vastu protestijad Clevelandi staadionil. Foto autor: AP/Scanpix

pühapäev, oktoober 01, 2017

Pullerits: Mis jäi ootamatult kaamerasilma Vahur Teppani korraldatud Sõprade sõidul?

Alati ei pea tegema sõnu. Las sedakord räägib liikuv pildijada. Kuigi seal on samuti saatjaks minu sõnad. Võtsin kaameraga rattasõidu ajal üles Vahur Teppani korraldatud teise Sõprade sõidu, kus olin kiirema rattagrupi üheks tempomeistriks (fotol all vasakul). Taandasin end eestotsast, jätsin vedamise Ergo Kuke (parempoolsel fotol paremal) vastutada, sest tagantpoolt on tegelikult palju parem ülevaade. Seal saab rohkem actionit.

Mõned hakkavad kindlasti nüüd väitma, et mitmed mu manöövrid olid liiga ohtlikud. Ei ütleks. Pigem ikka täiesti tavasituatsioonid. Kuid see ei tähenda, et ühtki kukkumist kaamerasse poleks jäänud. Jäi küll.

Siiski jõudsid minu teada kõik omal jõul ja rattal 54 km pikkuselt sõidult tagasi. Medal, mille Teppan kaela riputas, oli nii suur ja raske, et Klubi Tartu Maraton pole eales sellist jaganud. Ja diplom, mille sai, oli nii tugeval paberil, millega võrreldavat pole samuti KTM kunagi kasutanud. Ja joogiks polnud finišis lihtsalt vesi, heal juhul maitsestatud, vaid kvaliteetne spordijook. Ja sööma ei pidanud järjekordselt borši või rassolnikut – mis värk neil massispordiürituste korraldajatel Eestis on, et pidevalt annavad nad vene retsepti ja nimega suppe? –, vaid sai taldrikutäie pastat, kusjuures lisaks võis valida nii bolognese kastet kui kanalihatükkidega koorekastet. TPsid oli distantsil tervelt neli.

See ei olnud mingi säästuüritus. See oli hästi tehtud üritus, nii et pärast oli Kein Einaste, kiiremate rullsuusatajate tempomeister, kuuldavasti läinud isiklikult Art Soonetsit (fotol paremal) tänama, sest nii head julgestust polevat tema isegi Põhjamaades näinud.

Aga veenduge ise – oma silm on kuningas!

Foto 1: Sõprade sõidu kiirema ratturite grupi tempomeistrid Priit Pullerits (vasakul) ja Ergo Kukk. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits (kollases vestis) alustamas Tartu kesklinnas Sõprade sõitu. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Art Soonets, Sõprade sõidu turvaja. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

reede, september 29, 2017

Pullerits: Kas jalgpalli kajastamine on Eestis liiale läinud? (Jah, kahjuks küll!)

Tahtsin kirjutada pühapäevasest 54 km pikkusest Sõprade sõidust, kus lähen kiireima ratturite grupi tempomeistriks ja mille tutvustamiseks pidin salvestama koguni videopöördumise, aga jalgpalliajakirjanikud, need parandamatud jalgpalli kummardajad viisid mu fookuse teisale. Tekitasid lausa frustratsiooni. Niigi ei tule AK spordiuudistest viimasel ajal, pärast Aivar Pohlaku ERRile antud miljonit eurot, suuresti muud, kui peaaegu mitte kedagi huvitavat kohalikku jalgpalli - aga see-eest tuleb seda palju, kikalt ja pidevalt. Kas te pole märganud?

Ja nüüd on otsustanud kirjutavad ajakirjanikud ka oma sõna sekka öelda, mõõdutundetult. Saamata aru, et jalgpall - nüüd lähen nimme irooniliseks - on meie ninnu-nännuks muutunud oleme-kõik-sõbrad-maailmas esiteks tribalistlik, teiseks natsionalistlik, kolmandaks sügavalt ebavõrdsust süvendav (tippjalgpallurite arulagedalt suured palgad!) ning neljandaks vägivaldne (fännide kaklused on jõudnud Eestissegi) ala. Ehk esindab kõike seda, mida poliitilisel areenil nn euroopalikud väärtuskummardajad avalikult põlastavad ja vaenavad.

Eesti suurima päevalehe tänases, reedeses spordirubriigis on pikk, kolmveerand lehekülge kattev lugu «Saksa võim sobib Ken Kallastele», mis ülapealkirja järgi räägib sellest, et «Poola klubis Kielce Korona toimunud suured muutused on Eesti koondise vasakkaitsjale igati meele järele». Ja imestasin, keda küll huvitab mingi Poola klubi sisemine elu. Üks noor kolleeg vaatas seda ja imestas siiralt, et «kas see on ikka päris lugu?». Poola jalgpalliloo all on lugu, et «Bayerni häbistav kaotus maksis Ancelottile töökoha». Tõesti, väga huvitav ja vajalik teadmine. Läheb tuhandetele Eestimaal sügavalt korda.

Kui kasutada kainet mõistust, laia pilku ja kriitilist meelt, ei saa jätta küsimata, miks jalgpall niimoodi laiutab. Ja see ei ole ju selline jalgpall, mis enamikule lugejaist korda läheks. Ken Kallaste (fotol paremal sinises) Kielce Koronas – who cares?!

Päev varem, neljapäeval, oli Postimehes terve küljene lugu Eesti jalgpallifännidest Moskvas: «Eestlaste punalipp v. Moskva politsei».

Teisipäeval laius üle pooleteise külje «Moskva valmistub inglaste rüüsteretkeks» ülapealkirjaga «Liverpool ja Manchester United kohtuvad täna ja homme vastavalt Moskvas Spartaki ja CSKAga. Piletid on välja müüdud». Nii et meile peaks Moskva sündmused sügavalt korda minema? Kas nõukogude/vene aeg on tagasi? (Jah, ma tean, et eestlane Ragnar Klavan (parempoolsel fotol vasakul) mängib Liverpoolis, aga see pole neis lugudes olnud keskne.)

Lisaks on teisipäevase Moskva-loo all lugu «Kas Real on Dortmundis Dr. Jekyll või Mr. Hyde?». Tõepoolest, äärmiselt huvitav küsimus. Väga tahaks teada saada. See on küsimus, mis piinavalt põletab.

Esmaspäevase lehe spordirubriigist saame lugeda aknalugu, kuidas «Karol Mets aitas NAC Bredal teha klubi ajalugu, kui 49. katsel alistati võõrsil esimest korda Hollandi meister Rotterdami Feyenoord» (Karol Mets vasakpoolsel pildil maas nr 18). Vaat, kui põnev saavutus, kas pole? Arusaadav, miks NAC Bredast on kirjutatud üle poole külje ulatuv lugu. Ja vähe sellest, allpool saame teada, et «Liverpool väljus hullumeelse võiduga mõõnast».

Minu arust on see hullumeelne, kui palju trükipinda kulub mingisugusele välismaa jalgpallile, kus eestlastel mõnikord on, aga mõnikord ka pole mingitki osa. Positiivne on see, et vähemasti ei kirjuta jalgpalliajakirjanikud Eesti meistriliiga jalgpallist, mis ei huvita, pisut liialdades öeldes, absoluutselt mitte kedagi. Negatiivne on see, et kirjutades pikalt välismaa jalgpallist, jääb nii palju olulist ja huvitavat Eesti spordis – mitte jalgpallis! – kajastamata.

Järeldus: meisse mittepuutuva jalgpalli kajastamisega on liiale mindud. Iga eestlane, kes kuskil välismaal mängib, ei tee seda välismaa meeskonda meile kordaminevaks ega huvitavaks ega tähelepanu väärivaks. Või üritate väita vastupidist?

Foto 1: Vahur Teppan (vasakult), Kein Einaste, Reimo Leol ja Tanel Veski mullu oktoobri keskel esimese Sõprade sõidu rajaga tutvumas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ken Kallaste Eesti koondise mullukevadises maavõistlusmängus Serbia vastu. Eesti kaotas 0:1. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Ragnar Klavan (vasakul) Eesti koondise 0:2 kaotusmängus Belgia vastu. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Karol Mets (maas nr 18) kevadises Eesti 3:0 sõprusmängus Horvaatia vastu. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix

teisipäev, september 26, 2017

Pullerits: Kuidas Tartu rattamaratoni dramaatiline rajaosa saatuslikuks sai?

Vähemalt ühes asjas olin ma pühapäeval Tanel Kangertist (fotol paremal) selgelt parem – ja see puudutab ikka rattasõitu (mitte kirjutamist). Kui Kangert lendas Tartu rattamaratonil külili juba 7.-8. kilomeetril, siis ma pidasin sadulas vankumatult vastu ikka palju kauem. Kukkusin külili – ja liiati sellele küljele, kus mullu murdsin rangluu ja viis roiet –, kui lõpuni jäi veidi rohkem kui viis kilomeetrit.
Aga kuidas ma üldse nii kaugele jõudsin?

Ega kiiret ju tõesti olnud (fotol vasakul). Oma stardigruppi 101-300 Tehvandi staadionil sisenesin vist eelviimasena. Isegi doktor Leho Rips, kes mul viis aastat tagasi parema põlve lahtistest kõhretükkidest puhastaks tegi ning kelle valge salviga ma oma jalgevahe pühapäeval kolmveerand tundi enne starti kokku määrisin, et niiskusest tekkivat hõõrdumist ja ärritust vähendada, oli minust varem koha sisse võtnud. Aga hea oli joonele saabuda, kui ei pea trügima. Teisalt tähendas see jällegi seda, et järgmise stardigrupi mehed trügisid minut enne minekut näljaselt selga.

Esimestel tõusudel jälgisin rohkem mängu, kui terava jalaga teised alustavad. Stardisirge lõpus märjal murul keerasin kõige vasakule, sest seal oli lahedalt ruumi. Huvitav, et enamik teisi pole seda siiani avastanud. Esimesel kruusatõusul hoidsin nimme tagasi, et end mitte kinni tõmmata, kui nägin, kuidas Pelotoni sõitja Meelis Leidt tuli tagant oma tsüklorattaga teiste vahelt osavalt läbi «purjetades», nagu lööks laineid kahte lehte. Paraku seiskus tema hoogne minek laskumise alates, mil ta suundus rattaga paremale võsa alla ja tuli sadulast. Esimesel pikal asfalditõusul veendusin, et enamiku minek pole kuigi vihane: pigem jäädi ette, kui mindi mööda.

Aga loomulikult polnud ma naiivne arvamaks, et nii kõik jääbki.

Esimese hoiatuse sain sealsamas, kus mõni aeg varem oli Kangert külili maandunud. Nägin juba eemalt, et metsavahelõiku lõpetav avar vasakkurv sadakond meetrit enne kruusale väljumist on mustavalt ligane. Sõitsin seda maksimaalselt otse, et hoog enne leistangi keeramist maha saada, ja kuulsin paremalt küljelt kaassõitja ärevust «oot-oot-oot!». Surusin teda rajalt üksjagu kõrvale, pahatahtmatult. Lisaks sain kohe tunda – ja see osutus edasist silmas pidades väga hoiatav-õpetlikuks –, mida tähendab, kui hoogu veidigi alla tõmbad.

Nimelt tekkis eessõitjatega kiirelt vahe sisse.

Aga kruusalõigu järel rohtunud paarisjälgedega sirgel tõmbasin vahe kinni ning jõudsin endisesse gruppi tagasi. Taas sai asja veidi rahulikumalt võtta, kui vastu vaatas 10. km tõus, kus avatud raja sõidul nädal tagasi olin targu sadulast roninud. Nüüd nägin juba eemalt, et seal on hulgim mehi hakanud jalameheks, mis tähendas, et tekkinud tropp saab nagunii takistuseks. Otsustasin teha pigem suurema kaare, kui sadulast ronida, ja sõitsin koos mitme teisega üles endisest, nö otsetõusust. Silmanurgast piidlesin, kas see aitas ka kuidagi aega ja kohti võita. Tundus, et mitte. Aga vähemalt säilis sõidurütm.

Järgmise kahe kilomeetriga lagunes sõitjate kett paljudeks lülideks, millele aitas kaasa ka poole võrra kärbitud põlluveerne mudalõik enne toitlustuspunkti. Seetõttu ei hakanud joogipudeli järele küünitama, vaid üritasin eesmisi nii palju kinni püüda, kui võimalik. See Karukausi eelsel pisut liivasel tõusul ka õnnestus, mis näitas, et vähemasti tõuse ei pea küll kartma. Harimäe suunas viivale kruusateele keerates sain aru, et olen umbes 15-20-liikmelises pundis. Otsustasin sõita targalt, tõusudel mitte jõudu raisata, ning lasin teised ette tempot dikteerima – laskumistel ju hea neile poolmuidu selga «libiseda».

Kuid jõuvarusid säästev sõit viis selleni, et metsa all Harimäele tõustes said esimesed paarikümne meetriga eest ära. Hoidsin paari teise nn säästurežiimil liikujaga sama kiirust. Ent tõusu lõpus mõistsin, et kui nüüd tahtejõudu kokku ei võta, siis järgneval kiirel laskumisel võin jääda üksi või pelgalt paari kaaslasega, mis tähendab automaatselt edaspidi tuntavat aja- ja jõukadu. Tõusu lõpul sain pundi sabast kinni – peaaegu.

Peaaegu võib vabalt tähendada mitte midagi.

Nii ma siis laskusingi, eesmistega 10-15-meetrine vahe sees, ja see ei tahtnud sugugi väheneda. Pigem ähvardas suureneda, kui ma ühes alumises pikas paremkurvis pidin pidurdama, et mitte korrata seda, mis juhtus kümme või rohkem aastat tagasi naise Optimaga – kui sõitsingi kurvist välja, padrikusse.

Õnneks väljus mu selja tagant maaülikooli lühendiga särgis sõitja, kes oli ilmselt saanud pikalt mu tuulevarju nautida, ning tõmbas laugel osal vahe grupiga viimaks kinni. Tänasin teda.

Kui sai Ande TP suunas paremale laiale kruusateele keeratud, järgnes käigult võrdlemisi üksmeelne geeli ja joogi võtmise paus. Heitsin pilgu enda ümber ning veendusin, et kuulun ligi kahe tosina mehe suurusesse punti. Aga peatselt vähenes see ühe, kui mitte kahe sõitja võrra. Pealtnäha süütul laugel kohal oli eest ühtäkki kuulda rataste lohisemist kruusal ja väikest raginat. Sain vasakult mööda. Nägin, et maas lamas Tartu Velo klubi sõitja. Oletan, ja nii ka tundus, et keegi sõitis talle veel tagant sisse ja kukkus samuti.

Teadsin, et minu kriitiline koht saabub siis, kui marsruut keerab kruusalt paremale talu poole viivale metsavaheteele ning laskub seal mööda heinamaad alla orgu, kus keerab kivide vahelt metsa alla. Proovisin küll seada end enne kruusalt lahkumist paremale positsioonile, aga tuleb tunnistada, et olen rahumeelne ja viisakas, ei trügi ega nahaalitse. Lasin mitmed endast laskumise lõpus ilusasti mööda. Ent sain metsavahelise lõiguga paremini hakkama kui nädala eest, ehkki valisin kivide vahel ohtlikuma, vasakpoolse raja. Püsisin grupis – kuid siiski selle lõpus.

Kuid metsa alt vasakule metsavaheteele keerates avastasin koos paari kaaslasega, et pundi tuumik on taas paarikümne meetriga eest saanud. Kuid rivi oli pikk ning lootsin, et laskumisel õnnestub vabamat trajektoori kasutades vahe kinni tõmmata – kui vaid metsaraie koht sama mudane poleks, kui nädala eest. Ei olnudki. Ja sain grupi saba uuesti kätte – peaaegu.

Kui tuli vasakpööre üle liiva.

«Minge paremalt!» õpetas keegi raja kõrvalt. «Vasakul on suur känd ees!»

Avatud raja sõidul olin paremalt läinud ja pehmesse liiva kinni jäänud. Kohe nii kõvasti, et jalg vajus pahkluuni märja liiva sisse. Nüüd pelgasin sama – aga asjata. Eesmised olid liiva sisse tugevad jäljed vajutanud. Kuid too kõhklus, kuidas ikkagi talitada, maksis nii palju kätte, et punt sai eest 40-50 meetriga minema. Mõistsin, et see tähendab nüüd lõplikku pudenemist, sest ees ootas veetakistus – ja too, võis oletada, on palju hullem kui nädala eest.

Oligi.

Juba ülevalt nõlvalt oli näha, milline mahtra oja peal toimub. Muist mehi oli pehmesse kaldasse takerdunud, hüpanud siis sadulast ning läbi vee kalpsanud. Noid, kes punnisid läbi oja sõita, oli selge vähemus. Kui ise oja servale jõudsin, nägin, et nädalatagune tugev kivine põhi on kõik pahupidi pööratud. Siiski ei tahtnud jalgu külma veega kasta ning otsustasin, et püüan jõuga ojast läbi vajutada.

Ja nii kui vajutasin, vajusin mudasel kaldal esirattaga paarkümmend sentimeetrit mudasse.

Hea, et üle leistangi ei lennanud. Parema jala sain õnneks maha – otse külma vette. Tagantjärele ei saa arugi, kuidas õnnestus üle oja saada nii, et vasak jalg kuivaks jäi. Sellegipoolest otsustasin asja huumoriga võtta ja tuju üleval hoida, kui hüüdsin saatusekaaslastest konkurentidele: «Ai, Indrek Kelk nüüd selle eest veel saab!»

Pärast räägiti, et mõned mehed olid tolle liivase ja pehme ja ojaületusega lõigu asemel hoopis mööda kruusateed vändanud. (Klubi Tartu Maraton kommunikatsioonijuhi kommentaar: «Üldjuhendi kuuendas punktis on lause: «Akrediteeritud isiku (korraldaja/kohtunik) fikseeritud või foto ja videomaterjalil oleva tõendatud rikkumise korral on korraldajal õigus osavõtja diskvalifitseerida või määrata rahatrahv.» Seega on praegu Teie jutt liialt stiilis «naised saunas rääkisid». Enne, kui saab sel teemal edasi rääkida, on vaja täpsemat (visuaalset) materjali, kes ja kus täpsemalt lõikasid.»)

Kui lõpuks taas tugevale kruusale jõudsin, nägin endast paarkümmend meetrit eespool kahte leedukat (?) ning selja taga ei kostnud kellegi ähkimist ega puhkimist. Punt, kuhu olin kuulunud, kadus just eespool üle mäenuki. Mida küll nüüd ette võtta?

Leedukad tegid ühistööd, neid ma kätte ei saanud. Seega sõtkusin edasi üksinda.

Viimaks tuli tagant abiväge. Võtsin rivis viienda positsiooni, et mitte rügada liiga ees ja mitte langeda liiga taha. Allan Oras oli mind õpetanud, kui sel rajal Euroopa meistriks tuli, mis moodi edukalt sõita: ta ütles, et tuleb ökonoomitada. See tähendab tema sõnul üht kokkuhoitud vändapööret siit, teist sealt jne – nii saabki energiat säästa. Sel pikal rajal, kus on palju raskeid lõike, tasub Orase õpetussõnu eriti teraselt silmas pidada.

Ent targast ökonoomitamisest hoolimata leidsin end pikapeale pika rivi lõpust. Minu ees väntas Simuna SK rohelises särgis sõitja ning kaks kilomeetrit enne Puka TPd hakkasin märkama, et vahe temaga tikkus tasapisi kärisema. Kuni ühel hetkel avastasin, et tuules sõitmise efekt enam ei toimi ning läinud too rong oligi.

Ometi ei kavatsenud ma toda rongi niisama lihtsalt minema lasta.

Puka TPsse keerasin üksinduses. Kuid tunamullusest mäletasin, et tolles TPs läks suuremat sorti tankimiseks, mille järel kukkus suures grupis tempo nii alla, et pidin vajalikuks koguni ise ette minna ja kiirendada. Oletasin, et sedapuhku toimetab eest pääsenud grupp samamoodi – ja ega ma palju eksinudki. Kui toitlustuslaudadele lähenesin, nägin, et grupi tagumised olid paarkümmend meetrit eespool laudade juurest just lahkumas. Sellegipoolest pidasin vajalikuks ise ka pakutavate pudelite järele haarata. Alles kolmandast sain kinni. Kaks esimest pudenesid jootja ja minu käte vahelt plärtsti maha. (Samasugust «laastamistööd» tegin paraku ka Astuvere TPs.)

Kuid seekord oli tunamullusega võrreldes Puka TP järgsel sirgel üks väike nüanss – tuul puhus tugevasti vastu. Grupp näis käeulatuses, kuid olusid arvestades püüdmatu.

Siis tuli tagant taas abiväge. Just õigel ajal. Lasin kahel kaaslasel end grupi sappa vedada. Neil kulus selleks vähemalt poolteist kilomeetrit lauget vastumäge väntamist. Igatahes pärast Meegaste peale keeramist olin taas grupi täieõiguslik liige.

Meegaste pikka tõusu otsustasin võtta ratsionaalselt. Hoolitsesin selle eest, et vändata oleks kerge, et pidevalt jääks varu. Liiati olin varasemast talletanud õppetunni, et kõige ette pole mõtet ronida, sest pikka ja kiiret laskumist ei maksa eales ühe esimesena alustada – teised tulevad laskumise lõpus tuulest välja ning jätavad sinu kui tuulemurdja kaugele maha. Siis pressi elu eest, et neid kinni püüda.

Aga tegin ühe vea: jälgisin liiga palju vahetult minu ees sõitjaid. Kui tõusu viimasel sajal meetril pilgu ettepoole suunasin, märkasin, et grupp oli pooleks läinud. Ja mina olin jäänud paraku teise poolde. Oma viga. Jälle üks õppetund. Kahjuks vigade paranduseks aega enam polnud.

Talu hoovilt mööda muru kulgeva laskumise lõpus teadsin eelmisest pühapäevast, et all luurab sügav mudaauk. Sain sealt jõuga siiski läbi, ehkki napilt, sest auk oli sügav ja võttis hoo järsult kinni. Kuid probleem, ja saatuslik, ilmnes mõni minut hiljem, kus teadsin, et tuleb olla ettevaatlik, ent ei osanud arvestada, et ettevaatlik tuleb olla kohe eriliselt.

Nimelt seal, kus kruusalt keerab uuem rajaosa vasakule, metsa, võtsin küll aegsasti hoogu vähemaks, kuid selgus, et mitte piisavalt. Sõitsin rajalt välja. Maltsa sisse ja oksade vahele. Pidin jala maha panema ja välja ukerdama. Sellest piisas. Piisas, et grupikaaslased kadusid metsatuka taha. Ainus, kes seltsiks jäi – ja seda vaevalt solidaarsusest, arvestades ta seljanumbrit 85, vaid pigem seetõttu, et miski tal ei klappinud –, oli Sten Pelska Saksa Automaatika ProTeamist.

Kuna Pelska näis olevat võistlusele käega löönud, avastasin end üllatuslikult rattamaratoni tehnilisimal lõigul sama hästi kui üksinda. Ei ees ega taga paistnud kedagi, kellega kampa lüüa. Eks nii tunduski sõitmine veidi rahulikum. Mõistagi ei saanud see nii jääda kauaks. Seda enam, et rajal kohtas üha rohkem mudaseid kohti, mis sundisid ettevaatusele.

Ühes metsaaluses paksus porimülkas, kui otsustasin tulla kindluse mõttes sadulast, kuulsin selja tagant hõiget: «Priit, mis korraldad siin!» Vaatasin vasakule – Janek Kutsch Haanja Rattaklubist oli järele jõudnud. Kohe näha, et vilunud sõitja – lõikas sitast läbi nagu noaga sulavõist. Ja läks eest.

Kuid ma ei kavatsenudki seda asja nii jätta.

Kui võistlusrada keeras metsa alt kitsale kruusateele, kust lõpuni jääb veidi üle 30 km ning järgneb justkui trepina mitu tõusu, sain tõusude lõpuks Kutschi ja teised tema kambajõmmid kätte. Kohe tuli küsimus, et kas hakkan nüüd võimu näitama. Ei, vastasin, sest kuhu siin üksinda ikka minna. Arukas peab olema, arukas, olin endale sisendanud. Ja pidasin plaanist kinni.

Siis tulid metsaalused n-ö musta mulla tõusud ja seal saabus õige aeg näidata meestele, kes on tegelikult kes.

Ilma et oleks viimast välja pannud, isegi eelviimast mitte, kerisin järskudel tõusudel end rivis järjest ettepoole. Ja kõige pikema ning ilmselt ka järsema metsaaluse tõusu lõpul, kui ette olid jäänud vaid Kutsch ja veel üks sõitja, heitsin pilgu üle õla ning nägin, et minu tagant oli grupp kärisenud. «Saime vahe sisse, tõmbame nüüd!» ergutasin kahte meest enda ees.

Aga see oli vist pigem ergutus iseendale. Järgnevatel tõusudel jätkasin endise hooga ning maha jäid nii Kutsch kui too teine mees. Ja eespoolt paistisid uued mehed, kellele rehvi alt pori näkku pilduda.

Kui metsa alt lõpuks karjamaa-äärsele külavaheteele välja sai, parandasin veel mõne koha võrra positsiooni ning keerasin viimaks vasakule, laiale, ent lühikesele kruusateejupile omas grupis kõige esimesena. Sellega oli suur töö tehtud ning lasin teistel meestel ka vedamise rõõmu tunda. Sättisin end umbes kümneses pundis mõnusalt sisse ja jälgisin teiste manöövreid. Pärast täisnurkset vasakpööret, kus paremalt ühineb pika sõidu rajaga lühikese sõidu rada, tundsin end korralikust tempost hoolimata äärmiselt kergelt ja turvaliselt. Nagu oleks ajaviitetuuril.

Aga oi, kui kiiresti situatsioon pöördus. Ja seda minu kahjuks.

Seal, kus tuli ületada kolmas veetakistus (fotol vasakul), oli olukord veel täielikult kontrolli all. Teadsin avatud raja sõidust, millised on seal olud, ning sain veest lihtsasti läbi. Seevastu hiljem, kui tulid suurte numbritega sõitjad ning oja ületamise koht muutus äärmiselt plögaseks, nägi seal parajat tsirkust. Üks kaasaelaja hakkas elutargalt õpetama, et hoidku ratturid paremale, nõlva poole, et sealtkaudu saab kuiva jalaga üle (fotol ülal paremal). Üks noormees, kes ta nõu kuulda võttis – sellest rääkis mulle Postimehe reporter –, sattus esirattaga truubi soonde ning lendas mütsti üle lenksu. Tal vedas: maandus istuli. Pärast seda oli vabatahtlik marsruudinõustaja, kes seni oli teinud julgelt häält, olnud vait kui sukk; polnud rohkem piiksugi teinud.

Lahtise asfaldipuruga lõigul (fotol vasakul ja all paremal) avastasin end aga ootamatult raskustes. Olin rivi lõpus ning nägin kurja vaeva, et eesmiste tuules püsida. Millegipärast on too selline lõik, meenus ühtäkki, mis on mulle varemgi ebameeldivusi tekitanud. Lootsin, et tõusul saan grupis taas kindlama koha välja sõita, aga võta näpust – läks sootuks vastupidi. Kui üles jõudsin, oli vahe hoopis suuremaks kärisenud, 20-30 meetrini kohe kindlasti.

Aga ma ei kavatsenud äsjaseid kaaslasi niisama kergelt minema lasta.

Vaja oli neile uuesti tuulde saada, et laskumine Palu TPsse mööda kruusa läheks n-ö priiküüdiga. Seega panin peaaegu maksimumi välja ning hakkasin eesmisi taga ajama. Vähemasti märkasin, et vahe ei suurene. Hea seegi. Ja see andis lootust. Oletasin, et oluline on kesta maanteeni, sest seal lastakse küllap korraks tempo alla, hakatakse passima, kes ette läheb.

Oletus pidas paika. Keerasin kruusateele umbes 20-meetrise kaotusega, aga ei vajanud järgnevalt sadat meetritki, et grupist jälle kinni saada.

Kuid Palu TPs, pärast maantee alt läbi sõitmist, võtsid kaaslased ühiselt ette manöövri, mis tegi nõutuks.

Too pööre maantee alt paremale on tegelikult salakaval ja ohtlik. Postimehe reporter nägi oma silmaga, kuidas hinnanguliselt neljakümnendates naine sõitis seal otse kraavi. Mats oli nii valus, et edasi ta ei sõitnudki. ATV viis ta meedikute vastuvõtule.

Minu kaaslased sealt alla ei sõitnud, vaid otsustasid sisuliselt in corpore keerata nii vasakule kui paremale – jooma. Mul oli vett küllaga, seega kihutasin otse edasi. Aga see ei meeldinud mulle. Ma ei hellitanud lootust eest saada. Pigem tähendas üksinda ette sattumine, et esiteks energia kulu suureneb ning teiseks muutun tagumistele jahiloomaks. Mõlemad variandid töötasid minu kahjuks.

Aimdus, et selline ootamatu ette sattumine head ei too, hakkas metsa all tõeks saama. Ükshaaval tulid tagant mehed, kellega varem olin sõitnud koos, ning läksid mööda. Andrus Tammistu JK Paralepast isegi ergutas, et «Priit, võta sappa!», kuid mu hoog polnud selleks piisav. Ainus hea asi näis see, et ette ei moodustunud suuremat gruppi, vaid enamik võitles justkui iseenda eest, mis tähendas, et kui neid liiga kaugele ei lase, säilib mingigi lootus kruusalõigul, pärast Elva jõe ületust, kui lõpuni jääb umbes 15-16 km, eesmistele uuesti kannule saada.

Ja see õnnestuski, mille eest võlgnen tänu Sportlandi sõitjale Heiki Kanistikule (nr 295), kes mind oma laia turja taga gruppi järele aitas. Eks ma pidin selle nimel muidugi ise ka ikka pingutama.

Aga ei olnud seal grupis kerge püsida. Kui keerasime liivasest kurvist paremale Hellenurme poole viivale kruusateele, sain taas abi Kanistiku tulevarjust, et jälle eest kippuv grupp kinni püüda. Ja isegi kui gruppi tagasi sain, pidin hoolikalt kohta valima, et tagant maha ei pudeneks. Omajagu karuteene teevad mulle ilmselt ka TPde teadustajad, kes nii Hellenurmes kui Palus kuulutasid eksalteeritult, et see on grupp, kus sõidab ka Priit Pullerits. Kujutan ette, millise laengu see grupikaaslastele annab: oi, kuidas tahaks Pulleritsu lahti raputada ja talle pähe teha. (Te ei kujuta tegelikult ette, kui raske on võistlus Pullerits versus Eesti.)

Ja nii läkski pärast Hellenurme TP järgset pikka tõusu kõvaks kihutamiseks. Ainus naisvõistleja me grupis, Sille Puhu, nägi kõvasti vaeva, et meestega kaasa minna – märkasin, et ta oli lasknud väikse vahe sisse ja läksin temast mööda.

Aga juhtus hoopis nii, et 7 km enne lõppu läks grupiga kaasa Puhu ning maha jäin mina.

Ei saagi aru, kuidas see mahajäämus tekkis. Tekkis veidi enne seda, kui tee keerab kruusalt tervanurkselt tagasi paremale laiale metsasihile. Ja kui vahe tekkis, sain kohe aru, et nüüd pole enam midagi päästa. Veidi eespool pudenes veel üks mees. Jõudsin talle järele ning tegin ettepaneku, et teeme üheskoos tööd, sest võita ei ole meil enam midagi, kaotada aga küll.

Kuid siis sain veel ühe üllatuse. Õigemini oli neid kaks.

Esiteks tundsin järsul tõusul 6 km enne lõppu, et parem reiepealne lihas kiskus korraks krampi.

Teiseks tundsin järsku, et kõht on kole tühi ja kohe kaob energia. Olin seni võtnud kaks geeli, nüüd haarasin tagataskust kähku kolmanda. Too oli kofeiiniga. Äärepealt oleksin geeli näppude vahelt maha pillanud.

Pärast laskumist, kui ees ootas soine lõik avatud raja sõidust tuttavate poriaukudega, juhtus see, mida olin kogu aeg alateadlikult peljanud. Raja vasakus servas libises ratas kas kaldel või juurikal alt ning kukkusin vasakule küljele. Sellele, kus olin mullu murdnud rangluu. Sealsamas lebasid tee ääres vanad puutüved. Aga õnneks oli hoog väike, pea olematu, ning teiseks jäi tüvede tabamiseni paarkümmend sentimeetrit ruumi. Ometi kontrollisin esimese asjana, kui end püsti ajasin, kas õlg liigub. Liikus.

Kuid rütm ja ind läksid kaotsi. Muist aega kulus ehmatusest toibumiseks. Võitlusvaim polnud seejärel enam endine. Kui nii napilt pääsed, siis jõuab paratamatult kohale, mis on ikkagi esmatähtis – terveks jääda. Muu on teisejärguline.

Sedasi, hoobi saanud motivatsiooniga, polnud ime, kui Elva jõe silla järgsel liivasel tõusul (fotol vasakul) lasin äsjase kaaslase koos tagant jõulise hooga nõlvast üles rühkinud vene ratturiga eest. Võib-olla oleksin neile sappa saanud, kui poleks kulutanud aega koolatopsi tühjendamisele. Nad said kahekesi paarikümnemeetrise edumaa. Püüdsin säilitada oma tempot, et ehk keegi tagantpoolt tulijaist mind siiski viimasel kolmel kilomeetril kätte ei saa. Seetõttu, et moraalile mitte uut pauku anda, ei kiiganud isegi üle õla tagasi.

Liiati hakkas endast märku andma järjekordne probleem. Parem sääremari kiskus krampi.

Sättisin vändates asendi nii, et parema jala kand oleks võimalikult palju maa poole surutud. Nii lootsin sääremarja venitada. Veidi aitas. Aga niipea kui jala tavaasendisse lasin, hakkasid krambiaistingud taas teravalt tunda andma.

Ja siis tuli tagant veel üks üllatus. Maido Mesipuu vedas järele 8-9-mehelise rongi.

Tuli olukorraga leppida ning end rongi sappa sättida. Hea seegi, et tempo püsis ühtlane, ilma tõmblemiste ja kiirendusteta. Neist meestest ei kavatsenud ma enam lahti lasta.

Ja see õnnestus. Lõpuheitlusse sekkujat parema jala sääremarja tuikamise tõttu minust küll polnud, võtsin stoiliselt ja väärikalt vastu selle, mis seekord oli minu jagu. Aega kulus 3:16.38. Kohana läks kirja alles 424., mis, tõsi, peaks mul olema kõigi aegade paremuselt teine. Kuid omas vanuseklassis tuli koguni nii kõrge koht nagu 24. Ja tõele au andes, arvestades, et ma pole 20ndates ja 30ndates, isegi mitte 40ndates, vaid 50ndates, on too 24. tulemus ikkagi selline, mida ei pea häbenema. Või julgeb mõni väita vastupidist?

Foto 1: Tanel Kangert Tartu rattamaratoni stardi ootel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits veidi rohkem kui pool tundi enne Tartu rattamaratoni algust Tehvandi staadioni tribüüni taga parklas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 3-5: Tartu rattamaratoni start Tehvandi staadionilt. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Kiire kruusasõit Tartu rattamaratonil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Rivi tikub pikaks venima. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 8: Mehed sügiskollases sõidavad Tartu rattamaratoni. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 9 ja 10: Muda ja vesi Tartu rattamaratonil. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 11: Vesist kohta kaarega ja kuivade jalgadega läbimas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 12: Kukekostüümis sõitja. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 13: Kõik ei lähe edasi, mõni läheb ka tagasi. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 14: Siledam kiirendamist võimaldav lõik Tartu rattamaratonil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 15-18: Kolmas veetakistus Tartu rattamaratonil. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 19 ja 20: Lahtise asfaldipuruga lõik. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 21: Üheskoos lombist mööda. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 22: Atrõõv! Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 23: Kõvad sõitjad kihutamas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 24: Üksinda rajal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 25: Geelipakk hambus. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 26: Elva jõe silla järgne tõus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 27: Finiš peaaegu paistab. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 
Foto 28: Eelviimane kurv. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix