reede, september 22, 2017

Pullerits: Kuidas ma pääsesin Tartu rattamaratoni esimesse stardigruppi?

Ei ole ainult nii, et vabariigi president Kersti Kaljulaid (fotol paremal) saab Tartu rattamaratoni stardigrupis nihkuda ettepoole, sinna, kuhu ta senistest tulemustest lähtudes ja statistiliselt kuidagi kuuluma ei peaks. Nagu teate, seisis president Kaljulaidi kui rattamaratoni debütandi nimi esialgu viimases, üheksandas stardigrupis, kuid juba kolmapäeva õhtuks oli ta kerkinud kuuendasse. Tema stardinumber on 1505. Tean, miks ta kerkis, sest helistasin klubisse Tartu Maraton ja küsisin järele (sellest, miks, saate lugeda laupäevases Postimehe Arteris; aga presidendi uut rattavormi saate näha siit).

Too kõne klubisse tõi teadmiseks veel ühe muutuse. Nagu teate, kuulusin esialgu Tartu rattamaratoni teise stardigruppi (numbrid 301-500), kuid kõne lõpuks avaldas ja tunnistas klubi esindaja, et on mind paigutanud teisest grupist esimesse. Minu stardinumber on 288. Mu parim tulemus on tunamullune, 300. (aeg 2:59.31).

«Ei või olla!» imestas kolleeg Postimehe Tartu toimetuses, kui sellest imelisest edenemisest stardiprotokollis kuulis. «Kas Indrek Kelk laskus põlvili ja palus andeks?»

Ei.

See küsimus niikuinii kerkib, kuidas ma pääsesin esimesse stardigruppi (numbrid 101-300) – seda enam, et mullu ma Tartu rattamaratonil ei osalenud –, mistõttu otsustasin, et ei hakka enam infot kinni hoidma, nagu hoidsin eile, vaid ausam ja lihtsam on kogu asi ise ära rääkida. Niisiis: kuidas ma sain esimesse stardigruppi?

Vastus: väga lihtsalt – ma maksin. Ja pärast seda, nagu öeldakse, polnud korraldajail enam ühtegi argumenti ega võimalust, et mind kinni või tagasi hoida, nagu näiteks mullu.

Foto 1: President Kersti Kaljulaid üle-eelmisel nädalalõpul Tallinnas poolmaratoni lõpetamise järel. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix
Foto 2: Klubi Tartu Maraton juht Indrek Kelk mulluse Tartu rattamaratoni eel Tehvandi staadionil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

neljapäev, september 21, 2017

Pullerits: Kuidas ma pääsesin suurde jooksuraamatusse?

Paar päeva tagasi sain Ameerikast üheleheküljelise dokumendi, mille ülaserva oli suurte tähtedega trükitud suurt mitte midagi ütlev «RELEASE». Selle sõna kõlas ei ole ju midagi heidutavat, eks ju? Aga teksti süüvides muutus dokumendi sisu üha jõulisemaks, ütleks isegi, et kohati kurjakuulutavaks.

Kõik sai alguse sellest, et suvel oli sattunud mu pihku ameeriklanna Laura Lee Huttenbachi äsja eesti keelde tõlgitud jooksuraamat «Elu enesega võidu» (fotol vasakul ja all vasakul). Lugesin selle läbi ja tundsin hämmeldust ning olin segaduses. Mitte ükski varasem spordiraamat polnud tekitanud nii vastakaid tundeid. Seetõttu võtsingi autoriga ühendust, ütlesin talle otse, mis ma tema raamatu kangelasest ja tema käsitluse rõhuasetustest arvan, ja palusin, et äkki ta selgitab oma valikuid ja otsuseid, sest plaanis oli kirjutada raamatust arvustus.

Autor (parempoolsel fotol paremal) üllatas mind. Sellega, et vastas mulle juba järgmisel päeval, ja samuti sellega, et vastus polnud formaalne, vaid sisuline, pikk. Ta oli tõesti vaeva näinud. Kuid tema vastused tekitasid mul vaid uusi, varasemast veelgi teravamaid küsimusi. Esitasin need talle – ja sain taas pikad vastused. Sedasi arenes meil sisukas diskussioon.

Mis veelgi huvitavam: autor tunnistas, et talle meeldisid mu kriitilised küsimused. Esiteks seepärast, nagu ta märkis, et enamik lugejaid annab tühja tagasisidet stiilis «mulle meeldis su raamat», millega ei ole mitte midagi pihta hakata. Ja teiseks seepärast, nagu ta tunnistas, et mu küsimused panid teda veelgi rohkem ja sügavamalt oma loo kangelase ja tema tegude üle juurdlema.

Siis, ühel päeval, küsis autor, kas võib meie vestlusest teatud kohti kasutada raamatu kordustrükis. Mis mul sai selle vastu olla, kui olin meie vestluse teatud kohti – olgu igaks juhuks siin rõhutatud, et autor teadis algusest peale, et küsitlen teda oma plaanitavate kirjutiste tarbeks – kasutanud oma kahes raamatust rääkivas kirjutises, millest üks ilmus hiljuti Postimehe Arteris ja teine ajakirjas Jooksja. Andsin autorile nõusoleku ega hakanud kuidagi uurima, mis kohti ta me vestlustest ikkagi kasutada tahab – sest ega tema ka minult uurinud, mis kohti meie vestlustest mina kasutan.

Ja siis saabus eile pärast paari nädala pikkust vaikelu «RELEASE».

Selgus, et pean alla kirjutama dokumendile, kus olid kirjas need lõigud, mida autor meie vestlustest oli talletanud ja käsikirjas esitanud, ning allkirjaga kinnitama, et ma annan autorile, tema esindajatele ja üleüldse kõigile, kes temaga kuidagi suguluse või kirjastustegevuse kaudu on seotud, ära absoluutselt kõik õigused, mis puudutavad dokumendis tsiteeritud lõike raamatust, ja et autor ning kirjastus võivad mult saadud ja minusse puutuvat materjali kasutada nii reklaamis kui ükskõik kus iganes nad tahavad – jne, jne väga karmis ja keerulises juriidilises keeles.

Panin allkirja alla ning saatsin dokumendi teele. Ise mõtlesin, et vaat kui juriidiliselt põhjalikult Ameerikas asjad käivad, et igaüks, kellele mingis raamatus ruumi pühendatakse, peab järelikult allkirjastama samasuguse paberi. Arvestades, et Huttenbachi raamatus on kümneid ja kümneid tegelasi, on raske isegi ette kujutada, milline paberimajandus kaasnes enne, kui raamat üldse trükikotta jõudis.

Lühidalt, järeldus: nüüd olen ses osas, mida autoriga rääkisin, ilma igasuguste õigusteta ning ärgu püüdkugi millegi üle tulevikus kobiseda ja midagi nõudma hakata. Seda see sõna «release» tähendabki: et annan kõik õigused ära.

Aga vähemasti olen ma sees suures spordiraamatus, mille turg on terve USA, üle kolmesaja miljoni inimese, ja samuti teised ingliskeelsed ning tõlkimise korral ka muud maad.

Kas teid juba on mõnda suurde rahvusvahelisse spordiraamatusse talletatud?

Foto 1: Ingliskeelse raamatu «Elu enesega võidu» esikaas. Foto edastas raamatu autor
Foto 2: Raamatu «Elu enesega võidu»peategelane Kaaren ja autor Laura Lee Huttenbach Miami South Beachil. Foto autor: Laura Lee Huttenbach
Foto 3: «Elu enesega võidu» eestikeelse tõlke esikaas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Ratturid Miami Beachi, raamatu «Elu enesega võidu» peamises tegevuspaigas. Foto autor: USA Today Network / Sipa USA / Scanpix 
Foto 5: Miami Beach on koht, kus tehakse palju moefotosid. Pildil Nadeea Volianova Venemaalt Miami Beachil modellitööd tegemas. Foto autor: BuzzFoto.com/Scanpix

esmaspäev, september 18, 2017

Pullerits: Millega üllatas Cube ja jahmatas Tartu rattamaratoni treeningsõit?

REPORTAAŽILE LISATUD HAPPY END ehk ÕNNELIK LÕPP.
Enne seda, kui Tartu rattamaratoni rajal tuleb umbes tosina kilomeetri järel teine maanteeületus, keerab rada vasakule põllu servale, ja seal on ligane ja libe. Pühapäevane treeningsõit saigi selleks tehtud, et olusid paremini tundma õppida. Kodanik Männik, keda kõik teavad Hawaii Expressi mehaanikuna, vaatas laupäeva õhtul veidi enne kella kuut mu Cube’i ratta rehvimustrit ning ei olnud kuigi julgustav. Tunnistas, et muster on liiga sile. Aga tööpäev oli lõppemas ja keegi mingit rehvivahetust ette ei võtnud. Kodanik Männik lasi vaid rehvidesse õhku juurde, ette 1,8 ja taha 2,0 ühikut.

Et rehvid on libedad, sain tunda juba vana lasketiiru tõusu järgsel metsaäärsel rajalõigul, kus Cube käis all vinderdi-vänderdi. Ent ega plaanis olnudki kihutada, näiteks teisel järsul tõusul, umbes 10. kilomeetril, tulin isegi sadulast maha ega hakanud libedal tõusul üles pressima, sest mis siis saab, kui tagaratas hakkab ringi käima ja hoog raugeb – oledki külili maas. Aga kukkuda – vaat seda küll ei tahtnud. Sättisin end tõusu otsa vaatama, kuidas teatemaratoni avavahetuse liidrid sellest üles pressisid ning hüüdsin Viljar Kannimäele hoogu juurde (loodan, et see ei kvalifitseeru teatemaratoni käiku sekkumisena). Hästi hüüdsin, sest Saksa Automaatika Pro A-Team, keda Kannimäe esindas, tuli teatemaratoni võitjaks (fotol ülal vasakul).

Enne teist maanteeületust, ligasel põllulõigul, möödusid minust liidrite järel järgmised kolm teatemeeskonda. Said vähemalt poolesajameetrise edu sisse. Kuid püüdsin nad Kaurukausi servale viival tõusul kinni. Seal oli kambas ka üks Sky meeskonna vormis treeningsõitja. Haakisin neliku taha ja sain tiivustust. Metsavahelisel kruusateel sõitsin neil eest ära. Võistlevas kolmikus pedaalisid Rainer Neidra (nr 3, Tallinna Lennujaama SK I), Raul Arula (nr 27, Tartu Velo) ja Janek Laisaar (nr 28, 3 Ratast). Harimäe suunas viival kruusateel lasin nad endast rahulikult mööda, sest olin otsustanud, et ei hakka tõusudel end kinni tõmbama – treeningsõit ikkagi.

Kruusateel oli hea võistlejatega kaasa minna – aga ma ei vedanud kordagi, sest ei tohtinud võistlusse sekkuda –, aga kui keerasime viimaks umbes 28. kilomeetril paremale ja jõudsime talu lähistale, siis, mis seal salata, hakkas veidi häbi. Siin me olime, viis täisjõus meest, tallamas tühja tuult, tulemust ei mingit, samal ajal kui pärisinimesed põllul kartulit võtsid, talveks valmistusid, et midagi ikka süüa oleks. Sellistel hetkedel saad eriti reljeefselt aru harrastusvõistlusspordi – eriti veel sellise, mis neelab tunde – arulagedusest ja mõttetusest. Kuid ega sa saa ju ratast rohu sisse visata ja taluinimestele appi minna – rattakaaslased lähevad selle ajaga eest ära.

Aga eest läksid nad ära nii või naa. Seal on koht, kus rada keerab rohumaa laskumise lõpus paremale kivide vahele metsa alla. Sellised kohad, tunnistan, mulle ei meeldi. Meeles Kodanik Männiku tõdemus, et rehvimustrit pole ollagi, ja lähtudes põhimõttest, et parem karta kui kahetseda – karta külili kukkumist, et mitte kahetseda, taevas hoidu, mingit luumurdu –, võtsin rahulikult ja nägin, et nelik sai ligi sada (jah, ligi sada...) meetrit mul eest ära. Järgneval kruusasel valdavalt tõusval rajal võtsin küll paarkümmend meetrit tagasi, kuid siis tuli lõik, kus metsaveomasinad olid sisse vajutanud sügavad roopad, mis sundisid tempot ettevaatuse nimel aeglustama. Niigi olin saanud juba esimese hoiatuse, mis tõmbas südame alt juti läbi, kui vahetasin laskumise lõpus üle rohuse keskkoha sõidujälge ning seal viskas libeduse tõttu ratta peaaegu alt ära. Selge, järeldasin, võta nüüd asja mõistusega, mees.

Kuid kohe järgnes uus üllatus, õigemini oli neid kaks, ja need olid veelgi ebameeldivamad. Ma ei tea, kas see koht on tänavusel rajal uus või oli see rajal juba ka mullu, sest eelmisel aastal jäi mul Tartu rattamaraton Eesti harrastusspordimaailma vapustanud rangluu- ja viie roide murru tõttu sõitmata, aga nüüd ei läinud rada üle kruusatee, nagu vanasti, vaid keeras enne vasakule – ja seal vaatas vastu pehme paksu liivaga lõik. Küsisin nõu raja ääres seisvailt meestelt, kes olid ilmselgelt tulnud piidlema, mis tsirkust seal saab, et kas siit läbi ka pääseb. Nad ütlesid, et proovigu ma paremalt. Igaks juhuks tulin sadulast maha – ja nii kui liivasele pinnasele astusin, vajusin koheselt rattakingaga sinna üleni sisse.

Aga liivatakistus oli väike mure. Vaevalt kilomeeter hiljem vaatas vastu ligane laskumine ning selle all pahinal voolav oja. Terendav olukord nõudis lausa analüüsi, kuidas käituda. Hea, et pole võistlussituatsioon, mõtlesin, sest siis tuleks teistega kaasa minna ning tont teab, millega uudne olukord lõppeks – äkki jalgupidi ojas, mis poleks kindlasti hea, sest siis oleks järgmiseks 60 kilomeetriks märjad jalad, ja külmad ka. Millega see nüüdsel aastaajal päädib, on teada – käreda kurgu ja nohuga. Seda poleks enne õiget rattamaratoni küll vaja.

Õnneks tuli võistlusnumbriga testsõitja, kel polnud aega midagi vaagida, ning näitas mulle pasliku trajektoori ette. Läksin ettevaatlikult tema jäljes ja sain kuivade jalgadega üle.

Pärast teatevahetusala Pringil liitusid minuga Mait Mändmets (nr 5, G4S) ja tema kannul Kurmo Neemela. Paras paar, kellele sappa haakida – kui tagant tuli nagu kahurist lastuna Meelis Oja (nr 26, Hauka Veloklubi 3) ja lendas meist tõusul raiudes mööda. Aga ta polnud endas väga kindel, piilus pidevalt selja taha. Mändmets ei kiirutanud tema püüdmisega. Vastupidi, pudenes ise ära. Jäin koos Neemelaga ja võtsime Oja tuulde. Puka TP alasse (fotol paremal), kus polnud ainustki hingelist, jõudsime kolmekesi 1:29ga.

Aga kaua sa ikka tuules passid. Võtsin kaaslaste kõrvale ja läksin mööda. Vahe tekkis kiiresti. Aga mõne aja pärast, enne Linnamäe tõusu, jõudsid Oja ja Neemela järele ning lasin nad lahkelt mööda, et mitte võistlust segada. Meegaste poole minevat pikka tõusu võtsime kolmekesi igaüks n-ö omal rajal. Kiigeplatsi juurest algavat laskumist sõitsin taas ettevaatlikult, pannes rõhu oludega tutvumisele ning igal juhul püsti jäämisele. Kuid laskumise järel, pärast kruusateele keeramist, tabas mind uus üllatus.

Mu kannul oli Allan Oras (nr 22, moomoo; fotol vasakul), mees, kes aastaid tagasi tuli Tartu rattamaratonil Euroopa meistriks maastikurataste maratonis. Ei juhtu just sageli, et nii kõvad sõitjad mu tuulest väljuksid. Aga nüüd see juhtus. Paraku ei olnud minust tema tuulde võtjat, sest järgnes rattamaratoni kõige sopasem ja hullem rajaosa – selline, mis mulle oli täiesti tundmatu; ja see asjaolu sundis ekstraettevaatusele.

Niisiis möödusid järgmised kilomeetrid justkui aeglustiga. Kui Endomondo näitas 20.-25. km lõigu keskmiseks kiiruseks 35,3 km/h, siis 45.-50. km keskmiseks kiiruseks osutus kõigest 18,6 km/h. Sõitsin ihuüksinda mulle tundmatutel teedel – õigemini on neid teedeks nimetada suur liialdus – ning jälgisin, et libedatel ja vesistel lõikudel ei väärataks. Mitte ei tahtnud külge maha panna. Ja Kodanik Männiku konstateering püsis ka kogu aeg meeles. Tolle rajaosa kõige põnevam koht oli seal, kus vesi oli kruusaga täidetud oja ületuskoha peaaegu minema viinud, vaid kitsas allesjäänud kohas sai üle.

Tegelikult jätkus aeglast sõitu 55. kilomeetrini (50.-55. km keskmise kiirusega 19,5 km/h). Ometi läksin mööda Tartu Velo sõitjast Raoul Johansonist (nr 27). Meeldiva üllatusena märkasin, et metsaalused polnudki igal pool lootusetult sopased – arvestades varasemate nädalate vihmahooge kartnuks palju hullemat. Paaris kohas tekkis isegi kahtlus, kas seal viimastel päevadel üldse sadanud oli.

Palu TPst (fotol paremal) ja teisest teatevahetusalast, kuhu jõudsin 2:44ga, pedaalisin hooga läbi. Jootjad jäid imestunud nägudega mind saatma, kas ma juua ei tahagi. Vesi oli mul kahe pudeliga endal kaasas – nii nõrk ka ei saa olla, et oma joogipoolist kaasa kanda ei jaksa – ning ühe neist tõin peaaegu täies lastis endaga Elvasse kaasa. Aga palav ju polnud, vett pritsis altpoolt kogu aeg nagunii peale, mis sa seda ikka endale suu kaudu lisaks juurde kallad. SiS-i kaks geeli olin ka tagataskusse pistnud, aga ei leidnud needki minust tarbijat. Eks jäävad järgmist korda ootama. Ilmselt võib neid nimetada Eesti kõige rohkem rattasõidutatud geelideks.

Palult Elvasse sõitsin enamiku maast üksinda. Pärast Elva jõe ületamist jõudis mulle järele kolmik, kes tuli pöörase hooga, kõige lõpus üks Pelotoni vormis mees. Tegin kiirenduse ja haakisin neile sappa, kuid sain 300-400 meetri järel aru, et nende tempo on mulle liig. Lasin neil minna. Seejärel andsin teed ka Kunnar Zirkile (nr 5, G4S), kuid nägin, et temastki polnud kiirele kolmikule järele minejat.

Minu pettumuseks oli rajalt välja jäetud väike ekskursioon kruusakarjääri äärde. Selle asemel tuli maadelda rattaga soisel pinnasel. Sellised kohad, kujutan ette, võivad võistluse ajal tekitada palju närveldamist ja pingeolukordi, miks mitte ka kukkumisi. Vähemasti oli Elva jõe teine ületus, mis vihmaste ilmade järel on olnud nii sopane, et kord nägin, kuidas seal Peip Reedi isegi üle leistangi muda sisse lendas, sedakorda säärane, et võis seda täie kiirusega rünnata.

Viimaseks kolmeks kilomeetriks sain endale vedaja ning tema tuules saabusin finišisse ajaga 3:37. Mis on väga kehv aeg, arvestades, et tunamullu lõpetasin Tartu rattamaratoni veidi vähem kui kolm tunniga. Kas Art Soonetsilt alla tuhande euro eest ostetud Cube ei ole ikka nii hea ratas, nagu Master Baruto must ratas, millega toona oma rekordaja sõitsin ja mis, kui õigesti mäletan, leiaks endale uue ostja kaks korda kallima hinna eest (või on juba leidnud?). Või on asi ikkagi ilmas ja raja kvaliteedis? Minust parema aja sõitsid teatemaratonil osalenud 33 kolmikust välja 18. Viimaseks jäi Indrek Kelgu võistkond Omad Joped.

Finišis üllatas mind üks osaleja, kes andis mulle oma saunatalongi, et saaksin end puhtaks pesta. See oli väärt tegu, sest pärast sõitsin rattaga Elva vanasse vaksalisse, kus nüüd asub restoran Waksal (fotol vasakul ja ülal paremal), ning tegin endale kolmekäigulise lõuna. (Ja mitte ainult endale.) Sest ma olen seda väärt.

Foto 1: Saksa Automaatika Pro A-Teami teatevahetus Tartu rattamaratoni teatesõidul. Foto autor: Elen Kontkar, Klubi Tartu Maraton
Foto 2: Saksa Automaatika Pro A-Teami ankrumees Robi Niit toob oma meeskonna Tartu rattamaratoni teatesõidul võitjana Elva mändide vahele. Foto autor: Elen Kontkar, Klubi Tartu Maraton
Foto 3: 2010. aasta porina-vihmane Tartu rattamaraton. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 4: Lätlane Gunars Dzalbs 2010. aasta Tartu rattamaratonil. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 5: Erki Pütsep 2010. aasta Tartu rattamaratonil. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 6: Puka TP 2010. aasta Tartu rattamaratonil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 7: Allan Oras näitab laskumistehnikat kurvis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 8: Palu TP 2010. aasta Tartu rattamaratonil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix 
Foto 9: Tartu Velo rattur 2014. aasta Tartu rattarallil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 10 ja 11: Restoran Waksal Elva vaksalihoones. Fotode autor: Priit Pullerits 

laupäev, september 16, 2017

Pullerits: Mis saab pühapäevasel Tartu rattamaratoni testsõidul?

Ei kaks jää kolmandata. Kõigepealt oli rahvuslik põlv number üks – Andrus Veerpalu oma. Siis tuli rahvuslik põlv number kaks – minu oma (aasta siis oli 2012). Ja nüüd, pärast viieaastast pausi, mille sisse jääb kindlasti mitu Eesti spordis juhtunud põlvetraumat, mida aga keegi enam ei mäleta ja mille kohta enamik isegi ei tea, oleme saanud lõpuks rahvusliku põlve number kolm – Kelly Sildaru oma.

Kaua oodatud, kaunikene. Ent ärgem olgem optimistid. Tema alal, vigursuusatamises, on põlvetraumad enamasti karmid ning ravi pikaajaline. See tähendab, et suure tõenäosusega ei ole mõtet selles Koera – vabandust, näpukas, ikka Korea! – vähetuntud P-tähelises linnas peetaval olümpial meil enam midagi loota. No öelge, keda erutaks mõne laskesuusataja 29. koht.

Niisiis, ärme oleme optimistid, sest siis on juhul, kui Sildaru olümpial ikka starti pääseb, põhjust rõõmustada. Olles praegu, kui vigastuse tõsidus ei ole veel selge, optimist, võib saabuda must masendus, kui mu sportlikud tuttavad doktor Mihkel Mardna, kellega viimane mõõduvõtt Tartu maratonil ei lõppenud minu kasuks, sest suuskadel kadus määre juba Harimäe tipus, ja doktor Madis Rahu (vasakpoolsel fotol paremal), kellest möödusin möödunud talvel Otepää MK-etapil viimase tõusu all (olles tema kui varem startinu selleks ajaks kinni püüdnud), on Sildaru traumeeritud põlve põhjalikult uurinud ja leidnud, et asi ei ole üldse hea.

Praegu on aga pakilisem küsimus, missugune on rada pärast mitmeid päevi tihedaid vihmahoogusid homsel Tartu rattamaratoni testsõidul (mehed, see on tasuta!) ning kas sinna tasub üldse minna end ülepeakaela märjaks ja poriseks ajama. Sest märjaks ja poriseks seal saab, isegi kui ei saja (nagu lubab EMHI mudelprognoos). Kas teile ei tundu, et tegelikult saaks homse pühapäeva palju sisukamalt ja tulusamalt kulutada, kui sopas tühja tuult tallata?

Ja teine küsimus, millele pole veel mõtet vastust otsidagi, kõlab, kas järgmise nädala pühapäeval Tartu rattamaratonil ootab samasugune, ütleme otse, sitt ilm, nagu on praegu. Jah, tean, nüüd tulevad mitmed klišeede kammitsais vaevlejad välja jutuga, et pole halba ilma, on sobimatu riietus, ja väitega, et ega nad suhkrust ole. Aga kui nad kulunud loosungite loopimise asemel veidigi kaine pilguga asja vaataks ja vaagiks, siis ei saa ainult lühinägelik (seda kujundlikus, mitte otseses, sõnasõnalises mõttes) jätta endalt küsimata, mis neil muutub sellest halvemaks või mida positiivset jääb saamata, kui nad jätavad vihma- ja mudasõidul osalemata. Ja kui nad sellele küsimusele ka vastata julgevad, siis vastus kõlaks: absoluutselt mitte midagi. Vaevalt et keegi teist rajal Tanel Kangertit (fotol ülal vasakul) näeks.

Kangert teeb Tartu rattamaratonil debüüdi pärast Giro d'Italia luumurde. Ehkki võidu kihutama ta enda sõnul ei lähe (nagu edastab Klubi Tartu Maraton oma pressiteates), ei tähenda see, et lihtsurelikud saaks end lõdvalt talle tuulde istutada. «Päris igapäevane küsimus mulle on, kuidas käsi käib,» ütles Kangert pressiteates. «Ei ole suutnud veel originaalset vastust sellele välja mõelda, kuid üldiselt käib käsi järjest paremini. Peale vaadates võib-olla ei saa arugi, et mul käes hunnik metalli on. Toonus hakkab lihastesse tagasi tulema.»

Tegelikult ei ole me ilmal globaalses plaanis häda midagi. Vaadake mu kahte lugu Eesti kahest naissportlasest, seitsmevõistleja Grete Šadikost ja ujuja Merle Liivandist, Florida meistrist rinnuliujumises (fotol paremal ja ülal vasakul). Nemad pidid nuputama, kuidas elada üle pöörane orkaan Irma kaugel Ameerikas Floridas. Aga teisalt, ega nad pidanud sel ajal ka ratast sõtkuma.

Foto 1: Kelly ja Henry Sildaru tänavu 15. aprillil Tallinna lennujaamas. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: Hinnatud spordiarstid Leho Rips (Tartu rattamaratoni 2. stardigrupp) ja Madis Rahu. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tanel Kangert Pärnus oma rattapoes. Foto autor: Klubi Tartu Maraton
Fotod 4 ja 5: Merle Liivand Florida lastega pärast orkaan Irma vaibumist Fort Lauderdale'is oma kodu lähistel. Fotod Merle Liivandi erakogust

kolmapäev, september 13, 2017

Pullerits: Miks «minu najal vaid seisab see terve tsirkus koos»?

Kui me vaatame nüüd fakte – ma rõhutan: ainult fakte! –, siis näeme, et mitte keegi – ma rõhutan: mitte keegi! – ei küüni mulle harrastusspordi massilisel propageerimisel isegi ligilähedale. Vaatame siin näiteks mu eelmise nädala panust sellesse.

Nädala alguses ilmus ajakiri Ma Olen jalgrattur, kus kirjutan Jetoili juhatuse liikme Hannes Kägu rattaharrastusest ning rattaseiklusest Lõuna-Aafrikas. Lugu oleks võinud saada märksa pikem, aga toimetaja eraldas mu isiklikule rubriigile «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid» kaks lehekülge (fotol all paremal), nii et lubage, et räägin teile ühe põneva loo lisaks.

Tänavusel Tartu rattarallil, kui sõidetud oli juba üle saja kilomeetri ja peagrupp lähenes vastuküljetuules Nõole ning kiirus ulatus 60 km/h ligi ja ratturid kaldusid vasakusse teeäärde ning järgnes kurv paremale, sõitis grupile vastu auto. Kui Kägu ees sõitnu grupist autot nägi, põikas ta paremale, ning Kägu tema tuules üritas teha sama. Kuid riivas ikkagi auto esinurka ning tegi õhus kukerpalli ja maandus asfaldile. Vaatas: vasak käsi katki, sõrmenukid verised – ja rattal kahvel puruks. Sinna ta sõit lõppeski. Kiirabi tuli appi. Kui ma sõltumatu sõitjana õnnetuskohast möödusin, nägin, kuidas parajasti Kägu katkist ratast tee äärest ühe auto peale tõsteti. (See on ilmselt lugu, mille publitseerimine oleks toonud kaasa mu nn võistluskeelu veelgi pikemaks pikendamise Klubi Tartu Maraton üritustel; aga avaldamata ei jäänud too lugu selle tõttu, vaid seepärast, et loo fookusest tulenevalt ei olnud tol õnnetusel kirjutises lihtsalt kohta.)

Nädala keskel ilmus ajakiri Jooksja. Seal on mul lausa kaks lugu. Esiteks traditsiooniline kolmeleheküljeline kolumn (fotol vasakul), mille juurde juhatab suur nimeline viide ajakirja esikaanel. Tegin kolumni jaoks statistilise analüüsi, millest koorus välja tõsiasi, mis peaks enamikule harrastajaist hirmu nahka ajama. Jutt on sellest, kuidas pidev ja lõputu ühe ala treenimine – eriti puudutab see jooksjaid ja jalgrattureid, kes just tihti ala ei vaheta – võib lõpuks väga valusalt kätte maksta.

Selle kohta, kui ohtlik on kogu aeg näiteks joosta ja muudkui joosta, annab head kinnitust äsja eesti keeleski ilmunud jooksuraamat «Elu enesega võidu» (fotol paremal), mis räägib mehest, kes on alates aastast 1975 jooksnud igal kui viimsel päeval, sealhulgas Florida kurikuulsate orkaanide ajal, Miamis South Beachi liivarannal kaheksa miili ehk 13 kilomeetrit. See teeb 42 aastaga rohkem kui 15 000 jooksupäeva, mille vältel on Kaarnaks kutsutud 62-aastane jooksumees läbinud üle 200 000 kilomeetri. See võrdub viie tiiruga ümber maakera. Ja tagajärg? Lugege raamatust, mille sõnumit ma Jooksja loos arvustan (all parempoolsel fotol).

«Elu enesega võidu» on eriline spordiraamat seetõttu, et mitte ükski sporditeos pole minus tekitanud nii segaseid ja vastakaid tundeid, nagu too. Seetõttu võtsin ühendust raamatu endisest mitmekülgsest tugevast ülikoolisportlasest autori ameeriklanna Laura Lee Huttenbachiga (vasakpoolsel fotol paremal), kellega pidasin maha mitu pikka vestlust, miks ta pani kirja nii kummalise jooksumehe eluloo ning mida ta sellega taotles. Osa mu vestluse järelmitest ilmus eelmisel nädalal mu neljandas harrastusspordiloos Arteri kehakultuurirubriigis, kus teema laiendamiseks rääkisin ka elujooksja Kristjan Puusilla ja igahommikuse jooksja Maret Suklesega.

Eelmise nädala viiendaks harrastusspordilooks oli Arteri suur intervjuu ultramehe ja üliinimese Rait Ratasepaga (alumistel fotodel). Olgu siin toodud tollest usutlusest mõned küsimused-vastused, mis lehte ei mahtunud, sest, nagu öeldakse, ega leht ole kummist.

Millele sa nende pikkade tundide jooksul kulgedes mõtled?

Ma ei mäleta enam, mida mõtlesin. Aga seal on tõesti aega kõigest mõelda. Eks ma hoidsin oma mõtted ennekõike kalkuleerimas, kui palju on veel mingi distantsi lõpuni jäänud. Keha töötab ja liigub automaatselt.

Pärast lühikese unega puhkepause on ju eriti raske maast lahti saada!

Jah, see oligi kõige keerulisem. Kui keegi ütles, et nüüd on vaja tõusta, tegin silmad lahti ja mõtlesin, et kurat, pean veel jooksma. Aga tõusin rahulikult üles ja hakkasin jälle pihta. Mõne pausi ajal ei läinudki seepärast magama, et ilma magamata oli kergem jätkata. Tukkusin lihtsalt natuke massaažilaual. 

Mis moodi end laed, et nii pikka katsumust üldse vastu pidada?

Ratta peal saad süüa kõike, sest kõht ei rapu, või teed selleks minutilise pausi. Sõin palju puuvilja, samuti pannkooke, pastat, omletti. Joostes aga häirib, kui süüa palju tahket. Sõin mangot, viinamarju, arbuusi, maasikaid, vahepeal võtsin mõned spordigeelid ka. Jõin kokakoolat ja valgupõhiseid taastusjooke.

Läksid maailmarekordit püstitama. Miks see ei õnnestunud?
Isegi võitja jäi maailmarekordist, kaheksa ööpäeva ja kaheksa minutit, päris kaugele. Ta sai aja nõksa alla üheksa ööpäeva.
Kui ujumises poleks raskust tekkinud, oleks kõik tehtav olnud. Selle järel tuli seitse tundi pausi. Ka rattaga ei saanud algul õlgade tõttu liikuda kiirusega, millega tahtsin. Eeldasin, et oleks pidanud rattasõidu lõpetama koos esimestega ehk ööpäev varem. Kui mina läksin jooksma, oli Davidil juba 130 km joostud. Olin algul temast 102 ringi maas, lõpuks kaotasin 50 ringiga. Ta ütles, et kui ma oleks teinud jooksus väiksemad pausid, 3-4 tunni asemel kaks tundi, oleksin ta kätte saanud. Aga see jääb oletuseks.

Mulle jääb mulje, et see polnud mingi sport, vaid pigem ellujäämiskursus.

Selles mõttes kindlasti, et võistlus oli väga ekstreemne. Aga järgmisel korral juba kindlasti tean, millega arvestada, ja oskan märke tähele panna.

Kas arsti juures ka ikka käid, et kontrollida, ega sa endale liiga tee?

Kontrollin ennekõike D-vitamiini taset, mis kipub Eestis alla minema, ja raua taset. Vereanalüüse teen selleks, et õppida tundma, mis jälje katsumus kehasse jätab ja kui kiiresti see jälg kaob; ja samuti kindluse mõttes, et ei tekiks mingit defitsiiti, mida sa ise ei pane tähele, sest enesetunne petab. Kui midagi on organismis puudu, on 5-6 kuud aega, et asja muuta ja siis uuesti tulemust kontrollida. Näiteks taimetoitlastel ja veganitel tasub kindlasti lasta end aastas kaks korda kontrollida.

Mis on maailmas kõige pikem katsumus, mida tehakse?


Minu teada on kõige pikem olnud 20-kordne katkematu triatlon: 76 km ujumist jutti, siis sõidad 3600 km rattaga ja siis jooksed 844 km. 

Pole kahtlust, Rait, et oled hirmkõva mees, aga sul jääb kroon ikkagi pähe saamata – sest see ala ei ole olümpiaala. Ja ainult olümpiamedaliga jääd ajalukku.

Olümpiasportlasele on muidugi medal oluline, aga see medal on talle ka sissetulek – sport on tema töö.
Aga jah, olümpiaalaks ei saa mitmekordne triatlon kunagi, sest keegi ei suudaks seda jälgida. (Naerame.)
*
Ja nüüd ma siis küsin, et kellel on midagi ligilähedastki minu panusele vastu panna? Kusjuures ärge tulge väitma, et see, mis teen, on minu töö. Jah, kaks Arteri lugu on töö. Aga ülejäänud kolm, ratta- ja jooksuajakirja lood, on puhas kõrvaltegevus, hobi ja harrastus. Miks ei võiks teie anda omalt poolt samasugust panust teilegi tähtsa ja elulise harrastusspordi propageerimisse? Miks, nagu laulusalm ütleb, on nii, et «minu najal vaid seisab see terve tsirkus koos»?

Foto 1: Priit Pullerits võtab maanteeratta, et minna trenni. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ajakirjas Ma Olen Jalgrattur ilmunud lugu Hannes Kägust. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pulleritsu kolumn ajakirjas Jooksja. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Jooksuraamat «Elu enesega võidu». Kelle tossud? Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5. Raamatu «Elu enesega võidu» autor Laura Lee Huttenbach (paremal) koos raamatu peategelase Robert Kraftiga. Foto autor: Laura Lee Huttenbach
Foto 6: Priit Pulleritsu arvustus raamatu «Elu enesega võidu» kohta ajakirjas Jooksja. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Ultratriatleet Rait Ratasepp oma eraldistardirattaga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 8 ja 11: Rait Ratasepp Tartu A&T Spordi kauplusest laenatud naisteratta seljas. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 9 ja 10: Rait Ratasepp Tartu A&T Spordi kaupluses. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

pühapäev, september 10, 2017

Pullerits: Miks Eesti jagab spordis raha välismaalastele?

Ma kuulsin sellest mehest esimest korda, aga see, mida ta pärast Eesti maratonijooksu meistritiitli võitmist ütles, vääris kuulamist. Nimelt ütles värske maratonijooksu Eesti meister Argo Jõesoo (2:28.15; fotol paremal) pärast Tallinnas finišeerimist, et tema Keenia sportlaste osalemist ei poolda.

«Selline asi mind häiris. Öeldakse, et tuuakse Eesti taset hoidma – mis taset see hoiab, kui ma ei näegi teda? Raivo Allaga vedasime üksteist ja võitlesime omavahel, aga kui paar kilomeetrit mingi mees ees ära läheb – see ei motiveeri mind,» ütles Jõesoo Postimehele. Ta jäi keenialaste järel neljandaks, edestades Eesti meistrivõistluste arvestuses Raivo Allat (+2.31) ja Taavi Tamburit (+3.23).

Kuigi Jõesoo ei täpsustanud, on asi ilmselt rahalises auhinnas. Ja ma saan temast aru ning toetan tema kriitikat sada protsenti. Miks peame me oma jooksu-, aga ka muudel võistlustel jagama valdavalt Eesti inimeste osavõtumaksu, Eesti sponsorite ja ilmselt ka Eesti avalikust sektorist tuleva raha välismaalastele (fotol vasakul)? See raha kuluks ära meie oma Eesti sportlastele, kellel pole teadupärast raha kunagi liiga palju. Aga iga euro mõnele välismaalasele tähendab euro võrra vähem raha Eesti sportlastele.

Muidugi on korraldajate asi, kellele ja kui palju nad preemiat maksavad. Aga on minu õigus avalikult ja kõvasti välja öelda, et mulle see ei meeldi. Ja usun, et paljudele teistele peale Jõesoo ka. Eesti rahvaspordi- ja massivõistlustel mingu auhinnaraha ikka kohalike, Eesti sportlaste premeerimiseks ja toetamiseks. Täpselt nagu Klubi Tartu Maraton üritustel lähevad Postimehe auhinnad ainult ja üksnes Eesti sportlastele, isegi kui nad jäävad 10.-12. kohale (auhinnatseremooniale kutsub KTM tosin parimat meest).

Nüüd üleskutse tõelistele Eesti meestele. Kavatsen välismaalastele preemiaraha jagamise kriitikaga avalikult välja tulla, aga et see pauk saaks kõva ja valus, siis loodan, et panete õla alla ning pakute omalt poolt ka laskemoona, millega võiksin teema jõuliselt avalikkuse huviorbiiti lennutada. Anname vastse Eesti maratonimeistri väljakäidud kriitika toetuseks ning Eesti massi- ja rahvaspordivõistluste preemiaraha jagamise põhimõtete pihta tuld! Kas toetate? Loodan, et ka Raivo Alla, kes varemgi siin sisukalt sõna võtnud, ei hoia nüüdki suud lukus.

Foto 1: Argo Jõesoo on tulnud Eesti meistriks maratonijooksus. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix 
Foto 2: Välismaalased SEB Tallinna maratoni finišis. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix 
Foto 3: Keenia jooksja SEB Tallinna maratonil. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix 
Foto 4: Foto graafid huvituvad maratonijooksus Eesti meistriks tulnud Argo Jõesoost. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix

neljapäev, september 07, 2017

Pullerits: Kuidas kõva harrastaja avaldas mulle oma dramaatilise rattaloo?

Kaks aastat tagasi, kui olin Jõgeva rattarallil umbes 10. kilomeetril, enne pööret Kuremaa peale, peagrupi just kätte saanud, sain põgusalt tuttavaks Jetoili juhatuse liikme Hannes Käguga. Ja sain tuttavaks nii, et kui pööre vasakule oli ära tehtud, jäime kahekesi peagrupist uuesti maha. See on tüüpiline olukord, nagu avastasin tänavu Ülenurme-Haaslava rattarallil, kui ajasin koos noore Robin Mölliga samuti neli-viis kilomeetrit meeleheitlikult peagruppi taga, saime selle kätte, aga siis tuli pööre paremale, kergelt vastu mäge, ja ikka jäime maha. Kaks aastat tagasi jäime Käguga teineteisele otsa vaatama, et mis nüüd teeme.

Ei oleks osanud tookord arvata, et juba tol samal sügisel alustab Kägu (vasakpoolsel fotol vasakul) Karmen Reinpõllu juhendamisel sisuliselt professionaalseid treeninguid. Märkasin küll protokollides, et ta on minust kõvasti ettepoole nihkunud, aga mul polnud aimugi, mis on selle põhjus. Jah, kaks aastat tagasi õnnestus tal Jõgeva rallil, erinevalt minust, järgmise väikse pundiga kaasa minna. Tundus, et ta oskas seal paremini positsiooni leida. Ma jäin küljetuules kusagile pundi tagaotsa ripnema ning nii sealt peagi pudenesingi. Lõpetasin tollase kõva tasemega võistluse, mille võitis Silver Schultz (Jaan Kirsipuu jäi kuuendaks, Raido Kodanipork kaheksandaks ja Erki Pütsep kümnendaks) Kägust kolm ja pool minutit hiljem 51. kohaga.

Eelmisel kuul, kui Käguga (fotol paremal) Tartus A&T Spordi kaupluse uutes ruumides, kus varem asus Extreme Sport, uuesti kohtusime, sain tema ratturiloo ja edu saladuse täpsemalt teada. Vahur Kalmre, ajakirjan Ma Olen Jalgrattur toimetaja, oli palunud, et kirjutaksin väljaande rubriiki «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid» Kägust loo. Varem olin selles rubriigis tutvustanud Meelis Leidti, Leho Ripsi, Jaanus Järveoja, Ander Tennot ja Ieva Longat.

See, mis Hannes Kägu rääkis, ei olnud üksnes põnev, vaid ka õpetlik. Kes sellest täpsemalt tahab teada – täpsemalt ka sellest, mis juhtus temaga maailma ühel pikemal ja raskemal maastikusõidul Cape Epic LAVis (ja Indrek Kelgu rõõmuks jätsin kirjutamata, mis juhtus Käguga tänavusel Tartu rattarallil enne Nõosse jõudmist, kus sõltumatu sõitjana nägin, kuidas tema ratast teepervest auto peale korjati (kõik ei mahu lihtsalt ühte loosse)) –, peab selleks hankima ajakirja Ma Olen Jalgrattur värske numbri, mis, olgu siin isiklik arvamus vahele pistetud, on seekord väga paeluv, sest saab teada

miks lõppes Gert Jõeääre profikarjäär ja mis saab temast edasi (kaanelugu; fotol vasakul);
kuidas Mihkel Räim võitis Colorado Classicu;
mis sünnib sprindifinišite viimasel sajal meetril, kui meeste adrenaliin muudkui tõuseb;
kui raske oli tänavune harrastajate Tour de France’i (tegelikult l’Etape du Tour) etapp ja selle kurikuulus hobuse kategooria tõus;
miks kutsutakse Austria maastikurattasõitu Salzkammergut Trophy teekonnaks põrgusse ja tagasi;
millega põhjendab jalgrattatreener Vello Ainsalu, et Eesti jalgrattur on välismaal tugev kaubamärk;
kuidas rahvusvahelise rattaliidu juhatusse kandideeriv Madis Lepajõe avaldab, et Eestile on pakutud Tour de France'i esimesi etappe;
kuidas sõita Tartu rattamaratonil nii, et elamus oleks täielik.

Aga kas teate, kes vaatab vastu ajakirja tagakaanelt?

Foto 1: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur septembrikuu number. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre
Foto 2: Hannes Kägu (vasakul) ja tema paarimees Sulev Lipp eelmise aasta kevadel Cape Epicu mitmepäevasõidul LAVis. Foto: Hannes Kägu erakogu
Foto 3: Hannes Kägu eelmise aasta kevadel Cape Epicu mitmepäevasõidul LAVis. Foto: Hannes Kägu erakogu
Foto 4: Gert Jõeäär võidab tänavu kevadel viimaste ringide soolosõiduga suure peagrupi ees Tartu GP. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

teisipäev, september 05, 2017

Pullerits: Missuguse kolossaalse vea teevad kõik rattaharrastajad?

Mõnikord on kasulik veidi haigeks jääda. See avab hoopis teised perspektiivid. Annab võimaluse aru saada, mida valesti oled teinud.

Sain mingi vastiku viiruse kaks nädalat tagasi: kurk valus, nina jooksis nagu tilkuv kraan. Mõni on otse öeldes loll ja läheb sellise tervisliku seisundiga veel trennigi, ilmselt kartes, et kui trennid vahele jäävad, kaob sportlik vorm. Andmata aru, et niigi nõrgestatud ning haigusega võitleva organismi kurnamine teeb ainult halba.

Too nädala pikkuseks veninud haiguseaeg, nagu selgus, ei teinud vormile tuhkagi. Vastupidi, kui terveks sain ja uuesti trenni läksin, tundsin, et minek on ratta seljas senisest palju kergem, kiirem ja parem. Sõitsin üksinda 41,3 km pikkuse ringi ukselt ukseni ning vaheajad olid sellised: 10 km – 17.45; 30 km – 53.31; 40 km – 1:10.56. Kui ringi 1:13.22ga lõpetasin, näitasid nii näitajad – keskmine kiirus 33,7 km/h – kui ergas enesetunne (pärast nädalapikkust trööpavat viirushaigust!) ja jalgade mõnus seisukord, et paus tuli üksnes kasuks.

Siit saab teha ainult ühe järelduse – ei, isegi kaks! Esiteks, ei ole vaja pidevalt muudkui treenida, ja teiseks, kui tahate võistlusel tunda kergeid jalgu, siis üks-kaks puhkepäeva enne starti ei ole piisav; parem, kui neid rattasõiduvabasid puhkepäevi oleks vähemalt kolme-neli, parem veel, kui viis-kuus.

Aga mida me näeme?! Me näeme lolli ja jäärapäise järjekindlusega kilomeetrite tagaajamist. Me näeme kuust kuusse ja nädalast nädalasse tihedalt rattaga sõitmist. Me näeme alalõpmata kahe-, isegi kolmetunniseid trenne. Me näeme nädalate kaupa igal nädalavahetusel võistlemisi. Lühidalt: me näeme enda idiootset auti ajamist.

Lõpetage järelemõtlematu ülepingutamine! See ei anna teile mitte midagi, teeb asja ainult hullemaks. Eesti harrastussportlaste gigantne, koguni kolossaalne probleem on see, et ei juleta puhata. Et kui kaks päeva treeningutesse pausi tuleb, on juba meeleheide kallal ja paanika majas.

Ausõna, te ei pea muudkui päevast päeva väntama ja väntama. Tehke katse: kui olete mitu päeva jutti rattatrenni teinud, minge trepist üles viiendale või veel parem, kui üheksandale korrusele. Tunnete, kuidas jalad on tuimad ja rasked? Pidage neli-viis päeva pausi ja korrake katset. Kas tunnete, kuidas jalad on palju kergemad, lähete trepist üles nagu noor kits?

Enda peal katsetasin seda veidi põhjalikumalt, enne kui teile soovitan. Siin mu eelmise nädala rattasõitude ülevaade.

Esmaspäev vaba
Teisipäev 32,3 km 59.03
Kolmapäev vaba
Neljapäev 41,6 km 1:14.06
Reede 32,5 km 1:00.13
Laupäev 32,4 km 1:02.42
Pühapäev 36,7 km 1:07.10

Ja mis te arvate, kas pühapäeva õhtuks olid jalad kerged ja lennukad? Loomulikult mitte. Sest kuigi sõidud olid kõik lühikesed, tunni ringis, kujunes akumuleeruv mõju ikkagi ruineerivaks. Kasu see kõik küll kuidagi ei toonud. Aga selleks saigi nii sõidetud, et tunda vahet üle-eelmise nädalaga, mil seitse sõiduvaba päeva andsid tulemuseks kõige kergema ja kiirema sõidu.

Nojah... teadagi, kes see mind ikka tahab kuulata. Kõik on nii ninatargad, jäärapäiselt oma kinnisideedes kinni. Aga ise teate, jätkake aga pealegi enda kurnamist ja jalgade tuimastamist. Kuid ütlen teile veel kord: see ei tule teile kuidagi kasuks. Ent eks igaüks pea oma vitsad ise kätte saama.

Fotod 1 ja 2: Otepää rattamaraton. Fotode autor: Maarius Suviste, Valgamaalane/Scanpix
Fotod 3-5: Otepää lähedal peetud Ironmani triatloni rattasõit. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

reede, september 01, 2017

Pullerits: Kuidas ma Eesti parima jooksja Rasmus Mägi raamatusse panin!

TÄPSUSTATUD JA TÄIENDATUD! Keegi ei ole seda veel teinud, aga näete – mina tegin ära! Kirjutasin Eesti parima jooksja Rasmus Mägi raamatusse (fotol paremal). See on seda kõvem saavutus, et eks te püüdke Rasmus Mägilt korralik pikk intervjuugi saada. Ei see õnnestu. Tean, sest Eestis pole see vist eriti kellelgi õnnestunud.

Aga paar asja tuleb aususe nimel üles tunnistada. Ega mul ka Rasmus Mägilt intervjuud saada õnnestunud. Viimati usutlesin teda pisutki põhjalikumalt kui üks-kaks püstijalaküsimust nii ammu, nagu 2012. aasta suvel enne Londoni olümpiamänge (fotol all paremal ja sissekande neljandal fotol). Ent ega siis intervjuu puudumine ole heale kirjutajale raamatu kirjutamisel takistuseks. Hea kirjutaja leiab ikka loomingulise väljapääsu.

Minu allikaks oli Rasmus Mägi isa Taivo Mägi (vasakpoolsel fotol keskel). Targad mehed viivad siin nii palju minu ja tema vahel otsad kokku, et Taivo Mägile kuulub 1985. aastal joostud 1.47,9ga Eesti kõigi aegade 800 meetri edetabelis neljas koht. Tol aastal olin vene sõjaväes ja joosta ei saanud. Enne sõjaväkke minekut 1984. aasta juuli hakul, pärast esimese kursuse eksamite sooritamist Tartu Ülikoolis, oli minu 800 meetri rekord üheksakuulise treenimise järel 1.58,2. Kui sõjaväest 1986. aasta mai keskel tulema sain ja jooksin treenimatu ja ülekaalulisena (80 kilo!) suvel hädavaevu 2.10, oli Taivo Mägi minust veelgi kõvem jooksja. Läks paar aastat, kuni temaga lähemalt tuttavaks sain.

See oli 1988. aasta juuli keskel, kui jooksin Tartus Tamme staadionil väheolulisel võistlusel 400 meetrit. Neli päeva enne seda olin sealsamas püstitanud 1000 meetri jooksus isikliku rekordi 2.32,0. (Kui paljud teist on sellele ligilähedalegi küündinud?) Tundsin, et samm on kerge ja nobe, ning kui lõpusirgele väljusin, olin üsna kindel, et nii paljudele meestele teen ikka pähe, et lõpuks saan vähemalt kolmanda koha. Üks noist, kellele lõpusirge alates mõtlesin kandu näidata, sest enesetunne oli jätkuvalt võrdlemisi värske, oli Taivo Mägi.

Kuid uskusin endast liiga palju. Läks nii, et just Taivo Mägi oli too, kes mind lõpusirgel n-ö paika pani. Lõpetasin ajaga 51,7. See andis neljanda koha. Mägi oli 51,0ga kolmas ja Madis Tiik, kellest hiljem sai tuntud perearst ja kes kaks kuud hiljem viis oma 800 meetri isikliku margi 1.51,45ni, 50,9ga teine. Võitis minu trennikaaslane Aivar Otsalt 49,7ga (aasta hiljem jooksis ta elu tulemuse 47,26).

Juba üheksa päeva hiljem jooksime Mägiga võidu Kääriku staadionil, kus toimus Tartu ja Moskva ülikooli maavõistlus kergejõustikus. Oli hästi ilus päikseline ilm ja tundsin toogi kord, et jalad on kiired ja kerged. Kuid siiski mitte nii kerged, et oleks lõpuheitluses Mägile vastu saanud. Kaotasin talle selgelt, kuid jooksin ikkagi korraliku, oma elu teise aja – 1.56,0. Mägi tuli 1.54,3ga kolmandaks, kaks kiiremat olid Raivo Raspel 1.53,8 (jooksis kolm aastat hiljem isiklikuks rekordiks 1.48,96) ja Madis Tiik 1.54,2ga. Vähemalt kõik moskvalased jäid mu selja taha. Mäletan, kuidas pärast võistlust tegime Mägiga kõrvuti lõdvestusjooksu ning ta rääkis, kuidas oli paar aastat tagasi Tartus mingil ehitustööl kättpidi tsemendimasinasse vms-sse sattunud, mis oli tal käe peaaegu et otsast väänanud ja rebinud. Õudne lugu! Arstid suutsid ta käe siiski päästa.

Hiljem, kui minust oli saanud ajakirjanik ning Taivo Mägi pojast Rasmusest ja tütrest Marisest jooksja, olin Taivo Mägi mitmel korral usutlenud. Usun, et ta aktsepteeris mind ajakirjanikuna, sest olin ju ise olnud omal ajal jooksja. Ja eks ta seepärast võttiski mind jutule, et ma ta poja raamatukaante vahele saaksin panna (fotol paremal).

Kui te Moabis spetsiaalselt teile väljavalitud rattabaasi ega isegi selle suvise asenduse ostmiseks raha välja käia ei tihanud, siis minge ja ostke vähemalt raamat.

AGA KÕIGILE,  kes tunnevad, et usk kainesse mõistusesse ja eestlusse on vankuma löödud, soovitan lugeda tänase Postimehe Arteris mu usutlust religiooniloolase ja klassikalise filoloogi Marju Lepajõega - midagi nii selgelt jõulist, mis südant kosutab, pole juba keegi väga pikka aega öelnud. Müts maha Marju Lepajõe ees, mehed, eks ole?

Fotod 1 ja 5: Priit Pulleritsu kirjutatud lugu Rasmus Mägist raamatus «Eesti Vabariigi preemiad 2017». Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 2: Taivo Mägi saab 2012. aasta veebruaris Tartu Ülikooli aulas peaminister Andrus Ansipilr riigi spordipreemia. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Rasmus Mägi 2012. aasta juulis lõpus Tartu Ülikooli staadionil ühel viimasel treeningul enne sõitu Londoni olümpiale. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix